xDream – Paldiski (05.09.2015)

Kui ma 5.septembri hommikul Paldiski poole sõitsin ja kojamehed usinalt töötasid, siis ma ei suutnud mõista miks ma seda taas teen. Ei tundu ju loogiline ennast laupäeva varahommikul soojast voodist kuhugi teise Eesti otsa vedada, et siis vihmas, tuules ja külmas rassida tunde. Milline normaalne inimene seda teeb? Vabatahtlikult ma mõtlen. Aga ma olen rõõmus, et mu sees on see miskit, mis mind ikka ja jälle metsa veab. Nii ka sel korral, sest tõenäoliselt oli see mu viimane kord sel aastal papsid jalas stardi seista. Kolm päeva hiljem oma sünnipäeval sain arstilt korralduse koormus maha võtta ja võistlusgraafik tühjaks teha. Alla andis jalalaba. Ei mõista mu keha, et hing tahab mässata või ma lihtsalt ei oska oma keha kasutada. Hakka või eraldi kirjutama vigadest keha kasutamisel, ohumärkidest, vigastustest ja siis ravist. Materjali koguneb usinalt 🙂 .

Sel korral siis veel xDreamist. Kohal olin enda kohta ulme vara ja nii kasutasin võimalust ja sõin mõnuga ja siis teipisin ja plaasterdasin ennast nii palju kui võimalik ja vähegi oskasin ja siis sõin veel. Rajale tuiskasin võistkonna Käpikute külalisliikmena koos Pireti ja Imbiga. Kuna Käpikute segast sai naine, siis nimena läks käiku Metsakunnid. Numbri 324 haakisime külge ja seiklus võis alata. Tavaliselt haaran planeerimise, kaardi ja lugemise julmalt endale või vähemalt võitlen tugevalt oma arvamuse eest, siis sel korral oli kuidagi teisiti. Piret ja Imbi olid nii entusiastlikud, et ma küll mainisin oma mõtteid, aga ma täitsa rahulikult kulgesin nende radadel – ikkagi külalisliige.

2015.09PaldiskiJala
Start. Ütleme nii, et ei läinud kõige paremini. Vea tegime juba enne starti kui Piret ja Imbi teadlikult jätsid kotid koos lampidega rataste juurde. Seega kui start anti, siis kaks liiget lippasid 180 kraadi teises suunas rattaalasse ning mina seisin ja lugesin kaarti. Kui me lõpuks liikvele saime, siis oi kuidas ma oleks tahtnud joriseda, sest ma ju ütlesin, et võtke ikka lambid kaasa, aga ma olin maru viisakas. Kerttu ja Kärt nii kergelt ei oleks pääsenud ;). Plaan oli jätta see päeva viimaseks veaks, aga kui me plaane tegime, siis keegi lasi peenikest naeru ja nii me juba järgmise punkti juures Peetri kindluses avastasime ennast punktist teisel pool järsakut. Aga näita mulle merd ja vaateid ning mina olen rahul. Turnisime alla, et siis üles turnida ja edukalt punkt võtta. Mus avanes tõeline kirg kõike pildistada ja seda ma ka tegin lausa 62 korda rajal. Punktid roosadest ja sinistest majadest leidsime täitsa mõistlikult. Otsingu süsteem töötas ja nii punktid tulid. Kõhedad on need pooleldi vajunud vahelaed ja hetked kui punkti otsingul kiikad kellegi magamistuppa või WCsse.

2015.09PaldiskiRattal

1h17m40s hüppasime rataste selga. Edukalt vältisime keeluala ning kuigi maastik ei käitunud üldse nii nagu kaardilt seda lugesime, siis vähemalt suund oli õige. See väikene liivane tee randa ja taevas vihma koguvad pilved, kust vahelt piilub päike, ning mina ja mu kaaslased. Ebareaalselt ilus ja tõesti mõnus luksus oli seal viibida. Punkt mahutil. Kui mina olin enne ka abistavaid redeleid näinud, siis Imbile oli sellise mugavus üllatuseks. Meie punkt oli ilusasti katusel olemas, aga need numbrid ja avatud augu ja vesi seal. Kas A-rada pidi mahuti sees ringi kahlama? Nii tore on Bkas olla. Aga taas tagasi liivasel teel. Väntad ja vahest jääd liiva kinni, aga vaikselt õpid inimesi tunda. Näiteks kui tahad liikumise kiirust tõsta, siis suuna fotokas Imbile, sest tema siis kaob kiiresti kaugustesse. Kui fotokas Piretile suunata, siis tema kukub lehvitama, mis iseenesest on pildi mõistes ülitore, aga kiirusele kasuks just ei tule.

