Ma olin selleks nii valmis, kui üks regulaarselt mitte treeniv inimene saab olla. Mul oli kaaslane, kellega need kuus tundi maastikul punkte taga ajada. Mul olid Tartu Jooksumaratoni ekspolt uued tossud. Mul oli uus plaan kuidas hõõrumist vältida – topelt sokid. Ma olin nädala Rootsis treeninglaagris, et näha kaljusid, testida maastikul jalatseid, testida läbimist kas ringi või üle, testida heli levikut jne. Treeninglaagri kasu oli tuntav, sest Rootsis ma käisin ahmisin õhku, ahetasin vaateid ja muudkui pildistasin ja sundisin teist pildistama, siis Soomes suutsin ma peamiselt juba vaatamisega piirduda – milline aja võit :).
Metsakunn Kristi treeninglaagris Rootsi kaljudel.
Raja planeerimine. Ma ei tea mis toimub, aga iga korraga järjest müstilisem ja keerulisem see on. Vaatasime seda kaarti nii ja naa, nii palju detaile ja nii raske lugeda, eemaldasime mõned piirkonnad ja siis suhteliselt olude sunnil kiiruga autos joonistasime kahe kontrollajaga plaaniks 80 – 25 – 34 – 45 – 28 – 29 – 62 – 43 – 46 – 81 – 54 – 47 (2h) – 33 – 40 – 55 – 35 – 63 – 65 – 20 – 48 – 57 – 83(4h) – 53 – 70 – 26 – 58 – 52 – 66 – 67 ja siis vastavalt ajale. Juba enne starti vanajumal ise üritas meile märku anda me plaani ulmelisusest ja uhtus vihmana viimase kui kriipsu kaardilt minema. Aga jätkuvalt stardikoridor mõjub mu mõistusele halvavalt ja üleval korrusel puhub ainult tuul.
Start ja kohe lisaülesanne. Pisike kaart, kuhu on märgitud 8 punkti, ja korja kas koos või eraldi kokku. Kaaslane joonistas oma punktid käele ning ma sain kaardi koos punktidega 8, 2 ja 3. Tundus lihtne massi ja teedega minek, aga reaalsuses ei saanud mina varsti teedest halli ega musta aru ja inimesed ka ei aidanud ning lihtsalt seisin keset suurt kivi ja mõtlesin, et ei tea millises suunas ma peaks minema. Õnneks silmasin Mairoldit fotokaga ja eeldasin, et eks ta punkti pildistama läheb. Jälitasin teda ja leidsin punkti – tõeline orienteerumine. Edasi läksin korralikult suunaga punktidesse. Kui töö tehtud pidime teel trehvama, aga jätkuvalt ei suutnud mina tuvastada kaardil olevaid teid, vaid leidsin viimase punkti 7, mida pidime koos võtma, ja lõpuks ka kaaslase. Teedest ei tea ma jätkuvalt miskit. Aga tehtud ja nüüd edasi.
Ilmselgelt oli kaaslane kiirem kui ma. Ilmselgelt oli ta kaardiga osavam kui ma. Ja ilmselgelt suutis ta seda loodust paremini mõista kui ma. Seega lahkelt „lubasin“ ta ette teed juhatama. Tema läks, mina püüdsin sammus püsida. Kui minu kujutlusvõime jaoks olid teed ammu lõppenud, siis tema veel jätkuvalt nägi neid – ulme. Ja nii need punktid me juurde tulid. Seni kuni tema mineku soov ühtis mu suunaga, siis läksin rahumeeli mööda neid nähtamatuid radu üle kaljude, ümber kaljude, läbi soo.
1h26m24s ja 31 punkti kogutud ning pikk teed mööda minek lisaülesandesse 81. Tahtsin sööma hakati ja siis arvati, et jooksku ma allamäge ots ära ja siis kui suund jälle üles söögu. Hetkeks tundus isegi mõistlik, aga hetkel kui ma kõrge pulsiga üles mäge süüa üritasin, siis toit käis ja käis suus ringi ja oi kui raske oli süüa. Aega võttis ka terve igaviku, aga söönud ma sain. Kui KP 81 kaaslane mõistis, et ta mu puude latvadesse peab tõmbama, siis nägin ausõna kurbust ta silmis, et ma just kogu oma söögi sise olin vitsutanud. Elu ongi karm. Püüdsin küll aidata, aga mu makaroni käed ei olnud selleks võimelised ja parim, mis ma suutsin, oli olla ideaalne jahukott.
