42. Eesti linnade suvemängud –Vilaski (08.07.2017)

Anna vaid mulle võimalus kodukoha jaoks punkte koguda ja stardis ma olen. Isegi kutsuma ei pea mind, vaid ise trügin kohale. Võitu ma ei skoori, aga oma 29 punkti tõin N21 lühirajal (5 km ja 17 KP) orieteerumisega ära. Stardis oli mul au esimese N21 minna rada rajama ja ikka kohe tihnikusse. Aga ma teadsin, et midagi sellist mind ootab ja ma olin selleks valmis.

Hakkasin siis sportlikult minema. 1KP olemas, 2 KP väikse nõksuga, minu kohta viisakas algus. Pulss oli 180, sest ikkagi võistlus. Krossirajal oli tunne nagu kõrbes – kuum, liivane ja kuum. 3KP andis lootust, aga 4KP andis vihje mis varsti saama hakkab ehk tegin poollagedal väikese kaldumise. 5 KP ja 6 KP tegin tubli töö, aga joosta oleks tahtnud rohkem suuta. Kas ma ikka mainisin, et kaasvõistlejad juba tulid ja läksid? Kuri mõte tekkis küll hammastega kinni hoida neist, aga ma teadsin, et see lõppeks mina teadmatus võpsikus üksinda. Seega uhkelt ise edasi. 9KP-ga olen ma rahul küll – päeva soorituseks tituleerisin finišis.

Teel 11 KP panin taas suuna nagu juba korduvalt olin teinud. Ja siis kaldusin paremale nagu ma juba korduvalt ikka teen. Ja kui rada minuni jõudis, siis see kinnitas, et kõik on hästi ja kohe mäeotsas on punkt. Nii fookuses olin, et  ei vale raja suund ega suurus ei hakanud häiret tegema. Surusin ennast tihedasse metsa, et mäe otsast punkt korjata, aga mäe otsas punkti ei olnud. Panin siis veel uuesti suuna ja ronisin veel kõrgemale mäe otsa, kus punkti asemel oli tee. Hämming, segadus, tunne „kuidas siis nüüd taas nii“. Minu õnneks silkas just vajalikku punkti minev lahkelt infot jagav kaasvõistleja, kes peatselt minu jaoks täiesti imelikku suunda läks, vastu ja ma lihtsalt järgnesin. 11 KP käes ja kõik hea.

Nüüd panin hoolikalt suuna ja olin tähelepanelikum. Kepsujoon näitab küll imelikku marsruuti, aga mälu küll ei mäleta, et teel 12 KP enda jaoks miskit kummalist korda oleksin saatnud. Hmmmm. 13 KP tuli ka tasa ja targu.

Ja siis tuli ootamatult päeva prohmakas, kus mingil hetkel tekkis tunne, et siit ei olegi võimalik punkti leida. Et mul igav ei oleks, siis kaaseksijaid sinna olematu nähtavusega rohelisse metsa jagus mõnuga ning see kõik oli alanud nii lootusandvalt. Panin suuna otse 14 KP. Tundsin ära rohelise ja tumerohelise metsa piiri. Mingil hetkel oli seal isegi sissetallatud rada minu jaoks õiges suunas ja seda rõõmsam olin kuni avastasin ennast mitte punkti juurest. Kindlalt uskusin, et põrutasin lihtsalt olematu nähtavusega metsas punktist mööda ja jõudsin ilusa valge metsani. Ots ümber ja liikusin siin ja seal puude taha piiludes tagasi. Uskusin pidevalt, et kohe leian punkti. Samuti oli suutnud endale luua kujutluse, et alati peab allapoole minema ja nii kui maastik langes, ma läksin kuni mingil hetkel kõik jäi vaikseks ja nüüd ma olin ikka kuskil tihnikus, aga üksinda. Üritasin miskit näha, ei näinud. Panin suuna ja otsustasin metsani välja murda. Suurte puude ladvad kuskil kaugel terendasid…ohh. Järsku olin tuttavas alguses. Võtsin rahulikult. Ronisin mäest üles ja võtsin 14 KP just sealt, kus ta olema pidi. 79:08min/km – ka see vajab oskust 🙂

Minu õnneks jonnakust mul jagub, et kontrollpunkte korduvalt ja korduvalt otsida kui esimesed korrad edu ei too ning minu õnneks ei lange ma eksimustest masendusse, vaid olen pigem eufooriline kui lõpuks punkti kätte saan. Seega 15, 16 ja 17 KP tulid „ajee kätte sain“ joovastuses. Ning see, et ma sik-sakitasin 16KP punkti mind ei muserdanud, sest ma teadsin enam vähem kus ma paiknen ja ründeplaan oli olemas.

Numbritest. 1h21m30s olin ma lõpuks koos kõigi 17 kontrollpunktiga tagasi. Läbisin 5,68km ja süda tiksus 171 lööki minutis. Tulin 8 naiseks 10st. Mõnus pusimine ja lõpus autos tuli ka tunne, et miks ma pean nii palju ekslema. Kui veel alguses oli minu kohta isegi tempot, siis seal rohelises metsas tiirutades kadus ka see. Kuigi mõnikord tundub, et olen isegi tugevamaks ja osavamaks saanud, siis päris paika see vist ikkagi ei pea.

Patt oleks märkimata jätta, et ilm oli imeline. Päike küttis sinises taevas, kus ka Cumulused ringi siblisid, tuul vaikis ja soe oli ka. Ideaalne suvitusilm ehk ei olnud selle suve ainuke 😉

EOW – Rõuge (4.07.2017)

Kui orienteerumise MM vabatahtlikuks registreerimise magasin maha ja EOW radadele registreerimise samuti, siis vähemalt OPEN rajad ootasid mind. Valisin OPEN3 – keskmiselt pikk ja tehniline oma 10 KP.

Lisalegend käele (nii mugav) ja rajale. Esimesse punkti minnes oli rahvast siin ja seal ning juba 300 meetrit enne punkti hakkasin ma seda otsima. Loomulikult külastasin ka kõiki silma jäänud punkte.

Teine punkt tundus nii kaugel ilma minu jaoks ühegi loogilise teevalikuta. Liikusin siis otse lagedani ning kuna ma lõpuks paiknesin suhteliselt lageda ülemises otsas, siis otsustasin  majast ülevalt mööda minna ja kasutada järgmist elektriliini läbi soise metsa minekuks. Mets oli soine ja kohe mõnuga. Teeni ma jõudsin, nati ka jõin ja siis mööda teed punkti.