2015.09PaldiskiKanuu
Kanuu. Esimest korda oli meil au näha järjekorda. Mis seal ikka, sõime, jõime ja puhkasime. Järjekord küll haihtus, aga maad võttis väikene segadus. Kui muidu sai kanuu ja vestid veepiirilt kätte, siis järsku kamandati kõiki kanuusi üles kaldale tassime. Niigi raske seda kanuud tassida, siis sel korral oli iga viimne kui isend korralikult vett ka täis ja lisa vesi just tassimist kergemaks ei tee. Hetk nõutust ja keegi kuskil halastas meile ja järsku oli veepiiril kanuu meid ootamas. Vestid selga ja vaade veele. Vesi kihas igat moodi liikuvatest kanuudes: kolmekesi kanuus, kahekesi kanuus üks vedamas/lükkamas, kahekesi kanuus, üksiks jalutaja meres, kanuuga jalutajad….hmmm. Liigu kuidas tahad. Mulle pakuti võimalust kallast pidi joosta ja punkte korjata, et siis kohustuslikus kanuuga läbitavas punktis trehvata. Sobis. Ei tahtnudki jalgu märjaks teha ja asusin jooksma. Ilus liivane/kivine rand, ilus liivane ja kivine rand kaetud ollusega, liivane ja kivine rand kaetud paksu ollusega, mis vajus läbi. Ikka lenneldes ja lenneldes seda kõike üritasin ületada, aga edasi läks kõik veel ligasemaks ja mudasemaks ning tiibu mul ikkagi ei ole ja nii sumasin vette. Septembrikuine meri ei olegi nii külm kui võiks arvata. Mõni lohuke oli lausa meeldivalt soe ja tundus ületavat suviste supluste soojust, aga see võis ka ainult tunduda, sest sel hetkel olin ma jätkuvalt kõigi meeltega merest paelutud. KP 13 – kibuvitsapõõsas keset pilliroogu. Kuidas rajameistrid selliseid kohti leiavad???
Vasalemma jõe suudmes trehvasime taas. Vedasin ennast kreenis kanuusse ja sõit jätkus. Vasalemma jõgi tundus küll pisike jõeke, aga mitmekesine. Oli sügavamaid kohti; oli kohti, kus edasi liikumiseks kõik see mees jalutas; oli kohti, kus vastuvool oli nii tugev, et kaks esimest katset kanuusse hüpata ja edasi sõita lõppesid keeruga ning edasi saamiseks otsisime abi kalda lähedusest; oli kohti, kus pidime ikka kividest kõrvale põiklema. Ühesõnaga mitmekesime. Ammu pole nii palju sisse ja välja kanuusse roninud. Aga ühel hetkel see kõik lõpes ja pandi mind maha KP15 võtma. Seadsin suuna ja peaaegu juba hakkasin minema ja siis leidsin ühe CyberiRebase sealt pilliroost. Väike arutus ja võtsime mu suuna ja asusime puud otsima. Ilusa puu leidsime ja leidsime ka erinevaid lohasid puu juures, aga punkti mitte. Ümber ringi kõrgus (just kõrgus) pilliroog ja midagi väga ei näinud. Tekkis imeline plaan puu otsa ronida ja vaadata kus veel puid kasvab ning siis tuiskas veel keegi sinna puu juurde ja veel sihikindlamalt edasi. Haaksisime sappa ja mõned meetrid ning üks väsinud puuke koos punktiga. Ots ringi ja loha mööda tagasi. Lippasin ja see rada oli nii lahe: üle pea kõrguvatesse pilliroogu oli tunnel sisse pressitud.

