Libahundi jälg – Vihasoo (25.10.2008)

Selle sügise viimane võistlus Metsakunnide kalendris oli Libahundi sügisetapp Vihasoos. Mis kalendris, on Metsakunnile seaduseks v.a mõned väga hea põhjusega olukorrad. Isegi kui on põhjus, ja olukord, siis on Metsakunni ülimalt raske metsast eemal hoida. Nimelt jäi eelmisest võistlusest nii mõnelegi Metsakunnile, või siis tegelikult ühele, külge väikesed vigastused, millest ei oldud veel toibutud. Kristi põlved polnud veel paranenud ja andsid endiselt tugevalt tunda. Enne Libahunti Kerttu ja Kärt küll rääkisid, et peaks korralikult terveks saama, et ei tekiks hilisemaid tüsistusi. Väga delikaatselt mainiti isegi, et äkki Kristi peaks viimasest võistlusest kõrvale jääma, sest parem oleks põlvedele puhkust anda. Kristile ja tema sportlashingele selline jutt aga eriti ei mõju. Veel viimase hetkeni ta mõtles ja kuidagi ei tahtnud seda „Ei” sõna tema suust tulla. Lõpuks seda ei tulnudki ja Kristi ütles hoopis, et “JAH”, ta tuleb. Saatus aga tegi tema eest otsuse siiski ümber ning viimasel öösel otsustas Kristi organism temperatuuri tõsta 🙂 . 38 kraadi ja natuke ka peale sundisid Kristi haigevoodisse ja Kärt ning Kerttu läksid selle hooaja viimasele võistlusele kahekesi.

Kärt hakkas sõitma Lõuna-Eestist. Tapal kohtuti ning Kerttu istus ümber tema autosse. Sõit võis jätkuda 🙂 . Tunni pärast oldi juba Vihasoo võistluskeskuses ning valmis metsas müttamiseks. Meel oli ergas ning täis teotahet, sest Kristi oli Kärdi metsa saatnud sõnadega: “Ärge siis looderdage!” 😀 Meie?! Me isegi ei tea, mis see sõna tähendab! 😛

Igatahes, riietusime, võtsime välja numbrid (seekord saime nr 222), nullisime SI-pulga ja saime kaardid. Autost leidsime mõned kirjutusvahendid, millega teekonna kaardile vedasime. Mõtlesime asjad suhteliselt põhjalikult läbi, mõõtsime vahemaid ja arvutasime punkte kokku ning rehkendasime aega. Lõpuks, mõni minut enne starti, sai kõik paika. Auto lukku, kott selga ja suund stardialasse.

Mõned hetked ja …START! 6H rada Loobu ja Valgejõe ääres võis alata. Varustusest oli kaasas Kärdi peegliga kompass 😀 (Kerttu oma ununes autosse maha), uut tüüpi õllesigarid ja üks müslibatoon (snikersid ehk meie viimase aja toonusetõstjad jäid Kerttu auto kindalaekasse 😦 ). Kaasas oli veel liiter vett ning igaks juhuks juhuks hunnik plaastreid, sest Kärt katsetas uhiuusi matkasaapaid.

Esimesed pool kilomeetrit tegid Metsakunnid jooksusamme, sest väljas oli kuidagi jahe, kuid niipea kui soe sees, mindi üle kiirkõnnile, sest rajal tuli vastu pidada ikkagi 6 tundi. Enamuse ajast käidi objektide järgi ning kompass oli taskupõhjas ootel. Kuna plaan oli paigas, siis võtsime raskusteta esimesed punktid. Mööda jõeäärt suunduti järgmisesse. Ületada tuli jõgi. Seekord tohtis seda teha vaid selleks ettenähtud kohtades. Esimene ületuskoht oli ekstreemne. Jõe laiuseks oli kuskil 15 meetrit ning jõeületus toimus mööda libedaid vette kukkunud palke. Väga hea tasakaaluharjutus 🙂 . Siiski jõudsime õnnelikult teisele poole kallast. Kõndisime metsas, jõe ääres, põllul, ronisime ülesse ja alla tohututest seljakutest ning jõeorgudest. Võtsime punkti punkti järel ning olime ülimalt rõõmsad kui esimese tunniga oli koos juba hunnik punkte. Me olime suhteliselt kiiresti alustanud. Vähemalt meile tundus nii 🙂 .

