42. Eesti linnade suvemängud –Vilaski (08.07.2017)

Anna vaid mulle võimalus kodukoha jaoks punkte koguda ja stardis ma olen. Isegi kutsuma ei pea mind, vaid ise trügin kohale. Võitu ma ei skoori, aga oma 29 punkti tõin N21 lühirajal (5 km ja 17 KP) orieteerumisega ära. Stardis oli mul au esimese N21 minna rada rajama ja ikka kohe tihnikusse. Aga ma teadsin, et midagi sellist mind ootab ja ma olin selleks valmis.

p7100382.jpg

Hakkasin siis sportlikult minema. 1KP olemas, 2 KP väikse nõksuga, minu kohta viisakas algus. Pulss oli 180, sest ikkagi võistlus. Krossirajal oli tunne nagu kõrbes – kuum, liivane ja kuum. 3KP andis lootust, aga 4KP andis vihje mis varsti saama hakkab ehk tegin poollagedal väikese kaldumise. 5 KP ja 6 KP tegin tubli töö, aga joosta oleks tahtnud rohkem suuta. Kas ma ikka mainisin, et kaasvõistlejad juba tulid ja läksid? Kuri mõte tekkis küll hammastega kinni hoida neist, aga ma teadsin, et see lõppeks mina teadmatus võpsikus üksinda. Seega uhkelt ise edasi. 9KP-ga olen ma rahul küll – päeva soorituseks tituleerisin finišis.

Teel 11 KP panin taas suuna nagu juba korduvalt olin teinud. Ja siis kaldusin paremale nagu ma juba korduvalt ikka teen. Ja kui rada minuni jõudis, siis see kinnitas, et kõik on hästi ja kohe mäeotsas on punkt. Nii fookuses olin, et  ei vale raja suund ega suurus ei hakanud häiret tegema. Surusin ennast tihedasse metsa, et mäe otsast punkt korjata, aga mäe otsas punkti ei olnud. Panin siis veel uuesti suuna ja ronisin veel kõrgemale mäe otsa, kus punkti asemel oli tee. Hämming, segadus, tunne „kuidas siis nüüd taas nii“. Minu õnneks silkas just vajalikku punkti minev lahkelt infot jagav kaasvõistleja, kes peatselt minu jaoks täiesti imelikku suunda läks, vastu ja ma lihtsalt järgnesin. 11 KP käes ja kõik hea.

Nüüd panin hoolikalt suuna ja olin tähelepanelikum. Kepsujoon näitab küll imelikku marsruuti, aga mälu küll ei mäleta, et teel 12 KP enda jaoks miskit kummalist korda oleksin saatnud. Hmmmm. 13 KP tuli ka tasa ja targu.

Ja siis tuli ootamatult päeva prohmakas, kus mingil hetkel tekkis tunne, et siit ei olegi võimalik punkti leida. Et mul igav ei oleks, siis kaaseksijaid sinna olematu nähtavusega rohelisse metsa jagus mõnuga ning see kõik oli alanud nii lootusandvalt. Panin suuna otse 14 KP. Tundsin ära rohelise ja tumerohelise metsa piiri. Mingil hetkel oli seal isegi sissetallatud rada minu jaoks õiges suunas ja seda rõõmsam olin kuni avastasin ennast mitte punkti juurest. Kindlalt uskusin, et põrutasin lihtsalt olematu nähtavusega metsas punktist mööda ja jõudsin ilusa valge metsani. Ots ümber ja liikusin siin ja seal puude taha piiludes tagasi. Uskusin pidevalt, et kohe leian punkti. Samuti oli suutnud endale luua kujutluse, et alati peab allapoole minema ja nii kui maastik langes, ma läksin kuni mingil hetkel kõik jäi vaikseks ja nüüd ma olin ikka kuskil tihnikus, aga üksinda. Üritasin miskit näha, ei näinud. Panin suuna ja otsustasin metsani välja murda. Suurte puude ladvad kuskil kaugel terendasid…ohh. Järsku olin tuttavas alguses. Võtsin rahulikult. Ronisin mäest üles ja võtsin 14 KP just sealt, kus ta olema pidi. 79:08min/km – ka see vajab oskust 🙂

Minu õnneks jonnakust mul jagub, et kontrollpunkte korduvalt ja korduvalt otsida kui esimesed korrad edu ei too ning minu õnneks ei lange ma eksimustest masendusse, vaid olen pigem eufooriline kui lõpuks punkti kätte saan. Seega 15, 16 ja 17 KP tulid „ajee kätte sain“ joovastuses. Ning see, et ma sik-sakitasin 16KP punkti mind ei muserdanud, sest ma teadsin enam vähem kus ma paiknen ja ründeplaan oli olemas.

Mets.jpg

Numbritest. 1h21m30s olin ma lõpuks koos kõigi 17 kontrollpunktiga tagasi. Läbisin 5,68km ja süda tiksus 171 lööki minutis. Tulin 8 naiseks 10st. Mõnus pusimine ja lõpus autos tuli ka tunne, et miks ma pean nii palju ekslema. Kui veel alguses oli minu kohta isegi tempot, siis seal rohelises metsas tiirutades kadus ka see. Kuigi mõnikord tundub, et olen isegi tugevamaks ja osavamaks saanud, siis päris paika see vist ikkagi ei pea.

Patt oleks märkimata jätta, et ilm oli imeline. Päike küttis sinises taevas, kus ka Cumulused ringi siblisid, tuul vaikis ja soe oli ka. Ideaalne suvitusilm ehk ei olnud selle suve ainuke 😉

Rubriigid: orienteerumine. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s