Pühapäeva hommikul number rinnas, suusad käes koos Kärdiga starti jalutades, pendeldas me peakestes taas mõte no on nüüd seda vaja? Aga enam tagasiteed ei olnud. Mehed olid pikemale distantsile juba teele saadetud ning meie 25 km ootas sõitmist. Soliidselt võtsime peaaegu tagarea lähte positsiooni ning vastavalt tugevusele plaanisime siin tagasi olla (Kärt enne 2h ning Kristi lootis enne 3h).
Stardipauk. Tagant startides on stardikiirendus meile kohane – tasa ja targu vaikselt libisesime külg külje kõrval. Sentimeeter sentimeetri haaval ronisime vaikselt esimest tõusu ning üksteise järel lasin viisakalt kõiki soovijaid endast mööda. Kui tõus lõppes, siis oli meie vahel juba hunnik inimesi tekkinud. Kärdi selg vahest veel vilksatas mulle, et tekkis kiusatus seda püüda. Vaikselt tõstsin tempot. Mõnest tuhisesin laskumistel mööda, mõnest sprintisin tõusudel ning mõnest liuglesin tasasel maal mööda. Inimeste arv vähenes me vahel, aga ikkagi oli neid seal veel. Iga möödumisega tõusis tempo ning kõik need natukene lähenevad seljad olid maru ahvatlevad püüdmiseks. Nad lausa ütlesid mulle, et püüa mind!
Kui Kristi esimesse TP jõudsin, oli Kärt sealt juba lahkumas. Soe jooks sisse ja edasi ning siis jõudis mu alguse lollus ka mulle endale kohale. Olin Kärdi selga kilavate silmadega taga ajanud ning unustanud normaalselt sõita ja samuti unustanud mõtte, et peaks nagu kestma 25 km ikka. Nii ma seal siis olin oma viie läbitud kilomeetriga jalad pakud all, keskmine ca 186, iga tugevam tuule iil oleks ka pikali lükanud. Oi kuidas oleks koju teki alla tahtnud, aga Metsakunn ei anna alla 🙂 .
Järgmisest paarist kilomeetrist midagi kindlat ei mäleta, aga kindlasti soigusin mõttest, et küll see rada on ikka pehme ja küll ma ikka vajun sinna sisse ning küll peab neid jalgu neetult kõrgele tõstma, vahepeal muidugi unistasin kõvast rajast, kuid enamus ajal püüdsin säilitada oma tehnika natukest ning vaadata ringi ja nautida loodust. Sõit nagu normaliseerus ja tekkis selline rütm. Vaikselt tiksusin üksinda lagedal tuult murda, mingist hetkest haakus mu tuulde keegi (lume sahinat oli kuulda, aga vaatamiseks lihtsalt ei viitsinud ennast keerata), kes saatis mind kilomeetreid. Ja siis, kui mul üle 10 kilomeetri lõpuni, tulid, möödusid, kadusid 42km liidrid. Jah, vähemalt ilus oli vaadata.
Selline põllu lauge kestev tõus. Kannatlikult ronin, vaikselt annab ka säär tunda, et talle miskit ei meeldi. Ja siis kostub mu kõrva raja kõrvalt imeline helin: VIIS KILOMEETRIT veel minna. Tohoh, lõpp ju peaaegu käes! Maastikust oli ka tunda, et põldudega on nüüd ühel pool ja nüüd tulevad tõusud-laskumised. Kuna treenitud on laskumist ning teadmine, et üks suurem tõus on seal, siis juhuu. Nii tõus hakkas. Rahulikult ronin pead rajalt tõstmata ning ronin veel ja kannatan, sest kohe see läbi ning siis on kõik. Hingetuna jõudsin ülesse ja veel hingetumaks jäin kui avastasin, et peale seda tõusu on veel üks ja siis veel üks jne. Siia maani ei tea milline neist see üks suurem tõus oli 😛 .
