Kuidas küll aeg nii kiirelt kaob? Ei mõistnud ma seda rajal ega ka nüüd kodus. Alles me startisime ja juba me võistlesime kontrollajaga. Alles ma tundsin ennast läbi klohmituna ja üritasin igal võimalikul hetkel horisontaali visata ning juba on rohkem kui nädal möödas. Aga mälestus on püsiv ja meenutamist väärt.
Piret ja Jaak võtsid mind Tartus oma tiiva alla ja nii sain ka mina numbriga 288 xDreami B-rajal ringi mässata. Ja mässasime mõnuga. Meil oli kolm eesmärki: jooksmata starti jõuda, rajalt kõik punktid leida ja soovitavalt enne lõppu lõppu jõuda. Hommikul meil kõik sujus alates autole parkimiskoha leidmisest ning lõpetades enda riietumisega. Lisaks oli Piret meile ülivarajase kohtumisaja ka määranud ja nii me juba enne stardikoridori avamist nullitud Si-pulkadega valmis startima olime.
Start. 10:39 anti võimalus haarata kaardid ning 10:40 lubati liikvele. Veel enne kui suutsin ennast võistlus- ja kaardikunniks häälestada, veel enne kui stardiadrenaliin oli lahtunud, sunniti lisaülesandele. See oli karm. Püüdsin tubli olla ja mõista mis pidi kaart peaks ees olema, kus start on, kuhu peaks liikuma ja siis veel lugesin mida lisaülesandes tegema peaks. Samas kõik tuiskasid mu ümbert jumala sihikindlalt minema. Jätkuvalt müstika. OK enne lisaülesannet oli ka üks punkt, aga selle avastasin ma alles kodus.
Lisaülesanne. Loe kokku kaardil ovaaliga piiratud alal punasega märgitud hoonete garaažiuksed. Jagasime lugemise kaheks etapiks ehk enne Puiestee ületust hargnemisega ja pärast Puisteed koos. Tegelikult Piret ja Jaak jagasid ning mina nõustusin. Ma olin jätkuvalt oma stardisegaduses ega omanud arvamust. Teisel pool Puiesteed kui Jaak lendlevalt üle oja hüppas ja usinalt uksi luges, siis meile tundus mõistlik Jaagu entusiasmi mitte piirata ja lahkelt lubasime tal kõik uksed üle lugeda ja ise suundusime punkti kaks teda ootama. Samas isegi punkti jõudmiseks pidime korduvalt kaarti uurima, et kust ikka saab läbi ja kust mitte. Punkti jõudsime ja et oma kohta meeskonnas ikka õigustada asusime edasist kaarti uurima. Valik orienteerumine – 35, 36, 33. 34. Ratta esimesid punktid olid mulle tuttavad ja tee sinna teada. Rattaralli kohta ütles Piret, et ainult nõrgad jälgivad juhendit samm sammult ja tegija ikka hüppab ehk siis plaaniks sai 13st 25 hüpe ja 27st 32 hüpe ning ehk miskit veel. Edasine ratas tundus sõidetav ja juba oligi Jaak tagasi. 207 garaažiust me (peamiselt Jaak) leidsime ning vastuse lukku panime. Hämmastavalt suur oli eksimise vahemik.
Valik orieteerumine. Oh neid aedu ja nurka pidi koos olevad garaaže ehk päris pika ringi pidime tegema, et 36 punkti jõuda. Sõbralikud kohalikud onud jagasid lahkelt vihjeid, et ei siit saa ja aia taga on suur koer ning kui isegi tee läks, siis raiusid nad kindlalt, et me peaks nendega samas suunas tulema, sest sealt ju ei saa. Vaikselt hakkas taas me ümber rahvast tekkima. Peamiselt küll A-raja omasid, aga ikkagi rahvast.
1h10m58s hiljem jõudsime vahetusalla. Kui veel hommikul olin ma kindel, et rattaetapil surun kaardi püksi ja las teised kaardialustega loevad, siis hommikune vestlus autos motiveeris mind plaani muutma. Proovin järgmise kahe punkti asukohad ja tee nendeni pidepunktidega meelde jätta ning nii ajule ka koormust anda ja osavamaks saada. Kiiret šokolaad põske, kiiver pähe ja rattaga minekule. Ratta seljas oli kahtlane, aga pole ma ammu korralikult sadulas olnud. Kuid ka teel ratas nagu ujus ja nii 20 meetrit peale vahetusala kaikus üle tänava.
