Valgamaa orienteerumiskolmapäevak – Kastolatsi (01.06.2016)

Vot need olid mõnusad 48m55s. Sääsed küll tahtsid kogu mõnu rikkuda, aga enne starti valasin enda parfüümiga üle ja tundus vist aitas – vähemalt natuke. Või olin lihtsalt nii kiire. Rajaks R2 – 3,1 km ja 10 KP.

Esimesse punkti KP 57 minnes olin ettevaatlik, sest igas suunas oli mõni viirutatud ehk keeluala. Aga suund läbi metsa punkt käes. Teise punkti marsruuti ei suutnud valida, kas otse läbi soise metsa või suurelt ringi mööda teed. Kaalusin otse, ringi, otse ja siis jalad tegid valiku ja pistsid punuma mööda teed. Lippasin ja lippasin ja siis väsisin ja tahtsin metsa. Aga otsusest tuleb kinni pidada ja nii sundisin edasi lippama kuni 188 pulsiga sain metsa rünnata. Ja punkt käes. Seadsin suuna ja lugesin maastikku ning kõndisin kolmandale KP 37 pihta. Juhuu – milline osavus. Seadsin suuna otse neljandasse KP 38. Suutsingi 100 meetrit otse seal rohelises minna ja siis kaldusin tugevalt paremale. Eks ma tundsin küll, et miskit on jama kui ma 400 meetri asemel juba nii 600 oli käinud, aga mis. Kui ma lõpuks 6 minutil ojani jõudsin siis sain ennast uuetsi paika ja turnisin mööda oja 3 minutit punktini.

Kergendusest tegin paar jooksusammu mööda teed ja siis keerasin taas metsa, et suuna ja maastiku lugemisega minna. Õnnestus ja juba terendas punkt, kus ta olema pidi. Tunne hea ja siht selge ning siis kohtasin ühte eksinud meest ja ühte, kes kindlalt väitis, et KP 40 oleme ammu möödas. Pidasin kinni, vaatasin kaarti ja ümbrust ning läksin edasi. Vot nii kindel olin endas. Ja varsti olingi punktis. KP 41 põrutasin küll esmalt mööda, aga kui ümber keerasin, siis nägin ka seda.

KP 46 läksin suunaga ja tundus täitsa mõistlik sooritus. KP 47 otsustasin mööda teed nii lähedale kui võimalik hiilida ja siis keeluala alt läbi metsa lagedani rünnata ja sealt üle oja mäe otsa. Ründasin entusiastlikult ja vist liialt oma sisetunnet usaldades kaldusin taas paremale ja peatselt olin soisel lagendikuul puudega. Korrigeerisin ja ukerdasi  ojani. Ronisin mäest üles ja võtsin punkti.

Juba oli tunda lõpu hõngu. Seadsin suuna ja asusin padrikus minema. Kuna just kaldusin paremale, siis seal korral ma seda viga ei tee. Nii ma mõtlesin ja kaldusin julmalt vasakule. Oh jah. Aga lagedani jõudsin, et siis paremale punkti lipata. Ja finiš. Kes paneb lõpu üles mäge? Nii ei saa ju isegi lõpus lendlevat tunnet J

Rajal oli 48m55s, läbisin 4,22km, süga lõi keskmiselt 169 korda minutis (max 188). Olin 11 osavõtja 26st. Igal juhul väga mõnus pusimine oli.

Valgamaa orienteerumiskolmapäevak – Annimatsi (25.05.2016)

Lõpuks koitis ka kord, mil saan rahulikult metsas tunde ja tunde tuuseldada. Töö oli tehtud, lapsed trenni viidud ja ära toodud ning mees, kes põnne valvaks, ka lõpuks kodus. Milline võit. Ja siis vaatas vanem põnn kutsikate silmadega otsa, et tema tahab ka orienteeruma tulla. Ja pole minul südant lapsele öelda, et ei tule sportima, vaid mine tee oma hmm laste asju. Võtsin veel lubaduse, et käitub sportlikult ja minek meil oligi. Rajaks R3 – 2,2 km ja 7 KP.

Päris põnev oli nii kahekesi. Tempo oli täitsa korralik. Kahekesi arutasime läbi kuhu minek ja kuidas ning põnni ülesandeks jäi punktide leidmine. Silm säras ning tundus, et ka mõte oli kogu aja raja juures. Kui eelmisel korral avaldasin kahtlust, et ehk on kaart ainult värviline pilt, siis sel korral sain tõdeda, et päris nii see ei ole. Pidevalt aeti näpuga kaardil ringi; lagendikud, metsad, teed ja veekogud olid teada. Loodus ja kaart ja suund igal korral ei klappinud ning teeotsa valikul veel 100% teda ei usuks, aga särasin uhkusest kui KP 57 minekul veekogu ja lagendiku kaardile pani. Ja entusiasmi jagus lõpuni.

Punktid leidsime. Viibisime rajal 41m03s,  läbisime 3,02 km, minu süda lõi keskmiselt 115 korda minutis (max 164). Põnni lemmikuks sai metsas ise tee rajamine (tegelikult oli rada olemas, aga loodus oli lopsaks ja teeke vist tihedat kasutus ei leia) ja üle puude turnimine.

Libahundi jälg – Sipoonkorpi (14.05.2016)

Ma olin selleks nii valmis, kui üks regulaarselt mitte treeniv inimene saab olla. Mul oli kaaslane, kellega need kuus tundi maastikul punkte taga ajada. Mul olid Tartu Jooksumaratoni ekspolt uued tossud. Mul oli uus plaan kuidas hõõrumist vältida – topelt sokid. Ma olin nädala Rootsis treeninglaagris, et näha kaljusid, testida maastikul jalatseid, testida läbimist kas ringi või üle, testida heli levikut jne. Treeninglaagri kasu oli tuntav, sest Rootsis ma käisin ahmisin õhku, ahetasin vaateid ja muudkui pildistasin ja sundisin teist pildistama, siis Soomes suutsin ma peamiselt juba vaatamisega piirduda – milline aja võit :).