Meie esimesest kontrollajast tiksus 26 minutit üle, aga me veel ei lühendanud, vaid andsime võimaluse maastikul näidata, mis elu edasi toob. Kuigi osad meeskonnad vältisid KP 55 kanti, sest teedevõrgustik kadus ka kaardilt, siis seal meil alles põnevaks läks. Eks me ikka korduvalt seisime vale soo ääre või vale kalju juures, aga mulle meeldis. Ja kui aus olla, siis minu jaoks oli maastik palju paremini loetavam kui need teed ennist. Oleks ma siis vähemalt pidevalt lugenud, aga liiga tihti uitas mõte ringi ja lasin kaaslase oskustel liugu. Ja alles siis kui suund minu suunaga üldse ei klappinud või mind teavitati, et me kadunud, siis süüvisin tõsisemalt kaarti ja hakkasin tööle.
KP 70 selfi – tee pilt kalju taustal naeratavast meeskonnast. Karjuvalt oli tunda, et me pole selfi inimesed. Küll olin ainult mina kaadris, küll kaaslane ja mu müts, küll naeratus oli pühitud. Üks peaaegu õnnestus ja peamiselt naeratame silmadega nagu ikka õpetatakse.
KP 83 – tõeline õnnistus keset metsa. Kuigi kaardil oli isegi Selveri logo joonistatud, siis kõik see tabas väsinud mind üllatusena. Kui ikka võistluse 4h keset metsa laiub pidulaud, siis mina seisin ja sõin. Kaaslane üritas eraldada jullasid, aga mina jätkuvalt seisin ja sõin. Mingil hetkel hakkas imelik haarasin lisaks toidule ka sudoku, et nati asisem paista. Ülesanne oli kas eraldada jullad või lahendada sudoku. Lahendus juba sudokul paistis kui koputus õlele, et võime minna. Mis seal siis ikka, sõin veel nati ja minekule. Super punkt.
Matkarada keset keeluala
4h33m hakkasid mu jalad tundma andma ja tõrkuma. Kui ma KP 66 mäge nägin, siis tekkis lootusetuse tunne korraks. Nägin veel mäest üles kaduvat kaaslase selga ja sundisin minekule. Üks-kaks-kolm ja paus. Üks-kaks-kolm ja paus. Üks-kaks-kolm ja paus. Üks-kaks-kolm ja paus. Üks-kaks-kolm-neli-viis-jalad tõmblevad – pikem paus. Ja üks-kaks-kolm ja paus. Terve igavik sinna ronimisele kulus kuni lõpuks üles jõudsin. Kaaslane arvas pärast päevi hiljem, et ma jummala käpelt olin üles roninud – müstika. Pärast 5h02m27s, KP 67 ja peenikest rada ilusa vaatega keeluala vahel läksid arvutused lahti kuidas koju jõuda. KP 59 ja siis vaatame.
Ja siis kadus mu mõistus. Kui muidu lõpetatakse xx:00, siis sel korral lükati starti 15 minutit edasi ja sellest sai minu mõistus lõpuajaks 18:30. Olime just täitsa mõistlikult KP 32 ja KP 23 (5h47m27s) kätte saanud ja minu aja arvestuse järgi pea 28 minutit üle, siis tekkis mõte KP 44 võtta, sest mis mõte ikka liiga vara finišisse jõuda. Kaaslane kinnitaks korduvalt, et ka minu liikumiskiiruse juures selle ajaga on see kõik võimalik. Seadsime siis minekule ning isegi kontrollaja, et kui selleks ajaks ei leia, siis keerame otsa ringi ja tuiskame lõppu. Lippasime siis oma imelist plaani täitma. Meile jooksid mitmed meeskonnad vastu, tervitasime neid ja lippasime edasi võistluskeskusest eemale võistluse viimastel minutitel. Muidugi punkti me ei leidnud, kaaslane tuuseldas kõik nukid läbi, mina keerasin enne tagasi teele, et ikka lõppu jõuda. Kui ma keskuse lagendikule jõudsin ja kõiki suppi sõid, siis jõudis ka mulle kohale. Seisin ja ootasin kaaslast. Mina panin aja lukku 18:30:00. Ja siis ma teadsin, et 15 karistus punkti on soolas. Tõeliselt ilus lõpp sellele vihmasele päevale.
Ekraanipilt “Metsakunnide seiklused Libahundi jäljel” on pärit siit.
Räägime siis numbritest. Rajal viibisime 6h15m06s. Kogusime 111 punkti (241st), saime 16 trahvipunkti, seega meie tulemuseks 95 punkti. Olime 89 võistkond (167) ja 40 segavõistkond (87st). Linnulennult läbisime 17,18 km. Tulemusi täpsemalt saab vaadata siit. Kepsu alguse järgi arvan, et nii 30 km ikka tatsasime üles ja alla läbi. Minu süda tiksus keskmiselt 159 lööki minutis (max 186). Raske, aga lahe oli. Aitäh korraldajatele ja suur aitäh kaaslasele. Ja kallid kaasvõistlejad kui te ikka järgmisel korral näete võistluse viimastel minutitel kedagi 180 kraadi vales suunas tuiskamas, siis õrnalt mainige, et tänaseks töö tehtud ja lähme paneme aja lukku.
Metsakunnid 
