Valgamaa orienteerumispäevak – Arula (05.08.2015)

Arula o-kaart

Ei oskagi kuidagi mõistlikult kirjeldada mis rajal toimus. Spordiks on seda raske nimetada, pigem ikka karm rassimine. Plaan oli mul hea. Teha üks korralik orienteerumistrenn enne 100 KP jooksu. Ilm oli kuum nagu laupäevaks ennustatakse. Stardis olin varakult ning kodus tagasi pidin 19:00 olema. Seega joonistasin kindla teadmisega R1 kaardile. Sel korral isegi enne starti panin ennast kaardil paika ja püüdsin ka tee esimesse punkti läbi mõelda. Vaatasin siis starti ja 39 punkti ning minu jaoks ainuke mõistlik lahendus tundus üüratu ringiga ülevalt minek. Igaks juhuks uurisin, et kas ma ehk ei näe mõistlikumat tee valikut, aga vihjatigi, et näe alt mööda lagedat saab ka ja mõnes kohas ongi punktid nii, et otse ei saa. Jäin siis oma mõttele kindlaks ning 16:15 tegin stardi.

Tegin isegi mõne jooksusammu algatuseks kuni kindlalt teel olin. Kui saunamaja vasakul ja talumaja paremal teed olid, siis kontrollisin, et ega ma õuealasse sisse ei põrutanud. Kõik oli ok ja pugesin nurgast metsa pisikesele metsateele, mis mind lagendikule juhatas. Lageala oli, aga taimestik oli päris lopsakas ja liikumiskiirus polnud just see. Teele jõudes ja Ala-Rahist mööda joosta oli mõnus. Peale metsatukka pööre vasakule kuni tee hargnes ja siis suunaga punkti. Kõik toimis ning 16m25s ja 39 punkt käes.

Rohi oli kõrge, meeleolu veel kõrgem ning suunaga ma edasi panin. Mäest alla, üle oja, mäest üles, rassimine läbi rohu ja teel seal metsatuti juures ma olin. Suuna kontroll ja mööda lagendikku edasi. Ragistasin ja lind peaaegu ma kõrvalt tõusis lendu. Ragistasin ja 3 meetri kauguselt kits pistis jooksu. Tundus teine pisike. Seisatasin ja otsin kurja ema. Jätkasin liikumist ja rääkisin omaette kõva häälega juttu, et loomad saaks juba varakult mu eest plehku panna. Lagendikule tekkisid puud ja vasakul ka mets, aga täpset metsaründamise kohta ma esimese hooga ei leidnud. Aga kui ise ei saa, siis päike aitab ehk teisel pool puid säras üks koht päikseliselt ja panustasin lagendikule. Pugesin metsa ja otse 40 punkti tee ma rajasin.

Mööda lagendikku edasi kuni puudega lagendikule. Kui kevadel sai rõõmsalt hõisata, et näe nõges ei ulatanud kõrvetama ja sääski ei olnud, siis nüüd nõges kõrvetas nagu poleks homset päeva ning lisaks sääskedele olid ka kärbsed ja parmud kohal. Aga surisevate jalgadega ma lagendiku lõppu jõudsin ja suuna 41 panin. Mäest alla. Ronisin üle puu ja puude vahelt, läksin ringi ja korrigeerisin tagasi. Kui ma juba terve igaviku nii turninud olin ja punkti ei näinud, siis kahtlustasin, et kõnnin liiga kõrgel. Keerasin suuna tugevalt paremale ja laskusin veel mõned meetrid ning ikka punkti ei olnud. Vaatasin siia ja sinna ning püüdsin millegi abil ennast paika saada, aga ümber ringi oli kõik nii sarnane. Mingi mõte mul tekkis ja suuna ma panin ning 35 sekundit hiljem ma punktis olin. Kodus oli tore kepsujoonelt vaadata, et ca 10 meetrit enne punkti tegin suuna muutuse paremale, siis jalutasin 5 minutit metsas ringi ja siis ronisin mäest üles põhimõtteliselt samasse punkti.