Kummaliselt rõõmsalt ja entusiastlikult mõõtsin neid tõusumeetreid. Nüüd tundsin, et lõpp on juba väga väga lähedal nii ca 2 km veel minna, aga siis nägin silti 4km. Ma olin ju nii usinalt sõitnud ja nii palju ja nii kaua ning ainult 1km edasi nihkunud!!! No ütleme see teadmine meeli just ei ülendanud ning samuti 3, 2 ja 1 km silte tuli liiga kaua oodata. Tõusud olid ka maru rasked ning see rada oli ikka minu vaevu liikuvate jalgade jaoks juba maru pehme ning need tõusud oli ikka maru rasked 😛 . 
Ma siiani usun, et kui mõni džentelmen oleks mind tõusul lihtsalt lõpus üles lükanud, siis nii oleks me kiiremini edasi saanud kui mul suusatada lastes. Aga siis kostus mu kõrvu helid finiši paigast. No see peab tähendama, et kohe on lõpp. Juba laskun mõttes juubeldades staadionile, kuid siis keerab rada metsa tagasi ning veel mäest üles. Ju mu näost oli võimalik välja lugeda seda meeletut pettumust, et otsustati kõvasti ja korralikult mind ergutada. Naeratasin neile ergutajatele soojalt (vähemalt ma mõttes naeratasin, aga kas ka näolihased liikusid ei oska öelda) ja hakkasin ronima. Vaatasin neid laskuvaid suusatajaid ning imestasin, et miks mulle, kui ma laskusin, need ronivad sportlased ei andnud vihjet, et veel tuleb sõita? Kas ma tõesti arvasin, et nad sõidavad kõik juba lõdvestusringi??? Müstika 🙂 . Ukerdasin kuidagi sõita kuni meenus, et meie mehed pole must veel möödunud ning laskujate hulgas ma neid ka veel ei näinud. Rohkem polnud mulle vaja. Olin nagu noor hobune, kes hirnatades kohalt spurtis, ning vallatult finišisse traavis. Polnud seda väsinust ja valu enam kuskil 😀 .
Kärt täitis oma eesmärgi korraliku varuga 1h59m53s ning oli 155 (228) ja naistest 15 (31). Samuti pidas kinni oma lubadusest mind finišis ergutada ning lausa pildile püüdis. Tema sõnad, et kerge maraton oli, mitte ei lohutanud mind 😀 . Oma üllatuseks suutsin lõppu jõuda 2h09m06s ehk 178 kohaga (naistest 21). Oi me olime tublid.
Metsakunnid 
Haanja maratoniga me ennast meelitama ei hakka ehk Viru oli sel hooajal viimane suusamaraton, millest osa võtsime. Ei saa ju rikkuda seda ainulaadset situatsiooni, kus meil suusa treeningkilomeetreid on rohkem kui suusa võistluskilomeetreid 😉
hea lugeda 🙂 elavdab lageda tuulise maastiku ja lõpu ronimiste mälestusi.
ma sain lõpuks üles Mari Tartu maratoni meenutused.
kas Metsakunnid on kuulnud sellisest üritusest nagu Koerus?
http://www.koerus.ee/
no igaljuhul meie oleme sinna see pühapäev minemas. talvekoerus. eelmine aasta sai kevadkoerusest osa võetud, väga väga rõõmus ja tore üritus.
Ehk mõne aasta pärast kui keegi Metsakunnidest koera omab oleme ka Koerus kohas, aga hetkel plaani ei ole. Proovime ikka lumest suuskadel viimast võtta 😉
Osad meist vallutasid ka Haanja maratoni MÄGESID.
Katrin kribas sellest veidi. Riputasin blogisse ülesse, kunagi kui piltide lisamine selgeks saab, siis paneme igale jutule need ka. Ja veel! Veel mõtlesime me teha tulemuste tabeli 🙂
Kas Metsakunnid on kuulnud Estolopeti ja Worldlopeti sarjast ja nendest passidest?
Meid on igastahes haaranud nüüd need tuuled ja meil on paigas kümne aasta plaani need passid templeid täis noppida.
Ilusat teisipäeva teile!