Pilt “Metsakunnid stardis” on pärit siit.
Milline öö. Päike oli loojunud ja pimedus oli võtnud maad. Akendes tuled kustusid ja vaikselt hakkas Otepää ööunne vajuma. Aga seal Pühajärve kaldal askeldas väikene seltskond, kes timmis ratast, kes sättis tulesid, kes kinnitas jalatsi paelu, kes valis kanuud ja mõlasid. Südaöö paiku anti neile võimalus kaardid maast haarata ja kaduda öösse ning veeta öö jalgsi, rattal ja kanuuga punkte otsides. Meie olime nende hulgas.
Start. Rullisin kaardi lahti, tuvastasin stardi ja esimese punkti asukoha ning liikvele me läksime. Aga nii kui tänavavalgustusest eemaldusime, siis öös oli kuidagi vähe valgust. Mul lamp küll põles ja isegi aimatava valguslaigu moodustas, aga peatselt ei piisanud sellest enam kaardi lugemiseks. Eks elule peab ikka ise veel seiklust lisama. Kuna öö on alles ees ja punkt 3 on piisavalt kodu, kus kapil veel üks lamp on, lähedal, siis lippasime tagasi starti, et autost kodu võtmed haarata. Esimesed punktid võtame siis natukene tagasihoidlikumas valguses ja veel kiire pilt tänava valguses kaardile ning siis avastasime ülesande.
Ülesanne. Asutuse nime leidsime, kontrollisime ka kirjapildi ja eemaldasime kõik suured tähed. Härra nati kohkunult vaatas kui ma seal näppude peal vehkides tähestiku lugeda ja laulda vihtusin ja siis numbreid kirjutama asusin ning siis mingi tulemi ka sain. Aga ju ma paistsin oma tegevuses nii sihikindel, et ta ei hakanud mind segama ning nii me tulemuseks 2, 4 ja 8 saigi. Ja liikvele me lõpuks taas asusime.
Täiendus: rajameister tegi meile siin 3:0 ära ehk 1) me korjasime kõik suured tähed välja, aga tegelikult Clubhotel esimene täht on lihtsalt suur kirjatäht 2) suutsin ikkagi tähestikuga puusse panna ehk unustasin q tähe ja nii t ja u täht läksid ühega nihkesse 3) meie noppisime numbrid, mida oli üks, aga tegelikult kui oli kolm kolme, siis kaks maha ja üks kolm läks ikkagi arvesse.
Sulaoja teelt keerasime mööda pisikest rada metsa, et mäkke suusahüppetorni juurde ronida. Suhteliselt ebamugav oli. Ma küll nägin kuhu härra ees liikus, aga minu ees valitses pimedus. Kui metsarajal käisin veel täitsa mõistlikult, siis suunaga läbi metsa minnes niitsid mind nii oksad, mättad kui ka juurikad. Proovisin veel jooksvalt oma lambikesest jalge ette õrna valguskuma saada ja siis juhtus ime. Metsa läks valgeks. Mu lamp hakkas tööle ja elu muutus kohe ilusamaks. Suusahüppetorni kõrvalt leidsime esimese punkti ja juba tuiskasime alla tagasi. Mööda ühte rada ja siis teist ja siis hoidsime rohkem paremale ning siis kolmandat rada ning hoidsime veel paremale ning siis lõpuks kergendatult suurem tee. Asusime jooksma. Jooksime ja väikene kahtlus puges hinge. Peatus, 180 kraadi suuna muutus ja uuesti jooksma. Miks ma küll arvasin, et kuigi päeval Apteekrimäe väikesed rajad eksitavad, lükkavad ja tõmbavad ning eksimata suudan ma ainult oma põhiliinidel käia, siis äkki öösel olen ma rajakeste kunniks saanud?
2-4 mäe me leidsime, aga linti mäe otsast mitte. Liikusime edasi suure ringiga, sest korra olen ma valges seal soos olnud ja enam tagasi ei taha. Leidsime ka 2-2 mäe ja otsime nii 9 minutit, aga taas linti ei leidnud. Liikusime edasi. Tore oleks ikka linte ka näha. Teel punkti 2-8 jõudis ka meile kohale, et tegelikult iga võistkonna liige pidi ühe punkti võtma, aga see selleks. Tõenäoliselt oleksime ikkagi koos liikunud. Lõpuks nägime ka meie linti 2-8 juures. Ja kuigi kontroll aeg oli lõhki, siis tundus mõistlik tagasi minna just Mäe tänava kaudu ning 3 punkt leitud. Viimasel hetkel otsustasime ka 4 punkti metast ära korjata, sest kuidas me teda ikka üksi metsa jätame. Kulunud oli 1h51m ja vahetusalas me oli. Läbisime 9,34km.