Mina: „Jaak, ratas tühi!“
Jaak: „Sul või mul?“
Mina: „Mul“
ja veel enne kui suutsin natukene meenutada kuidas peaks rehvivahetus välja nägema pumpas Jaak rehvi täis. Kohe tühjaks ei läinud ja nii sõit jätkus. Tundus nagu korraldajate uus seiklus, et laseme random meeskondadel kummid tühjaks, sest seiklust peab ju saama.
Punktid 8, 9, 10 ja 11 olid minu kunagisel mängumaal ning nii teel 8. punkti teadsin kindlalt, et punkti läheb mõistlikult sõidetav otsetee, mis on natukene puude ja rohu varjus. Ka Raadi augus olevad rajad tunnistasin rattaga sõidetavaks, mõned lihtsalt natukene õudsemad, aga sõidetavad. Ka Raadi mõisapargist tuhisesime läbi ja juba nii ruttu kui võimalik hülgasime rattad ja ronisime hoonesse punkti võtma. Tuuseldasime ringi, aga punkti ei olnud. Tuuseldasime veel ning siis tuli eureka, et vales hoones tuuseldame. Järgmine hoone ja punkt käes. Suund 11. punkti künkale. Hülgasime rattad ja asusime neli veol mööda rohetavat nõlva üles ronima. Nii kui üleval, siis vehkisin küll hoolega, et ärge tulge, minge ringi, sest edasi tuli sama järgust alla ronida ning siis uuesti veel suuremast liivasest nõlvast üles ronida. Aga nad ikka tulid vaatama, et mida ma seal üleval nii erutunult vehin :). Liivahunnik oli võimas. Vaade oli ilus, tuiskav tuul oli pöörane ning liiva lendas näkku ja mujale. Tossud muutusid nii number või kaks väiksemaks ka. Aga kuna rada jätkus rattal, siis ei viitsinud liivast tühjendada.
Rattaralli. Kuigi me just rõõmsalt ekslesime vales hoones ja veel rõõmsamalt vale künka otsas, siis rattaralliks olime jõudnud täiesti võistluse lainele ning aju jahvatas kui kooreveski punkte ette ja taha. Ning 12m28s, millest enamus kulus künka otsas ilupiltide tegemiseks ja siis künka otsast alla ronimiseks, oli me esimene rattaralli punkt käes. Ning siis algasid jõu- ja ilunumbrid, sest milleks sõita legendi järgi kui viie sammu pärast peab jõudma kergliiklusteele ja see asub meist vasakul. Ning miks minna otse kui punane 25 näitab paremale. Ja kui me Kõrvekülale lähenesime, siis juba säras ka 13. punkt. Ning siis lõi edu ja kavalus meile pähe. Selle asemel, et rattaga juhendit mööda ja korra hüpates punkti sõita valisime meie mööda suurt maanteed 15. punkti sõitmise ja sealt jalgsi 14. punkti mineku. Kui me oleks sigatugevad sõitjad ja maanteel hullu kiirust arendanud, siis ehk oleks nii ainuüksi 2 km pikem rattaring ennast õigustanud, aga me ei ole. Ja lisaks puhus seal tuul. Ja mitte ainult tuul vaid tugev tugev vastutuul. Kiirus oli olematu ja spidokanäitu oli mõnikord isegi häbi vaadata. Aga õnneks sel hetkel oli meri põlvini ja ise oma kavaluse üle nii sigarahul, et elu tundus jätkuvalt lill.
Olime rajal olnud üle kolme tunni ja vaikselt korjasime punkte. Õpid tee punktini pähe, kaart püksi ja minekule. Mõnikord Jaak paar põksu pumpas rehvi, aga üldjoones rehv pidas. Kuigi väikese ärevuse hoidis sees. Meeskonnatöö toimis. Seal 18. ja 19. punkti vahel võtsime koolimatemaatikast viimast ja üritasime silme ette visandada LÜ teekondadest (210m edelasse, sealt 144m itta ja sealt 148m loodesse) joonistuvat kujundit ehk kus asub metsa kivi? Liitsime ja lahutasime erinevaid arve ning ega see kerge sellisel tunnil ei olnud. Paistis, et igaüks meist mingile arusaamale jõudis punkti paiknemisest ja lõpuks võttis vaikus maad. Vuhisesime Danist ja ta vendadest mööda, hülgasime rattad ning võtsime punkti kraavi äärest ja 2m35s hiljem oli ka kivi metsast leitud. Huhuuu! Jaagu näost võis lugeda õrna kergendust. Ka tee metsast välja leidsime. Rattale ja minekule, sest nüüd lahutas meid kanuudest ainult veel vana raudteetamm ning Piret pikemat aega rääkis juba 15:00 kontrollajast. Šokolaad hambus, Piret ja Jaak vilksatavad silmanurgas ja kõik oli ilus kuni võtsin hoo maha, et kella küsida. Siis selgus, et silmanurgas oli hoopis samasuguse särgiga Dan ja oma võistkonna kaaslased olin kuhugi kaotanud. Seisatasin ja söin šokolaadi lõpuni – ikka üksi. Sõitsin tagasi ja leidsin Jaagu teelt. Piret parandavat enesetunnet. Mis seal siis ikka. Sõin ka Jaagu šokolaadi ära, jõin vett ja uurisin kella. Piret naases reipalt ja seiklus jätkus.