Kaardil suundusime lõunasse. Kõige kaugemad punktid olid kõige „kallimad” ning lisaülesandega punktid. Plaanisime taolisi võtta viis. Jõudsime esimesse hinnalisemaisse punkti. Kärt läks köiel üle jõe ning Kerttu suundus paberile pandud sõnade järgi nelja punkti otsima. Kerttu tee viis esialgu vanema hoonekompleksi poole. Seal tuli leida paekivihoone, kivikatusega, pidi olema vana hüdroelektrijaam. Kerttuga üheaegselt jõudis sinna ka noormees teisest võistkonnast. Hakkasime punkti otsima esimesest paekivimajast, kuna kompleks tunduski üks hoone. See oli päris hirmuäratav, kuna osad ruumid olid sisse kukkunud. Kerttu jooksis ühest toast teise, aga ei midagi. Välja tagasi, natuke nuputamist ja ennäe, ümber nurga paistiski juba väikene punase kivikatusega, ülejäänud kompleksist selgelt eristuv hoone. Ruttu esimesse punkti. Vahepeal oli noormees Kerttust maha jäänud ning nüüd joosti koos väga sõbraliku neiuga – tervitused nende võistkonnale. Kahjuks enam nr ei mäleta 🙂 . Koos joosti trepist ülesse majja, punktile järele. Edasi trepist alla, ümber nurga, uksest sisse, vasakule, trepist ülesse.. teine punkt.. jälle trepist alla, otse läbi eesoleva toa, paremale jäi sisselangenud ruum, majast välja, läbi teise maja, sillani, silla alt paremalt kolmas punkt, jälle välja, majja, uksest sisse, jälle teisest uksest välja, väikese majani ja sealt neljas punkt. Kibekiirelt Kärdi juurde tagasi ja kontole sai juurde kirjutatud veel 7 punkti 🙂 . Kärdi ülesanne jõgi mööda köit ületada oli võrdlemisi lihtne ega nõudnud erilist ajakulu, nii et Kärt istus Kerttut oodates puu all ja näris niikaua armastatut õllesigarit 😛 .

Edasi viis tee järgmisesse lisaülesandega punkti. Vahepeal nägime teel võistkonda, kes lohistas kanuud veest välja ja hakkas seda mööda maad tassima. Vaatasime üksteisele nõutult otsa. Nähtu ehmatas meid. Metsakunnid pole kundagi kuulunud nende hulka, kes pooldaksid kanuu mööda maad tassimist, välja arvatud väga mõjuval põhjusel. Kanuu on ikkagi mõeldud vee peal sõitmiseks. Punkti koondnimetus oli mäluorienteerumine. Uurisime ortofotot, kuhu olid märgitud punktid ja suundusime jõele. Kahekesi tegime seda esimest korda. Kärt ees, Kerttu tüüris. Kanuu oli veidi lamedam ja madalam kui harjunud olime, kuid kõik sujus. Leidsime punktid vaevata ja isegi suhteliselt ok trajektoor tuli vee peal liigeldes 😀 . Usinalt ja jõuliselt sõudsime ka vastuvoolu 🙂 . Kärt suutis ühte punkti võttes natuke eufooriasse sattuda ja kanuusse tagasi tulles ühe jalaga sügavale vette astuda, see oli meile ainult õpetuseks, et ei tohi oma tegevusest liialt elevusse sattuda ning tähelepanu kaotada. Kärdi uued jalanõud ei lasknud vett sisse, kuid kahjuks ka välja mitte, seega sai üks jalg väikese vanni.. mõneks ajaks. Kärdi teine jalg oli aga võistluse lõpuni kuiv, samal ajal, kui Kerttu jalad kohe alguses märjaks ja mudaseks said. Ega meil tegelikult midagi märgade jalgade vastu ei olegi – me oleme veendunud, et märjad jalad tagavad jalgade heaolu 🙂 (kuivad jalad oli ainus asi, mille me suutsime MM-I põhjal tuletada hirmsate jalavaevuste põhjuseks).