Kolmas ja neljas punkt täitsa tulid. Plaanid olid küll teised, aga liikumine ja reaalne maastik tegid muudatused või otsustusvõimetus õiges kohas sundis suuremale ringile kui alguses plaanitud (4 KP liikumine, aga vähemalt ma teadsin kus ma olen). Samuti harrastasin ka seisakuid, et ikka kontrollida.

Viienda KP plaan oli ka paigas ning teostus kuni teise elektriliini alt suuna panemiseni toimis ideaalselt, aga siis läks asi lappama, kohe nii lappama, et kuigi püüdsin ennast kaardile saada ronides lagendiku (arvasin, et tegemist on lagendikuga, aga tegelikult oli poollage kõrgemate puudega) äärele korduvalt, siis paika sain teiste kaasvõistlejate abiga. Olin ennast nii 300 meetrit kõrgemale keerutanud. Kodus GPS joon näitab, et kohe algusest läks suund korralikult metsa, aga ma lihtsalt imeliselt suutsin kaardi ja maastiku omamõistuses klappima kujutada, aga 29m hiljem oli punkt käes 🙂

Edasi läks natukene paremaks. Millegi pärast tundsin ma tungi, et isegi kui minu punkt on mäe otsas, siis kõik lohus olevad nähtud punktid tuleb ka üle kontrollida ja siis pettuda, et number ei klapi. Samas lahe oli looduses, kohe lopsaks looduses pusida ning mõni raja valik mulle täitsa meeldis ja tundus ka hiljem kodus asjalik. Aga et ma liiga enesekindlalt metsast välja ei saaks, siis 10 KP asemel leidsin ikka finiši ning ka siis avaldus see sama tung kontrollida ilmselgelt valet asja.

1h28m42s ja 5,73km hiljem oli asi tehtud. Mõnuga rüüpasin välja teenitud vett ja kõmpisin MM osalejaid ergutama. Ulmeliselt kiired ja osavad nad ikka on.

Paljust, aga lühidalt

Elu ikka järjest ägedamaks läheb. Teha saab, pingutada saab, eksida saab, kogeda saab ning saab ka kõike nautida. Kuigi siin puhub juba pikalt tuul, siis Kalendri leht vihjab, et rajale ma ikka veel jõuan. Ja nüüd kõik lühidalt.

Otepää orienteerumise meistrivõistlused (9.10.2016)

Kuigi II koha medal riputati kaela, siis reaalselt otsisin, otsisin ja veelkord otsisin. Lisaks veel eksisin ka korralikult teel 7 KP ehk ronisin lõikel läbi võsa vale poollageda mäe otsa. Ning kuna lõpp oli kõik ülesmäge, siis aju mäletab ainult kui raske oli. Süda tiksus nii usinalt, et pulsikella rakendusel ei jätkunud enam tsoone 🙂

XV KoKu jooks (15.10.2016)

Esimest korda ja tahaks veel. Võistlus on meeskondlik ja paariliseks mõnusalt minust natukene tugevam. Ja nii sai rõõmsalt pea 4h metsas usinalt liigutades veedetud.

Kui kaardid suutsid alguses segadusse ajada, siis peatselt asi toimis kuni hetkeni, kus lihtsalt punkti otsingul 30 minutit koos teistega metsas eksisime. Õnneks edasine normaliseerus uuesti.

Pildi “Metsakunnid õnnelikena finišis” autor on M. Järveoja.

Libahundi jälg – Kallavere (22.10.2016)

Nii külm oli, et kui ma enne starti auto juures küsisin luba kõik oma vammused endale selga ajada, siis isegi imelikult ei vaadatud. Reaalsuses võtsin ennast kokku ja koorisin talvevammused seljast ning kui piisavalt kiiresti liigutada, siis täitsa ok oli. Aga tahtejõudu kulus kuhjaga.

Rajaplaneerimine. Tahtsin kindlasti merd näha ja seda nati jäätunud, tuulist merd mulle ka võimaldati. Alguse suund sai paika, lõpu osas oli võimekuse kahtluseid ja jätsime lahtiseks.

Stardiülesande fotodel kujutatud kohtade leidmise lahendasime viisakalt.

Pildi “Kristi kerge ja lendlev samm stardiülesande lahendamisel” autor on Tiiu Mägi.

Üldse olime ülesannetel osavad. Ma liikusin kõrgustes puude vahel imeliselt.

Pildi “Lisaülesanne – esimesed sammud köiel tantsijana” autor on Tiiu Mägi.

Kaaslane lausa lendas süstaga.

Ka murumängud olid täitsa edukad.

Pildi “Murumäng Aja pall auku” autor on Tiiu Mägi.

Ja metsas söögilaua ääres lustisime korralikult.

Pildi “Punkti 85 Hashhouse” autor on Tiiu Mägi.

Ja kui mina lõpututest mäkke ronimistest tundsin, et  ma enam ei suuda, siis kaaslane võttis rehvi ja mäe otsas ta oligi. Tema õnnetuseks käskisid kohtunikud ka minul võistluse 5h22m sinna oma väsinud jalgadega ronida, sest muidu punkte ei anta.

Pildi “Veeretame rehvi alguses mäest üles ja siis alla tagasi” autor on Tiiu Mägi.

Rajal olin peaaegu viisakas. Kui jõudsin, siis jooksin ja kui ei jõudnud, siis käisin. Plaani täitsime ja süües kasvas isu ehk kaardi all keskel ühendasime usinalt punkte. Ma alustasin võistluse neljandal tunnil lõppu minemisest rääkimist, aga kaaslane arvas, et jõuame ja nii neid punkte lisasime. Ja kui ma veel täitsa lõpus poetasin, et kui ta väga soovib, siis võime ka kaks kahe punktist punkti võtta, siis rõõmuga lisati kolm. Ja kui me siis lõppu 1m7s hilinesime, siis imestati, et kuidas ma tõesti joosta ei jõua, sest kustunud inimese kohta olin liiga rõõmus ja vähe vinguv sel hetkel 🙂

Numbritest. Rajal viibisime 6h01m7s. Läbisime linnulennult 24,42 km, kella andmetel 35,07km. Kogusime kokku 143 punkti, millest 2 kaotasime, sest ma ei jõudnud jalgu piisavalt kiiresti lõpus liigutada. Olime 28 meeskond 161st. Segade hulgas 10 (89). Kui kaaslane oleks naine olnud, siis oleks saanud poodiumi kolmandale kohale ronida.

Talv

Talverõõme sai kuhjaga nautida. Murdmaad minimaalselt, aga mäel tunde seista. Minu seisutunnid premeeriti suhteliselt kõikide üllatuseks 3. märtsil Eestimaa Talimängudel naiste lumelaua slaalomi kolmanda kohaga.