Metsakunn Kristi treeninglaagris Rootsi kaljudel.

Raja planeerimine. Ma ei tea mis toimub, aga iga korraga järjest müstilisem ja keerulisem see on. Vaatasime seda kaarti nii ja naa, nii palju detaile ja nii raske lugeda, eemaldasime mõned piirkonnad ja siis suhteliselt olude sunnil kiiruga autos joonistasime kahe kontrollajaga plaaniks 80 – 25 – 34 – 45 – 28 – 29 – 62 – 43 – 46 – 81 – 54 – 47 (2h) – 33 – 40 – 55 – 35 – 63 – 65 – 20 – 48 – 57 – 83(4h) – 53 – 70 – 26 – 58 – 52 – 66 – 67 ja siis vastavalt ajale. Juba enne starti vanajumal ise üritas meile märku anda me plaani ulmelisusest ja uhtus vihmana viimase kui kriipsu kaardilt minema. Aga jätkuvalt stardikoridor mõjub mu mõistusele halvavalt ja üleval korrusel puhub ainult tuul.

Start ja kohe lisaülesanne. Pisike kaart, kuhu on märgitud 8 punkti, ja korja kas koos või eraldi kokku. Kaaslane joonistas oma punktid käele ning ma sain kaardi koos punktidega 8, 2 ja 3. Tundus lihtne massi ja teedega minek, aga reaalsuses ei saanud mina varsti teedest halli ega musta aru ja inimesed ka ei aidanud ning lihtsalt seisin keset suurt kivi ja mõtlesin, et ei tea millises suunas ma peaks minema. Õnneks silmasin Mairoldit fotokaga ja eeldasin, et eks ta punkti pildistama läheb. Jälitasin teda ja leidsin punkti – tõeline orienteerumine. Edasi läksin korralikult suunaga punktidesse. Kui töö tehtud pidime teel trehvama, aga jätkuvalt ei suutnud mina tuvastada kaardil olevaid teid, vaid leidsin  viimase punkti 7, mida pidime koos võtma, ja lõpuks ka kaaslase. Teedest ei tea ma jätkuvalt miskit. Aga tehtud ja nüüd edasi.

Ilmselgelt oli kaaslane kiirem kui ma. Ilmselgelt oli ta kaardiga osavam kui ma. Ja ilmselgelt suutis ta seda loodust paremini mõista kui ma. Seega lahkelt „lubasin“ ta ette teed juhatama. Tema läks, mina püüdsin sammus püsida. Kui minu kujutlusvõime jaoks olid teed ammu lõppenud, siis tema veel jätkuvalt nägi neid – ulme. Ja nii need punktid me juurde tulid. Seni kuni tema mineku soov ühtis mu suunaga, siis läksin rahumeeli  mööda neid nähtamatuid radu üle kaljude, ümber kaljude, läbi soo.

1h26m24s ja 31 punkti kogutud ning pikk teed mööda minek lisaülesandesse 81. Tahtsin sööma hakati ja siis arvati, et jooksku ma allamäge ots ära ja siis kui suund jälle üles söögu. Hetkeks tundus isegi mõistlik, aga hetkel kui ma kõrge pulsiga üles mäge süüa üritasin, siis toit käis ja käis suus ringi ja oi kui raske oli süüa. Aega võttis ka terve igaviku, aga söönud ma sain. Kui KP 81 kaaslane mõistis, et ta mu puude latvadesse peab tõmbama, siis nägin ausõna kurbust ta silmis, et ma just kogu oma söögi sise olin vitsutanud. Elu ongi karm. Püüdsin küll aidata, aga mu makaroni käed ei olnud selleks võimelised ja parim, mis ma suutsin, oli olla ideaalne jahukott.

Meie esimesest kontrollajast tiksus 26 minutit üle, aga me veel ei lühendanud, vaid andsime võimaluse maastikul näidata, mis elu edasi toob. Kuigi osad meeskonnad vältisid KP 55 kanti, sest teedevõrgustik kadus ka kaardilt, siis seal meil alles põnevaks läks. Eks me ikka korduvalt seisime vale soo ääre või vale kalju juures, aga mulle meeldis. Ja kui aus olla, siis minu jaoks oli maastik palju paremini loetavam kui need teed ennist. Oleks ma siis vähemalt pidevalt lugenud, aga liiga tihti uitas mõte ringi ja lasin kaaslase oskustel liugu. Ja alles siis kui suund minu suunaga üldse ei klappinud või mind teavitati, et me kadunud, siis süüvisin tõsisemalt kaarti ja hakkasin tööle.

KP 70 selfi – tee pilt kalju taustal naeratavast meeskonnast. Karjuvalt oli tunda, et me pole selfi inimesed. Küll olin ainult mina kaadris, küll kaaslane ja mu müts, küll naeratus oli pühitud. Üks peaaegu õnnestus ja peamiselt naeratame silmadega nagu ikka õpetatakse.

KP 83 – tõeline õnnistus keset metsa. Kuigi kaardil oli isegi Selveri logo joonistatud, siis kõik see tabas väsinud mind üllatusena. Kui ikka võistluse 4h keset metsa laiub pidulaud, siis mina seisin ja sõin. Kaaslane üritas eraldada jullasid, aga mina jätkuvalt seisin ja sõin. Mingil hetkel hakkas imelik haarasin lisaks toidule ka sudoku, et nati asisem paista. Ülesanne oli kas eraldada jullad või lahendada sudoku. Lahendus juba sudokul paistis kui koputus õlele, et võime minna. Mis seal siis ikka, sõin veel nati ja minekule. Super punkt.