Kui maabusime, võtsime taas oma asjad ja suundusime metsa. Meel oli rõõmus ja lõbu laialt. Vahepeal tegime mõned jooksusammud ja siis jälle kõndisime. Liikusime pidevalt koos Kristi töökaaslaste võistkonnaga. Ükskord oli nende võistkond punktis enne, teinekord jälle pärast Metsakunne. Meil käis väikene omavaheline võistlus lausa 🙂 ja juhuslikult olime valinud samasuguse marsruudi.

Aega oli kõvasti kulunud. Oma ülitoredat ja optimistlikku plaani tehes ei arvestanud me lisaülesannetes kuluva ajaga. Liikusime edasi, vahepeal juba mõtlesime, kuidas trajektoori lühendada ja millised punktid ära jätta.

Järgmine lisaülesanne oli taas üle jõe minek. Seekord üks liige ja rullikuga. Punktis oli parajalt palju rahvast ning tekkis väikene kaos ja segadus, kuid lõpuks ikkagi kõik sujus ja Kärt sai koostöös Kerttuga endale traksid selga. Esialgu tundus Kärdile küll mõnevõrra hirmuäratavana mõte selg ees mäenõlvast alla hüpata, aga tegelikult ei olnud see sugugi hirmus ning sõit oli hoopistükkis täitsa meeldiv. Üle jõe ning tagasi ja oligi punkt jälle käes. Traksid ära ja teele.

Liikusime edasi. Aega tõesti nappis. Arvutasime välja, kus peame olema tund enne lõppu ja kus pool tundi kontrollajast varem.

Kuna tuli teha lõpupingutus, siis nosisime mõned õllesigarid ja kaks väikest tükki šokolaadi (muud me kogu raja jooksul ei söönudki, ikkagi majanduslangus jne 😀 ).

Teelahkmel ajas Kerttu punktide võtmise järjekorra sassi ning tahtis jonnakalt vasakule suunduda. Kärt, kes veel ei usalda oma kaardilugemise oskust, aga kes vaikselt üritas seekord siiski kaarti jälgida, näitas tagasihoidlikult parema teeserva peale. Kerttu esialgu rääkis vastu, kuid kontrollima hakates tuli välja, et ikkagi tuleb vasakule minna, sest enne tuleb võtta plaanitud punkt ja alles siis kuusega punkt. Leppisime kokku, et nüüdsest Kärt hakkab kohe valjuhäälselt arvamust avaldama ja ei ole enam mingisugust ebakindlust. Kärt lubas seda teha 🙂 .

Võtsime mõned rasked mäed, ronisime ülesse ja alla ja otsisime mahalangenud kuuske sihi otsas, mille läheduses pidi paiknema punkt. Siht lõppes, aga kuuske ei kusagil. Otsisime pisut, kui lõpuks nägime, et kuusk oli kavalalt kallaku peale kukkunud, liiati olime punkti juurde tulles, mäest üles ronides, kohe sealtsamast punmktist mööda kõndinud. Müstilisel kombel jäi ta meile aga siis märkamatuks. Punkt käes ja edasi!