Edasine kanuu etapp tundus puhtalt vormistamise küsimus. Piret ja Imbi viivad mind nati KP 16 poole ja siis liiguvad tuldud teed tagasi vahetusalla. Mina lippan mööda vett ja kallast ning korjan KP 16, mille asukoht on teada, ja siis kohtume vahetusalas. Piret ja Imbi täitsis ilusti plaani. Ma ka kahmasin vees ringi ja korjasin punkti ja ainult lõpujooks veel. Mõtlesin, et lõikan nuki. Surusin ennast kõrguvasse pilliroogu. Pidi tulema pisike seiklus taimestikus, aga see kestis ja kestis ja kestis. Eks ma mingil hetkel sain aru ka, et asi pole õige, aga selle asemel, et ots ümber keerata läksin ikka sihikindlalt edasi. Taimestik muutus aina tihendamaks ja tihendamaks ja tihedamaks. Kiirus kukkus, pulss tõusis ja loodus oli mu endasse neelanud. Pilliroog kõrgus meetreid üle mu pea ja nii tihedalt, et vabalt oleks ma edasi püsti püsinud kui mul järsku oleks tekkinud tung ennast pikali visata. Mis seal siis ikka. Korrigeerisin suunda vasakule, et julmalt mereni välja tungida, aga pinnas jalge alt hakkas kaduma ning kuidagi märjaks kiskus ning siis sai julgus otsa üksinda siis vales kohas loodusega rinda pista ja muutsin suuna tagasi. Surusin käed ees kokku nagu ujuks konna ja tekitasin pisikese pilu, kuhu ennast sisse pressisin, ja siis tekitasin järgmise pilu ja pressisin uuesti. Nii sammu kaupa pressides tundsin, et ma lihtsalt ei suuda siit seinast ennast läbi suruda. 2015.09PaldiskiPilliroosAsukohast ja ümbritsevast mul eriti aimu ei olnud, sest kaart ja kompass olid turvaliselt kuhugi päästevesti alla taskutesse pakitud ning tantsu ruumi seal võpsikus just ei olnud ning nii loodusin üritusest neid kätte saada. Rassisin edasi lootuses, et varsti peaks ju kergemaks minema. Ja läkski. Pilliroog küll jätkuvalt kõrgus üle pea, aga hakkas vaikselt tihedust kaotama ja tee rajamine ei võtnud viimast rammu. Lisaks aitas kiiruse kasvule kaasa ka lisandunud kõrvenõges, sest kes ikka nõgestes mõtiskleda tahaks?. Ja siis jõudsin ma puudeni ja kaugusest paistsid tuulikud, et nagu mis asja??? Rattagasõites oli ju lage liivane rannaala ja meri. Kust see mets siia sai? Eks ma jah rattaseljas vahtisin imetlusega merd ja pead vist vaatamiseks/nägemiseks kordagi teisele poole ei pööranud. Ronisin kuhugi, kus taimestik ei vohanud üle mu pea, ja panin ennast paika ning vantsisin oma imetrikke häbenedes vahetusalla. Ju mulle ikka see veetaimestikkudes hullamine meeldib, et ma ikka ja jälle sinna satun.

2015.09PaldiskiRattal2
Piret ja Imbi tundusid pigem rõõmsad mind taas kohates. Eks ma ise nii rõõmus oma tegude üle ei olnud, sest kuidas ikka saab nii kerge lihtsa lahenduse puhul nii valesti teha, aga eks ma olen osav. Surusin kiivri pähe ning liuglesin rannast eemale, läbi küla punktide poole. KP 19 tunnelist, katusest ja ukse avast valisin katuse. Punktile sõitsime otse otsa ning kui redelit ei paistnud, siis olin nõus juba mööda seina ämblikmehena üles ronima.

2015.09PaldiskiJala2

Jooks KP 21-29 pakkus silma ilu niipalju, et peaagu unustasime liikumise. Ilm oli päikseline, meri oli ilus, kivid rannas olid ilusad, pankrannik on ilus ja veel vägevam oli seal üles alla turnida ning lisaks olid peaaegu kõik teele jäävad mustikad veel söömata. Lisaks olime osavad ka ning kuigi kaardil oli ainult reljeef, siis punkte korjasime viisakalt. Korra ronisime järsakust ilma vajaduseta üles, aga elu peab ikka seiklus olema ja mis mõtet järsakutel kui neil turnida ei saa?