Matkarada keset keeluala

4h33m hakkasid mu jalad tundma andma ja tõrkuma. Kui ma KP 66 mäge nägin, siis tekkis lootusetuse tunne korraks. Nägin veel mäest üles kaduvat kaaslase selga ja sundisin minekule. Üks-kaks-kolm ja paus. Üks-kaks-kolm ja paus. Üks-kaks-kolm ja paus. Üks-kaks-kolm ja paus. Üks-kaks-kolm-neli-viis-jalad tõmblevad – pikem paus. Ja üks-kaks-kolm ja paus. Terve igavik sinna ronimisele kulus kuni lõpuks üles jõudsin. Kaaslane arvas pärast päevi hiljem, et ma jummala käpelt olin üles roninud – müstika. Pärast 5h02m27s, KP 67 ja peenikest rada ilusa vaatega keeluala vahel läksid arvutused lahti kuidas koju jõuda. KP 59 ja siis vaatame.

Ja siis kadus mu mõistus. Kui muidu lõpetatakse xx:00, siis sel korral lükati starti 15 minutit edasi ja sellest sai minu mõistus lõpuajaks 18:30. Olime just täitsa mõistlikult  KP 32 ja KP 23 (5h47m27s) kätte saanud ja minu aja arvestuse järgi pea 28 minutit üle, siis tekkis mõte KP 44 võtta, sest mis mõte ikka liiga vara finišisse jõuda. Kaaslane kinnitaks korduvalt, et ka minu liikumiskiiruse juures selle ajaga on see kõik võimalik. Seadsime siis minekule ning isegi kontrollaja, et kui selleks ajaks ei leia, siis keerame otsa ringi ja tuiskame lõppu. Lippasime siis oma imelist plaani täitma. Meile jooksid mitmed meeskonnad vastu, tervitasime neid ja lippasime edasi võistluskeskusest eemale võistluse viimastel minutitel. Muidugi punkti me ei leidnud, kaaslane tuuseldas kõik nukid läbi, mina keerasin enne tagasi teele, et ikka lõppu jõuda. Kui ma keskuse lagendikule jõudsin ja kõiki suppi sõid, siis jõudis ka mulle kohale. Seisin ja ootasin kaaslast. Mina panin aja lukku 18:30:00. Ja siis ma teadsin, et 15 karistus punkti on soolas. Tõeliselt ilus lõpp sellele vihmasele päevale.

Ekraanipilt “Metsakunnide seiklused Libahundi jäljel” on pärit siit.

Räägime siis numbritest. Rajal viibisime 6h15m06s. Kogusime 111 punkti (241st), saime 16 trahvipunkti, seega meie tulemuseks 95 punkti. Olime 89 võistkond (167) ja 40 segavõistkond (87st). Linnulennult läbisime 17,18 km. Tulemusi täpsemalt saab vaadata siit. Kepsu alguse järgi arvan, et nii 30 km ikka tatsasime üles ja alla läbi. Minu süda tiksus keskmiselt 159 lööki minutis (max 186). Raske, aga lahe oli. Aitäh korraldajatele ja suur aitäh kaaslasele. Ja kallid kaasvõistlejad kui te ikka järgmisel korral näete võistluse viimastel minutitel kedagi 180 kraadi vales suunas tuiskamas, siis õrnalt mainige, et tänaseks töö tehtud ja lähme paneme aja lukku.

Valgamaa orienteerumiskolmapäevak – Tehvandi (04.05.2016)

Juhuuu…Kärt tuli minuga rändama. Plaanisime algselt ikka maksimaalselt metsas hullata ehk R1, aga logistika ja mitte lõppevad talgud korrigeerisid me starti jõudmise aega tugevalt ja soov oli ikka enne sulgemist lõppu jõuda. Sel korral siis rajaks R2 – 8 KP ja 3,4 km.

Tavaliselt ikka ekslen ja otsin punkte, siis sel korral võib küll öelda, et punktid läbiti. Võib olla mitte just kõige mõistlikuma marsruudiga, aga suvine Tehvandi ajab mu pea sassi isegi kaardiga. Ning kuigi mõnusalt jalutasime ja tunne oli hea, siis üles mäge rühkimine näitas kenasti, et kiiruse varu just palju ei ole. Protokolle uurides tuli välja, et päeva sähvaka suutsin teha KP 33 võtmisel ehk lausa viies aeg. Ja kohe peale sähvakat tuli ka matakas kui ei suutnud tuvastada ilusat rasvast teed, mis pidi kenasti looklevalt üle põllu tulema. Aga tark Kärt teadis, et põllumehed vahest ikka mõne tee üles künnavad.

1h1m38s ja 5,01 km hiljem olimegi alguses tagasi. 23. aeg 36st rajal olijast. Mõnus.

Järgmisena Libahundi jälje stardis näeme. Saab põnev olla, sest kaljudel ei ole mina varem turninud. Pöidlad pihku ja kohe topelt, sest laupäeval lähen jalatsi jahile, et oleks millega Libahundi jäljel ringi tatsata.

Heateo jooks

Tartu Jooksumaratoni ürituste raames on reedel (06.05) kell 19:00 Tartu Tähtvere spordipargis Heateo jooks, mille eesmärgiks on aidata 3-aastase Cassandrat, kes põeb üliharuldast nahahaigust nimega bulloosne epidermolüüs. Teed oma annetuse, paned numbri rinda ning liigud joostes, sörkides, käies või jalutades 4,5 km.

Täpsemalt loe siit. Kõik liikuma!