Ja siis arvasin, et olen ka suuremate mägede vallutusteks valmis. Mäed olid vahvad ja mõnusad, aga kõik need mägiteed, õõtsuvad tõstukid võiks olemata olla.

Tartu rogain (1.04.2017)

Pildi “Üks meeskond ja ainult kolm soovi rajaplaneeringus” autor on A.Toome.

See on veel see hetk, kui rajaplaneerimise sisendiks oli 15 km ja käimine. Mina tahtsin kagust punktid korjata, teine tahtis kohti, kuhu veel ei ole sattunud, ja kolmas sportlikult liigutada.

Stardis nõustusin natukene ka jooksusammuga, sest  külm oli ja noh nende kagu punktide nimel.

Pildi “Me koos teistega Tartu Rogaini stardis” autor on A.Toome.

Punktid läbisime ning kui liiga pikalt käima olin ennast unustanud, siis tundsin kerget kätt seljal ja sammu vahetus tuli. Ning kuigi ma Lõunakasse ei tahtnud, siis seal me käisime ning kuigi peale viimast punkti (22) oli mul sihiks finiš, sest viimasel ajal on kuidagi trahvid teemaks tulnud, siis koos jäätise lubadusega lisandus veel  aparaaditehase punkt. Aga 2h58m27s olime lõpus.

Pildi “Tartu rogain – tehtud” autor on A.Toome.

Numbritest. Läbisime 21,67km. Kogusime 77 punkti ja olime 73 meeskond 102. Segadest 28s 44st. Kuigi lõpus nägin ma välja just selline, siis tegelikult oli mõnus liigutamine. Kui ma norisin, et mis 15 km ja käimisest sai, siis arvati, et mu visuaalist võiks eeldada jooksmist ja sõnad ei jõua kuhugi 🙂

Jüripäeva seiklusrännak Pühajärvel (22.04.2017)

Alati kui me koos rajal oleme, siis ilm on selline hmm natukene karmim. Saime vett, lund, tuult ja päikest.

Rajaplaneerimine. Kui tavaliselt valid kaardi piirkonna, kuhu minna, siis sel korral ühendasime kõik kaardil olevad punktid. Arglikult ja lõppu keeramise võimalustega, aga KÕIK.

Rajal olid nii nuti- kui ka väepunkte. Väepunktides sai jõu- ja ilunumbreid näidata ning nutipunktides pidi nutikas olema. Asusime kiirelt minekule, et 3h24m31s hiljem oma aeg kinni panna. Kogusime kõik punktid, mis saada oli võimalik ja võitsime. Täiesti uskumatu. Tegelikult oli veel üks meeskond, kes oli meist kiirem, aga nad eksisid Jüripäeva kommete juures ehk võidu määras võistluse üks esimesi punkte, kuhu ma veel meestega samas tempos suutsin joosta. Seal me koos olime ning ma kõvasti ja rõõmsalt jagasin oma teadmisi (ma ikka tudeerisin neid kombeid eelmisel päeval), aga ju ma ei paistnud piisavalt usaldusväärne.

Tegelikult on see võit ikka veel uskumatu ja suured kiitused kaaslasele, sest ilma temata ma ikka veel tõstaks neid tikke või üritas puu otsa ronida või jalutaks rohkem.

Otepää lahtised MV orienteerumises (17.05.2017)

Vot selline vahva tegelane on mu saatjaks kõikjal, ka päevakutel. Tuleviku unistustes on ta tubli ja kuulekas orienteerumise koer. Punkte mu eest ta leidma ei pea, aga rahulikult ilma teiste peale haukumata, teiste või metsas suunas jooksmata võiks hakkama saada. Hetkel töö käib. Kui peaks metsas selline valge vastu jooksma ning kuigi ta on hästi sõbralik, lärmakas ja mänguline, siis parem oleks kui tast lihtsalt välja ei tehtaks.

Ka sel päevakul oli kaasas lisaks pisematele. Tegime kambakesi oma R4 raja läbi ja siis hakkas kripeldama. Viisin kaaslased  koju ja tulin ise tagasi, sest ikkagi kohalik MV. Sel korral punktid läbisin, aga vot joosta ikka ei jaksa. Samas auväärne kolmas koht.

Tartu ÖÖRogain (3.06.2017)

Pildi “Metsakunnid koos teistega Tartu ÖÖRogaini stardis” autor on A.Toome.

Ma särasin stardis nagu pühademuna, sest ma olin stardis. Kõik plaanimajandus ja logistika loksus paika.

Pildi “Metsakunnid punkte ühendamas ehk rajaplaneerimine käib” autor on A.Toome.

Rajaplaneerimine oli muhe. Tugevad ja kiired me ei ole ning need sillad seal Tartus on nii pikad, et teisele poole Emajõge me ei läinud. Päripäeva asusime punkte ühendama.

Rajal vähemalt endale tundusime täitsa osavad. Punktid tulid ja ainult paaris kohas seisime aiaga silmitsi ja läksime tagasi. Punkti 38 ümbrus ja kaart tekitasid nati segadust, aga see eest 57 ja 55 tulid imeliselt ning 52 punkti juures mõistsin, et tegelikult tahaks ikka linna tänavatelt ära metsa.

Lõpus võtsime kõik varuks jäetud punktid ja kui juba arvasime, et las see 28 seal olla, sest aeg ja aiad, siis reaalselt kõndisime kuidagi pimedas teel finišisse talle otsa.

Numbritest. Rajal olime 2h58m26s. Läbisime 21,76 km ja kogusime 87 punkti. Olime 29 meeskond 59st ja segadest 10s (25st).

Valgamaa MV orienteerumises lühirada – Purtsi (7.06.2017)

Läksin puhtalt ÖÖRogaini emotsiooni pealt. Tahe oli suur. Stardis olin segaduses ja siis hakkasin minema. Sellist jooksusammu püüdsin siin ja seal harrastada. Mets oli ilus, kohe väga, aga pidevalt ekslesin. Suuri vigu ei teinud, aga punkte ka ei läbinud. Ikka kulged ja siis leiad punkti.

Numbritest. Aega kulus 10 KP leidmiseks 26m43s. Läbisin 3.06 km. Saavutasin tubli kolmanda koha.

Vaikaselt, aga kindlalt on mu jalutussammu sisse mõni jooksusamm hakanud eksima tänu tugevatele kaaslastele. Ja mulle meeldib nii.

