Kui ma oleks vooruslikult tagasihoidlik ja viisakas, siis ma räägiksin alguses kuidas ma kaks korda kodust starti tulin, sest esimesel korral jätsin SI-pulgad koju trepi peale ja siis kuidas me plaanisime Mirjamiga 3h jalutada ning 15 km läbida ja kuidas me rada planeerisime. Reaalsuses kuigi võistlusest on möödas juba rohkem kui 48 tundi, siis me mõlemad jätkuvalt pakatame täiega rahuolust, sest 2h56m21s, 19,52 km, 80 punkti, ideaali lähedaselt leitud punktid (Linnamäge ja 28 KP elektriposti mälujoovastus enam ei mäleta), lõpuks veelgi ideaalsemalt planeerunud rada ja piisav pingutus ja naiste 5. koht. Juhuuu ja oi me olime tublid.
Raja planeerimine. Kaardi lääne osa hülgasime, sest nõrgad oleme. Edasine ajugümnastika piirdus linna ja Pühajärve äärsete punktide ühendamisega. Ühendasime kõike ja mõnuga, raja pikkust ei arvestanud ja pidime jooksvalt vaatama kuhu ikkagi jõuame, sest alates 40KPst olid kõik võimalused lahti: minna mööda sporditeed lõppu, ronida Väikse-Munamäe tippu ja teha ring, haarata mõned Tehvandi kandi punktid. Alustasime kiigu 59KP juurest oma linna ringi.
Pildi “Metsakunnid koos teistega Otepää Rogaini stardis” autor on A.Toome ja tema teisi pilte võib kiigata siit.
Start. Peaaegu esireast ja korraliku jooksusammuga minema, sest ikkagi start ja meeled on vahest segaduses. Neljakasemäelt kiigu (59 KP) leidmine ei tekitanud raskust, ka suure kollase raami (22 KP) leidsime üles ja suutsime ennast kuidagi Linnamäe otsa vedaga, aga punkti leida mitte. Tegime paar auringi Linnamäe erinevatel objektidel kuni viimaks põõsast 53 KP võtsime. Treppist alla ja taas kiriku (24 KP) poole jooksma. Kuigi ma tavaliselt käin, siis sel korral stardi segadus kestis kolm tundi ja alla mäge liikudes oli ikkagi jooksusamm me põhiline liikumisviis, Mirjam kasutas seda ka tasasel maal, aga mägedesse ronides me mõlema jalad tudisesid ning kops ei tahtnud korralikult hapnikut transportida.
Ja mägesid sinna Otepääle jätkus. Kalda tänavalt mäest alla 28 KP juurde ja siis uuesti üles tagasi (39 KP) ja siis veel kõrgemale mänguväljakule (38 KP) ning siis metsa auku (30 KP) ja siis august välja ja siis hingetuna Apteekrimäe otsa (54 KP). Väikene puhkus ja vaated Pühajärvele ning juba ronisime taas mäkke, et metsanurga (23 KP) punkt võtta. Aga vähemalt Kiigemäge ründasime ainult korra, sest enne otsustasime Armuallikal (56 KP) ära käia. Imeline koht, kus vaikselt jooksusammu aretada. Kiiremäel (49 KP) taas hingetuna. Sihil kogusime hinge, rajal lasime gravitatsioonil jooksujalu mäest alla tirida ja valmistusime hingetuna taas 41 KP jõudma, aga sel korral jäi meie üllatuseks hing sisse.
Servamäel kõlkudes teel 40 KP mainis Mirjam esimest korda, et ma võiks normaalsema tempoga käia ehk ta saaks ka käia mitte ei peaks sel ajal jooksma. Selge. Eks ma piilusin rohkem tatsates selja taha ja tutvustasin meie viimase 48 minuti plaani. Munamäkke me ei roni – jalad ja kopsud hingasid kergemalt. 35 KP hülgame, sest ma lihtsalt ei osanud kuidagi mõistlikult plaani seda ühendada. Seega 45-43-32-20 sai me plaaniks ja nii 9 minutit hiljem lisasin plaani ka 27. Me suudame, sest alla mäge asi toimis ja kiirus oli täitsa mõistlik ning tõuse/mägesid ei ole enam palju.
Haukamäe otsas kivi (43 KP). Vot see oli tegu sinna üles jõuda isegi olematu tempoga. Aga võistluse 2h33m10s me seal olime, näost punased ja hingetud, aga kohal. Viimased 3 punkti ja 27 minutit. Punktide asukohad olid kindlalt läbitavad, reljeef soosis ja me läksime. Mirjam küll mainis, et sääred teevad kummalisi asju, aga toetav nagu ma olen soovitasin teha mida iganes vaja, et krampi ei tõmbaks ning siis sundisin edasi lippama. Kaaslaste toetamine ei ole vist mu tugevamaid külgi 😉
27 KP käes ning 20m09s lõpuni. Iga viimane loogika mu kehas ütles, et me jõuame ilusasti, aga Mäe tänava tõus oli veel vaja võtta. Veel viimane punkt tiigi (20 KP) äärest, veel viimane tõus Mäe tänaval (üllatavalt kerge oli või siis oli vaim veel hullemaks valmis seatud) ning siis võisime mõnuga lõppu sörkida. Tehtud ja kohe korralikult tehtud. 3m39s jäi varru. Tegime omaarust korraliku soorituse, särasime kui pühademunad, sest me olime läbinud uskumatu raja. Olime ennast nii 4,52 km võrra ületanud. Olime roninud iga võimaliku mäe otsa. Auga sõime supi kõhtu, särasime natuke ja läksime koju.
Pildi “Metsakunnide viimased lendlevad meetrid” autor on Paul Poderat.
Numbritest. Rajal viisisime 2h56m21s. Kogusime 80 punkti. Olime 35. (60st) võistkond ja 5. (10st) naiskond. Läbisime linnulennult 14,42 km ja kella järgi 19,52 km. Minu süda tiksus keskmiselt 164 korda minutis. Ronisime 249,6 tõusumeetrit. Keskmine kiirus 6,6 km/h (max 17,2 km/h). Pingutasime ja kohati oli raske, aga hetkel pakatame rahulolust. Mõnus. Tänud korraldajatele ja tehke veel.
Kuna naiste arvestuses oli me koht juba lähemal poodiumile kui lõpule, siis uurisime palju puudu jäi. 12 punkti jäi poodiumist puudu – see on ikkagi täiesti teine maailm. Aga siin, kus meie oleme, on ka tore.
Metsakunnid 