Libahundi jälg – Nikerjärve (16.05.2015)

Kui ma Nikerjärve äärest 10:09 Erkole helistasin ning ta mainis, et ta keeras Tallinn-Narva pealt just ära, siis tundus kõik kontrolli all olevat. Toon stardimaterjalid ära, uurin natuke kaarti, panen riidesse, saame Erkoga kokku ja paneme raja paika. Materjalid tõin ära. Meeldis, et kaardid jagati eraldi ja juba järjekorras sai neid uurida, aga ei meeldinud, et numbrid ja rendi SI-pulgad sai erinevast kohast, sest nii õnnestus mul kolm korda järjekorras seista – esmalt numbrite, aga neid ei antud enne SI-pulki, siis SI-pulga ja siis taas numbrite. Kaarti uurisin ka. Suures plaanis arvestasin ca 30 km ja lisaülesannetega. Jäneda ja kaardi põhja osa jätsid külmaks, aga kutsus Valgehobusemäe suund, kuid seal ei meeldinud minna mööda teed edasi ja tagasi. Kirjutasin oma mõtted kütusetšekile ja küll Erkoga ideaalse plaani paika paneme. Lisaks põlve teibituuningule sai selga pikad lipad, soojapesupluus ja vest, uued lumivalged jooksusokid, nokamüts ja papsid sidusin jalga sel korral nii. Kui me oleks püsinud teedel, oleks kõik ideaalne olnud, aga oleks on paha poiss ja nii võsas takerdusin pidevalt pluusi pidi okstesse ja usinalt kriipisin ennast ära. Seega tulevikus ikka riietus, mis läbi võsa libiseb. Kui me lõpuks 10:52 trehvasime, siis teised olid juba stardikoridoris. Ja varsti suunas ka Erko mind üksi sinna, et vähemalt üks meist kuuleks Mairoldi stardijuhiseid. Nii ma seal siis poole kõrvaga kuulasin ja samal ajal joonistasin kaardile oma tšekile kirjutatud mõtteid rajast. Kuna SI- pulga kinnitasin ise ja hullult lõdvalt sai, siis lahked kaasvõistlejad teipisid veel enne starti selle mul üle. Aitäh!

11:00 start. Erko oli mu kõrvale jõudnud kui saime alustada stardiülesandega. Samm 1. Lahenda üks kolmest ülesanded. 1. Õunad, pirnid, õunad ja pirnid ning mina olin kadunud. 2. Labürint – miks mitte. Joonistasin paberile neljandast avast sisenemise lahenduse ja minuga nõustuti. Samm 2. Oma võistkonna numbri ristsumma. Pikalt kaalusin kas 283 on siis 13 või 4. Erko kaldus 13 poole ja nii saigi. Samm 3. Liida eelnevad kokku ja lahuta summale väiksem kõige lähedamal olev viiega jaguv arv ning vali õige numbriga jaam. Vastus kaks ja tahtsin tuisata jaama poole, aga Erko jätkuvalt sügavalt arutles teemal – kuhu kinnitada number. Kinnitasime kotile ja 2m49s hiljem tegime piiksu ja asusime oma teekonnale.

Tegin Erkole kiire ülevaate meiele tänaseks plaanitud rajast. 50-52-33-71-84-61-41-51-21-32-62-83-38-57-56-47-64-28-85-55 ning siis vastavalt ajale ja meie konditsioonile 63, 43, 81, 22, 23, 30. Kõigega oldi nõus :). Et tuleviku see ei korduks ja kõik üheselt mõistaks. Rada on vaja planeerida ja selleks kulub aega. Soovituslikult pigem kogu aeg, mis on kaardi kätte saamise ja stardi vahel.

