Kui ma stardi sain, siis tunne oli äge – mina ja orienteerumise Eesti MV rajal – ja see eufooria kestis kuni ma 2h06m21s hiljem finisis oma aja kinni panin. Jap, nii kaua ma läbisin seda 6 km ja 16 KP rada, aga see oli nii vahva. Ei morjendanud tuuline, vihmane ja mürisev ilm, ei heidutanud mõni üksik viisakalt leitud punkt, ei morjendanud pidevad metsa minekud ja lõputud punkti otsimise rännakud, ei heidutanud mitte just kõige kergemini läbitav maastik ja murdnud mind kaaslaste katkestamine. Kuigi ma lootsid kedagigi edastada, aga kõik lõpetasid enne mind, siis ikkagi see kõik oli nii vahva ja mulle meeldis. Heaga hoiaks oma metsarännaku kepsujoone ainult endale, sest kuidas ikka saab ühel võistlusel nii palju eksida, aga näe saab. Ja sama entusiastlikult saab tunda rõõmu lõpuks leitud punkti üle ja kõik see eelnev unustada ja edasi rännata. Aga ehk keegi (kas või mina) sellest miskit ikka õpib :).
Start. Lisalegend käele, N21A kaart ämbrist ja minekule. 1. punkt (78 KP) kohe siin samas, jooksvalt panin küll suuna, aga selline loha läks ees metsa, et lihtsalt jooksin. Jooksin kohe mõnuga kuni avastasin, et kõik on liiga vale ja ma liiga kaugel. Tagasi. Võtsin punkti ja lootsin, et selle 5 minutilise eksirännakuga on tänased rändamised tehtud, aga kuidas ma eksisin. Seadsin suuna purdele ja asusin pokudel turnima. Mingil hetkel kuulsin enda taga samme, koos jõudsime kõrkjateni ja püüdsime tuvastada teed purdeni. Elavalt on veel meeles võitlus xDreamil rinnuli mudases vees kõrkjate vahel ja enam seda korrata ei tahtnud. Aga purre oli paremal ja pöidlad pihus läbi kõrkjate teed selleni rajama hakkasin. Kui rajal tundus kõik ok, siis kepsujoon näitab mingil hetkel tugevat paremale kaldumist. Mis toimus? Ei tea. Aga 2. punkt oli just seal, kus pidi. Ka 3. punkti (89 KP) puhul toimis kõik kuni hetkeni kui lihtsalt tunde peale punktist minema tuiskasin. Soovitud teed muidugi ei leidnud, aga Metsakunnina tagasi ka ei lähe ja nii tegin mõnusa jooksuringi kaardi alt 4. punkti (91 KP).
Teel viiendasse punkti tabas mind otsustusvõimetus. Kas minna otse suunaga või minna loodesse teeni ja sealt teed mööda edasi. Alguses mõtlesin teid kasutada, siis poollageda nurgas otsustasin suunaga minna, siis märgates mõnusalt läbitavust risti minu liikumise suunaga, siis plaanisin taas teeni minna, siis tundus ikka parem suunaga majale sihtida. Kui tavaliselt selline peatus on laastav, siis sel korral isegi andestati ja tegin ainult kerge pauna ja metsa 49m05s võtsin 5. punkti (92 KP).
Suund kuuendasse (68 KP). Maastik märjem, väike kraav, maastik tõuseb ja võõras punkt orvandis. Uskusin ennast punkti kohal olevat ja korrigeerisin suuna ja asusin rünnakule, aga ei olnud mu punktiga lohku. Nihkusin tagasi kuni tuli mõte – ehk vale künka otsas. Suuna parandus ja pärast 9m49s rännakut 6. punkt leitud. Seitsmenda ja kaheksanda punktidega sain täitsa hakkama. Ka teel 9.punkti (69 KP) oli tunne hea kuni künka otsas punkti ei olnud, aga oskus eeldada valet künast oli juba olemas ja nii sai uus suund punkti pandud. Maastik tõusis uuesti, ronisin uuesti entusiastlikult üles ja taas punkti ei olnud. Kohates tulutult 10. punkti otsivat kaasvõistlejat, kes otsa lõppu oli keeranud, rauges muga alates purdest koos liikunud kaasvõistleja ind. Mul silm säras, sest nähes elektriliine tegin uue pakkumise, korrigeerisin suunda ja rühkisin tõusvast mäest üles ja punkt. Juhuuu. Kiirelt suund 10. punkti (74 KP), sest esimest korda oli mul reaalselt võimalus kedagi edestada kui ma nüüd lõpuni tubli olen. Ja 3m56s hiljem leidsin pikali puhutud puu juurest punkti. 11. punkti (81 KP) läbisin ja isu ennast kiiremini liigutada oli olemas. Jooksin mööda lagedat teeni, et joogipunkti juurest metsa murda. Teel kohtasin suuna lõppu võtnud kahte kaasvõistlejat. Nii palju siis minu lootusest kedagi reaalselt edestada.
Pugesin tihnikusse, asusin suunaga minekule. Kuigi samme oli rohkem tehtud kui pidi vaja olevat, siis mäe otsas punkt oli nii mõnusalt pai tegev kuni hetkeni kui vastu vaatas 12. punkti (84 KP) numbri asemel 13. punkti (96 KP) number. Mis seal ikka. Uus suund ja minekule, ronisin veel august ka läbi ja nägin veel üht valet numbrit ja siis oli minu kaua otsitud 12. punkt. Ots ringi, tagasi ja korjata juba käidud punkt. Kui veel augu leidsin, siis oma punktini kuidagi ei jõudnud. Tiirutasin seal metsas kuni lõpuks trehvas. Kuigi ma tuuseldasin palju metsas sihitult ringi, siis äkki mõistsin, et see kõik hakkab läbi saama, ainult 3 punkti veel võtta. Natuke maastiku lugemist, õrna kaldumist, ronimist üle poollageda ala, kus taimestik kõrgus üle pea, ja saingi mööda linti lõppu lipata. Päike oli välja tulnud ja šokolaaditükkidega koorejäätis oli ka hea.
Minu punktid ja teekond. Ekraanipilt siit lehelt.
Numbrites. Viibisin rajal 2h06m21s ehk kontrollajani jäi veel 73m39s. Läbisin 8,3 km ja süda lõi keskmiselt 148 lööki. Olin N21A rajal kaheksas naine. Täpsemalt saab tulemusi vaadata siit. Kui ma poleks nii 27m valesti metsas ekselnud, siis oleks ju võinud enne viimast lõppujõuda, aga ma ustavalt jälgisin Metsakunni põhimõtet entusiastlikult viibida rajal seni kuni ka eelviimane võistleja on lõpetanud. Õhtul küpsetasin endale jõhvika-mustika-šokolaadimuffini ja tähistasin pidulikult omaette esimest Eesti MV osalemist.
Aga rääkides orienteerumisest, siis paistab, et pean õnnelik olema, et ikka koos kõikide punktidega üldse metsast välja sain, sest see paremale kaldumine on ikka ulme. Ei teagi mis juhtus.
Pilt “Kuidas paremale on palju vahvam rännata kui otse liikuda”.
Metsakunnid 