Kanuu Pühajärvel. Lasksime oma kanuu Võhandu vette ja kõik järgnev oli imeline. Päevane tuul oli vaibunud, järv oli peegelsile, vaikus ümbritses kõikjal, taevas särasid kuu ja tähed. Paitad hellalt mõlaga vett ja kanuu libises. Pühajärve rannavalgustus tekitas peegeldusi vette ning eemal öös kerkisid metsade siluetid. Kuna kõik olid ammu enne meid veel, siis me olime üksi. Ma oleks rahumeeli kõik need punktid unustanud ja lihtsalt nautinud veel olemist. Õrnalt ja rahulikult liuglesime ühest punktist teise. Super kui ilus see kõik oli ja nii mõnus. Mõnus mõnus mõnus. Ja kui arvad, et enam mõnusamaks ei saa minna, siis ikka saab. Mul oli kanuus istumise all pehmendus – hmmm. Mida hing veel oskaks tahta. Vahetusala poole tagasi liikudes hakkas õrnalt taevas värve kumama – öö kõige pimedam aeg oli murtud.
Rattaetapp. Kiiver pähe, lamp kaela (kuidagi ei suutnud püsivalt kiivrile kinnitada), rattapapud jalga, jooksupapsid kotti ja vahetusalast viimastena minekule. Suunasin lenksule teibitud taskulambi härra tagumisele rattale ja püüdsin hoida tuulde. Ma teadsin, et ratta seljas saab mul raske olema, aga ikka tuli üllatusena kui kiirelt suutsin jalad raskeks saada. Need paar sammu 11 punkti leidmiseks olid jumalikud. 12 punkti saunamaja juures lõpetas mu rattalamp koostöö – ju sel korral pole mulle valgust plaanis. Aga härra arvas teisiti. Tegi kiire pirnivahetuse ja sõit tulevihus jätkus. Ikka üles ja alla ning ikka üles ning ütleme, et päris tihti oli toetavat kätt tunda, et mu hoog täitsa ei raugeks. Seinamäe servale lähenesime väikest teed mööda. Hülgasime rattad. Härra lippas serva poole ja mina läksin rõõmsalt mööda matkarada jalutama. Läks ikka rohkem kui hetk kui jõudis ka mulle kohale, et see ei ole see, mida ma hetkel tegema peaksin. Ots ringi ja tagasi rataste juurde. Härra juba ootas ja ainult viisakalt uuris, et kus ma nüüd siis käisin?:) Tal sein nähtud ja ma võin seda järgmine kord uudistada. Rattale. Kiirus üles ja kohe kohe tuleb Kääriku.
Kohviku siseõue me leidsime, aga kohviku uks oli lukus ja kedagi näha ka ei olnud. Olime rajal olnud 4h8m ja nuputasime, et mis edasi. Tundus, et peaks jalgsi ringile minema, aga punktidega kaarti ei ole. Ehk tädi pidi uued kaardid andma? Ja siis nuputasime, et mis edasi teha kui nüüd meil kaarti ei ole. Olime juba nõus jalgsi osa vahele jätma ja edasi rattaga sõitma kui meenus, et räägiti midagi suusaruumi võtmest. Ehk ootab me kaart seal? Ok, teeme väikese ringi ja vaatame kas näeme kuskil miskit. Uksed olid kõik ilusti kinni, aga ühest ukseklaasist plinkis punane tagatuli. Proovisime ja uks avanes. Panime rattad seina äärde ja ka seal ei paistnud meile kaarti. Ja kuigi ma olin legendist korduvalt lugenud sõnu joonorienteerumine ja Joonel, siis mingit seost ei tulnud.
Läks veel jupp aega kuni ühel meil eureka käis ja mõistis, et nüüd vaja ortofotol joont jälgida ning veel mõni hetk kui mõistsime, et nüüd peame Kekkose rada – 15km maastikul läbima. Ma pakkusin, et kui ma tubli olen, siis 3h suudan läbida ;). Kontrollaeg aga 1h45m – tuleb lõigata. Asusime liikvele. Kui alguses jälgisime väga ontlikult joont ja passisime kõike, sest nende lintide nägemine pole täna meie teema isegi siis kui täitsa punktis oleme ja nüüd 15km joonel need leida – ulme. Aga juba 17m hiljem tuleb rõõmutants, sest esimene lindike käes. Esimese hooga põrutasime otse, et paun ära lõigata, aga siis mõtlesime ümber, et ehk on korraldaja just sellisesse lihtsasse lõikepauna punkti pannud ja lähme ikka ringile ja ühtegi linti ei leia. Vähem mõtlemist ja kerel oleks palju kergem :). Kuna kindlalt lõikeplaani polnud, siis otsime ikka teise lindikese ka üles leida ja siis tagasi keerata. Aga süües kasvab isu ehk peale teist linti ikka edasi kuni Harimäe juures kruusateega rada paralleelne ja siis lõikame. Kasutasime liikumiseks laskumistel jooks ja muidu kõnd taktikat. Kõik toimis. Kruusateest üle ja mööda kruusateed metsani ning siis tegime 20m metsas hullamist ning lõpuks panime tihnikus ka suuna, et teele jõuda. Jõudsime Kekkose rajale ja ka see sobis. Veel rohkem üllatas kui leidsime 4 punkti lindikese ehk meil läks lõikega ainult üks punkt kaduma. Päike tõusis ja loodus tärkas. Imeline. Napilt, aga kindlalt jõudsime enne kontrollaega vahetusalasse. Kulutasime 1h45m48s 9,7km kõndimiseks.