Mina kahjuks ei ole kohal, sest kuigi see on just see jooks, mis mulle Tartu Martoni programmist sobiks, siis sel aastal ei ole see enam lastejooksudega samal päeval ning kahel päeval järjest kogu perega Tartu rännata on liiast. Loodan, et tulevikus tõstetakse tagasi ning nii on laupäev laste ja heategijate pidupäev ning pühapäeval pidutsevad tõelised jooksjad

Volbriöö teatemaraton – Otepää (30.04.2016)

Otepääl on komme volbrit teatejooksuga tähistada ning kuna kõik olid kutsutud osalema, siis tahtsin ka. Samas leida veel need kuus inimest, kes ka tahavad joosta, ei ole üldsegi nii lihtne ülesanne. Aga kokku me saime ja võistkonna Taltsutamata tuiskajad all tuiskasime rajale.

Oli au joosta neljandat vahetust Mäe ja Pühajärve tee ristist kuni kultuurimajani. Esimesed meetrid olid päris lennukad ja viimased meetrid kartuses, et kohe kuidagi ei jõua teadet üle anda. Uskumatu kuidas jalgadest nende meetritega suutis kaduda võime ennast liigutada. Aga meeleolu oli ülev, sest tihti sa ikka saad politsei auto ees joosta (me olime sel aastal veel konkurentsitult viimased ning nii tiksus politsei auto meie tempos). Üle sai teade antud ning lennukalt me meeskond liikus taas.

12m4s ning kaheksas koht. Super. Aitäh meie jooksjatele ja kaasvõistlejatele, kes me noori nii armsalt toetavalt ergutasid.

Valgamaa orienteerumiskolmapäevak – Meegaste (27.04.2016)

Kui eile ärgates oli maa ootamatult valge, siis täna siras päike ning anti avapauk Valgamaa päevakutele. Meie läksime ka. Rajaks R4 (5 KP ja 1,2 km).

Raja läbimise protseduurid ehk nulli SI-pulk, võta start, otsi tähis, tee piuks ja nii korduvalt  ning finišis pane aeg kinni, on meil kõigil selged. Punkti leidmine jättis veel soovida. Meil oli esijooksja ja tuuseldis, kes kõikidesse punktidesse esimesena kohale tormas, kellel on soov ja tung mõista seda maastikul liikumise kunsti, kes nõudis seletusi ja juhiseid ning lõpuks kui miski muu enam ei aidanud, siis ka suunda. Samas ma jätkuvalt ei ole kindel, kas kaart ka temale informatsiooni jagab või paistab pigem värvilise pildina. Vähemalt uuriti hoolega. Väiksem korjas lillekest, vaatas linnukest, tassis tigudele tigusid külla ja malbelt piiksutas ka vahest ning siis soovis sülle. Tempo erines märgatavalt.

53m40s hiljem olime finišis tagasi. Kuna ma kordagi ei eksinud ja teadsin kuhu minna, siis tõeline egobuust hooaja alguses.

Maraton

Maratoni läbimine on miski, millest ma kunagi ei ole unistanud ja isegi mitte soovinud, aga see kõik muutus hetkel kui ma sattusin siia lehele. Eesti Maastiku Maraton 42k on oma kirjelduselt nii lummav, et lausa piin on ennast mitte starti kirja panna, aga mu mõistus üritab tugev olla. Seda ma tõesti tahaks kogeda. Ma tõenäoliselt ei jookseks, aga suure tõenäosusega roniksin iga torni otsa, mis teele jääks. Ma kindalt ei oleks esimene, aga ma annaksin kõik, et enne kontroll aega Aegviidus olla. Ja kui nii veel toetada Eesti seikluspordi esindamist maailmakaardil, siis puhas rõõm. Nüüd surun pöidlad ja varbad pihku, et tervis taastuks ja järgmine aasta ka korraldatakse, sest siis läheks nautimiseks.

Pilt on pärit Eesti Maastiku Maratoni 42k lehelt.

Kel sel aastal tervist jagub, siis 11. oktoober kell 11:00 Kõnnus stardijoonele.

Tõeline maastiku maraton, mille rada viib Sind läbi Eesti kaunite ja puutumatute metsade ja rabamaastiku. Samavõrra, kui jooksuvõistlus, on see ka ekspeditsioon läbi Eestimaa suurima asustamata kõnnumaa. Rada algab Lahemaa Rahvuspargist ja lõpeb Kõrvema Maastikuala keskuses Aegviidus. See jooks ei ole kartlikele. Katkestamine ei ole võimalik. Kord stardijoonel, pead maksku mis maksab jõudma omal jõul finishini. Tasuks on kõige erilisem saavutus ja mälestused, mida Eesti loodus pakkuda võib.

Maastiku maratoni rada kulgeb valdavalt kitsastel metsaradadel ja pinnasteedel, kuid esineb ka ebatasaseid ja alustaimestikuga lõike, mis panevad vaimu tõsiselt proovile. Raja kergeimad ja ühed ilusaimad lõigud on Viru Raba ja Kõnnu Suursood läbivad laudteed. Kõrgustevahed ei ole Eestile kohaselt suured ja need moodustuvad põhiliselt põhiliselt järsuservaliste jõeorgude ja ooside ületamisest. Rada on tähistatud lintide, noolte ja RMK matkaraja tähistega. Kõik osalejad saavad alla laadida raja GPS andmed. Rada on avatud 7 tundi, mis tähendab, et seda võib läbida ka hoogsa matkana.

xDream – Paldiski (05.09.2015)

Kui ma 5.septembri hommikul Paldiski poole sõitsin ja kojamehed usinalt töötasid, siis ma ei suutnud mõista miks ma seda taas teen. Ei tundu ju loogiline ennast laupäeva varahommikul soojast voodist kuhugi teise Eesti otsa vedada, et siis vihmas, tuules ja külmas rassida tunde. Milline normaalne inimene seda teeb? Vabatahtlikult ma mõtlen. Aga ma olen rõõmus, et mu sees on see miskit, mis mind ikka ja jälle metsa veab. Nii ka sel korral, sest tõenäoliselt oli see mu viimane kord sel aastal papsid jalas stardi seista. Kolm päeva hiljem oma sünnipäeval sain arstilt korralduse koormus maha võtta ja võistlusgraafik tühjaks teha. Alla andis jalalaba. Ei mõista mu keha, et hing tahab mässata või ma lihtsalt ei oska oma keha kasutada. Hakka või eraldi kirjutama vigadest keha kasutamisel, ohumärkidest, vigastustest ja siis ravist. Materjali koguneb usinalt 🙂 .