Seiklushundi Otepää Rogain (17.09.2016)

Kui ma oleks vooruslikult tagasihoidlik ja viisakas, siis ma räägiksin alguses kuidas ma kaks korda kodust starti tulin, sest esimesel korral jätsin SI-pulgad koju trepi peale ja siis kuidas me plaanisime Mirjamiga 3h jalutada ning 15 km läbida ja kuidas me rada planeerisime. Reaalsuses kuigi võistlusest on möödas juba rohkem kui 48 tundi, siis me mõlemad jätkuvalt pakatame täiega rahuolust, sest 2h56m21s, 19,52 km, 80 punkti, ideaali lähedaselt leitud punktid (Linnamäge ja 28 KP elektriposti mälujoovastus enam ei mäleta), lõpuks veelgi ideaalsemalt planeerunud rada ja piisav pingutus ja naiste 5. koht. Juhuuu ja oi me olime tublid.

Raja planeerimine. Kaardi lääne osa hülgasime, sest nõrgad oleme. Edasine ajugümnastika piirdus linna ja Pühajärve äärsete punktide ühendamisega. Ühendasime kõike ja mõnuga, raja pikkust ei arvestanud ja pidime jooksvalt vaatama kuhu ikkagi jõuame, sest alates 40KPst olid kõik võimalused lahti: minna mööda sporditeed lõppu, ronida Väikse-Munamäe tippu ja teha ring, haarata mõned Tehvandi kandi punktid. Alustasime kiigu 59KP juurest oma linna ringi.

Pildi “Metsakunnid koos teistega Otepää Rogaini stardis” autor on A.Toome ja tema teisi pilte võib kiigata siit.

Start. Peaaegu esireast ja korraliku jooksusammuga minema, sest ikkagi start ja meeled on vahest segaduses. Neljakasemäelt kiigu (59 KP) leidmine ei tekitanud raskust, ka suure kollase raami (22 KP) leidsime üles ja suutsime ennast kuidagi Linnamäe otsa vedaga, aga punkti leida mitte. Tegime paar auringi Linnamäe erinevatel objektidel kuni viimaks põõsast 53 KP võtsime. Treppist alla ja taas kiriku (24 KP) poole jooksma. Kuigi ma tavaliselt käin, siis sel korral stardi segadus kestis kolm tundi ja alla mäge liikudes oli ikkagi jooksusamm me põhiline liikumisviis, Mirjam kasutas seda ka tasasel maal, aga mägedesse ronides me mõlema jalad tudisesid ning kops ei tahtnud korralikult hapnikut transportida.

Ja mägesid sinna Otepääle jätkus. Kalda tänavalt mäest alla 28 KP juurde ja siis uuesti üles tagasi (39 KP) ja siis veel kõrgemale mänguväljakule (38 KP) ning siis metsa auku (30 KP) ja siis august välja ja siis hingetuna Apteekrimäe otsa (54 KP). Väikene puhkus ja vaated Pühajärvele ning juba ronisime taas mäkke, et metsanurga (23 KP) punkt võtta. Aga vähemalt Kiigemäge ründasime ainult korra, sest enne otsustasime Armuallikal (56 KP) ära käia. Imeline koht, kus vaikselt jooksusammu aretada. Kiiremäel (49 KP) taas hingetuna. Sihil kogusime hinge, rajal lasime gravitatsioonil jooksujalu mäest alla tirida ja valmistusime hingetuna taas 41 KP jõudma, aga sel korral jäi meie üllatuseks hing sisse.

Servamäel kõlkudes teel 40 KP mainis Mirjam esimest korda, et ma võiks normaalsema tempoga käia ehk ta saaks ka käia mitte ei peaks sel ajal jooksma. Selge. Eks ma piilusin rohkem tatsates selja taha ja tutvustasin  meie viimase 48 minuti plaani. Munamäkke me ei roni – jalad ja kopsud hingasid kergemalt. 35 KP hülgame, sest ma lihtsalt ei osanud kuidagi mõistlikult plaani seda ühendada. Seega 45-43-32-20 sai me plaaniks ja nii 9 minutit hiljem lisasin plaani ka 27. Me suudame, sest alla mäge asi toimis ja kiirus oli täitsa mõistlik ning tõuse/mägesid ei ole enam palju.

Haukamäe otsas kivi (43 KP). Vot see oli tegu sinna üles jõuda isegi olematu tempoga. Aga võistluse 2h33m10s me seal olime, näost punased ja hingetud, aga kohal. Viimased 3 punkti ja 27 minutit. Punktide asukohad olid kindlalt läbitavad, reljeef soosis ja me läksime. Mirjam küll mainis, et sääred teevad kummalisi asju, aga toetav nagu ma olen soovitasin teha mida iganes vaja, et krampi ei tõmbaks ning siis sundisin edasi lippama. Kaaslaste toetamine ei ole vist mu tugevamaid külgi 😉

27 KP käes ning 20m09s lõpuni. Iga viimane loogika mu kehas ütles, et me jõuame ilusasti, aga Mäe tänava tõus oli veel vaja võtta. Veel viimane punkt tiigi (20 KP) äärest, veel viimane tõus Mäe tänaval (üllatavalt kerge oli või siis oli vaim veel hullemaks valmis seatud) ning siis võisime mõnuga lõppu sörkida. Tehtud ja kohe korralikult tehtud. 3m39s jäi varru. Tegime omaarust korraliku soorituse, särasime kui pühademunad, sest me olime läbinud uskumatu raja. Olime ennast nii 4,52 km võrra ületanud. Olime roninud iga võimaliku mäe otsa. Auga sõime supi kõhtu, särasime natuke ja läksime koju.

Pildi “Metsakunnide viimased lendlevad meetrid” autor on Paul Poderat.

Numbritest. Rajal viisisime 2h56m21s. Kogusime 80 punkti. Olime 35. (60st) võistkond ja 5. (10st) naiskond. Läbisime linnulennult 14,42 km ja kella järgi 19,52 km. Minu süda tiksus keskmiselt 164 korda minutis. Ronisime 249,6 tõusumeetrit. Keskmine kiirus 6,6 km/h (max 17,2 km/h). Pingutasime ja kohati oli raske, aga hetkel pakatame rahulolust. Mõnus. Tänud korraldajatele ja tehke veel.

Kuna naiste arvestuses oli me koht juba lähemal poodiumile kui lõpule, siis uurisime palju puudu jäi. 12 punkti jäi poodiumist puudu – see on ikkagi täiesti teine maailm. Aga siin, kus meie oleme, on ka tore.

Valgamaa orienteerumiskolmapäevak – Purtsi (14.09.2016)

Mõnus ja muhe kulgemine öises metsas. Tegemist siis Valgamaa päevakute viimase etapiga ja veel öise ehk startida saab alates 20:30st. Tagasihoidlikult valime rajaks R2 (8 KP ja 3,6km), et ikka 22:00 metsast välja saada.