Edasi siirdudes jõudsime väga raske jõeületuskohani. Kaks mahalangenud puud olid 90-kraadise nurga all vette langenud ja nurgast latvupidi koos. Seega ei olnud just väga stabiilne ja mehine purre. Õnneks oli puude külge naeltega mõned abistavad puidust lauad taotud, aga jalg värises ikka korralikult ja „sild ” ka 🙂 . See oli ikka nii unikaalne sild, et seda kohe peab nägema ja proovima. Enne meid nõndanimetatud silda ületanud võistkonna meesterahvas lubas meid tublisti päästma tulla, kui me sillalt alla kukume ja teda appi hüüame. Väga lohutav teadmine! 🙂 Saime siiski õnnelikult jõe ületatud ning siirdusime metsa. Suund tuli paika panna kompassiga. Kerttu pistis kisama, et midagi on valesti, kompass on katki jne.. nool nimelt käis suvaliselt ringi.. kord oli põhi ühes kohas, kord teises.. õnneks ei olnud paanikaks põhjust, sest Kerttu kinnaste sees oli magnet. Kindad käest, suund paika ja metsa. Panime veidi mööda, sest metsa minnes olime juba jõest liiga kaugele jõudnud, aga üritasime orienteeruda maastiku järgi. Lahknesime pisut, ja õige pea leidsimegi punkti (tegelikult Kerttu leidis 🙂 ). Si-pulk auku ja edasi eelviimasesse ja viimasesse lisaülesandega punkti. Seekord jooksuga 🙂 .

Osade punktide ärajätmisega olime ennast taas graafikusse viinud, kuid veel oli meil ees lisaülessanne, kus ei tea kunagi, palju aega kulub. Punkt asus liivakarjääris ning otsida tuli aaret. Kerttu pani paika suuna ja Kärt hakkas sammudega 18 m mõõtma. Hops ja auk.. kus üks võistkond vehkis labidatega juba ees… Uurisime, mis nad meie augus teevad ning tuli välja, et nemad olid meie aarde just natuke aega tagasi välja kaevanud (kusjuures nad ise olid otsinud seda ~20 minutit). Kaevasime uuesti aardei välja ja ajasime augu taas kinni.  Meil vedas, et sattusime kohe enda aarde peale. Pärast kuulsime, et vaid 30% võistkondadest oli üldse nn aarde leidnud 🙂 .

Tee finišisse võis alata. Kuivõrd saime viimases punktis kiirelt hakkama, ei pidanud me finišisse jooksma. Kiirkõndi tehes jõudsime lõppu ~15min varem, kui kontrollaeg. 68 punkti võetud! See oli tore üllatus, kuna ise tegime väikese valearvestuse ja arvutasime punktisummaks 62.

Sõime kõhud täis ja jäime põnevusega tulemusi ootama. Meie meeli ergutas tohutute karikate ja medalite hulk, mis saalis aknalaual seisid. Ootasime pikalt ~2h, arutasime ja uurisime tulemusi. Kas tõesti on meil võimalus minna koju medal kaelas? See ei tundunud üldse Metsakunnilik, kuid siiski, olles ära oodanud autasustamise, selgus, et selle hooaja kokkuvõttes olid Metsakunnid naisvõistkondade seas teisele kohale tulnud (olgu siinkohal öeldud, et sügisetapi arvestuses olime naisvõistkondade arvestuses 4. kohal 12-st naisvõistkonnast ning üldarvestuses 72. kohal 122-st võistkonnast).

See tohutu rõõm ja uhkustunne, mis meid valdas, oli üüratu 😀 . Nii-nii hea meel oli, lausa kirjeldamatu! Kahju oli muidugi, et meie kolmas liige ei saanud kohal olla, kuid selle-eest saime rõõmustada teda karika ja medalitega. Põnevil ja rõõmsate südamete tuksudes, medalid mõistagi kaelas, asusime koduteele. Oli huvitav etapp ja tihe hooaeg ja see sai väga ilusa lõpu. Talveunne läheb Metsakunn mõtetega, et ka spordile mõtlemine on justkui pool trenni ning Metsakunn, nagu ikka, on rõõmus igas asendis!