Meie hooaja lõpetamise pisike ja romantiline lõpetamine on tehtud. Meeleolud olid kelmikad ja rõõmsad ning vaadates neid säravadi nägusid oli tunne, et mets Metsakunne ära veel ei hirmutanud ning millalgi varsti võib taas meid mässamas märgata kuskil.
Sellest, et me vanadele loorberitele passima ei jäänud, annab tunnistust, et Metsakunnid jätkavad treenimist edasi nagu alati. Kerttu treening mahtudest seal kaugel Tallinnas pole küll selget ülevaadet, aga nii virk ja kraps rassib juba niisama olles treeningmahud täis ning eksta trenn oleks juba vormi filigraanne lihvimine. Kärt meil see eest ujub, käib, lükkab lund, ehitab ja suusatab. Paistab, et laskumiste hirm on selleks aastaks ületatud ehk aitas sellele natukene kaasa esimene sõidukord, kus suusk pidas lausa nii hästi, et keset laskumist seisma jäi 😉 . Kristi panustab ikka käimisele (kodust tööle ja tagasi, kuigi viimasel ajal peamiselt kodust autoni ja autost kontorisse ning tagasi) ning hularõnga keerutamise õppimisele. Samas viimasel ajal on ka teda sportlikud mõtted kummitanud ning nii lausa laupäeval vedas oma spordiriided selga ja läks jooksma. Jooksis mööda lumiseid ja jäiseid radu ning tunne oli hea, aga kui pulsikellake juba pikemat aega 220 näitas ning kedagi teist läheduses signaali rikkumas ei olnud, siis taandus jooksmine taas käimisele nii igaks juhuks 😀 .
Elu on ilus! Pakane ja lumi on kohal (alati võib juurde tulla 🙂 ), väikesed päkapikud on liikvel, varsti varsti ootab meid jõulupraadi, vahest ootavad meid tantsupõrandad ning alati ootavad meid suusarajad 🙂 .
Metsakunnid 
Mul on veel nii hästi meeles, kuidas me Kristiga koos eelmisel aastal Otepää ja Haanja radadel igast tõusunukist alla vaatasime, jalgu väristasime ja mõtlesime, et ei tea, kuidas ühes tükis küll mäest alla saada… See aasta olen ma esimesed suusasõidud pidanud tegema ilma Kristita,aga ilmselt tänu eelmise aasta kõvale trennile ja kogemustele ma enam eriti ei kardagi. Kui eelmine aasta neist laskumistest alla sain, saan see aasta ka. Ja pealekauba olen ma ju sõitnud see aasta ainult Tehvandil ning Tehvandi rada on meile mõlemale suhteliselt armuline olnud 🙂 Kui midagi karta, siis Haanja radasid, kuna just seal on meil juhtunud väikesed intsidendid. Kristile sõitis näiteks täitsa muuseas laskumise keskel vastu rajatraktor, mille tõttu Kristi puude vahele kihutas 😀 Mina sõitsin seal lihtsalt niisama laskumisel kurvist välja ja nülgisin siit-sealt nahka 😀 Ja seda kõike ühe nädalavahetuse jooksul…
Aga täna peaks vist küll taas suusatama minema. Otepääl pidi lausa 3,2 km radu valmis olema 🙂 Soovitan soojalt ka teistel suusad kapist välja võtta ja ennast rajale vedada!
Oli see ikka ilus aeg. Seisad suusad jalas ja vaatad kuidas üks sportlane teiste järel alla vuhiseb, aga ise tudised mäe otsas. Sa alguses üritasid ikka vaikselt laskumist lühemaks teha kuidagi keppidele toetudes, aga mul oli karm keeld laskumistel vigurdada (sinna alla käis isegi sahka sõitmine). Nii ootasime turvalist hetke (teisi suusatajaid laskumisele lähenemas ei olnud) ja alustasime meie stiilis laskumistega, sina tasa ja targu, mina otse alla ning millegi pärast oli Otepää laskumistel, kus tuli ka natukene keerata, komme mind kraavi visata. Küll me võisime ikka kogenud suusatajatele valus vaatepilt olla 😀 , aga lõpuks suutsime ikkagi kõik laskumised alistada (matsuga või siis matsuta) 🙂 .