xDream I etapp – Tartu (27.04.2014)

Oh jõudsimegi selle stardi lõpuks ära oodata. Kuna lumi sulas sel aastal varakult või no õigemini jäi üldse järgmiseks aastaks varuks, siis pikalt oli tunne, et võiks/peaks juba ammu metsas punkte otsima. Õnneks leevendasid seda tungi päevakud, aga isegi nende algust tuli nii kaua oodata. Muudkui oota ja oota ning selline põrin/värin sees. Enne esimest starti Kristi ikka usinalt ahistas Kärti telefoniga ja süda tiksus stardis hirmutava kiirusega, aga mida start edasi seda rahulikumaks kõik muutus ning kuigi Metsakunnid pole juba aastaid xDreami starti jõudnud, siis peaaegu lõpuni valitses rahu me sees. Rahulikud kogenud Kristi ja Kärt püüdsid Metsakunnide uut liiget aidata, jagades julgustust ja lohutust, kogemust ja õpetust, et seiklust metsas veel meeldivamaks muuta nt pikad lipad on ülimõnusad sinu ja looduse vahel, seljas püsiv pesu on alati abiks, tuntavate õmblustega froteesokid võiks mitte olla esimene valik, ratas võiks veereda, kompassi lubasime koju jätta, kohale jõudmise logistikat, Metsakunnide eluviise ja ikka kohe pisidetailideni välja ning eks ka Margitil oli küsimusi. Lõpuks olime isegi meie nii õhinas, et lugesime juhendit, etapi juhendit, foorumit, lappasime omi vanu postitusi ning orienteerumise tingmärke sai ka nati meelde tuletatud. Ärgitasime isegi kaaskodanikke vestlusesse ja tegudele, et kas Kristi tagumise ratta kummi muster ei ole liiga aeglane Tartu etapiks ning sobiks rohkem mudasse, kas meil kiiremat kummi ei ole ning kas ikka kõik töötab ning mis see seal kolksus ning keegi tegijam võiks teha rattaga testringi. Õnneks Kristil seal kõik nii rahulikud ja keegi rapsimisele tegudega ei reageerinud ning kui Kristi jätkuva usinusena mustri kiiruse teemalt arendas, siis küsiti, et kas nüüd on vaja ka x jupp karboni vastu vahetada, et ikka gramme võidaks ehk siis sel korral veel läbi lillede, et mine tee trenni kui kiirem tahad olla.

Hommik. Kuigi etapp toodi koju kätte ja rattaga sai kodust starti sõita, siis Kristi äratus oli ikkagi juba enne viit, sest uni on nõrkadele ning kes enne kuulnud, et kosutav uni enne võistluks võiks midagi head tähendada. Need paar lisatundi andsid võimaluse korduvalt hommikusööki manustada, uurida ilma ennustust ja seista koridoris ühes jalas üht, teises jalas teist ja põrandal kolmandat sorti tossud ning mõelda millistega oleks täna mõnus metsas ringi vudida. Ja seda otsustusvõimetust jagus sinna kohe kauemaks. Veel vahetult enne uksest väljumist muutis Kristi seda neljandat vastuvõetud otsust, aga õnneks on ta naine ja see pidavat normaalne naiselik käitumine olema :D. Veel enne kui Kristi korralikult rattaga hoo üles sai, helises telefon, et kus ta siin parklas on ja seda veel enne kokkulepitud kohtumise aega. Ja veel enne kui ta stardimaterjalid sai, suudeti teda vastutustundetuks meeskonna liikmeks tembeldada. Veel enne kui šokolaadi süües jalutades starti suunduti, suruti Margitile Metsakunnide arvamus peale ja lasti pluuside kihte eemaldada. Veel enne kui start anti, Metsakunnid olid stardikoridoris ja tegid pilti. Mõnikord tasub ikka vara ka ärgata, et rahulikult starti jõuda.

 1 minut stardini. Minut enne starti lubatakse haarata kaardid ja neid ka vaadata. Metsakunnid on ikka mõelnud, et mida need suured ja tugevad  ning osavad meeskonnad selle minuti jooksul vaatavad? Mida peaks vaatama? Mis kõige rohkem kasu tooks? Metsakunnid suudavad minutiga kaardi maast võtta ja igale ühele kaardi jagada ning alustada stardi leidmist kaardilt. Parematel päevadel isegi stardi leida kaardilt. Aga sel korral koduväljaku eelisega leidsime ka järgneva punkti asukoht ja alustada legendi lugemist.