2015.09PaldiskiRattal3
Olime rajal olnud 5h32m20s kui asusime taas ratastele. Mööda mere äärt väikesel rajal, puu otsas ja Imbi loodusejutud. Mõni vale pööre ja mõni mitte plaanitud teede valik, aga pidevalt nihkusime tuulikutele lähedale. LÜ: võtta punktid (111, 110, 109, 112) tuulikute juurest omale sobivas järjekorras. Pidasime plaani rattad hüljata ja suunaga rünnata, aga loobusime ja läksime ikka ratastega ringile. Ja siis avanes me ees loominguline suhtumine kaarti ehk kuigi kaardil teid ei olnud, siis reaalselt korja mööda teed sõites vasakult ja paremalt tuulikute juurest punkte.

2015.09PaldiskiLaskumine
Võistluse 6h28m minutil kõrgus me ees Pakri tuletorn, kuhu üks saab üles ronida, et siis alla laskuda. Imbi ei soovinud laskuda. Piret oli alati valmis laskuma, aga oli nõus laskma ka mul hullata. Kui ma sain kinnituse, et see ikka algajal piisavalt ohutu, et õhtul koju naasta, siis läks loosi paber-kivi-käärid mäng. 1-2-3 ja mina ronin…juhuuu. Traksid selga ja üles. Minu õnneks asusid minu ees soliidsed turistid mööda kitsast keerdtreppi tipu poole teele ja ma lihtsalt vantsisin nende järel. Kui neid poleks olnud, siis ennast tundes oleks ma alguses ikka korraliku vudades minema pistnud ja siis poole peal surnud ja tippu jõudes lihtsalt pildi tasku visanud ja vaba languses alla tulnud. Tipus kiikasin alla – olin küll kõrgel. Kui värav tehti lahti, siis enne kõigi turva elementide külge pookimist ja instruktsiooni ma seinast eemalduma ei olnud nõus. Korra kahtlesin oma makaronikäte võimekuses ennast viisakalt alla lasta, aga positiivsed inimesed uskusid minusse ja juba libistasin üle ääre, et millimeeter millimeetri haaval laskuda. Äge. Ja et õnn veel soosiks, siis liiguti alguses minuga koos alla ja nii märgati mu juukseid, mis hoolega ennast köitesse üritasid mässida. Poleks just mõnus tunne sel kõrgustes juuksetpidi kõikuda. Väänlesin ja ringitasin kuni pats seljal ja sõit jätkus ja juba hoopis teises tempos. Täitsa mõnus.

2015.09PaldiskisPilt “Graatsilised Metsakunnid” on pärit xDreami.ee lehelt.

Veel ametlik pilt meist viisil, et silt käes ja meeskonna peale puutuvad maapinda kaks jäset. Teostus oli meil kiire, korralik ja milline sümmeetria. Ja oligi aeg ratastel ots finiši poole keerata. Mulle meeldis, et rajameister oli veel viimased kaks punkti mere äärde peitnud ja nii sain veel natukene nautida kulgemist mere lähedal ilma kaaslaste hämminguta. Kujuta ette kui su kaaslane hakkaks sulle võistluse seitsmendal tunnil rääkima hetkel kui finišisse põhimõtteliselt viib otse ilus asfalttee, et kuule lähme siit pisikest teed mereni ja sõidame sealt ning kuigi kaardil pisike tee kaob, siis lähme vaatame ikka ehk miskit läheb ning kui vaja siis lükkame ratast, sest meri on tore ja vaade on ilus. Ma muutuks küll väga, kohe väga murelikuks.

2015.09PaldiskiLopusPilt “Metsakunnid finišis” on pärit A. Ansperi kaamerast.

Meie teod ametlikes tulemustes. Olime rajal 7h03m57s. Kogusime null trahvi. Olime 103 (124st) võistkond ning naiste võistkondade arvetuses 14 (24st). Täpsemalt saab vaadata siit. Kuigi ilmaennustus lubas kõike muud kui ilusat ilma, siis reaalsus oli ilus. Ja nii mõnus oli sõita finiši poole ajal kui ka loodus hakkas oma imelist päeva lõpetama. Puhas nauding. Sõin suppi ja pirukat, ajasin juttu ja nautisin kohalikku melu, käisin Tallinnas, kasutasin oma esimese auto sunnil imeliselt selgeks lihvitud oskust võtmest mitte käivituvat autot krokodillidega käivitada ning pikk-pikk kodusõit või alata.

Rubriigid: xDream. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to xDream – Paldiski (05.09.2015)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s