Sel korral siis veel xDreamist. Kohal olin enda kohta ulme vara ja nii kasutasin võimalust ja sõin mõnuga ja siis teipisin ja plaasterdasin ennast nii palju kui võimalik ja vähegi oskasin ja siis sõin veel. Rajale tuiskasin võistkonna Käpikute külalisliikmena koos Pireti ja Imbiga. Kuna Käpikute segast sai naine, siis nimena läks käiku Metsakunnid. Numbri 324 haakisime külge ja seiklus võis alata. Tavaliselt haaran planeerimise, kaardi ja lugemise julmalt endale või vähemalt võitlen tugevalt oma arvamuse eest, siis sel korral oli kuidagi teisiti. Piret ja Imbi olid nii entusiastlikud, et ma küll mainisin oma mõtteid, aga ma täitsa rahulikult kulgesin nende radadel – ikkagi külalisliige.

Start. Ütleme nii, et ei läinud kõige paremini. Vea tegime juba enne starti kui Piret ja Imbi teadlikult jätsid kotid koos lampidega rataste juurde. Seega kui start anti, siis kaks liiget lippasid 180 kraadi teises suunas rattaalasse ning mina seisin ja lugesin kaarti. Kui me lõpuks liikvele saime, siis oi kuidas ma oleks tahtnud joriseda, sest ma ju ütlesin, et võtke ikka lambid kaasa, aga ma olin maru viisakas. Kerttu ja Kärt nii kergelt ei oleks pääsenud ;). Plaan oli jätta see päeva viimaseks veaks, aga kui me plaane tegime, siis keegi lasi peenikest naeru ja nii me juba järgmise punkti juures Peetri kindluses avastasime ennast punktist teisel pool järsakut. Aga näita mulle merd ja vaateid ning mina olen rahul. Turnisime alla, et siis üles turnida ja edukalt punkt võtta. Mus avanes tõeline kirg kõike pildistada ja seda ma ka tegin lausa 62 korda rajal. Punktid roosadest ja sinistest majadest leidsime täitsa mõistlikult. Otsingu süsteem töötas ja nii punktid tulid. Kõhedad on need pooleldi vajunud vahelaed ja hetked kui punkti otsingul kiikad kellegi magamistuppa või WCsse.

1h17m40s hüppasime rataste selga. Edukalt vältisime keeluala ning kuigi maastik ei käitunud üldse nii nagu kaardilt seda lugesime, siis vähemalt suund oli õige. See väikene liivane tee randa ja taevas vihma koguvad pilved, kust vahelt piilub päike, ning mina ja mu kaaslased. Ebareaalselt ilus ja tõesti mõnus luksus oli seal viibida. Punkt mahutil. Kui mina olin enne ka abistavaid redeleid näinud, siis Imbile oli sellise mugavus üllatuseks. Meie punkt oli ilusasti katusel olemas, aga need numbrid ja avatud augu ja vesi seal. Kas A-rada pidi mahuti sees ringi kahlama? Nii tore on Bkas olla. Aga taas tagasi liivasel teel. Väntad ja vahest jääd liiva kinni, aga vaikselt õpid inimesi tunda. Näiteks kui tahad liikumise kiirust tõsta, siis suuna fotokas Imbile, sest tema siis kaob kiiresti kaugustesse. Kui fotokas Piretile suunata, siis tema kukub lehvitama, mis iseenesest on pildi mõistes ülitore, aga kiirusele kasuks just ei tule.

Kanuu. Esimest korda oli meil au näha järjekorda. Mis seal ikka, sõime, jõime ja puhkasime. Järjekord küll haihtus, aga maad võttis väikene segadus. Kui muidu sai kanuu ja vestid veepiirilt kätte, siis järsku kamandati kõiki kanuusi üles kaldale tassime. Niigi raske seda kanuud tassida, siis sel korral oli iga viimne kui isend korralikult vett ka täis ja lisa vesi just tassimist kergemaks ei tee. Hetk nõutust ja keegi kuskil halastas meile ja järsku oli veepiiril kanuu meid ootamas. Vestid selga ja vaade veele. Vesi kihas igat moodi liikuvatest kanuudes: kolmekesi kanuus, kahekesi kanuus üks vedamas/lükkamas, kahekesi kanuus, üksiks jalutaja meres, kanuuga jalutajad….hmmm. Liigu kuidas tahad. Mulle pakuti võimalust kallast pidi joosta ja punkte korjata, et siis kohustuslikus kanuuga läbitavas punktis trehvata. Sobis. Ei tahtnudki jalgu märjaks teha ja asusin jooksma. Ilus liivane/kivine rand, ilus liivane ja kivine rand kaetud ollusega, liivane ja kivine rand kaetud paksu ollusega, mis vajus läbi. Ikka lenneldes ja lenneldes seda kõike üritasin ületada, aga edasi läks kõik veel ligasemaks ja mudasemaks ning tiibu mul ikkagi ei ole ja nii sumasin vette. Septembrikuine meri ei olegi nii külm kui võiks arvata. Mõni lohuke oli lausa meeldivalt soe ja tundus ületavat suviste supluste soojust, aga see võis ka ainult tunduda, sest sel hetkel olin ma jätkuvalt kõigi meeltega merest paelutud. KP 13 – kibuvitsapõõsas keset pilliroogu. Kuidas rajameistrid selliseid kohti leiavad???
Vasalemma jõe suudmes trehvasime taas. Vedasin ennast kreenis kanuusse ja sõit jätkus. Vasalemma jõgi tundus küll pisike jõeke, aga mitmekesine. Oli sügavamaid kohti; oli kohti, kus edasi liikumiseks kõik see mees jalutas; oli kohti, kus vastuvool oli nii tugev, et kaks esimest katset kanuusse hüpata ja edasi sõita lõppesid keeruga ning edasi saamiseks otsisime abi kalda lähedusest; oli kohti, kus pidime ikka kividest kõrvale põiklema. Ühesõnaga mitmekesime. Ammu pole nii palju sisse ja välja kanuusse roninud. Aga ühel hetkel see kõik lõpes ja pandi mind maha KP15 võtma. Seadsin suuna ja peaaegu juba hakkasin minema ja siis leidsin ühe CyberiRebase sealt pilliroost. Väike arutus ja võtsime mu suuna ja asusime puud otsima. Ilusa puu leidsime ja leidsime ka erinevaid lohasid puu juures, aga punkti mitte. Ümber ringi kõrgus (just kõrgus) pilliroog ja midagi väga ei näinud. Tekkis imeline plaan puu otsa ronida ja vaadata kus veel puid kasvab ning siis tuiskas veel keegi sinna puu juurde ja veel sihikindlamalt edasi. Haaksisime sappa ja mõned meetrid ning üks väsinud puuke koos punktiga. Ots ringi ja loha mööda tagasi. Lippasin ja see rada oli nii lahe: üle pea kõrguvatesse pilliroogu oli tunnel sisse pressitud.

