Heateo jooks on just jooks minu jaoks, sest pidevalt teisi ergutades tekib ka endal soov mõnest Tartu Maratoni üritusest osavõtta ning muidugi mõtetes on just need kõige pikemad ja raskemad asjad. Õnneks seni on mõistus võitnud ja treenimatuse pärast pole ma veel ennast kuhugi kirja pannud, aga mõtteid ikka mõlgutan. Ja siis tuleb 4,3 km Heateo jooks, mis annab annab võimaluse osaleda, võimaluse head teda ning kuna minu jaoks on jooks piisavalt pikk ja raske, siis 23 km mõtted kaovad linnulennult. Aga hea on mõelda, et laste jaoks kogutud 8481 euros on ka minu pisike panus.
Kuigi mu algne plaan oli distants läbi jalutada, aga kuna mu jalutuskaaslast ei olnud ja stardis meeleolu oli ülev, siis 12:00 starti kuuldes hakkasin ikkagi lippama. Vutt-vutt-vutt ja paremalt mööda, vutt-vutt-vutt ja vasakult mööda. Tunne oli hea ja nii püüdsin veel mõne selja kuni viimaks leidsin koha seal massis. Tempo oli sobiv, hingamine rahulik.
Kui eelmisest aastast jäi meelde lõputuna tunduv keerutamine dendropargis, siis sel aastal kuidagi kiirelt jõudsime jõe äärde. Ja siis vist jooksis mu mõistus kokku ja ma paistsin vist endale kõva jooksjana. Mulle tundus, et pakutud tempo on natukene liiga aeglane ning nähes vist kuue laigulise ees vabavett otsustasin neist mööda tuisata ja siis veel natukene eest ära jooksta, et ma neile kohe ette ei jääks. Plaan oli aus ja plaani teostus oli ka igati viis, aga edasine oli kohutav. Oma ergutajatele rääkisin alguses, et siis tuli haamer, aga ainukese maratoonori märkus – mis haamrist ma 4 km puhul räägin? – sundis mu juttu natukene muutma ehk pärast mu plaani teostust läks mul natukene raskemaks ;). Jalad olid rasked, parem jalg hakkas läbi vajuma, hingamine hüppas üles ja jäigi sinna ning pulsile ma ei julgenud isegi mõelda. Aeglustasin tempot – ei midagi. Käisin paar sammu – ei midagi. Joosta oli ikka raske, aga samas tehtav ja nii otsustasin, et parem siis lippan, sest nii tuleb lõpp kiiremini ja minu viis ergutajat (jap, mul oli raja ääres viis isiklikku ergutajat :D) saavad mu kiiremini kiiduga üle kallata. 27m31s pärast olin ma finišis – mõnus.
Vot nii kõva jooksumees olengi 🙂
Metsakunnid 