Neli tundi, kaart, Põlvamaa ilusad metsa, imeline ilm ning mina, Tuuli ja Kärt. Tundus nagu ideaalne viis Eesti Vabariigi pidupäeva tähistamiseks. Plaaniks 20 km ja kõndimine, kotis vesi ja peamiselt Tuulile mõeldes kaks müslibatooni.
2/3 Metsakunne stardis ja planeeritud rada.
Rajaplaneerimine. 5 minutit ja stardikaar ei ole tavaliselt hea kombinatsioon minu jaoks, aga sel korral toimis. Kaart pingile, raja mõtted kaardile ja olimegi valmis stardihetkel teistega koos rajale tuiskama. Rajaks sai siis: 51 – 22 – 41 – 23 – 31 – 71 – 81 – 61(1,5h) – 72 – 43 – 44 – 64 – 54 – 84 – …. – 33 – 53 – 73 – 62 – 32 (45)– 24 – 32/42. Ehk siis paika sai algus ja loogiline tee kuni 84 ja loogiline tee tagasi lõppu. Aga tegelikult pidime 61 vaatama kui kaugele üles jõuame ja kuidas alla.
Start. Liikusime kindlalt mööda teid. Siht oli meil kindel, aga nii kui lubasime sammu teelt kõrvale, siis ahvatlused hakkasid pihta. Seened – suured, väikesed, natuke ja palju, kukeseened ja kõik minu jaoks tundmatud seened. Metsakunnide õnneks ei ole mina pehmo seente teemal ja vabalt suundan neist peaaegu neid märkamata mööda tatsuda. Kärdil ja Tuulil ei jäänud ka muud üle kui vaimustusest hoolimata edasi tulla. Ja siis pannakse teele mustikad, ilusad, suured, küpsed mustikad. Kolmest puhmast suutsin mööda käia, aga neljas sundis kükitama ja sööma. Tõeliselt sportlik käitumine, aga patt oleks ka metsa jätta. Tundus, et Tuuli polnud mustikate teemal pehmo ja tema sundis meid edasi liikuma. Ja siis tulid põldmarjad, aga õnneks neid oli vähe, sest suutsime kõik ära süüa enne kui söömiseks veedetud aeg piinlikult pikaks oleks kujunenud. Ja kui me suutsime korilase endast välja süüa, siis tulid vaated ja fotosessioonid. Põlvemaa metsad oma teada tuntud ilus.
Aga punktid tulid ja KP61 kontroll aega edestasime ca 7 minutiga. KP72 kraavikallas oli imeline. Osad imetlesid seeni, mida oli palju ja nunnult ja mina õhkasin vee peale – nii pruun, aga samas nii selge. Ja see valgusemäng läbi oskte ja sambla – luksuslik. Lisasime endale plaani KP 42, et kindluse mõttes oleks võetud.
Olime rajal viibinud 2h ja läbinud ca 10,8km. Plaani täitmine super.Tuuli küsis süüa, andsime. Kuigi nälga ei olnud, siis otsustasime teise müslibatooni Kärdiga jagada, et kott toidust tühjaks süüa. Ja siis tuli nälg. No ei ole vaja parandada asja, mis töötab ehk nüüd kui natukene sai meki suhu, siis kõht korises ja möllas. Järgmisel korral ei mõtle, et 4h on lühike aeg ja mis sellest toidust ikka tassida. Võileib ja vorstikesed kotti.
Kuna liikusime matkamise lainel, siis veetakistustel me ikka turnisime. Seal kuskil KP44 kraavi kandis Kärt ja Tuuli kasutasid vee alla vajuva palgi abi, aga ma ei raatsinud oma jalgu märjaks teha ja üritasin arvutada kas mu hootakaugus annaks kraavi laiust välja või mitte. Tundus kahtlane. Teised ka just kindlust ei sisendanud, et muidugi lendad üle. Piilusin veel vajuvat palki, aga kui nemad said pahkluuni märjaks, siis mina oma raskuse ja palgil käimise osavusega oleks kas põlvini sees või lihtsalt prantsatan kraavi, seega mõistlikum oli hüpe. Üks, kaks ja lendan – ja üle. Olin küll valmis hullemaks ehk sellili kraavi supluseks, aga jepii jalad kuivad. Oli tunda, et teistele ei meeldi selline seis ja vaikselt hakkas kostuma nurinat mu kuivade jalgade teemal, mu pikkade jalgade teemal ja et kui mina käin, siis nemad peavad jooksma. Vähemalt pohlad maitsesid hästi :). KP64 avastasime, et ainult 1,5h lõpuni ja ehk peaks ikka suuna lõppu võtma. Hülgasime KP 54 ja KP 84 ja otsisime koduteed. Kuigi plaan oli KP 33, siis suund vedas alt ja tundus mõistlik ka KP 46.
Mina lugesin kaarti ja näitasin suunda, teised nõustusid. Pidevalt võis näha meid Kristi – Kärt – Tuuli rivis liikumas. Ma osati tundsin süümekaid, et ees kappan ja meenutasin Otepää öist seiklust kuidas tegelikult võiks kaaslast toetada (lühidalt: ei ole vaja 3-30m ees lipata) ja ma üritasin pakkuda võimalust teistel ka ees olla, ma üritasin võta tempo selliseks, et kõik koos oleks, süüa mustikaid, et teised mööduks. Aga reaalselt seda kunsti ma ei oska, sest kui lubasin teisi ette, siis ei tahetud, kui proovisin teistega koos tatsata, siis tempo kukkus, kui mustikaid sõin, siis jäädi seisma ja pandi mõni mari ka põske. Ei valda veel seda kunsti, aga vähemalt Kaelakee hääl sai lauldud Kärdi rõõmuks.
KP53 ja lõpuni oli veel 45minutit. Hülgasime KP62, sest Tuuli ütles, et hetkel on ok, aga lõpujooksukäiku tal ei ole. Selge. Hülgasime raja ja suunaga sihile, et minna KP73. Toimis. Ja siis lõpukäik mööda teed korjates punkte siit ja sealt. 3h53m57s oleme alguses tagasi.
Pildi “Metsakunnid õnnelikult lõpus” autor on Harry Veide.
Meie teod numbrites. Läbisime 21 kontrollpunkti ja kogusime 92 punkti. Selleks läbisime kellajärgi 20,3 km ja linnulennult 14,6 km. Olime 68 (84st) võistkond ja 18 (24st) naistkond. Ise olime rahul. Supp, mida Kärdil süüa ei lastud, sest pidustused ootasid, maitses hästi, plaan oli täidetud ja punktid ise tulid me juurde. Imeline motivatsiooni turgutus.
Metsakunnid 