3h54m12s pärast starti istusime kanuusse: Piret ees, mina keskel ja Jaak taha juhtima. Pool tundi kontrollajani ja plaan oli usinalt punkte võtta kõige pealt vastusvool ja kui aeg täis ja enam allavoolu ei lubata, siis mis ikka. Ja veel enne kui me Amme jõe raudteesillani jõudsime ja vastuvool meid kividesse või kaldasse tahtis lükata, hüppas Jaak vette ja sujuvalt vedas meid ilusasti kividest mööda kaldasse ootama kuni ta punkti sealt ülevalt toob. Super. Amme jõgi oli mõnus kodune. Selline pisike, aga piisavalt põnev oma kivide, puude, pööramiste ja vastu tulevate kanuudega. Ja kui neist esimesel korral ei õnnestunud mööduda, siis sai uuesti üritatud. Mingil hetkel oli üle jõe puu või mitu nii veepiiril. Esmalt hämming ja siis järgnes filigraanne meeskonnatöö. Hooga puule, Piret kanuust puule, nõksutame kanuud, Kristi kanuu ette ja Jaak keskele ja nõksutame kanuud, Jaak omale kohale, Piret kanuusse keskele ja üle me olime. Ise olime küll rahul :). Kulgesime suht sik-sak ja nii mõnigi kokkupõrge toimis, aga punktideni me liikusime ning kolmanda punkti võtsime täpselt 15:00. Tagasi vahetusalas kuulsime, et kontroll aega on pikendatud 1h võrra ja läksime allavoolu punkte otsima. Kaugel nad olid. Tagasi tulles küll Piretiga meelitasime, et Jaak võiks välja hüpata ja kanuu vahetusalasse tõmmata, aga ta mitte ei allunud me meelitustele, vaid vaikselt aga pidevalt niristas vett mulle kraesse. 71m55s hiljem suunasime kanuu jäädavalt kaldasse.
Pilt “Meie tamme juures” on pärist Inglite blogist siit
Järgneval jalgsietapil pidevalt püüdsin seada suunda, et päike saaks tagumikku kuivatada, sest kuigi vees ringi kahmanud Jaak oli suutnud ennast kuivaks lehvitada, siis mul oli märja tagumikuga külm. Algus ei soosinud mu plaane. Lepiku talu inimeste auks tegime paar jooksusammu, sest nad nii ilusasti ergutasid. Kuuse metsas ringi tatsates ja legendist tamme lugeda ajas natukene segadusse, aga kui tamm hakkas kumama, siis see vaatepilt oli nii võimas, et selleks hetkeks läks isegi külmetamine meelest. Tõsine präänik metsas. Ja lõpuks teel 31. punkti soosi päike mu kuivatust. Hmm…mõnus. Aga viimane jalgsi punkt vaikselt hakkas ettevalmistama meie ujumist Emajões ehk oli mudane.
Olime rajal olnud 5h54m17s kui taas ratastega ühinesime, et liikuda Tartusse tagasi. Kiire võileib ja kaasvõistlejate abistamine, paar põksu minu ratta tagumisse rehvi ja minekule. Tundus, et tühjenemine toimus tugevamalt hetkedel kui keegi rattaseljas ei ratsutanud. Ja siis algas 9,7 km rattaetapp ning meile meeldis, et peamiselt mööda kergliiklusteed, sest niigi oli raske ja see tuul. Nii armas oli üks väike ergutaja oma plakatiga oma kodu õues – me püüdsime ka talle lehvitada ja naeratada. Algus läks libedalt, sest piirkond oli kevadisest Seiklushundist tuttav ning nii teadsin oodata Kvissentali kuumaastikku, teadsin ka mis suunas tuleks Aruküla koobaste luugi punktile läheneda ning ka elektriliini punktile (41) oli lausa kaks plaani: mööda liine või teed mööda kraavini ja siis mööda kraavi. Valisime elektriliinid ja liikusime ratastel mäest alla liinideni ja siis jalgsi pahkluuni mudas ragistasime ülepea võpsikus liinide all. Meie ajaks oli juba päris arvestatav rada sissekäidud ja vaikselt mõistsin, et töötlus ujumiseks on täies hoos, sest kes ei tahaks pärast muda ennast jões puhtaks pesta? Suutsin ka teisi veenda, et enam ei ole mõtet üles teele ratastega ronida, sest näe sel puude juures hakkab hea tee pihta ja Jaaks ja Piret uskusid natukene kaheldes mind.