Kuidagi kiirelt sai otsa ja isegi kahju hakkas, sest oleks tahtnud veel. Mets oli imeline ja superluks läbitavusega, kuu oli suur ja ümmargune, öise metsa vaikus ja minu imeliselt kaugele näitava lambi valgus, vahest helkivad kaasvõistlejate lambid ning mõnus rada, mis siin ja seal jooksusammugi välja meelitas. Punktid läbisin täitsa mõistlikult. Korra 31st 44 minekul tegin nii 400m lisajooksu, sest kaldusin liialt paremale, aga mis teha kui paremal kaks soliidset härrat läksid ja võluväel mu suuna paremale kallutasid. Ja korra teel 40 KP ronisin vale künka otsa, sest kindlus või siis laiskus peale suunaga teeni jõudmist pani otse ja ei teinud suuna korrigeerimist. Aga mulle meeldis ja mõnusalt positiivne noot.

Rajal olin 46m53s ja läbisin 4,6 km. Lõpus tegime Mirjami ja Kadriga veel lõppu, kus 16,8 km/h tuli kiiruseks, mõnus ja kerge oli olla. Lahe!

58. Eesti MV orienteerumises tavarajal – Kammeri (03.09.2016)

Kurb on olla.

Veel eile õhtul õppisin ma leppemärke ja piltlegendi. Veel eile õhtul ammutasin infot raja kohta. Vett täis sood ja kraavid, pehme pinnas, tuulemurrud, raske maastik – see kõik kõnetas mind, sest kiire ma ei ole ja jooksult võetavad punktid ei ole minu teema ning ma ei jõudnud ära oodata hetke, et 14:23 rajale tuisata.

Meie ulmeline logistika, et üks saaks Kammeris rajale, teine Haanjas ja mõned veel peole, nägi täitsa mõistlik välja kuni ühest nurgast hakkas kärisema öösel. Nüüd ma istun, lohutan ja vahest paitan kuuma pisikest pead ning soovin teistele mõnusat mässamist metsas.

Poleks uskunud, et nii kurvalt mõjub starti mitte jõudmine, sest olgem ausad võit ja auhinnad on kaugel, aga ju siis ikka on osavõtt tähtis :). Kasvatan siis sel aastal sedasi seda iseloomu ja küll ma jõuan järgmistel aastastel, sest 70 on veel piisavalt kaugel.

Täiendus. Uue sõna õppisin ka eile ära – TÜMA.

tüma ‹11›

1. ‹adj› pehme. a. (pinnase kohta:) pehme, soine. Tüma maa, pinnas. Ees on aurav tüma soo. Karjamaaks oli tüma raba. Tümad jõekaldad. Tüma orulamm ei kandnud ratsanikku. Rada läks tümaks. Maapind on muutunud tümaks poriks. Tümaks sõidetud tee. Vihm on tee tümaks leotanud. Põld on tümasid kohti täis. Viimaks pääseti tümast laanest kõrgema maa peale. Tundis jalgu tümasse kamarasse vajuvat. Mida kaugemale, seda tümam soo on. Pori, mis õhtul oli tüma, on nüüd kõvaks külmetanud. b. (muu kohta); ant. kõva. Hüva tüma liha. Varsti on kartulid tümad. Tümaks keenud herned, oad. Saapad olid head tümad astuda. c. (inimese kohta:); omadega läbi; lõtv (ja jõuetu); ebakindlate liigutustega. Poisid olid pikast jooksust tümad. On nii väsinud ja tüma, et ei taha rääkidagi. Mehed vihtlesid kehad tümaks. Varas on tümaks pekstud. Tambin su tümaks! Anname talle kere peale, teeme ta tümaks. Isa teeb pojal kere tümaks. Nad olid üsna tümad mehed, kui kõrtsist lahkusid. Keel oli tal juba täitsa tüma ‘rääkis ebaselgelt, keel oli pehme‘. Ütles seda üsna tüma keelega. d. järeleandlik, nõustuv. Teeb oma pisaratega kangemagi mehe tümaks. Tegi teise oma jutuga tümaks. Laskis ennast tümaks rääkida.
2. ‹s› pehme, soine koht pinnases. Loom jäi tümasse kinni, on tümas kinni. Vaata, et sa hobusega tümasse ei vaju! Lehm on jalgupidi tümas. Ajab lehmi tümas taga. Traktor vajus tümasse. Jäi tümasse – vajus luupekseteni pehmesse savisse. Lehm tiriti köitega tümast välja.

Tark jutt on pärit siit.

Valgamaa orienteerumiskolmapäevak – Kirikuküla (31.08.2016)

Ei tea kas kunagi saabub aeg kui ma starti minnes ärevusest otsi ei anna?  Õli valas veel tulle, et tegemist oli Valgamaa suundorienteerumise tavaraja meistrivõistlustega. Sel korral veel enne kui ma autoga kohale jõudsin süda põksus ja peake ärevalt mõtles, et ma ikka kõik punktid normaalselt leiaks ja oma tavapäraseid otsingupoognaid ei teeks. Korra isegi mõtlesin, et ehk peaks punktid unustama ja lihtsalt distantse läbima hakkama ehk suudab süda siis rahulikumalt starti nähes käituma. Aga kui ma võistluse 27 minutil ca 700meetrit pidin mööda teed liikuma, siis tundus see ilmatu piin ja rõõmuga ronisin metsa punkte otsima. Seega rajaks oli N21 (R2 – 14 KP ja 5 km).

Start. Kuigi maastik oli selline rahulik, siis kaart oma 2,5m kõrgusjoontega (tavaliselt h=5m) nägi suhteliselt sigrimigri välja. Ja nii kiirest pilgust ei piisanud, vaid ikka korralikult ajasin järge ja seisatasin, et uurida kas on see muhk või lohk. Elu on õpetanud, et võta hetk ja vaata kaarti. Esimesed neli KP läksin suunaga ning lugesin samal ajal ka lohke ja muhke. Toimis. Ka 5 KPsse plaanisin suunaga minna, sest enne sihti väga ei tajunud, aga järsku olin igati korralikul sihil ja Liivi seisis sihtide ristil nagu hõikaks, et tule tule. Läksingi ning lubasin isegi mõne jooksusammu endale seal sihil. Kui aeg oli metsa murda, siis lugesin taas maastiku konarusi. 5 KP ja 6 KP olid just seal, kus pidid olema. Igati lahe nii.