Ja juba Metsakunnid tuiskavad numbri 305 all kanuude juurde Anne kanalis. Joonistame kanuuslaalomi paberile, ootame oma tagumike kohtadega kanuu ära, ajame vestid selga ning jagame istekohad ja ülesanded. Kanuu aitavad vette Margit ja Kärt ning Kristi pildistab 😀 Kanuus Kärt ette punkte võtma, Margit keskele ning Kristi tüürima. Kanuu ise kahjuks väga ei mõista me soovi otse silla alla punkti minna ning ikka teeb vanu tuttavaid sik-sakke. Lisaks on tal tohutu tõmme teiste kanuudega põrkumiseks. Seda, et me sellised nati saamatud seal vees oleme, on juba ammu teada, aga me ei ole vägivaldsed ja hoiame pigem omaette. Kui alguse sagin ja põrkumised õnnelikult üleelatud ja suund ikka kanuu esimesse punkti, siis avastame, et nüüd tuleb see kogu B-raja mass meile vastu. Tekib küll õud, aga Metsakunnid on sportlikult rõõmsad igas asendis ning loodame parimat ja usume, et tugevad on ka osavad ja suudavad meist mööda saada. Enamus ka suutis. Õnneks kui punktini jõuame on read juba päris hõredad ning manööverdamise ruumi kuhjaga. Eks nati annab tunda esimest korda koos kanuus istumine ja sõidustiilide erinevused. Kui me olime harjunud, et Kerttu ja Kärt ees kühveldavad sõuda ning küll Kristi otseks ajab või teatud momentidel (randumised, punkti võtmised jne) kuulatakse Kristi juhiseid, siis Margitil põles sisemine soov lisaks sõudmisele aidata ka manööverdada ning nii võimendus me niigi sik-sak sõidustiil veel enam.

Kanuuslaalom. Kuigi me pähe tekkis laua geniaalne plaan, et laseme kõigil ära sõita ning siis saame rahulikult seal väravate vahel turnida, siis Emajõele me plaan ei meeldinud ning juba ta on vaikselt märkamatult meid slaalomi algusesse viinud ja nüüd ei jää muud üle kui otsida need väravad ja siis võidukalt läbida. Seda võidukust on tunda ning iga väravaga üha enam jätame teisi meeskondi manööverdama. Tunne ei petnud ja ka protokollis olevad numbris näitasid, et meie parim etteaste kanuul oli slaalom. Pole väga loogiline, aga ju oleme ikka tehniliselt kõvad, lihtsalt võhma on nati väheka meile jagatud.

36m47s pärast asusime taas jalgsi teele. Kui Kristi midagi päevakutelt on õppinud, siis seda, et natukene tuleb kaarti ettelugeda. Teel punkti 7 nuputame Toomemäe ausammaste ülesannet. Alguses püüame mälu järgi isikuid meenutada (peaks ikka kodulinnas rohkem sambaid uurima), siis mõtiskleme, et googeldaks nende daatumeid (peaks ikka üldse rohkem kultuursem olema). Aga see ei tundu eriti sportlik mõte ja nii jagame punktid ja anname jalgadele valu. Kärt Baer, kes tegelikult on Peterson, Margit Tõnisson ja Kristi Vilde ning kohtume Toomemäel Struve juures. Kristi saabus, Margit saabus, aga Kärti ei kuskil. Ootame. Kärti ikka ei kuskil. No ajame siis nati juttu, aga Kärti ikka ei kuskil. Piilume nurga taha ning muutume murelikuks ning mõtleme, et need kaks autos vedelevat telefoni võiks ikka kaasas olla ja saaks Kärdile helistada. Nüüd juba piilume mõlemad silmapiirilt Kärti ja nihkume samm sammu haaval Inglisillale lähemale. Samal ajal Kärt läheneb punkti teiselt  poolt Tähetorni ja on nukker, et me oleme ta maha jätnud. Aga õnneks me kohtume taas ja oleme targemad ka. Telefonid võiks kaasas olla ja oodata tasub kokkulepitud kohas. Küll varem või hiljem kõik leiavad tee sinna. Seame siis sammud 73 aastase Tõnissoni, siis 71 aastase Struve, siis 46 aastase Vilde ja 21 aastase Petersoni suunas. Kadedusega tunnistame, et oma 21 eluaasta jooksul on inimene suutnud end Eesti ajalukku kirjutada. Meil kõigil vanust 21+ ja hetkel kellegi tegudest ei paista küll, et meile ausambaid püstitama hakatakse.

