Valgamaa orienteerumiskolmapäevak – Helme (15.06.2016)

Kunagi ma olin osav plaanimajanduses. Ka sel korral tegin plaani, et 8.06. teen elu võistluse Valgamaa MV, siis 9.06. lasen natuke ennast arstil tohterdada. Kõik rahul kuni avastasin, et kalender muutus ja MV hoopis 15.06. Eks ma kurb nati olin ja kuulutasin kõigile, kes nõus kuulama olid, oma ebaõiglasest elust. Aga 15.06. hommikul tunne oli hea, viimane rohi võetud, arst eemaldas ka niidid ja andis rohelise tule kui ma mõistlikult rajal käitun. Ja muud ma ei vajandu, et riided selga ajada ja vihmasesse Helmesse suund võtta. Rajaks R2 – 2,4 km ja 9 KP.

2016.06 Helme
Minu teod Helmes. Keps teeb kahtlaseid hüppeid ja poognaid, aga üldpilt oli selline.

Start. Veel viimased juhised, et näe siin asume ja esimene punkt on siin ning edu. Ju kardeti, et ma taas viimasesse punkti põrutan nagu eemisel aastal. Aga sel korral pidin ju mõistlikult käituma ja nii rahulikult läksin. Starti oodates kuulsin soovitust, et papsid tasub tugevasti kinni siduda, sest pahkluuni mudas on kerge jalanõud kaotada. Juba tee esimesse punkti näitas seda, loodus oli lopsaks, märg, mudane ja libe. Ja esimene punkt niuhti käes. Teise läksin mööda teid ja ainult korra suutis mu fantaasi kujutada ette teed kohta, kus seda ei olnud, aga pulss oli madal ja mõistus selge ja nii kiire korrigeerimine. 7m54s läbin teise punkti maja kõrval. Kompassiga suund kolmandasse. Korra ehmatan, et oi kui kaugel, aga siis meenus 1:5000 ning lisaks rohelises rassides oli loodus mu vastu eriti lahke ja jõe ääres oli jalutuskäik meeldiv. Peatselt ristusin elektriliinidega ja 13m06s olin kolmandas punktis. Super. Neljandasse lugesin maastikku ja põmaki pihta. Tee viiendasse oli puhas mööda teed lippamise vaev ning kuigi ma nägin enda ees kaugenevat Mirjami selga ja tundisin tungi seda püüda, siis ei. Kui eelmisel aastal saadeti mind kodust rajale sõnadega, et ma ilma medalita tagasi ei tuleks, siis sel korral tungivalt avaldati arvamust, et ma peaks kodus rahulikult hõljuvalt ringi tiksuma. Seega tegin südame kõvaks, lasin tempo alla ning läksin Mirjamist 50s hiljem ja korjasin punkti.

Ja siis sõitis mu katus ja kadus mõistus, sest muud moodi ma ei suuda kaarti vaadates seletada oma tegusi kuuenda punkti juures. Reaalselt mine teede ristini, sealt mööda teed peaaegu punkti. Ja siis mina läksin teede ristini ning siis tungisin ca 60 kraadi vales kohas metsa ja lihtsalt libisesin kolmel käpal mäest alla kuni jõeni, siis sügasin kukalt, nägin allikat ja ronisin uuesti mööda teed mäest üles, juurdlesin kas kaugel paistev punkti on minu – ei ole, keerasin 180 kraadi ja võtsin kuuenda punkti. Appiii.

Edasi viis tee peaaegu Helme koobastesse, sest näha saime, aga seitsmes punkt oli ikka mäe otsas lohus. Veel puu juures eelviimane punkt, kuhu minnes märkamatult ojja tatsasin. Pigem meeldiv üllatus, sest olemine oli niigi juba märg ja mudane. Viimased meetrid mööda teed,  üheksanda punkti piuks ja 34m15s panin aja kinni.

Läbisin 3,13km. Olin N21 vanusegrupis 2 (6st) ehk Valgamaa meistrivõistluste suundorienteerumisel lühirajal teine koht. Lisaks tõin Otepääle 29 punkti ka Suvemängude arvetsuses.  Juhuuu!! Taas on oodata medalit ning unistan ka sokkidest auhinnaks, sest kaks aastat tagasi võidetud sokid on auku kantud. Uusi oleks vaja :). Lisaks suutsin esimesed kolm punkti parima ajaga võtta, aga nii kui mööda teid sai minna hakkasin hävima. Aga mis teha – elu on karm, aga õiglane.Igal juhul pidu, pidu.

Rubriigid: orienteerumine. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s