Tee esimesse punkti oli keeruline, sest kuidagi ei saanud järvede juurest minema. Teid oli palju, aga millist valida oli küsimus. Kui me lõpuks suurele teele jõudsime, siis oli siht olemas ja peagi punkt 52 käes. Ja siis hakkas minus pead tõstma suunaga minemise soov. Miks minna ringi mööda teed kui otse läbi metsa saab? Ning otse me läksime ja edukalt elektriliinile jõudsime. Edasi mööda teed 33 ja mööda teed esimene lisaülesanne 71 – turnimine. Mina turnisin ja Erko juhendas. Tehtud.

Mööda teed, üle raudtee ja 6m19s pärast järgmine punkt 84. Jagati küsimused ja ole mees ning leia matkaraja abiga õiged vastused. Nüüd ma tean, et kuigi maailmas on üle 100 männi liigi, siis Eestis on ainult üks ning põdrad on krõmpsutajad ja tarkust tuli veel ja veel. 7m18s ja tundub, et õiged vastused said lukku. Kui mulle antaks võimalus korraldada, siis ma oleks saatnud esmalt ringile, siis jaganud küsimused. Nii oleks taktikat ja mängulisust rohkem. Aga mulle meeldis, sest kui sügisel Viru rabas sai käidud, siis korra tundsin puudust, et keegi mu just tahvlitelt kogutud teadmisi ei tahagi teada. 1h05m35s kulunud ja 28 punkti kogutud – pole paha algus.

Järgmiseks 3,5h vallutas mind soov hüljata teed ja lihtsalt minna. Erko küll mainis, et siin laudteede peal on mõnus ja hea, aga veel rõõmsalt järgnes kui matkaraja otsas kompassi taskust võtsin ja kraave arvestades suuna 61 peale võtsin. Pakkis ta küll oma kaardi kotti, sest parem karta kui kahetseda ja ilma ühegi kaardita rabas olla. 17m26s märga ja pehmet pinnast, natukene mõtte kohti, kraavide vaatamisi ning punkt juba terendas. Enesekindlus muudkui kasvas ning kõik suunaga hävingud said ühtäkki unustatud. Seadsime suuna üle lageda raba teerajani, mis viis kraavini, ja valisime ilusa tumeda kuuse teed näitama. Ca 750 meetrit ja olimegi seal. Turnisime üle kraavi ja ragistasime kraavi kaldal minna. Püsisin ikka kraavi vahetus läheduses, et mitte maha magada käändeid. Üks kääne ja teine ning uuesti seadsime suuna järgmise kraavini. Pugesime seal tihnikus ja mõtisklesime rohkem kui korra, et on see nüüd kraav või märjem koht. Igal juhul mööda me napilt läksime ning ilusa kikilipsu joonistasime oma kraavi otsinguga. 6 minutit segadust ja siis saime uuesti ennast kaardile. Edasi ikka kraavi pidi punkti 41, siis kraavid näitasid suunda 51 peale ja siis suunaga teele. Teel suutsime punktist 21 üks mööda põrutada ja keegi tagasi ka ei tahtnud minna, seega esimene plaani muutus.

Olime rajal olnud 2h20m. Sõin oma võileiba ja tutvustasin edasist. Lähme mööda teed, siis keerame paremale ja võtame punkti 32, siis lähme mööda kraavi Jäni jõeni, siis üle jõe, siis mööda jõge kraavideni, siis kraavide äärtest metsani ja sealt suunaga punkti 62. Korra küsiti, et kuidas üle jõe, aga vastus eks näis oli sel hetkel rahuldav ja teele me asusime. Täitsa valge inimese tunne oli jalutades 32 lähedal. Jäni jõe ääres kaalusime paari kohta ja siis ületasime peaaegu ka elegantselt täiesti kuiva jalaga. Kuigi sel võistluses ületasime kraave, ojasid, jõge imelikest kohtadest ja palju, siis jalgu me seal märjaks ei teinud. Jalad lihtsalt vettisid sellisteks natukene märjast raja valikust. Kraavide mööda liikumine küll toimis ja pidevalt teadsime kus oleme, aga läbimiselt just kõige kergem ei olnud. Mida lähemale 62 punktile, seda hullemaks see mets ja vesine pinnas läks. Rõõm oli punkti kohata ning kuna aeg oli armutult tiksunud, siis tuli järgmine plaani muudatus. Hülgasime järgmisena 83 punkti ja võtame selle teel tagasi ning lisasime otse all mööda sihti 60 punkti. Pidi tulema selline rõõmus lihtne jalutuskäik. Reaalsuses oli rõõmus, aga mitte lihtne. See vesi ja muda ja pidevalt normaalsema tee otsingul ukerdamine ketsis 25m09s Rehessaare rändrahnuni (punkt 60) ja siis veel nii pool tundi.

