Kiirelt malbe naeratusega joonistasin R1 raja kaardile, lehvitasin ja astusin mööda teed 44 punkti poole. 7m57s hiljem esimene piiks. Üle lageda teeni, siis ümber K90 ja kuigi plaan nägi ka edasi mööda teed minekut, siis loodus kutsus ja otse metsa ma läksingi. Eks ma ennast ikka lohutasin, et teedel käimine tuleb juba välja küll, aga suunaga minek on täiega liimist lahti. Ja areneda ma ju tahan. Seadsin suuna kaardil märgitud rohelisse alasse. Ja oh seda rõõmu kui 24m48s olin ilusasti punkti juures. Ei mingit otsimist, vaid loed maastikku ja punkt ongi seal, kus peab. Müstika ja natukene õudne ka.
Rohkemat polnud mu egole vaja, et hüljata teed ja edaspidi ikka suunaga otse punkti minna. Eeslaiuv märgala pani küll turnima ja tõdema, et tasakaal puul püsimiseks on jätkuvalt kadunud, aga vesijahutus mõjus pigem jalgadele hästi. Ja kui teele jõudsin, siis pisike juubeldus ning näha seal ojakeste ristumisel 49 punkti – juhuu! Mulle meeldib turnida, pugeda ja mässata looduses. Täielik vasika vaimustus hetkel.
Ja siis järgnes punkt ühe mäe otsas ja siis punkt teise mäe otsas ja nii korduvalt. Ikka üles ja alla ning kui üles, siis ikka üles nii, et mõnikord tuli ka nelivedu rakendada. Ka see meeldis mulle, sest lisaks hetkelisele pingutusele oli ka vaadet. Päris usinalt pidin ennast korrale kutsuma, et mitte mäe otsas lõõritada „Ilus, ilus, ilus on maa. Ilus on maa, mida armastan…“. Sisemiselt ikka laulsin ;).
1h7m oli möödunud ja 19st punktist 12 oli leitud. Tundus, et juba lõpp paistab. Veel üks mäest üles minek. Veel natukene kõrgemale ja kohe peaks punkt 52 olema, aga vot ei ole. Kõik nagu klapib, aga punkti ei ole. Laiendan otsingut, ründan teise nurga alt, aga ikka ei miskit. Ja siis ta vaatas mind sealt ülevalt august. Olin enne päris lähedalt möödunud. Lõpplehel olid sellised numbrid 96:16 min/km. Jooksjate jaoks vist puhas ulme, aga kui mina metsas kaardiga, siis täitsa normaalne nähtus :). Veel viimane ring disc golf pargis, veel viimane segadus 31 punkti juures suusaradade ja muude radade mõistmisega. Ja lõpus ma olen.
Aega kulus 1h40m01s 19 punkti leidmiseks metsast. Selleks läbisin 7,6 km ja kogusin 208,7 tõusumeetrit. Süda tegi keskmiselt 144 lööki. Teistega võrreldes olen jätkuvalt kõige kauem metsas viibija :). Jooksusammude osas pidasin plaanist kinni ehk ei ühtegi jooksmist ja pigem töö kaardiga. Kui tugevaks saan, siis ehk. Hetkel harjutan kaarti ja loodust lugema ning proovin pea õieli otsas ringi tuuseldamist vältida. Samas Tehvandi mõnusalt hoidis ka, sest mine mis suunas tahad, siis varsti on tee vastas ja taas kaardil paigas.
Aga mis saab siis kui teedevõrk ei ole nii toetav ja reljeef nii loetav?
Eks laupäeval Libahundi jäljel ole tunda 🙂
Metsakunnid 