Suunaga teeni, siis mõnusad kerged sammud mööda teed mäest üles ning siis õigel hetkel paremale metsa. Õiget hetke ma muidugi ära ei oodanud ja pugesin metsa liiga vara. Õnneks reljeef andis sellest kergelt märku ja suuna korrigeerimine ja juba saingi raja 51m23s punkti 42 piiksu kuulda. Kiikatsin natuke edasi ja kuna soine ala tundus piisavalt kuiv, siis panin julmalt otse suuna 43 punkti ja asusin teele. Mõni koht oli nati märjem, aga alati oli kuivem või kõrgem alternatiiv kohe lähedal seni kuni jõudsin lagedani. Pugesin ka mõned sammud lagedal, aga kuna telefon oli kodus ja kuidagi märg oli, siis ei riskinud üksi sumpama minna, sest kuidas nad muidu teada saaks kust mülkast mind välja sikutama on vaja tulla? Jõudsin tõusva maastikuni. Ronisin oma arust piisavalt kõrgele ja asusin liikvele. Kiirus – aeglane, aga edasi ma seal pressisin ennast. Tuli jõnks maastikus, aga kuna punkti ei paistnud, siis pidasin seda kaardi esimeseks nõksuks ja jätkasin teed. Tuli ka teine jõnks ja otsisin hoolega, aga punkti ei leidnud. Läksin edasi ja siis jõudsin lagedani, kus rohi kõrgus üle pea. Uurisin küll maastikul paiknemist, aga peamiselt kohvipaksu pealt andsin hinnangu, et tuuseldasin liiga kõrgel mäe küljel. Tagasi metsa, nõlvast alla ning edasi. Ragistasin seal ja vägisi tundus, et liiga all olen. Korrigeerisin veel suunda. Nägin looduses nõlvas lohku ja ronisin nüüd alt üles mööda seda, sest seal peaks ju punkt olema, aga lohk lõppes ja mina olin kõrgemal, aga ei miskit. Vaatasin ringi ja uurisin kaarti, et no mis pidi ma saaks veel seda punkti rünnata. Ühtegi head ideed ei olnud, aga üks hädine ehku oli, aga mis mul ikka kaotada. Seadsin suuna ja 37sekundit hiljem oli punkt käes, kulus „ainult“ 21m57s 43 punkti otsimiseks. Ma ikka ei suuda neid jõnkse reljeefil endale ettekujutada.

Kui alguses plaanisin järgmist punkti otse suunaga minna, siis lagendiku, kus rohi koos nõgestega kõrgus üle pea, ääres seistes kadus mul soov endale seal teed rajada. Soov võib küll kaduda, aga plaan vajab jälgimist ja tihnikusse ma tungisin. Ragistasin ja kirusin ning ragistasin edasi kuni jõudsin rajale, mis viis mäkke üles, ning ei läinud minutitki kui ma oma plaani hülgasin ja mäkke ronima asusin. Nõgestest veel käed ja jalad surisesid, aga meel oli rõõmus, et ma siin rajal ja mitte seal tihnikus ja milline vaade. Ilus. Aga need 17 tõusumeetrit. Ehk tasub öelda, et see rada oli lihtsalt ülevalt alla maha sõidetud see sama kõrge tihnik, mis jooksujalatsi alla maru libe. Ehk rohkem kui korra avastasin ennast kõhuli ja kätega kõigest (ka nõgestest) haaramast, et siis taas püsti ajada ja mõned meetrid edasi nihkuda, et siis taas kõhuli visata :). Sihikindlus viib edule ja lõpuks ma seal üleval olin ja inimlikuma raja järgmise „lagendikule“ leidsin, et punkti 44 minna. Seal rajal jõudis ka minule kohale, et ma Kuutsemäel ringi tuuseldan. Isegi korra seal 43 otsingul lagedale jõudes suutsin mõelda, et veel üks kunagi töötanud suusanõlv ja nüüd veel seda meenutavad tõstukipostid. 44 punkt oli täpselt seal, kus ta minu arust olema pidi.