Tõeliselt priima oli lõpuks võistluse neljandal tunnil märgata tõusvat maastikku ja sihi lõppu. Aeg oli kuhugi kadunud ja nii saigi nuputatud mis edasi. Erko arvas, et ka siledal maal ta enam tempot ei tõsta ja nii Valgehobusemäeni ei läinud, vaid piirdusime 38-57-85 ja tagasi teega. Kohtasime meeskondi, kes 38 punkti juures hulga minuteid magama olid pannud, aga jätkuvalt arvasid, et asi on teostatav. Seadsime mööda olematut sihti minekut. Siht ristus teega – olemas. Siht ristus veel millegagi – ei lasknud häirida. Edasi, siis kaldusin vasakule, veel ümber langenud puude ja voilaa punkt. Keerasin säravalt ümber ja voilaa ma üksi. Hõiskasin korra – vaikus. Hõiskasin veel – miskit nagu kostus. Andsin juhised ja ootan. Ootasin ja veel ootasin. Hmm. Hõiskasin veel korra – vaikus. Uurisin kaarti ja nuputasin, et kuhu ma võisin ta küll kaotada. Kuigi ma sel korral ei pidanud kellelegi lubama, et ma ta ka metast välja toon ja kaotuse puhul sanktsioone ei tohiks järgneda, siis jama lugu ikka. Ronisin kõige tõenäolisemas suunas mäe otsa ja hõiskasin – miskit nagu kostus. Hõiskasin veel ja sain ka visuaalse kinnituse. Kui ma mainisin, et anna märku kui maha jääb, siis arvati, et ma võiks ikka ise jälgida teda. No mis mõttes. Loe kaarti, vaata maastikku, leia punkte ja siis jälgi, et ta ka ikka seljataga alles on. Siin me oma arvamusi ühtima ei saanud, ju siis erinevus rikastab.

Punkti 57 oli plaan minna mööda teed ja siis suunaga. Reaalselt jälgisime reljeefi, aga kui poleks risti eest läbi jooksev meeskond nr 328 käega viibanud, siis oleksime sel hetkel rõõmsalt 90 kraadi teises suunas läinud. Mingi segadus nende teede mõistmisega seal metsas oli. Ka 85 mineku alguses polnud me päris kindlad oma asukohas kaardil ja nuputasime, et milline teederist nüüd see rist on, aga jalad viisid täpset õiget teed pidi kohale ja filigraanselt saime toigastega 3m04s auto rehvi mööda heinamaad karjatada. Mulle meeldivad mehitatud lisaülesanded, sest nii tore on kohata rõõmsameelseid inimesi metsas ükskõik kui raskel tunnil.