Ja siis järgnes 23m45s vesist muda ja kõrkjaid ja veel rohkem vajuvat vesist muda. Plaan oli Kalmistu paljandi juurest suunaga punkti 42 minna (114). Kalmistu paljand paistis, hülgasime rattad ja isegi loha läks täitsa õiges suunas. Natuke mudane tundus, aga kuna tõusev pinnas oli näha ja punkt oli poolsaarel, siis läksime. Mina ees ja teised järgi. Samm ja pahkluuni vesises mudas, samm ja poolde säärde, samm ja põlvini, samm ja appi põhja ei ole, samm ja otsin lendlevat sammu ja kõrkjaid ning kuival maal. Kuulsin, et Piret ja Jaak tulevad ning asusin punkti otsima. Kiikasin siia ja sinna ning kuulsin, et Piret jäi kinni ja Jaak asus teda välja sikutama. Kiikasin igas suunas, aga punkti ei ole. Kiikasin Piretit, kes pooles reies mudas seisis, ning otsisin veel punkti ja uurisin kaarti. Kui Piret ja Jaak üle said, siis tundus, et olime rassinud saarele, mitte poolsaarele. Heameelega oleks nüüd rahulikult kaarti vaadates mööda poolsaare kõrgemat osa punkti kõndinud, aga kuidagi oli vaja saarelt ära saada. Piret tagasi keeldus minemast ja nii aina edasi. Asusin taas ees minema. Samm ja põlvini vesises mudas ning oli tunda, et siin nalja ei ole ja kuhugi nagu toetada ka ei ole. Proovisin küll leida pidepunkte, aga samm ja puusani. Püüdsin rakendada raskuse jaotust ja nelivedu ning haarasin igast kõrretutist lootes just sellest toetust leida ning ainus mõte vasardas peas, et tahan siit ära, tahan siit ruttu ära. Haarasin kõrtest ja kahmasin vett ning üritasin jalgu mudast kätte saada ning lõpuks rinnuni vesiseltmudasena ma üle olin. Kiikasin ja nägin punkti ning siis kuulsin kiljatust. Jaak võitles mudas, et pinnal püsida, aga Piret ei saanud edasi liikuda, sest konn oli ees ja konn ei kavatsenud ennast liigutada. Nägime meeskondi meie loha juures saarele ja vehkisime ja räuskasime, et nad sinna ei läheks ja tuleks ringi, sest tagasi rataste juure saime me täitsa kuiva jalaga. Eks kodus kaarti uurides nägin jah, et seal on vist saareke ja märjem ala, aga tead seitsmendal tunnil küll selliseid pisikesi märke ei jõua tabada :).
7h41m52s hiljem olime taas jalgsi, et läheneda Kaarsillale, kust kaks liiget peavad minema ujuma. Ütleme nii, et ulpida meile suvel meeldib, aga sel aastal jooksen alles mütsi ja jopega ringi ja ujumine pole isegi mõttesse tulnud. Aga kaks liiget oli Emajõe voogudesse kas mööda trossi või köisredelit vaja saata. Jaagule valikut ei antud (eks see raske meesliikme koorem ole) ning mina ja Piret pärast vesisemuda protseduure olime leebumas, aga vabatahtlikust ei olnud kuskil. Seega käiku läks paber-kivi-käärid mäng. Üks kaks kolm – Piret paber ja mina käärid ning Piret vette läheb. Ja kuigi ma sisemuses olin ennast juba suutnud veenda Emajõe vallatuseks, siis heameel oli mul ikka, et ma ei pidanud minema, sest minu mõistus ikka veel tõrgub Kaarsillal teisele poole käsipuud ronimast ja siis sealt veel vette..põrrrr. Aga nad olid nii vaprad. Jaak liugles mööda trossi vette ja välja ronides rääkis, et täitsa mõnus oli. Pireti redelist laskumist ja ujumist jälgisime. Kui Piret oli võrgu juures, siis hakkasime liikuma teisele poole kallast. Keset Kaarsilda ei märganud me mitte Piretit võrgus ronimas. Piret oli mõnuga allavoolu ujuma pistnud ja lahti oli läinud operatsioon “Piret võrku”. Aga punktid nad võtsid ja täielik respekt neile.