Viimane rattaetapp. Jooksujalats ja lamp kotti ning rattavarustus külge ja minekule. Mu mõistus on ikka osav. Võistluse 6h suutsin ma endale ette kujutada, et ma olen ratta seljas osav ning just mööda auke ja juurikaid üles ronitud nõlv on rattasõiduks loodud. Ja kui ma juba seal juurikate otsas nõlval laskun, siis võiksin samamoodi nagu kunagi videost nägin rattaga juurikast ja aukudest üle hüpata. Appiii!!! Ja see kõik tundus nii loomulik, et plaani teostama ma läksingi. Kui esimese imelise “hüppe” ajal ratas juurikal libisema hakkas ning siis täiega auku pani, olin ma õnnelik küll, et tervelt alla sain. Ju mu mõistus saadab mulle vihjeid või on lihtsalt mu arengust mõned aastad ees. Ja mõne aja pärast andis mu keha usinalt mõista, et trenni on vaja teha. Püüdsin tempot hoida, püüdsin tuules olla, püüdsin lihtsalt vändata, aga tundus, et tempo muudkui kukkus ja kukkus ja minul kergemaks ka ei läinud ja härral ei tundunud üldse nii raske ning need Kääriku-Otepää viimased tõusud tulid ikka raskelt. Punktide asukohad me leidsime, aga lintide leidmisega me ei skoorinud nii hästi, aga see ei takistanud meil muhedalt edasi kulgeda. 14,39km läbimiseks oli kulunud 48m03s kui rattad kanuu vastu vahetasime.
Kanuu Neitsijärvel. Päike paistis kui me viimasele kanuuetapile läksime. Pakkusin küll, et lähme tiirutame veel Pühajärvel, sest Neitsijärv ei kutsunud ning lisaks oli kaugel ning minu keha mitte ei jõudnud enam miskit kanda, aga ei miskit. Ikka kanuu selga ja Neitsjärvele. See algus oli nii lahe. Vaikselt otsi ja manööverda omale tee veeni. Meil alles kolmandast valitud avast õnnestus edasi liikuda, aga põnev. Ei mingit jõu ja ilu numbrit, vaid nikerda. Tõesti lahe. Meie Võhandu oli ka tubli – liugles ilusasti ja mugav oli istuda. Tassida teda nati raske oli. Pakkusin küll, et tagasi sõidame mööda truupi Pühajärvele ja siis liugleme täitsa lõpu lähedale, et tassimist vähendada, aga härra heakskiitu plaanile ma ei saanud.
Pilt “Metsakunnid viimastel meetritel” on pärit siit.
Nii me selle imelise öö veetsime. 7h32m ning imelised 54,34km. Super ilm ja seltskond. Ma tahaks loota, et Marko ja Margus suutsid meist ikka välja lugeda, et nad olid maru vahva ürituse teinud ja meile tõesti meeldis. Me tahtsime ka sõnumisse miskit vahvat kirjutada, aga mõte oli hommikul plank. Aitäh korraldamast!
Ka suur aitäh härrale. Et ta muga üldse metsa tuli, et ta stoilise rahuga kõik mu valguse draamad ületas, et ta jõudis ära oodata mu tõenäoliselt poole tunnise ahetamise teemal kui ilus, mõnu ja äge on ikka kanuuga öisel Pühajärvel, et ta väga viltu ei vaadanud kui ma Seinamäel suvaliselt matkama põrutasin, et ta mu võimetega arvestas ning kordagi etteheitmata mu tempoga liitus, sest tõenäoliselt oli tal varu küll ja veel, et ta kordagi kanuud kummuli ei keeranud ning kui ma Kääriku-Otepää viimastel tõusudel täiega raugesin, siis ta ei norinud mind, et ma nõrk olen, et ta algusest kuni lõpuni oli üdini positiivne. Aitäh.
Trennist õppisin, et tehnikat on vaja kontrollida, tagavara on hea, kaardil olevat infot on mõistlik lugeda mõttega. Mulle tehti rajal puust ja punaseks kuidas peaks vaiksema tempoga kaaslast toetama. Ei tatsa kolm sammu ees, vaid ikka lähedal. Ei kupata teist kiiremini liigutama, vaid kui teine jookseb, siis jooksed ka, kui teine käib, siis käid ka. Rattal ei kima eest, vaid võtad ta tuulde või lükkad mäest üles. Ja kui ikka ramm keset teed katkeb, siis puhatakse.
Et tulevikus oleks vähem sahmerdamist riidekapi ees, siis ka riietusest. Ilm: sooja öösel ca 10 kraadi. Selga sai buff, soojapesupluus, õhuke vest, pikad lipad ja vanad sokid. Uued valged alatult hõõruvad. Joosta oli nii mõnus. Ratta ja kanuu etapil lisasin tuuleka ja rattakindad. Ja kanuutada oli nii mõnus. Rattal liikudes oleks võinud olla pikkade näppudega kindad, sest öösel rattal näpud külmetasid, aga muidu oli kõik pro.
Pingback: XT Suverogain – Koolmajärve (20.08.2016) | Metsakunnid