Edasine kanuu etapp tundus puhtalt vormistamise küsimus. Piret ja Imbi viivad mind nati KP 16 poole ja siis liiguvad tuldud teed tagasi vahetusalla. Mina lippan mööda vett ja kallast ning korjan KP 16, mille asukoht on teada, ja siis kohtume vahetusalas. Piret ja Imbi täitsis ilusti plaani. Ma ka kahmasin vees ringi ja korjasin punkti ja ainult lõpujooks veel. Mõtlesin, et lõikan nuki. Surusin ennast kõrguvasse pilliroogu. Pidi tulema pisike seiklus taimestikus, aga see kestis ja kestis ja kestis. Eks ma mingil hetkel sain aru ka, et asi pole õige, aga selle asemel, et ots ümber keerata läksin ikka sihikindlalt edasi. Taimestik muutus aina tihendamaks ja tihendamaks ja tihedamaks. Kiirus kukkus, pulss tõusis ja loodus oli mu endasse neelanud. Pilliroog kõrgus meetreid üle mu pea ja nii tihedalt, et vabalt oleks ma edasi püsti püsinud kui mul järsku oleks tekkinud tung ennast pikali visata. Mis seal siis ikka. Korrigeerisin suunda vasakule, et julmalt mereni välja tungida, aga pinnas jalge alt hakkas kaduma ning kuidagi märjaks kiskus ning siis sai julgus otsa üksinda siis vales kohas loodusega rinda pista ja muutsin suuna tagasi. Surusin käed ees kokku nagu ujuks konna ja tekitasin pisikese pilu, kuhu ennast sisse pressisin, ja siis tekitasin järgmise pilu ja pressisin uuesti. Nii sammu kaupa pressides tundsin, et ma lihtsalt ei suuda siit seinast ennast läbi suruda. Asukohast ja ümbritsevast mul eriti aimu ei olnud, sest kaart ja kompass olid turvaliselt kuhugi päästevesti alla taskutesse pakitud ning tantsu ruumi seal võpsikus just ei olnud ning nii loodusin üritusest neid kätte saada. Rassisin edasi lootuses, et varsti peaks ju kergemaks minema. Ja läkski. Pilliroog küll jätkuvalt kõrgus üle pea, aga hakkas vaikselt tihedust kaotama ja tee rajamine ei võtnud viimast rammu. Lisaks aitas kiiruse kasvule kaasa ka lisandunud kõrvenõges, sest kes ikka nõgestes mõtiskleda tahaks?. Ja siis jõudsin ma puudeni ja kaugusest paistsid tuulikud, et nagu mis asja??? Rattagasõites oli ju lage liivane rannaala ja meri. Kust see mets siia sai? Eks ma jah rattaseljas vahtisin imetlusega merd ja pead vist vaatamiseks/nägemiseks kordagi teisele poole ei pööranud. Ronisin kuhugi, kus taimestik ei vohanud üle mu pea, ja panin ennast paika ning vantsisin oma imetrikke häbenedes vahetusalla. Ju mulle ikka see veetaimestikkudes hullamine meeldib, et ma ikka ja jälle sinna satun.

Piret ja Imbi tundusid pigem rõõmsad mind taas kohates. Eks ma ise nii rõõmus oma tegude üle ei olnud, sest kuidas ikka saab nii kerge lihtsa lahenduse puhul nii valesti teha, aga eks ma olen osav. Surusin kiivri pähe ning liuglesin rannast eemale, läbi küla punktide poole. KP 19 tunnelist, katusest ja ukse avast valisin katuse. Punktile sõitsime otse otsa ning kui redelit ei paistnud, siis olin nõus juba mööda seina ämblikmehena üles ronima.

Jooks KP 21-29 pakkus silma ilu niipalju, et peaagu unustasime liikumise. Ilm oli päikseline, meri oli ilus, kivid rannas olid ilusad, pankrannik on ilus ja veel vägevam oli seal üles alla turnida ning lisaks olid peaaegu kõik teele jäävad mustikad veel söömata. Lisaks olime osavad ka ning kuigi kaardil oli ainult reljeef, siis punkte korjasime viisakalt. Korra ronisime järsakust ilma vajaduseta üles, aga elu peab ikka seiklus olema ja mis mõtet järsakutel kui neil turnida ei saa?

