Ei teagi kust alustada. Kas mainida, et ei Kärt ega Margit ei tahtnud Kristiga metsa tulla. Või mainida, et lõpuks ometi lasti loodusesse, kohe ilusasse reljeefiga loodusesse. Või mainida, et toimus suhteliselt korralik läbipõlemine. Või mainida, et ma olin väga põnevil alguses. Või mainida, et kuskil seal keskel ma tõsiselt juurdlesin, et mis omati sundis mind siia ja veel R1 rajale. Või mainida, et ilma peata ei orienteeru. Aga algame siis ikka algusest.
Vapramäe on koht, kuhu ma ikka lumistel talvedel kelgutama satun just sinna 46 punkti kõrvale auku. Ja kui piisavalt kelgutatud, siis olen ka radadel astunud. Seega natukene teadsin, mis maastik ootab. Samuti suutsin lugeda kaardilt, et rajal R1 tuleb leida 24 punkti ning ka see ei sundinud mind oma R1 raja valikus kahtlema ja ütlesin oma seltsilistele, et lähen käin ära ning tegin piuksu ja asusin mööda tõusvat sihti esimese punkti poole liikuma. Kuigi kaarti uurides paistis, et kiirem on ikka olemas olevaid radu jälgida, siis miski kohe tõmbas sinna metsa oma rada tekitama ning nii juba teel teise punkti hülgasin oma põhimõtte mööda radu punktidele läheneda. Üle puude ja puude alt ronimisele kulus aega ja kindlasti ka jõudu. Tempo langes, et ikka ristuvat teed otsida, aga õnneks suund ei kadunud veel sel korral. Selline kerge mõistusele koputus ning järgmised kolm punkti läbisin põhimõttel maksimaalselt teid. Siis tabas mind taas enesekindluse uputus ja asusin otse läbi metsa suunda minema ilma kompassita ning punkti leidsin nagu niuh ja juba ma uskusin, et olen ikka tõeline metsakunn. Hülgasin kõik teed ja panin silma järgi 300 meetrit suunda otse läbi metsa ja jõudsin sinna kuhu vaja ning 42 punkt käes. Oi ma pakatasin uhkusest.
Aga narri metsa ja mets narrib sind oi kuidas vastu. Kuna enesekindlust oli nii kuhjaga kogunenud, siis mõtlesin, et mis ma sellest kompassist ikka taskust välja võtan ja lähen tunde järgi kuni teeni, siis natukene mööda teed ja natukene tunnet ja maastiku lugemist ja 39 punkt ongi käes. Selline oli plaan. Reaalsuses ma läksin ja ei saanud ma aru kus tee oli, inimesi liikus igas suunas ning radu läks siit ja sealt ning maastik hmmm. Nii ma tammusin, otsisin, nuputasin ja kui juba arvasin, et olen teel õigesse kohta ja kohe on punkt 39 mu ees, siis jõudsin maanteele. No anna olla. Jooksin siis edasi ja murdsin uuesti metsa ning asusin oma arust uuesti teele mõttega, et lähen mööda teed ja siis võtan uuesti sihi 39le. Tuuseldasin seal palju ning kui ma lõpuks leidsin punkti (44, mitte 39), siis võtsin aja maha, kompassi kätte, panin suuna ning läksin korralikult…ja voilaa punkt 39 käes. See andis taas kindlust ning, et kaotatud aega tasa teha asusin kohe usinalt vudama 35 suunas. Vudasin seal pea õieli ning kohe üldse ei õppinud oma värskest veast. Nii ma otsisin 11m36s seda kohe siin samas olevat punkti. Nüüd ma olin kohe kuri enda peale. 54m56s kulunud ning mul alles 11 punkti leitud ning inimesed mind ju ootavad lõpus.
