Meelde tulid vanad head ajad, kus võistluse starti jõudmine oli omaette kunsttükk. Kuigi Nelijärve ei ole võõras ja tee sinna teada, siis hommikuse Druskiniskai lumelaagriks pakkimise tõttu hilines tuntavalt väljasõit. Auto kõike eluks vajalikku täis ja kuhi katuselgi ning sõit starti võis alata. Ma uskusin kuni viimase hetkeni, et ma jõuan, kuigi natukene ärevaks muutusin kui pikad kolonnid liikusid aeglaselt teel, kui lõputud tee remondid oma 70 ja 30 piirangutega ahistasid, kui oma arust starti joostes sildid võistlusmaastiku tekstiga vastu tulid ja uue päringu peale 180 kraadi teises suunas soovitati liikuda, kui teel starti numbrit 866 ja riideid jooksvalt võistluseks kohandasin ja järsku ilma SI-pulgata liikusin, kui loodust kammides kirusin „imehead“ ideed osta rohelise ja mustaga SI-pulk, kui lõpuks jalgadele valu andsin ja lippasin ja lippasin (start oli ca 2 km kaugusel). Aga minutid sulasid ja starti ei paistnud ühegi nurga tagant.
Start. Õnneks korraldajad olid nii lahked ja lubasid hilineja ka rajale. Surusid kaardi kätte, peaaegu käsikäes surusid mu SI-pulga kuhugi ja soovisid edu ning saatsid rajale. Kappasingi siis kuhugi minema, proovisin küll vaadata kaarti ja suunda, aga stardi 185 pulss tegi oma. Segadusega olin punktis, loomulikult vales. Rahunesin siis maha, avasin silmad ja vaatasin uuesti ringi. Inimesed silkasid siin ja seal, aga ma püüdsin nad pildilt eemaldada ja vaadata ainult loodust ja reljeefi. 7m32s ja 1 KP (101). Edasi panin kompassiga oma suuna paika ja lugesin samme ning läbisin punkte. Vaatasin küll kuidas teised suvalisel maastikul lippasid, müstika kui kiired ja osavad nad on. Proovisin ka mõne sammu nende järgi teha, aga ei ole mul jaksu ja osavust nii lenneldes läbi maastiku liuelda. Seega ikka tipa tapa nina kaardis. Peatselt oli ainult mina, kaart ja loodus.
Ma olin täielikult oma sõiduvees. Aga niikui enesekindlus liialt tõusis, siis trampisin usinalt madalamaks ehk juba 12 KP (121) tuuseldasin metsas ringi. Nii kaks korda tulin lagendikule tagasi, et siis uuesti metsa rammida kuni mõistsin, et punkt oli ca 90 kraadi teises suunas. Nati aupahtlikumalt edasi ja punktid vaikselt tulid. 16 KP (117) kaldusin küll paremale ja liiga kaugele, aga isegi vigade üle saab uhke olla, sest vanasti oleks ma peatselt kuskil metsa alla ringi traavinud, siis nüüd tundus eemalt paistev maastik kahtlane ja võtsin hetke, panin uuesti kaardile ja punkt terendas. Korra suutsin 19 KP (124) juures vale künka otsa ronida, aga tunne oli metsakunnile kohaselt hea ja täielik zen.
1h13m31s ja 27 punkti läbitud. Võitja oli küll juba lõpetanud, aga täitsa üksi ma veel metsas ei olnud. Aeg oli asuda reljeefi kaardile. Pelgasin küll kergelt alguses, aga tegelikult olin ma täiesti oma elemendis. Seadsin suuna, lugesin maastikku ja läksin, kiirus polnud just see, aga ma tundsin ennast seal nii hästi. Tõusudel, kus maa on kätele lähemal, korjasin mõned mustikad suhu ja need olid nii maitsvad. 22m pärast sai pidu läbi ning aeg oli asuda viimase kaardi kallale.
Edasi tuli Nelijärve rada oma teada tuntud headuses ehk alla lohku, siis üle künka teise lohku ja nii pidevalt. Teel 44KP (158) ronisin valesse lohku vale punkti juurde, aga asi oli veel kontrolli all. Üha enam ja enam tundsin ma puudust eraldi legendist, sest see pidev kaardi lappamine, et punkti numbreid kontrollida, ajas mind pidevalt kaardilt. Aga oma viga, et stardis ei suutnud sellist pisiasja märgata. Teel 48 KPst (162) 49 KP (163) tegi mu aju korraliku lühise. Pidin tee lõpus paremale pöörama ja punkt kohe paremal künka otsas. Lihtne ju. Ja mina tegin nii: jõudsin teele, siis kohe kui tee ristus teise teega pöörasin vasakule ja jooksin kergel sammul mäest alla ja siis veel jooksin edasi mäest üles ning siis hakkas kelluke helisema. Ja nii üks 400m edasi tagasi jooksu ma lisasingi.
Seal 58KP (192) juures kui olin rajal olnud 2h22m05s hakkas mõistus oma töö lõpetama. Küll ei püsinud meeles mis punkti ma teel olen, küll ei mäletanud mis punktis ma olen, küll ei mäletanud kuhu vaja minna..ohjah. Nii ma tihti seisatasin vaatasin kaarti, et ahah 62 KP, siis lappasin legendi ette, et kontrollida ja kui legendi lahti sain, siis oli meelest mis punkti vaatan. Või kui number klappis ja uuesti kaardi ette keerasin, ei suutnud ma meenutada kas olen ma 64 Kp või 65KP minemas. Kontrollimata ka ei julgenud kulgeda ja nii ma seisatasin ja lappasin veel kaarti. Ja kui üles ütlevast ajust oleks veel vähe, siis nende viimaste punktide juurest mäkke ronides hakkasid ka sääred vaikselt tõrkuma. Milline rõõm mind valdas, et juba 67KP (44) sain lõppu joosta. Just joosta. Kuidas sa ikka longid kui inimesed SIND raja ääres ergutavad…kuigi laval toimub kiirete ja tublide autasustamine.
Numbritest. Viibisin N21A rajal 2h39m01s. Läbisin linnulennult 7,7 km, kell näitas alates 22minutist 9,52km (keps ei saanud ennast alguses tööle). Süda lõi keskmiselt 166 lööki (max 186). Olin konkurentsitult viimane oma jooksus, aga kui ma lõpetasin ja nii 4 kopsikut vett endale kurku valasin ja siis riietega ennast ujuma heitsin, siis tundsin, et olin tubli. Kõik punktid leidsin, osad neist isegi läbisin ja need mõned mõne minutilised eksimused on köömes selle kõrval, mis ma tavaliselt teha suudan. Täpsemalt saab tulemusi vaadata siit. Kaotus võitjale oli üüratu. Ma hakkasin juba korra mõtlema, et kuigi mul oli N21A rajal tore ja hea, siis ehk korraldajad pole seda ikka minusuguste jaoks teinud. Aga õnneks lippas veel mõni inimene peale mind finišisse ja nii ma olen uhkelt viies Eesti naine rajal :).
Metsakunnid 