Olime rajal olnud 4h42m04s ja suundusime sihile, et minna 55 punkti. Sihi leidsime ja natukene märg siht isegi ei heidutanud meelt. Kindlat edasi. Kui ma midagi eelnevate aastatel olnud rabas liikumisest õppinud, siis tasub liikuda lenneldes ja mitte hüpates. Jõudsime esimese lageda vesise alani. Testisin esimesi mättaid ja hindasin olukorda ning üle. Üks jalg vajus natuke sügavamale, aga lenneldes juba teisel pool ma olin. Erko tõrkus. Meelitasin ja näitasin mättaid, aga tema ei, et kui minu massi alla juba vajub, siis mis temast veel rääkida ja ringile ta läks. Nii ma kõndisin ja vahepeal lendlesin. Viimane lage ala vajas natuke suuna korrigeerimist, aga ka sealt üle. Punktis ootasin ja ootasin ja olin kui punktilipp teistele meeskondalele. Isegi tänusõnu sain :). Kuigi minu tee oli palju kiirem, siis ehk taskuks ikka ringi minna, sest järgmisel päeval kodus kuulsin, et enne starti ei soovitatud sealt minna. Tasub ikka varakult kohal olla ja kuulata mida räägitakse, sest kui ikka rajale lahti lastakse, siis raja valikud mõnikord järgmistel päevadel ajavad hirmule küll :D.

Suunaga teele, mis viis finišisse. Ma küll rääkisin, et ok ma loobun 63 ja 43, aga lähme vaatame neid järvede ääres olevadi punkte. Siis pakkusin, et ok ma loobun järve äärsetest ja lähme võtame 63 ja 43. Ok ainult 63. Ok ainult 43. Ja siis võttis ta tagataskust oma vanema venna trumbi ja mitte ei allunud mu ühegi provokatsioonile.

• Erko: “Kas sa ilma minuta saad lõpetada?”
• Mina: “Ei.”
• Erko: „No millest me räägime siis“

Ja nii oligi otse finišisse minek. Peale seda juttu ta peaaegu keeldus muga 83 punkti tulemast, sest rada viis kõrvale sellelt suurelt teelt. Aga õnneks ikka läksime. Klapid mu silmadele ja tema juhendama. Et ikka piisavalt saaks erinevalt veetakistusi ületada. Minimaalse juhendamisega: astu otse vaikselt, 90 kraadi – paremale, mine käpukil üle purde, 90 kraadi – vasakule, ettevaatlikult püsti üle purde, 45 kraadi jne. Kui ma küsisin, et mis oksad mu näos on, siis arvati, et ei midagi ja mine edasi :).  4m50s oli mu ring tehtud. Nüüd tuli veel lõppu vantsida. Tühjendasin kogu oma söögivarud, ronisin päikselisemale tee poolele, aga vaikselt hakkas külm ligi ronima. Meeskonnad tulid ja möödusid ning kostitasid meid rõõmsate sõnadega. Veel viimased lõikamised ja sammud mööda teed ja tagasi me olimegi.

Ja meie vägiteod numbrites. Rajal viibisime 5h59m39s. Kogusime kokku 87 punkti 201st. Olime 75. meeskond 139st. Detailsemalt saab tulemusi vaadata siit. Linnulennult läbisime 17,06 km ja kell näitas kilomeetreid 25,71km. Kristi süda tegi keskmiselt 140 lööki minutis (max 176). Jätkuvalt on müstika kuidas me koha mõttes nii kõrgel asetseme, sest rajal oli mugav käia ja kilomeetreid nagu ikka, aga ju omasime superplaani 😀 Kui veel arvestada, et suutsime koguda ainult 113,6 tõusumeetrit ja enamus maad käisime pehmel või väga pehmel pinnasel, siis mida veel tundlikud põlved oskaks soovida ;). Lõpus suppi süües ja teiste valikuid kuuldes tekkis küll küsimus, et mis oli mu mõtetes kui rada plaanisin?! Korraldajatele suured tänud ja jaksu tulevikuks. Tõeliselt mõnus oli. Kodus kaarti uurides leidsin küll ja veel põnevaid raja valikuid – kui ma vaid tugevam oleksin ja rohkem jõuaks.

Täiendus. Erko arvas, et me nii hea koha saime on peamiselt ikka tema suure töö ja vaeva vili sobiliku tempo valikul. Pole just kerge tajuda seda piiri, kus ma veel mõistlikult kaarti suudaks lugeda ja pea õieli otsas ringi ei tormaks ja vigu ei teeks 😉