7 KP oli nii kaugel. Plaanisin suunaga minna, siis mõtisklesin mööda sihti minna ja lõpuks  jalad viisid ikkagi suurele teele. Proovisin siis joosta, et oma ringi valikut õigustada, aga ei suuda ja oska vaimselt ma suurtel teedel joosta. Nii raske. Aga kui ma sain 7 ja 8 KP juures metsateedele ja sihtidele, siis oli hoopis teine tera ning võisin oma jalgu küll tempoga 11 km/h liigutada.

9 KP(40) oli kummaline. Mööda teed lipati must mööda ja ergutati, et ma ikka liigutaks. Liigutasin ennast sihini, panin suuna ja asusin minema. Läksin ja ühed mu ees kammisid nati must paremal ja siis korrigeerisid suunda mu eest läbi ja ma jätkasin minekut, siis sama ergutaja tuli vastu ja asus vasakule kõrgemale miskit otsima ja ma läksin edasi otse punktile pihta. Ja varsti tulid ka nemad. Siis ma tundsin, et mulle täna vist sobib. Teised kadusid mu silmist niuhti. Panin suuna 10 KP ja avastasin ennast Valgamaa kohta ikka ilusast metsast. Mõnus oli kuni hetkeni kui olin kõhuli ja mõni sentimeeter oli püstine roigas mu näost. Aitas nautimisest ja unelemisest, keskenduda oli vaja.

Suund ja maastiku kumerused ja nii 10, 11 ja 12 KP tulid. 13 KP oli ka kohe kohe tulemas, aga siis hakkasin sisetundega lööma ja tegin mõneminutilise auringi seal metsas ikka ära. Minu õnneks, et suur tee kohe risti ees ja sain suhteliselt kiiresti oma rännaku ära lõpetatud. Veel 14 KP sihi ristil ja tehtud.

Rajal oli 1h09m06s, leidsin kõik punktid, osad ka lausa läbisin. Liikusin kella järgi 6,54 km ja süda tiksus 170 lööki minutis ja viimastel meetritel lippasid jalad välja numbrid nagu 15,1 km/h. Lõpu paberilt vaatas vastu N21: 1 / 1. Minu töö oli tehtud, vaatab mis teised teevad. Hetkel istun tulistel sütel ja ootan tulemusi.

Mõnus vaheldus Kiigemäe sarnastele päevakutele ja nati usku endasse enne laupäevast Eesti MV tavarajal.

Täiendus. Nagu kiuste jätkuvalt tulemusi ei ole. Kui tavaliselt on tulemused sama päeva ööseks üleval, siis nüüd ka kaks päeva hiljem vaikus. Piinavad :).

Täienduse täiendus. Jätkuvalt piinavad kodukal, aga valgamaasl.ee lehelt pdf ütleb, et ma olen Valgamaa meister suundorienteerumises tavarajal. Seda ei juhtu just iga igapäev (loe: seda ei juhtu kunagi), seega juhuuuu ja pidu-pidu. Ootamatu küll, aga mis seal siis ikka lähen piposse peole ja asun uuesti sokke ootama :):):)  Kui kodukal info, siis uurin mida teised metsas tegid ja loodan, et pdf ei valetanud 😉

Täienduse täienduse täiendus. Aitäh vihjete ja selgituste eest. Senine kodukas ei hakka enam uut infot sisaldama, sest hot.ee lõpetas tegevuse. Värsket päevakute infot saab kiigata siit. Paistab, et pdf ei valetanud ja ma jätkuvalt meister :). Samas etapi ajad ei näidanud mu imelist osavamaks ja kiiremaks muutumist, vaid seda, et olin keskmik, aga stabiilne.

Valgamaa orienteerumiskolmapäevak – Kiigemägi (24.08.2016)

Esimene päevak pärast Valgamaa päevakute suvepuhkust. Uljalt joonistasin R1 (16 KP ja 6 km) kaardile ja asusin minekule, sest XT Suverogain oli mõnusalt ego buustinud.  Aga kulus ainult 2h06m51s ja ma olin maapeale tagasi toodud.

Kõik tundus ilmeline kuni ma juba 1 KP (35) puhul kammisin uhtoru põhjas edasi ja tagasi. Tammusin ringi ja otsisin ja oigasin kuni vaatasin uuesti kaarti ja oi imet ma olin mõelnud selle oruni orienteeruda ja punkt oli sealt natukene edasi. Ju ühendused mu ajus muutsid selle info punktiks orus. Aga 9m40m ma leidsin.

2 KP (39) ja 3 KP (40) korral tegin ma suunaga korralikult tööd. 4 KP (41) minekul ei suutnud ma kuidagi otsustada kas minna mööda pisikest rada ringi metsani ja siis suunaga punkti või Servamäest alla ja üle soo suunaga punkti. Metsakunnile kohaselt ründasin metsa ja libistasin ennast mäest alla, et suunaga üle soo minna. Seisin seal siis soo servas ja kohe kuidagi ei suutnud ennast sinna sundida. Piilusin siia ja sinna ning siiralt kahetsesin, et siia alla ronisin, aga teele tagasi minekuks oli nii kõrge mägi ees, et asusin kartlikult ikka sood vallutama. Eks ta märg ja veel märjem oli aga ületasin. Punkt oli ka kenasti olemas.

5 KP (42) oli taas soo ees. Hakkasin ründama ja siis andsin alla. Asusin uuesti rünnakule ja siis andsin uuesti alla. Ja siis uuesti ründasin ja põlvini soos ei tundunud enam ok ja tahtsin juba taas alla anda, aga maa oli silmaga katsutav ja läksin ukerdades. Pehmeks olen vist muutunud, et soiste alade ületamine sellise sisemise võistlusega käib. Aga Vähemalt kaks järgmist KP olid seal, kus minuarust olema pidid.

Ja siis auu 7 KP (44). Kaardilt tundus kõik nii lihtne. Elu tundus ka lihtne (välja arvatud see, et igal pool igat pidi olid puud ees ja need oksad torkisid ja tegid haiget – oh jah) ja ilus kui ma esimese künka vallutasin ja punkti seal ei olnud. Ok vallutasin ka teise ja punkti jätkuvalt ei olnud. Vallutasin veel miskit ja ikka tühjus. Õudne. Vaatasin kaarti ja loodust ja siis uuesti kaarti. Mitte kui miskit. Tammusin ringi kuni punktile pihta tammusin. Aga enam minema ei saanud  – ikka liiga märg ja sel hetkel mu jaoks ületamatu ala oli ees.

Muutsin seal suund ja proovisin kuni mõistlik tee 8 KP (45) mäe otsa oli valla. Ronisin üles ja loomulikult kaldusin paremale. Mingil hetkel maastik enam ei klappinud. Põhimõtteliselt läksin tagasi ja korjasin õigest kohast punkti. Selleks hetkeks olin ma metas viibinud 1h10m43s.