Olime rajal olnud 5h32m20s kui asusime taas ratastele. Mööda mere äärt väikesel rajal, puu otsas ja Imbi loodusejutud. Mõni vale pööre ja mõni mitte plaanitud teede valik, aga pidevalt nihkusime tuulikutele lähedale. LÜ: võtta punktid (111, 110, 109, 112) tuulikute juurest omale sobivas järjekorras. Pidasime plaani rattad hüljata ja suunaga rünnata, aga loobusime ja läksime ikka ratastega ringile. Ja siis avanes me ees loominguline suhtumine kaarti ehk kuigi kaardil teid ei olnud, siis reaalselt korja mööda teed sõites vasakult ja paremalt tuulikute juurest punkte.

Võistluse 6h28m minutil kõrgus me ees Pakri tuletorn, kuhu üks saab üles ronida, et siis alla laskuda. Imbi ei soovinud laskuda. Piret oli alati valmis laskuma, aga oli nõus laskma ka mul hullata. Kui ma sain kinnituse, et see ikka algajal piisavalt ohutu, et õhtul koju naasta, siis läks loosi paber-kivi-käärid mäng. 1-2-3 ja mina ronin…juhuuu. Traksid selga ja üles. Minu õnneks asusid minu ees soliidsed turistid mööda kitsast keerdtreppi tipu poole teele ja ma lihtsalt vantsisin nende järel. Kui neid poleks olnud, siis ennast tundes oleks ma alguses ikka korraliku vudades minema pistnud ja siis poole peal surnud ja tippu jõudes lihtsalt pildi tasku visanud ja vaba languses alla tulnud. Tipus kiikasin alla – olin küll kõrgel. Kui värav tehti lahti, siis enne kõigi turva elementide külge pookimist ja instruktsiooni ma seinast eemalduma ei olnud nõus. Korra kahtlesin oma makaronikäte võimekuses ennast viisakalt alla lasta, aga positiivsed inimesed uskusid minusse ja juba libistasin üle ääre, et millimeeter millimeetri haaval laskuda. Äge. Ja et õnn veel soosiks, siis liiguti alguses minuga koos alla ja nii märgati mu juukseid, mis hoolega ennast köitesse üritasid mässida. Poleks just mõnus tunne sel kõrgustes juuksetpidi kõikuda. Väänlesin ja ringitasin kuni pats seljal ja sõit jätkus ja juba hoopis teises tempos. Täitsa mõnus.

Pilt “Graatsilised Metsakunnid” on pärit xDreami.ee lehelt.

Veel ametlik pilt meist viisil, et silt käes ja meeskonna peale puutuvad maapinda kaks jäset. Teostus oli meil kiire, korralik ja milline sümmeetria. Ja oligi aeg ratastel ots finiši poole keerata. Mulle meeldis, et rajameister oli veel viimased kaks punkti mere äärde peitnud ja nii sain veel natukene nautida kulgemist mere lähedal ilma kaaslaste hämminguta. Kujuta ette kui su kaaslane hakkaks sulle võistluse seitsmendal tunnil rääkima hetkel kui finišisse põhimõtteliselt viib otse ilus asfalttee, et kuule lähme siit pisikest teed mereni ja sõidame sealt ning kuigi kaardil pisike tee kaob, siis lähme vaatame ikka ehk miskit läheb ning kui vaja siis lükkame ratast, sest meri on tore ja vaade on ilus. Ma muutuks küll väga, kohe väga murelikuks.

Pilt “Metsakunnid finišis” on pärit A. Ansperi kaamerast.

Meie teod ametlikes tulemustes. Olime rajal 7h03m57s. Kogusime null trahvi. Olime 103 (124st) võistkond ning naiste võistkondade arvetuses 14 (24st). Täpsemalt saab vaadata siit. Kuigi ilmaennustus lubas kõike muud kui ilusat ilma, siis reaalsus oli ilus. Ja nii mõnus oli sõita finiši poole ajal kui ka loodus hakkas oma imelist päeva lõpetama. Puhas nauding. Sõin suppi ja pirukat, ajasin juttu ja nautisin kohalikku melu, käisin Tallinnas, kasutasin oma esimese auto sunnil imeliselt selgeks lihvitud oskust võtmest mitte käivituvat autot krokodillidega käivitada ning pikk-pikk kodusõit või alata.

57. Eesti MV orienteerumises tavarajal – Krüüdneri (29.08.2015)

Kui ma stardi sain, siis tunne oli äge – mina ja orienteerumise Eesti MV rajal – ja see eufooria kestis kuni ma 2h06m21s hiljem finisis oma aja kinni panin. Jap, nii kaua ma läbisin seda 6 km ja 16 KP rada, aga see oli nii vahva. Ei morjendanud tuuline, vihmane ja mürisev ilm, ei heidutanud mõni üksik viisakalt leitud punkt, ei morjendanud pidevad metsa minekud ja lõputud punkti otsimise rännakud, ei heidutanud mitte just kõige kergemini läbitav maastik ja murdnud mind kaaslaste katkestamine. Kuigi ma lootsid kedagigi edastada, aga kõik lõpetasid enne mind, siis ikkagi see kõik oli nii vahva ja mulle meeldis. Heaga hoiaks oma metsarännaku kepsujoone ainult endale, sest kuidas ikka saab ühel võistlusel nii palju eksida, aga näe saab. Ja sama entusiastlikult saab tunda rõõmu lõpuks leitud punkti üle ja kõik see eelnev unustada ja edasi rännata. Aga ehk keegi (kas või mina) sellest miskit ikka õpib :).