Nüüd mööda pinnase moodustust alla ojani, siis tõusva pinnani ja suunaga 45. Selline oli plaan, mis kestis kuni olin metsas olnud 1h25m54s. Järsku kuskilt tuli sahmaks, mis vist koosnes kuuseoksast koos muu risuga, mulle näkku ja sel korral ma silmi kinni panna ei jõudnud. Tulemus oli rohkem kui ebameeldiv. Mõlemad silmad lõid veekraanid lahti, nägemine oli üle ujutatud, üks silm tahtis vägisi kinni olla, mõlemad valutasid. Heameelega oleksin maha istunud ja töinanud kuni taas miski näen, aga need sääsed ja parmud kukkusid juba siis julmalt hammustama kui ma oma asukoha üle tahtsin mõtiskleda ning nüüd nad lausa haistsid kerget saaki. Seega tatsasin ujutatud vaatega seal padrikus ringi ja pühkisin näo risust ning lihtsalt lasin veel silmist voolata ja ootasin. Ei teadnud kus ma olen, aga hoidsin suuna üles mäge. Uitasin oma piiratud nägemisega seal pardikus ja mõtisklesin teemadel: Mis edasi? Tuleks ometi keegi ja vaataks mis sodi mu silmi kriibib. Miks ma kedagi teist näinud ei ole? Mis mind ikka sunnib õelate õelate putukate keskel siin tihnikus ronima? On see kuuseokas, mis ma silmast välja uhtusi? Ei tea kaugel lõpp on? Mis kell üldse on? Oh kas vasaku silmaga täitsa näeb kui parema kinni panna? Millest silmale klapp teha? Millal see vetevoog peatub? Kuidas siit küll lõppu saab, sest nii ei saa ju metsas rännata? On see okastraat, millesse ma takerdusin? Ma tean kus ma olen…vist..ehk ikka prooviks need punktid leida? Seadsin vesise suuna ja asusin vaikselt liikvele. Kui ma ühe silma kinni katsin, siis ju enam vähem sai liigelda küll. Aga enne jõudis pinnas vesiseks minna kui mina punkti jõudsin ehk päris õiges kohas ma ei olnud. Andsin veelkord endale võimaluse. Seadsin uue sihi ja asusin teele ja punkt paistis…juhuu. 22m peale natakat olen punktis, aga ainult vales. 45 asemel särab 46 mulle vastu. Vaatasin kaarti ja maastikku ja see kõik ei tundunud mulle loogiline, aga ega see vaade mul päris terav ei olnud. Korra kahtlustasin, et ehk punktil vale number ja andsin veelkord võimaluse ning seadsin veel suuna 46. Aga kui lagendikule jõudsin, siis uskusin, et olingi 46 ja nüüd lagendikul. Kodus kepsujoont uurides tundub, et olin ikkagi 45 ja punktil oli vale number ning 46 minekul lihtsalt kaldusin ära.

Aega oli kulunud 1h53m ning tundus, et trenni küll tehtud ja võisin suuna lõppu võtta. Kokku viibisin rajal 2h12m23s. Leidsin metsast seitse punkti ja läbisin selleks 7,52km. Keskmine kiirus 3,3km/h – sellega kahjuks putukate eest juba ära ei lippa :D. Võib tunduda, et vaikselt lonkisin ringi ja tegin vigu, aga kui ikka süda tiksul kahe tunni jooksul keskmiselt 150 lööki minutis (max 185), siis tundub, et päris korralikult sai pingutada, aga ainult pingutus läks nati vales suunas :). Eile olin nati nukker ja  pettunud kogu oma rajal kulgemise pärast. Eks see läbimine ei läinud jah nii nagu lootsin ning liiga palju prohmakaid ja vigu. Lõpuks hakkas juba tunduma, et punkte leian kui neile otsa koperdan ning orienteerumisega ei ole siin midagi ühist ning ehk ma ei peakski kunagi orienteeruma, sest ilmselgelt ma seda ei oska ning mida mõtles mu pea kui ma ennast nädalavahetuseks 100 KP jooksule kirja panin? Aga ööga sai sodi silmast välja ning ainult õrnalt annab silm veel tunda ning maailm on kohe ilusamates toonides. Ju oli vaja eksida nii palju, sest liiga tihti olen peale võistlusi tabanud ennast mõttelt, et punktid olid lihtsad ja kergesti leitavad. Ju ma pidingi matsu näkku saama, sest muidu oleks kõik punktid üles otsinud ja nii ma 19:00 kodus küll poleks olnud. Ju ma pidin kukalt sügama, sest nii on suurem motivatsioon legendi tähiseid lõpuks ära õppida.

Ja mis 100 KP jooksu puudutab, siis suured väljakutsed on mulle alati meeldinud. Panen prillid ette ja lähen punkte läbima (mitte otsima).

Rubriigid: kompassiga metsas. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to Valgamaa orienteerumispäevak – Arula (05.08.2015)

  1. Anonüümne ütles:

    Me ka ei mõista mis sind sunnib sinna tihnikusse ronima….aga ikka jälle ja jälle sa sinna ronid 🙂

    • Kristi ütles:

      Tegelikult on ju metsas tore. Igakord on miskit uut ja põnevat. See tunne liikuda ja oma rada punktist punkti leida on kuidagi mõnusalt rahustav. Argimõtted kaovad peast ja oled ainult sina, su teadmised, osakused ja loodus.
      Sel korral ma näiteks kogesin, et mööda tume rohelisega tähistatud metsa (loe: raskesti läbitav mets) võib olla kergem liikuda kui mööda lagedat 😉

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s