Korjasin oma eneseusu riismed kokku ja läbisin 9KP (46). Nautisin Kiigemäe ja Pühajärve äärseid matkaradasid ja allikat. Lausa jooksin seal mõnust. Ja siis ronisin seina sugusest mäest üles, et 12 KP (49) võtta. Võtsin seda punkti seal mäe otsas nii 10 minutit. Ronisin mööda, siis korrigeerisin vales suunas, siis ronisin veel kõrgemale, siis hakkas järv paistma, siis korrigeerisin 180 kraadi suunda, siis proovisin majakeste järgi ennast kaardile saada, siis proovisin uuesti ja olin segaduses, et ma ju juba olin siin ja kus on punkt kuni lõpuks veel edasi minnes ta vaikselt puude varjus oli. Vähemalt käes.

Ka 13KP (50) jätkasin sama stiili. Pidin minema mööda pisikest teed punkti. Tee algus vist oli, aga teed väga ei tajunud. Rassisin ikka edasi seal vaarikate ja nõgeste vahel kuni tundsin, et asi on ikka mäda. Parandasin suunda , jätkuvalt mäda, parandasin julmalt ja kahtlustasin, et nii 70 kraadi vales suunas. Ronisin läbi tihniku, et võtta punkt, mida oleks võinud suurelt teelt rünnata. Ohjah, mis teha. Vähemalt viimased kolm punkti suutsin viisakalt võtta. Asi seegi.

Numbritest. Olin rajal 2h06m51s, läbisin 8,17km, süda tiksus keskmiselt 151 korda minutis. Keegi must kauem seda rada ei läbinud :). Toodi mind kolinal tagasi maale, aga tegelikult mulle meeldis. Tõsiselt meeldis. Kohe mõnus oli pusida ja vaeva näha nende punktidega. Ükskord ma saan osavaks ning ehk ma õpin midagi ja ei tuuselda Valgamaa MV pea laiali otsas metsas ringi.

XT Suverogain – Koolmajärve (20.08.2016)

Neli tundi, kaart, Põlvamaa ilusad metsa, imeline ilm ning mina, Tuuli ja Kärt. Tundus nagu ideaalne viis Eesti Vabariigi pidupäeva tähistamiseks. Plaaniks 20 km ja kõndimine, kotis vesi ja peamiselt Tuulile mõeldes kaks müslibatooni.

2/3 Metsakunne stardis ja planeeritud rada.

Rajaplaneerimine. 5 minutit ja stardikaar ei ole tavaliselt hea kombinatsioon minu jaoks, aga sel korral toimis. Kaart pingile, raja mõtted kaardile ja olimegi valmis stardihetkel teistega koos rajale tuiskama. Rajaks sai siis: 51 – 22 – 41 – 23 – 31 – 71 – 81 – 61(1,5h) – 72 – 43 – 44 – 64 – 54 – 84 –  ….  – 33 – 53 – 73 – 62 – 32 (45)– 24 – 32/42. Ehk siis paika sai algus ja loogiline tee kuni 84 ja loogiline tee tagasi lõppu. Aga tegelikult pidime 61 vaatama kui kaugele üles jõuame ja kuidas alla.

Start. Liikusime kindlalt mööda teid. Siht oli meil kindel, aga nii kui lubasime sammu teelt kõrvale, siis ahvatlused hakkasid pihta. Seened – suured, väikesed, natuke ja palju, kukeseened ja kõik minu jaoks tundmatud seened. Metsakunnide õnneks ei ole mina pehmo seente teemal ja vabalt suundan neist peaaegu neid märkamata mööda tatsuda. Kärdil ja Tuulil ei jäänud ka muud üle kui vaimustusest hoolimata edasi tulla. Ja siis pannakse teele mustikad, ilusad, suured, küpsed mustikad. Kolmest puhmast suutsin mööda käia, aga neljas sundis kükitama ja sööma. Tõeliselt sportlik käitumine, aga patt oleks ka metsa jätta. Tundus, et Tuuli polnud mustikate teemal pehmo ja tema sundis meid edasi liikuma. Ja siis tulid põldmarjad, aga õnneks neid oli vähe, sest suutsime kõik ära süüa enne kui söömiseks veedetud aeg piinlikult pikaks oleks kujunenud. Ja kui me suutsime korilase endast välja süüa, siis tulid vaated ja fotosessioonid. Põlvemaa metsad oma teada tuntud ilus.

Aga punktid tulid ja KP61 kontroll aega edestasime ca 7 minutiga. KP72 kraavikallas oli imeline. Osad imetlesid seeni, mida oli palju ja nunnult ja mina õhkasin vee peale – nii pruun, aga samas nii selge. Ja see valgusemäng läbi oskte ja sambla – luksuslik. Lisasime endale plaani KP 42, et kindluse mõttes oleks võetud.

Olime rajal viibinud 2h ja läbinud ca 10,8km. Plaani täitmine super.Tuuli küsis süüa, andsime. Kuigi nälga ei olnud, siis otsustasime teise müslibatooni Kärdiga jagada, et kott toidust tühjaks süüa. Ja siis tuli nälg. No ei ole vaja parandada asja, mis töötab ehk nüüd kui natukene sai meki suhu, siis kõht korises ja möllas. Järgmisel korral ei mõtle, et 4h on lühike aeg ja mis sellest toidust ikka tassida. Võileib ja vorstikesed kotti.

Kuna liikusime matkamise lainel, siis veetakistustel me ikka turnisime. Seal kuskil KP44 kraavi kandis Kärt ja Tuuli kasutasid vee alla vajuva palgi abi, aga ma ei raatsinud oma jalgu märjaks teha ja üritasin arvutada kas mu hootakaugus annaks kraavi laiust välja või mitte. Tundus kahtlane. Teised ka just kindlust ei sisendanud, et muidugi lendad üle. Piilusin veel vajuvat palki, aga kui nemad said pahkluuni märjaks, siis mina oma raskuse ja palgil käimise osavusega oleks kas põlvini sees või lihtsalt prantsatan kraavi, seega mõistlikum oli hüpe. Üks, kaks ja lendan – ja üle. Olin küll valmis hullemaks ehk sellili kraavi supluseks, aga jepii jalad kuivad. Oli tunda, et teistele ei meeldi selline seis ja vaikselt hakkas kostuma nurinat mu kuivade jalgade teemal, mu pikkade jalgade teemal ja et kui mina käin, siis nemad peavad jooksma. Vähemalt pohlad maitsesid hästi :). KP64 avastasime, et ainult 1,5h lõpuni ja ehk peaks ikka suuna lõppu võtma. Hülgasime KP 54 ja KP 84 ja otsisime koduteed. Kuigi plaan oli KP 33, siis suund vedas alt ja tundus mõistlik ka KP 46.