Väikese kõrvale põikena tehniliste vidinate teemal, mis peale võistlus foorumis täitsa aktiivne. Seni oleme me olnud sellised nn looduse lapsed ehk telefon (ainsuses) on abikutsumiseks, suunda näitavad kompassid ning rada läbitakse ikka oma oskuste ja jõuga. OK fotokas ja pulsikell on ka, aga seni raja läbimiseks pole neid kasutanud, pigem on segavad faktorid ja võtavad kiirust maha. Kui tehakse LÜ oma pulsi täpseks arvamiseks, siis saaks jah eelise. 🙂 Ma tahaks küll loota, et tulevikus reeglitesse tuleb nati lauseid, mis piiraksid vidinate kasutamist või määratleksid hea tava kasutamisel. Ja hea tava järgimine on meeskondade südametunnistuse asi. Me ju kõik soovime, et metsas oleks tore. Loodan, et ei pea võidu erinevaid tehnilisi vidinaid kaasas tassima (mitte et meil neid oleks). Aga alati on võimalik teha nn kaks klassi: natural ja tehnikal. Kus ühes on piirangud ja teises kasuta nii palju kui suudad.

1h46m pärast starti jõuame oma rataste juurde. Kiivrid pähe, vesi suhu ja kõik on jätkuvalt rõõmsad. Margit on saanud kinnitust, et me tõesti ei jookse ning naudime läbimist. Me oleme saanud kinnitust, et Margitile selline tempo on ok. Me oleme saanud nalja visata, lõõpida, kiruda, sportliku viha süstida, aga peamiselt ikka tuharaid treenida Toomemäel. Kuna Kerttu loeb meil tavaliselt rattal kaarti, sest Kärt üldjuhul vabatahtlikult kaarti ei loe ning Kristi pole piisavalt pädev ratta seljas, et seal lisaks olemisele veel miskit muud teha, siis tegime mõned lisapeatused teekonnal, et rahulikult kaarti vaadata, aga üldjoones leidsime punktid ikka üles.

Discgolfi lisaülesandes asub esimesena joonele Kristi – napil mööda, siis Kärt – natukene rohkem kui napilt mööda, siis vaatab Margit, et mis ebaratsionaalne tegevus see nüüd siin on ja räägib tunnetusest ning siis lennutab kolm järjest. Me ei jõudnud isegi reageeridagi, et meil nii pole kombeks, sest Metsakunne veel hetkel võit ei huvita ning nii üritatakse rajal maksimaalselt naudingut saada. See tähendab, et kõik saavad teha/proovida. Kuigi me juba teame, et visatavate, loobitavate, lennutavate asjadega Kärt ei ruuli, siis me ikka laseme tal ka lustida. Me teame, et Kristil pole rammu ja võhma, aga ikka jagame talle neid otsi ja ülesandeid. Selline pisike detail jäi meil ennist ütlemata. Õnneks meie ajal seal järjekordi ei ole ning saeme mõnuga jutti lennutada ning korra kõlisevad ketid peale Kristi sooritust ning 2m58s võime ratastega edasi tuisata.