Korra tundus, et lõpp paistab ja saame alla 8h aja, aga siis vaatasid meile Küüni tänaval tornid otsa. Kuna Piret ujus, siis mina ja Jaak ronime. Mööda treppi vabalt ronisime torni. Jaak ronis ka vabalt mööda köit teise torni, aga mul tõrkus päris tugevalt. Minu makaronist käed peaksid suutma mind teise torni sikutada ja mulle ei panda külge turvaköisi? Ma küll püüdsin endale sisestada, et ma suudan ja siis sadas köielt alla üks naine. All oli küll suur õhkpadi, aga pehme maandumine see küll ei tundunud. Pradisin ennast veel ning pommitasin kohtuniku küsimuste ja kõhklustega. Kas ma sealt ülevalt mööda rauda võin ronida? Kui kukkuda, siis mis keha osale? Kas on valus kukkuda? Hirmus tundub! Ma ei suuda! Ma ei julge! Mul on käed nii nõrgad! Ja siis ta stoilise rahuga seletas, et naised tavaliselt ei kuku. Mul head pikad jalad aitavad hoida. Pane käed rahulikult siia ja siis sinna. Proovi kõhuga jalgu järgi tõmmata. Proovi kas kindaga või kindata? Ning kuigi ma närveldasin seal tornis kõvasti rohkem kui vaja, siis kuni viimase hetkeni oli ta ülimalt toetav. Tegin asendi kuiva trenni ja siis võtsin südame rindu ja seadsin positsiooni tühjuse kohale ning vaikselt hakkasin ennast üle vedama. Ergutas nii kohtunik kui ka Jaak ning usun, et ka Piret, aga teda ma ei kuulnud. Ning sentimeeter sentimeetri haaval lähenes teine torn. Lõpuks küll tempo takerdus ja silmi tuli just lõpus alla sadanud tädi, aga lõppu ma Jaagu abiga sain. Suur aitäh kohtunikule toetuse eest.
Ja viimased lendlevad sammud lõppu. Viibisime rajal 8h2m48s. Leidsime kõik punktid ja ülimalt rahul olime endaga. Kaheksa tundi on pikk aeg, siis rajal möödus see märkamatult. Aju pidevalt ragistas millegi kallal ning pidevalt miskit toimus. Rajameistri töö mulle meeldis. Kuigi ma natukene kahtlesin taas Tartusse tulekus, sest eelistan ikkagi looduses mässata, siis meeldivalt üllatas rajameister looduse ning vaheldusega. Kõva positiive mälestus ning isegi mutta pandud rajavalik andis mõnusalt märku, et rajaplaneerimine ei ole veel see, mis ta võiks olla. Ratas oma tühjeneva rehviga hoidis erksana kuni viimase hetkeni. Sel korral veel viisakalt tuletati meelde, et ehk peaks ka ise pumpa ja vahetuskomplekti omama ning ehk peaks ka ise oskama nendega midagi teha?. Ehk peaks sellised eneseabivõtted seikluse osaks tegema? Ehk lisaülesandes mitte ei lahuta kahte jullat, vaid vahetad rattal õhukummi või transpordid vigastatud metsast välja või teed mõne vajaliku sõlme või lahendad orieteerumistähistega mängu või süütad lõkke. Võimalusi on palju, et motiveerida minusuguseid erinevadi võtteid ja tarkuseid, mida võib ka metsas vaja minna, omandama. Samas eelnevalt võiks olla vihje, et ikka teaks omandada 🙂 Lisaks meeldisid rattaetappidel hoonetest punktide otsimised, aga muudaksin nõuet, et ainult üks peaks võtma, sest nii läheks rõhk otsimisele ning teiste meeskonna kaaslaste liikumine punkti ei reedaks punkti asukohta ning kaoks ka järjekorrad. Sellised mõtted tekkisid tühjeneva rehviga ringi sõites.
Meie teoad ametlikes tulemustes. Olime rajal 6h59m37s (lahutati aeg 12.-14. punkti, sest 13. punkt varastati mingil perioodil). Kogusime null trahvi. Olime 114 (142st) võistkond ning sega võistkondade arvetuses 44 (56st). Täpsemalt saab vaadata siit. Jaak ja Piret tundusid ka finišis rõõmsad. Jaak ütles, et tal oli kuni 42. punktini heameel, et ma nende võistkonnas olin ja teadsin kus miskit on ja leidsin ka punkte. Ega endast liiga head muljet ongi patt jätta ja õnneks 42. punktiga sain kogu hea nullitud 😀
Metsakunnid 