Lõpuks koitis ka kord, mil saan rahulikult metsas tunde ja tunde tuuseldada. Töö oli tehtud, lapsed trenni viidud ja ära toodud ning mees, kes põnne valvaks, ka lõpuks kodus. Milline võit. Ja siis vaatas vanem põnn kutsikate silmadega otsa, et tema tahab ka orienteeruma tulla. Ja pole minul südant lapsele öelda, et ei tule sportima, vaid mine tee oma hmm laste asju. Võtsin veel lubaduse, et käitub sportlikult ja minek meil oligi. Rajaks R3 – 2,2 km ja 7 KP.
Päris põnev oli nii kahekesi. Tempo oli täitsa korralik. Kahekesi arutasime läbi kuhu minek ja kuidas ning põnni ülesandeks jäi punktide leidmine. Silm säras ning tundus, et ka mõte oli kogu aja raja juures. Kui eelmisel korral avaldasin kahtlust, et ehk on kaart ainult värviline pilt, siis sel korral sain tõdeda, et päris nii see ei ole. Pidevalt aeti näpuga kaardil ringi; lagendikud, metsad, teed ja veekogud olid teada. Loodus ja kaart ja suund igal korral ei klappinud ning teeotsa valikul veel 100% teda ei usuks, aga särasin uhkusest kui KP 57 minekul veekogu ja lagendiku kaardile pani. Ja entusiasmi jagus lõpuni.
Punktid leidsime. Viibisime rajal 41m03s, läbisime 3,02 km, minu süda lõi keskmiselt 115 korda minutis (max 164). Põnni lemmikuks sai metsas ise tee rajamine (tegelikult oli rada olemas, aga loodus oli lopsaks ja teeke vist tihedat kasutus ei leia) ja üle puude turnimine.
Metsakunnid 