Kuskil sügaval ajusopikeses on miskit, mis enne uinumist mulle ikka meenutab, et tahaksin tugev ja osav olla. Eks need imelised kaadrid mina rattaga maastikul, mina rulluiskutega asfaldil, mina nina kaardis metsas, mina sumedal metsarajal, mina suuskadega lumes, mina lauaga mägedes. Ja nendes kaadrites olen ma erinevalt reaalsusest tõesti osav ja graatsiline ning mul on jaksu kulgeda.
Viimasel ajal on tihti külas just vaatepildid rullidel tuhisevast minust. Eks avastus, et sel aastal juba 10. Kalevipoja rulluisumaraton mängib siin oma rolli. Kuna ilus ümmargune number, siis oleks ju tore taas stardis olla. Teised Metsakunnid minuga seda vaimustust hetkel ei jaga, aga see mind ei takista ja rivis plaanin ma olla kui ainult põlved kannataks sõita. Luba sõita mulle anti kui põlved ilusasti kolmandat varvast vaatavad ning kaheksaid ja muidu huvitavadi kujuneid ei joonista ja järgmisel päeval tunda ei anna (samal päeval nati võivad ;)). Eks ma ühe sõidu suudan ikka ennast kontrollida, et põlved õigeid varbaid vaataks, aga järgmises päevas ma nii kindel ei olnud.
Seega testsõit. Rullid karbist. Tõmbasin käega üle rataste – mõni tegi pool pööret, mõni isegi kaks. Ei hakanud muutma ka miskit. Ehk ongi parem kui nad väga kergesti edasi ei läheks, sest Otepää laskumisest on vaja ju elusalt ka alla jõuda. Maksimaalselt kaitsevarustust ja minekule. Esimesed sammud nati krobelisemal autoteel ei olnud kõige graatsilisemad. Järgnes laskumine Pühajärve juurde. Ütleme nii, et pidurdasin mis ma pidurdasin, siis hoog muudkui kasvas isegi minu mitte veerevate ratastega. Korra tundsin tungi võpsikusse pikali hüpata, aga hoog oli liiast ja ma ei julgenud. Surusin siruli viskamise mõtted peast ja ma uskusin, et olen osav :). Alla ma ühes tükis jõudsin, aga süda tiksus päris usinalt ja mitte füüsilisest pingutusest. Tšekkisin ka raja ääre üle, et tulevikus oleks juba tuttav koht, kuhu enne autoteed turvaliselt välja põrutada.
Pulss normaliseerus ja jätkasin teed Kääriku suunas. Pühajärve rannala sai täitsa viisakalt läbitud. Esimesel tõusul kiirus kukkus ja tuhar andis tunda, aga veel tundus see kõik hea mõte. Teisel tõusul toimus kõik eelnev ja lisaks tahtis põlv ringe moodustama hakata. Sundisin seda tuharat jala joondust hoidma ning oi see tuhar andis seal tõusul tunda. Enam ei tundunud see nii hea mõte, aga laugemat rada ka polnud käepärast ja testida oli ju vaja. Aga siis tuli õrnalt mäest alla lõik ja siis veel laskumine. Lihtsalt liugle ja mõni kord hoia oma hirmu tagasi ja liugle. Ronid vaikselt tõusust üles ning siis liugle ja puhka. Mis nii viga trenni teha – aeg kulub, kilomeetrid kogunevad ilma tööd tegemata – kas nii ka tugevaks saab? Pole kindel. Testsõit – 1h34m ning 17,28km – tehtud. Jäin hommiku ootele.
Hommik. Liigutan ragistades varbaid – normaalne. Teen praksudes õhus rattasõitu – normaalne. Ajan nati väsinult ja kangelt püsti – normaalne. Otsin riideid ja tatsan ringi – normaalne. Laskun trepist õrna tuikega, nii laskun ma igal hommikul ehk juhuuu. Seis sama ja ma starti. Vähemalt nii on plaan.
Ma võin ennast küll vahest spontaanseks ja kulgevaks inimeseks mõelda, aga tegelikult sügaval sisemuses ma tean, et plaanimajandus on see, mis minu puhul töötab. Kalevipoja juhend lahti ja oi üllatust – ürituse formaat on muutunud. 10 km või 15 km eraldistardist. Alguse olin isegi nukker, et pikemaid distantse pole, aga siis mõistsin, et lõpuks ometi on minu hetk saabunud. Kui Metsakunnid tavaliselt võitlevad rajal üksi ajaga ning liidrid puhkavad üksteise taga, siis lõpuks ometi kõik peavad ise sõitma…mitte, et see mu kohta parandaks 😀
Nüüd vaid trenni vaja teha.
Metsakunnid 