Aga edukaks saab see, kes kõnnib ühelt ebaõnnetumiselt teisele kaotamata entusiasmi. Meel rõõmus, pea keskendusin orienteerumisele, läksin tagasi algpõhimõtete juurde, et teed ja korralikult kompassiga suund. Vaikselt punktid tulid. Sai mäest üles ronitud ja sai alla ronitud ning elu tundus ilus kuni teel punktist 50 punkti 34 otsustasin taas kompassi kunn olla ja otse suuna panna ning mitte vaadata kaardil tähistust. Leidsin ennast mäe otsast keset raiutud võsa, mis vedeles maas. Proovisin seal turnida, aga nähes langust, siis kirusin ennast ja oma mõtteid ning turnisin sõna otseses mõttes teele tagasi. See turnimine kestis kaua, kohe nii kaua, et suutsin seal ma ennast sajatada, kurb olla, vihastada, aletseda, uuesti kuri olla ning mõtlesin, et peaks mõni päev tagasi minema ning tegema maastikust pilti, et ikka kõik mõistaks kui vale otsus see oli sinna turima minna ja et mulle jääks mällu vaata kaardilt tähistust. Aga kui tee leidsin olin õnnelik. Kohe väga.
Taas koht metsa poolt kätte näidatud asusin ettevaatlikult ja järjest kasvava looduse austusega teele. Ja tundus, et lõpuks saime loodusega läbi. Me leidsime sobiva rütmi ja vaikselt uinutati mu valvsus ning juba ma otsisin punkti 32 jumal teab kust. Kui lõpuks punktini jõudsin, siis oli nii piinlik. Kaardilt oli ilusti näha, et tee viib punkti ja seal oli ka tähistus aumärgi kohta, aga ei minul ikka vaja otsida kuskil metsas langenud puude tagant. Appiiii. Punkti 51 juures murdsin ka mõttetult läbi metsa/võsa teed, aga ju oli see tingitud mu suunast, kust punktile lähenesin, või asja olust, et olin juba 1h33m33s metsas vigu teinud.
Tagasi teele jõudnuna unustasin kõik eelnevad otsingud ning läksin väga rahulikult kaarti hoolega lugedes ja jälgides edasi. Kohtasin tuttavat kelgutamise kohta ja pidasin tõsist plaani, et käiks ikka august läbi ja prooviks ilma lumeta nõlvast üles turnimist, aga õnneks enne kui alustasin laskumist sattus korraga palju inimesi sinna ja see raputas mu reaalsusesse tagasi, et tegelikult olen ma siin metsas ikka orienteerumas, mitte looduse nõlvu vallutamas. Jätkasin teed punkti Elva jõe äärde ja leidsin 52, 48, 47, 49 ning tegin veel väikse vea teel 53 punkti teeotsa valikuga ja juba 1h56m53s surkasin oma SI-pulga finišisse. Tehtud. Väsinud ja õnnelik ning siis küsiti, et Kus sa siis käisid? Selline lause mitte ei kõla tunnustusena, et oh hea töö metsas. Aga eks tõde ole jah, et mets ikka lükkas ja tõukas mind nii nagu tahtis, aga õnneks oli piirkond jõe ja maantee vahel ja nii ei saanud mind väga kaugele lükata. Toodi päris mõnusa kolinaga maale tagasi ning eks ma nüüd tõesti õpin enne järgmist korda märke ja tähistusi ning võtan kompassi kohe välja.
Numbritest ka. Olin R1 rajal naiste arvetuses kolmas 😀 (kolm naist oli kokku ehk ikka julgelt viimane, aga oleme positiivsed). Eelviimane mees olin ka. Eks rajal ikka tundsin, et oleks võinud mõne rahulikumalt kulgeva härrasmehele järgi hoida ja nii tunduvalt parema aja saada, aga eks ma olen seal metsas ikka selleks, et ise õppida. Sel korral hakkasid ka kohad, mida erinevaid suundi mööda külastasin, juba tuttavatena paistma.
Metsakunnid 