Suund viib nüüd rattaga Raadi poole. Kaart rändab hammaste, pükste ja näppude vahel ringi kui üritame nuputada kuidas minna punkti 20 ja ise samal ajal Mäe tänavat mööda sõidame. Korraga on ees trepp, ma mõtlen trepp, mis on ikka trepp, mitte kolm-neli astet. Kiire pilk kaardile ja otsus rattad hüljata ning jala punkt ära tuua. Teisi rattureid tuiskab igas suunas ja igat moodi ning see võiks juba tekitada meie plaanis kahtluseid, aga ei. Kui trepist üleval ja paar sammu ka juba tehtud, siis mõistame, et siin on kaardmõõt nati teine ja punkt mitte ei ole kohe seal üleval trepi juures, vaid sinna on ikka nati maad, aga ikka jätkame oma plaani täitmist ning toome jala punkti ja liigume tagasi alla rataste juurde. Ja siis me seisime ja arutasime seal rataste kõrval. Kuidas me nüüd peame/tohime liikuma? Osad teed on helerohilisega ning nendel ei tohi sõita, aga kas kõnniteel tohib? Kaardil on osa teed rohelise punktiiriga. Kas me peame seda joont mööda liikuma või võib ka muud moodi? Eeldame, et peab mööda joont, aga kui me nüüd punkti 19 ära võtsime, siis kas edasi tohib igat moodi punkti 20 minna? Ehk küsimus on kas peame rattad trepist ikkagi üles tassime või saab kuidagi teisiti? Lähme ettevaatlikult mööda kõnniteed ja siis otse üles. Vastu väntab palju, aga meie suunas sel hetkel mitte kedagi. Ja kui juba nautimiseks on läinud, siis otsustame punkti 20 minna alt veekogu kõrvalt, et ikka maksimaalselt loodust ka näha, sest ometi olime lubanud Margiti metsa viia. Metsa seal ei ole, aga vähemalt mõni gramm pori on küll, mis paneb Margiti (ok meid kõiki) juba turnima.

2h44m olime viibinud rajal kui suunatakse sujuvalt varjendisse punkti otsima. Mis seal siis ikka lamp pähe ja minekut. Päikese käest pimedasse ja täitsa pime on. Ootame hetke ja ootame kaks, aga ikka on kuidagi väga hämar. Järgmisel korral tasub meeles pidada. Enne tulekut kontrolli lambi patareisid/akut ning pimedas eemald päikeseprillid. Oleme seal ühe töötava väikese ledilise lambiga. Tegime keti ja liikusime tasa ja targu, sest vastu vaatav sodi on kole, aga õnneks on piisavalt pime. Kuskilt kaugelt sügavusest kostuvad hõiked. Hõikame vastu ja ennäe inglid otsivad väljapääsu. Teeme siis vahetust, et nemad välja, meie veel sügavamale. Salainfona võime öelda, et inglid andsid punkti suuna kätte. Kuigi meile meeldib seal metsas üksi ragistada ja teed leida, siis vahest on hea kui teisi ka läheduses viibib.

Legend ütleb rehvimägi, Metsakunnide silmad näevad rehvivalle, teerada rehvide, mis kõrguvad kõrgustesse, vahel. Väntame seal ringi ja mõtleme, et milline see mägi neist siis on. Samas kõik teed nii ilusasti klaasipuru käes sätendavad. Korra tekib isegi paanika, et oi Kristil tagumine tühi, aga õnneks ainult lihtsalt harjumatult laiad kummid 😀 Ja korraga hetkeks lehvib punkti tähis ning veel enne kui Kristi rattalt maas Kärt ja Margit nagu ämblikud lasevad mööda kummiseina üles. Kristi asub kohe jäädvustama kõike seda kuni taipab, et nüüd peab kiirustama, sest Kärdil punkt võetud ning tema seal all alles pildistab. Vaatepilt on huvitab, aga meel muutub kurvaks, et kohutav kui palju rehve, mis nendega küll tehakse ning kuidas küll loodust kasutatakse ja reostatakse. Metsakunnid on emotsionaalsed. Tagasisõit võib alata päikese käes sillerdaval klaasipuruga kaetud teel ning purunenud kummidega tegelevaid meeskondi on tavapärasest ikka tublisti rohkem. Kärt rattal uimamist ei talu ning niuhti läheb ette ja hakkab kaarti lugema (me ei karda), loeb eksimusteta kuid tegusi enne Kristi kinnitava noogutuseta ei tehta (Kärt on õppimisvõimeline), demonstreerib trepi kõrvalt sõitu ning hoiab tuju. Vaikselt valmib ka plaan, et lähme sõidame Supilinnas natukene ratastega ka ringi ehk leiame punktid ratastel, sest jala on me liikumistempo hmm aeglane 🙂

