Esimene päevak pärast Valgamaa päevakute suvepuhkust. Uljalt joonistasin R1 (16 KP ja 6 km) kaardile ja asusin minekule, sest XT Suverogain oli mõnusalt ego buustinud. Aga kulus ainult 2h06m51s ja ma olin maapeale tagasi toodud.
Kõik tundus ilmeline kuni ma juba 1 KP (35) puhul kammisin uhtoru põhjas edasi ja tagasi. Tammusin ringi ja otsisin ja oigasin kuni vaatasin uuesti kaarti ja oi imet ma olin mõelnud selle oruni orienteeruda ja punkt oli sealt natukene edasi. Ju ühendused mu ajus muutsid selle info punktiks orus. Aga 9m40m ma leidsin.
2 KP (39) ja 3 KP (40) korral tegin ma suunaga korralikult tööd. 4 KP (41) minekul ei suutnud ma kuidagi otsustada kas minna mööda pisikest rada ringi metsani ja siis suunaga punkti või Servamäest alla ja üle soo suunaga punkti. Metsakunnile kohaselt ründasin metsa ja libistasin ennast mäest alla, et suunaga üle soo minna. Seisin seal siis soo servas ja kohe kuidagi ei suutnud ennast sinna sundida. Piilusin siia ja sinna ning siiralt kahetsesin, et siia alla ronisin, aga teele tagasi minekuks oli nii kõrge mägi ees, et asusin kartlikult ikka sood vallutama. Eks ta märg ja veel märjem oli aga ületasin. Punkt oli ka kenasti olemas.
5 KP (42) oli taas soo ees. Hakkasin ründama ja siis andsin alla. Asusin uuesti rünnakule ja siis andsin uuesti alla. Ja siis uuesti ründasin ja põlvini soos ei tundunud enam ok ja tahtsin juba taas alla anda, aga maa oli silmaga katsutav ja läksin ukerdades. Pehmeks olen vist muutunud, et soiste alade ületamine sellise sisemise võistlusega käib. Aga Vähemalt kaks järgmist KP olid seal, kus minuarust olema pidid.
Ja siis auu 7 KP (44). Kaardilt tundus kõik nii lihtne. Elu tundus ka lihtne (välja arvatud see, et igal pool igat pidi olid puud ees ja need oksad torkisid ja tegid haiget – oh jah) ja ilus kui ma esimese künka vallutasin ja punkti seal ei olnud. Ok vallutasin ka teise ja punkti jätkuvalt ei olnud. Vallutasin veel miskit ja ikka tühjus. Õudne. Vaatasin kaarti ja loodust ja siis uuesti kaarti. Mitte kui miskit. Tammusin ringi kuni punktile pihta tammusin. Aga enam minema ei saanud – ikka liiga märg ja sel hetkel mu jaoks ületamatu ala oli ees.
Muutsin seal suund ja proovisin kuni mõistlik tee 8 KP (45) mäe otsa oli valla. Ronisin üles ja loomulikult kaldusin paremale. Mingil hetkel maastik enam ei klappinud. Põhimõtteliselt läksin tagasi ja korjasin õigest kohast punkti. Selleks hetkeks olin ma metas viibinud 1h10m43s.
Korjasin oma eneseusu riismed kokku ja läbisin 9KP (46). Nautisin Kiigemäe ja Pühajärve äärseid matkaradasid ja allikat. Lausa jooksin seal mõnust. Ja siis ronisin seina sugusest mäest üles, et 12 KP (49) võtta. Võtsin seda punkti seal mäe otsas nii 10 minutit. Ronisin mööda, siis korrigeerisin vales suunas, siis ronisin veel kõrgemale, siis hakkas järv paistma, siis korrigeerisin 180 kraadi suunda, siis proovisin majakeste järgi ennast kaardile saada, siis proovisin uuesti ja olin segaduses, et ma ju juba olin siin ja kus on punkt kuni lõpuks veel edasi minnes ta vaikselt puude varjus oli. Vähemalt käes.
Ka 13KP (50) jätkasin sama stiili. Pidin minema mööda pisikest teed punkti. Tee algus vist oli, aga teed väga ei tajunud. Rassisin ikka edasi seal vaarikate ja nõgeste vahel kuni tundsin, et asi on ikka mäda. Parandasin suunda , jätkuvalt mäda, parandasin julmalt ja kahtlustasin, et nii 70 kraadi vales suunas. Ronisin läbi tihniku, et võtta punkt, mida oleks võinud suurelt teelt rünnata. Ohjah, mis teha. Vähemalt viimased kolm punkti suutsin viisakalt võtta. Asi seegi.
Numbritest. Olin rajal 2h06m51s, läbisin 8,17km, süda tiksus keskmiselt 151 korda minutis. Keegi must kauem seda rada ei läbinud :). Toodi mind kolinal tagasi maale, aga tegelikult mulle meeldis. Tõsiselt meeldis. Kohe mõnus oli pusida ja vaeva näha nende punktidega. Ükskord ma saan osavaks ning ehk ma õpin midagi ja ei tuuselda Valgamaa MV pea laiali otsas metsas ringi.
Metsakunnid 