Mina lugesin kaarti ja näitasin suunda, teised nõustusid. Pidevalt võis näha meid Kristi – Kärt – Tuuli rivis liikumas. Ma osati tundsin süümekaid, et ees kappan ja meenutasin Otepää öist seiklust kuidas tegelikult võiks kaaslast toetada (lühidalt: ei ole vaja 3-30m ees lipata) ja ma üritasin pakkuda võimalust teistel ka ees olla, ma üritasin võta tempo selliseks, et kõik koos oleks, süüa mustikaid, et teised mööduks. Aga reaalselt seda kunsti ma ei oska, sest kui lubasin teisi ette, siis ei tahetud, kui proovisin teistega koos tatsata, siis tempo kukkus, kui mustikaid sõin, siis jäädi seisma ja pandi mõni mari ka põske. Ei valda veel seda kunsti, aga vähemalt Kaelakee hääl sai lauldud Kärdi rõõmuks.

KP53 ja lõpuni oli veel 45minutit. Hülgasime KP62, sest Tuuli ütles, et hetkel on ok, aga lõpujooksukäiku tal ei ole. Selge.  Hülgasime raja ja suunaga sihile, et minna KP73. Toimis. Ja siis lõpukäik mööda teed korjates punkte siit ja sealt. 3h53m57s oleme alguses tagasi.

Pildi “Metsakunnid õnnelikult lõpus” autor on Harry Veide.

Meie teod numbrites. Läbisime 21 kontrollpunkti ja kogusime 92 punkti. Selleks läbisime kellajärgi 20,3 km ja linnulennult 14,6 km. Olime 68 (84st) võistkond ja 18 (24st) naistkond. Ise olime rahul. Supp, mida Kärdil süüa ei lastud, sest pidustused ootasid, maitses hästi, plaan oli täidetud ja punktid ise tulid me juurde. Imeline motivatsiooni turgutus.

Valgamaa orienteerumiskolmapäevak – Helme (15.06.2016)

Kunagi ma olin osav plaanimajanduses. Ka sel korral tegin plaani, et 8.06. teen elu võistluse Valgamaa MV, siis 9.06. lasen natuke ennast arstil tohterdada. Kõik rahul kuni avastasin, et kalender muutus ja MV hoopis 15.06. Eks ma kurb nati olin ja kuulutasin kõigile, kes nõus kuulama olid, oma ebaõiglasest elust. Aga 15.06. hommikul tunne oli hea, viimane rohi võetud, arst eemaldas ka niidid ja andis rohelise tule kui ma mõistlikult rajal käitun. Ja muud ma ei vajandu, et riided selga ajada ja vihmasesse Helmesse suund võtta. Rajaks R2 – 2,4 km ja 9 KP.

Minu teod Helmes. Keps teeb kahtlaseid hüppeid ja poognaid, aga üldpilt oli selline.

Start. Veel viimased juhised, et näe siin asume ja esimene punkt on siin ning edu. Ju kardeti, et ma taas viimasesse punkti põrutan nagu eemisel aastal. Aga sel korral pidin ju mõistlikult käituma ja nii rahulikult läksin. Starti oodates kuulsin soovitust, et papsid tasub tugevasti kinni siduda, sest pahkluuni mudas on kerge jalanõud kaotada. Juba tee esimesse punkti näitas seda, loodus oli lopsaks, märg, mudane ja libe. Ja esimene punkt niuhti käes. Teise läksin mööda teid ja ainult korra suutis mu fantaasi kujutada ette teed kohta, kus seda ei olnud, aga pulss oli madal ja mõistus selge ja nii kiire korrigeerimine. 7m54s läbin teise punkti maja kõrval. Kompassiga suund kolmandasse. Korra ehmatan, et oi kui kaugel, aga siis meenus 1:5000 ning lisaks rohelises rassides oli loodus mu vastu eriti lahke ja jõe ääres oli jalutuskäik meeldiv. Peatselt ristusin elektriliinidega ja 13m06s olin kolmandas punktis. Super. Neljandasse lugesin maastikku ja põmaki pihta. Tee viiendasse oli puhas mööda teed lippamise vaev ning kuigi ma nägin enda ees kaugenevat Mirjami selga ja tundisin tungi seda püüda, siis ei. Kui eelmisel aastal saadeti mind kodust rajale sõnadega, et ma ilma medalita tagasi ei tuleks, siis sel korral tungivalt avaldati arvamust, et ma peaks kodus rahulikult hõljuvalt ringi tiksuma. Seega tegin südame kõvaks, lasin tempo alla ning läksin Mirjamist 50s hiljem ja korjasin punkti.

Ja siis sõitis mu katus ja kadus mõistus, sest muud moodi ma ei suuda kaarti vaadates seletada oma tegusi kuuenda punkti juures. Reaalselt mine teede ristini, sealt mööda teed peaaegu punkti. Ja siis mina läksin teede ristini ning siis tungisin ca 60 kraadi vales kohas metsa ja lihtsalt libisesin kolmel käpal mäest alla kuni jõeni, siis sügasin kukalt, nägin allikat ja ronisin uuesti mööda teed mäest üles, juurdlesin kas kaugel paistev punkti on minu – ei ole, keerasin 180 kraadi ja võtsin kuuenda punkti. Appiii.

Edasi viis tee peaaegu Helme koobastesse, sest näha saime, aga seitsmes punkt oli ikka mäe otsas lohus. Veel puu juures eelviimane punkt, kuhu minnes märkamatult ojja tatsasin. Pigem meeldiv üllatus, sest olemine oli niigi juba märg ja mudane. Viimased meetrid mööda teed,  üheksanda punkti piuks ja 34m15s panin aja kinni.

Läbisin 3,13km. Olin N21 vanusegrupis 2 (6st) ehk Valgamaa meistrivõistluste suundorienteerumisel lühirajal teine koht. Lisaks tõin Otepääle 29 punkti ka Suvemängude arvetsuses.  Juhuuu!! Taas on oodata medalit ning unistan ka sokkidest auhinnaks, sest kaks aastat tagasi võidetud sokid on auku kantud. Uusi oleks vaja :). Lisaks suutsin esimesed kolm punkti parima ajaga võtta, aga nii kui mööda teid sai minna hakkasin hävima. Aga mis teha – elu on karm, aga õiglane.Igal juhul pidu, pidu.