Start. Lisalegend käele, N21A kaart ämbrist ja minekule. 1. punkt (78 KP) kohe siin samas, jooksvalt panin küll suuna, aga selline loha läks ees metsa, et lihtsalt jooksin. Jooksin kohe mõnuga kuni avastasin, et kõik on liiga vale ja ma liiga kaugel. Tagasi. Võtsin punkti ja lootsin, et selle 5 minutilise eksirännakuga on tänased rändamised tehtud, aga kuidas ma eksisin. Seadsin suuna purdele ja asusin pokudel turnima. Mingil hetkel kuulsin enda taga samme, koos jõudsime kõrkjateni ja püüdsime tuvastada teed purdeni. Elavalt on veel meeles võitlus xDreamil rinnuli mudases vees kõrkjate vahel ja enam seda korrata ei tahtnud. Aga purre oli paremal ja pöidlad pihus läbi kõrkjate teed selleni rajama hakkasin. Kui rajal tundus kõik ok, siis kepsujoon näitab mingil hetkel tugevat paremale kaldumist. Mis toimus? Ei tea. Aga 2. punkt oli just seal, kus pidi. Ka 3. punkti (89 KP) puhul toimis kõik kuni hetkeni kui lihtsalt tunde peale punktist minema tuiskasin. Soovitud teed muidugi ei leidnud, aga Metsakunnina tagasi ka ei lähe ja nii tegin mõnusa jooksuringi kaardi alt 4. punkti (91 KP).

Teel viiendasse punkti tabas mind otsustusvõimetus. Kas minna otse suunaga või minna loodesse teeni ja sealt teed mööda edasi. Alguses mõtlesin teid kasutada, siis poollageda nurgas otsustasin suunaga minna, siis märgates mõnusalt läbitavust risti minu liikumise suunaga, siis plaanisin taas teeni minna, siis tundus ikka parem suunaga majale sihtida. Kui tavaliselt selline peatus on laastav, siis sel korral isegi andestati ja tegin ainult kerge pauna ja metsa 49m05s võtsin 5. punkti (92 KP).

Suund kuuendasse (68 KP). Maastik märjem, väike kraav, maastik tõuseb ja võõras punkt orvandis. Uskusin ennast punkti kohal olevat ja korrigeerisin suuna ja asusin rünnakule, aga ei olnud mu punktiga lohku. Nihkusin tagasi kuni tuli mõte – ehk vale künka otsas. Suuna parandus ja pärast 9m49s rännakut 6. punkt leitud. Seitsmenda ja kaheksanda punktidega sain täitsa hakkama. Ka teel 9.punkti (69 KP) oli tunne hea kuni künka otsas punkti ei olnud, aga oskus eeldada valet künast oli juba olemas ja nii sai uus suund punkti pandud. Maastik tõusis uuesti, ronisin uuesti entusiastlikult üles ja taas punkti ei olnud. Kohates tulutult 10. punkti otsivat kaasvõistlejat, kes otsa lõppu oli keeranud, rauges muga alates purdest koos liikunud kaasvõistleja ind. Mul silm säras, sest nähes elektriliine tegin uue pakkumise, korrigeerisin suunda ja rühkisin tõusvast mäest üles ja punkt. Juhuuu. Kiirelt suund 10. punkti (74 KP), sest esimest korda oli mul reaalselt võimalus kedagi edestada kui ma nüüd lõpuni tubli olen. Ja 3m56s hiljem leidsin pikali puhutud puu juurest punkti. 11. punkti (81 KP) läbisin ja isu ennast kiiremini liigutada oli olemas. Jooksin mööda lagedat teeni, et joogipunkti juurest metsa murda. Teel kohtasin suuna lõppu võtnud kahte kaasvõistlejat. Nii palju siis minu lootusest kedagi reaalselt edestada.

Pugesin tihnikusse, asusin suunaga minekule. Kuigi samme oli rohkem tehtud kui pidi vaja olevat, siis mäe otsas punkt oli nii mõnusalt pai tegev kuni hetkeni kui vastu vaatas 12. punkti (84 KP) numbri asemel 13. punkti (96 KP) number. Mis seal ikka. Uus suund ja minekule, ronisin veel august ka läbi ja nägin veel üht valet numbrit ja siis oli minu kaua otsitud 12. punkt. Ots ringi, tagasi ja korjata juba käidud punkt. Kui veel augu leidsin, siis oma punktini kuidagi ei jõudnud. Tiirutasin seal metsas kuni lõpuks trehvas. Kuigi ma tuuseldasin palju metsas sihitult ringi, siis äkki mõistsin, et see kõik hakkab läbi saama, ainult 3 punkti veel võtta. Natuke maastiku lugemist, õrna kaldumist, ronimist üle poollageda ala, kus taimestik kõrgus üle pea, ja saingi mööda linti lõppu lipata. Päike oli välja tulnud ja šokolaaditükkidega koorejäätis oli ka hea.

Minu punktid ja teekond. Ekraanipilt siit lehelt.

Numbrites. Viibisin rajal 2h06m21s ehk kontrollajani jäi veel 73m39s. Läbisin 8,3 km ja süda lõi keskmiselt 148 lööki. Olin N21A rajal kaheksas naine. Täpsemalt saab tulemusi vaadata siit. Kui ma poleks nii 27m valesti metsas ekselnud, siis oleks ju võinud enne viimast lõppujõuda, aga ma ustavalt jälgisin Metsakunni põhimõtet entusiastlikult viibida rajal seni kuni ka eelviimane võistleja on lõpetanud. Õhtul küpsetasin endale jõhvika-mustika-šokolaadimuffini ja tähistasin pidulikult omaette esimest Eesti MV osalemist.

Aga rääkides orienteerumisest, siis paistab, et pean õnnelik olema, et ikka koos kõikide punktidega üldse metsast välja sain, sest see paremale kaldumine on ikka ulme. Ei teagi mis juhtus.

Pilt “Kuidas paremale on palju vahvam rännata kui otse liikuda”.