Tähtveres ootab Metsakunne rattakross. Ronime sinna üles starti ning veel kõlab hoiatus, et sõitke rahulikult, et ei viskaks ja juba Margitit kihutab. Kärt tema järgi. Kristi, kes aastaid pole rattaga ühtegi küngast näinud, rõõmust just ei hõiska seal üleval. Aga kui peab, siis peab. Ning iga jõnks edasi on juba osavam ja kiirem, sest nati kuskilt nagu tuleks mõistmine kuidas ilma lendamata seal liigelda. Ja lõpus Oh vahva! Nii äge! Tahaks veel! Hea on, et meil veel punkte on võtta, sest muidu Metsakunnid oleks ikka veel seal küngastel. Raske südamega lahkume krossirajalt ning 3h30m hiljem jätame oma rattad vahetusalasse ning suundume jala joonorienteerumise punkte võtma. Tähtvere poolt esimese paremal paikneva punkti korjamise au on Kärdil ning Kristi ja Margit jätkavad liikumist kuni Margit läheb vasakule järgmist punkti võtma. Kristi liigub edasi, et võtta kolmas punkt paremal. Kui Kristi Herne tänavale tagasi jõuab, siis Kärt ja Margit juba ootavad ning tee punkti 29 võib jalutades jätkuda. Super töö! Vähemalt meie arust 🙂

Liigume rahulikult rõõmsas ja ülevas tujus. Ilm on hea, sääski ei ole. Nati palav on, aga lõpp juba paistab. Veel silla all punkt, mida võtab ainult üks liige. Kui me seda jalutades arutasime, et kes võtab, siis veel enne kui Kärt või Kristi sõna suust saavad avaldab Margit juba soovi seda teha. Vot nii aktiivne ja usin on ta meil. Kaarsillal see kõik muutub. Et see ei saa ju tõsi olla, et ma vabatahtlikult ronin teisele poole käsipuud ja hakkan vee poole alla ronima ilma turvavarustuseta. Ok päästevest kästakse küll selga panna, aga see sel hetkel Metsakunnidele turvavarustuseks kuidagi ei klassifitseeru, sest kõrguste puhul peaks ikka olema köis, mis hoiab meid kukkumast. Margiti entusiasm raugeb ning kõrguse kartusega inimest sinna turnima sundimine võib vabalt tunnelisse minekuga lõppeda. Kristi on rõõmus, et ta ennast ei pakkunud, sest tal olid veel meeles valusad käed Otepää puude latvadest, aga jälgib seisu. Kärt mõistab, et raske on tugev olla, aga keegi peab seda koormat taluma. Me veel salvestame viimased pildid ja videod, aitame päästevesti tugevalt selga ning lubame kukkumise korral päästepaadile lehvitada ning kuhjame tunnustuse ja kiitusega üle. Kärt läheb ja kõigub ning läheb veel ja kõigub. Üleval arutatakse kui ohtlik ja missuguseid vigastusi võib ikka saada ning kuhjatakse jätkuva kiitusega üle. Kärt ronib ja kõigub ning kõigub ja ronib. Aga maru tubli on. Punkti ta tõi, räägib küll merehaigusest ja värisevatest kätest, aga Metsakunnide silmis ei ole midagi paremat kui ennastsalgav, vapper, tugev ja tubli Kärt.

Finišeerume Raekoja platsil kui möödunud on 3h57m35s. Lisaks saime teada, et SI-pulkade randmepaelu ei ole kaval riietuse värvi järgi sobitades ümbervahetada. Me oleme rahul, sest omaarust tegime ikka mõnusa võistluse, hoidsime korralikku sportliku meelt ja isegi vahetusaladest saime üllatavalt kiirelt minema. Ehk suutsime ka Margitil hamba verele saada ning ta tahab veel ja veel tulla. Meiega on ju ometi metsas nii tore. Kuigi jah metsa me sel korral ei jõudnud, aga seda enam on põhjust 31.05 Aitu minna. xDreami kodulehel olevatest andmetes sai lugeda, et B-rajal 150st meeskoonast Metsakunnid saavutasid 120. koha (naiste arvestuses olime 20 (34-st).

Ah jaa. Kui järgmisel päeval Margitiga suhtlesin ja soovisin mõtteid/muljeid, siis sain vastuseks, et Tore oli ja kõik. Vot nii. Eks ma sügasin nati kukalt ka, et mis mulje see siis nüüd oli. Mul muljeid 2629 sõna jagu. Aga kui pärast hiljem kuulsin, et tal ikka hea meel, et me kutsusime ja ta ümber rääkisime, siis mõistsin, et ju saadud emotsioon meil ikka sama, aga kui ühte piinab lobapidamatus, siis teine meist väga konkreetne. Eks Metsakunnid ikka täiendavad teineteist.