Põlva teisipäevak – Saverna (25.08.2015)

Esmaspäeval panin kirja ennast Eesti MV orienteerumise tavarajale. Mitte et ma tugev oleks ja muud sellist, aga keegi peab ju massiks ka olema, sest võitjal on ikka uhkem edestada 26 kaasvõistlejat kui kolme. Tegelikult oleks ikka tore nuusutada neid Eesti tippe ja radasid. Sealt edasi arenes idee teisipäeval tutvuda Põlvamaa päevakute radade käekirjaga ja nii ma 15:21 R4 (4,6 km ja 13 KP) rajale läksin.

Esimesed kolm punkti suutsin täitsa normaalselt võtta. Sain aru, et kuigi kaardile oli reljeefi küll ja veel joonistatud, siis mulle harjumatu h=2,5m looduses näeb palju palju tasasem välja kui mu kujutus. Samuti sain aru, et loodus on lopsakas ja kui punktile pihta ei pane, siis vabalt võib kõrvalt mööda käia. Samuti kaardile joonistatud radade mõistmisega oli kohati raskusi ehk eelistasin neljandasse punkti (49 KP) minna otse suunaga. Aga kõik oli ok kui ma umbes 10 minutil kuulsin röögatust. Jäin seisma ja kuulatasin. Kuulsin mõistmatut juttu ja nuttu. Keerasin suuna hääle suunas ja asusin minekule. Mingil hetkel nägin kedagi, hõiskasin, et ta oleks paigal. Eest leidsin nutetud silmadega pisikese poisi kaart käes. Rääkisime nati juttu. Pakkusin, et lähme koos starti tagasi, aga kui pisarad olid kuivanud, siis soovis ta ikka metsast punkti leida ja nii me 51 punkti koos otsisime. Punkti me leidsime ja siis oli tal siht olemas ja kindlalt lippas oma teed. Asusin siis ka ise teele. Kui neljanda (49 KP) leidsin ilusti, siis viienda (55 KP) leidmiseks oli vaja ikka tiirutada.

2015Saverna 35

Punktid käes võtsin suuna mööda teid kaardi üles. Metsaründamise kohast tuiskasin ikka mööda nagu juba kombeks on saanud. Ju ei oska ma jooksusammuga seda kaugust tajuda. Lippasin tagasi ja panin suunaga järgmised kolm punkti. Ise olin oma teostusega rahul. Panin suuna ka kahekandasse punkti (35 KP), aga sinna ma kunagi ei jõudnud. Kepsujoonelt on näha, et juba algusest oli mu suund vale (ma omaarust läksin otse). Aga ma suutsin kuni rinnuni vaarikateni veenda end, et kõik on peaagu ok ja ma olen kohe kohe punkti leidmas. Kuigi juba raske oli neid mulle tunduvaid lagendikke kaardiga kokku viia. Kui ma olin nii 12 minutit seda punkti otsinud ja lõpuks teeni jõudsin, siis arvasin end olevat seal suure lageda serval ja olin valmis metsa tagasi tungima kui nägin mehi vaarikatest tulemas. Arvasin, et olen seal punktiiril ja see tee on lihtsalt selline suvaline metsajälg. Tungisin taas innustusega läbi vaarikate, et punkti võtta, aga ei miskit. Tuuseldasin ühel lagendikul ringi, tegin isegi ringi, sest kartsin, et lihtsalt ei märka punkti. Ja korra tegin seda lagendikku kammimist suure entusiasmiga veel korra teise lagedama laigu juures, aga taas ei miskit. Ma olin täitsa eksinud. Oi mulle oleks meeldinud kui keegi oleks mind kätt pidi sinna punkti talutanud ja taas mind kaardile pannud. Ehk järgmine kord kui keegi märkab mind suure segaduses metsas, siis palun võta mul käest ja vii mind punkti. Ja kui ma 27 minutit hiljem ennast tõesti lageda servalt leidsin, siis lõpuks teadsin kus on punkt. Kahjuks oli mulle eraldatud metsaaeg otsas ja andsin ainult jalgadele valu, et otse lõppu jõuda. Vist põrutasin ka teed mööda keelualast läbi, aga metsaaeg oli mul juba 5 minutit tagasi otsa saanud ja rajal väga kaarti enam ei uurinud.

2015.08SavernaKepsTulemus

1h19m41m metsaseiklust. Leidsin 7 punkti, läbisin 6,22 km ja süda lõi keskmiselt 157 lööki. Kodus võtsin esmalt kaarditähiste kirjeldused ette, sest täna poollage, lage, metsa erinevad värvid, ka viirutused mul kohe kuidagi ei klappinud. Teiseks võtsin oma kepsujoone, et ikka näha kus ma rändasin seal metsas. Kolmandaks imestasin millise entusiasmiga ma seal metsas korduvalt ja korduvalt seda punkti ründasin. Nagu öeldud Metsakunnidel entusiasmi metsas viibida jagub. Neljandaks mõtisklesin teemal mina ja kompass. Viimasel ajal olen täheldanud, et kompassi nõel kõigub palju. Alguses oli kuidagi stabiilsem ja reageeris kiiremini. Nüüd ikka kõigub ühele ja teisele, ühele ja teisele poole kuni hoog raugeb. Kas kompassid võivad vaikselt lakata töötamast? Ja kuidas see reaalselt väljendub?

Laupäevastele Eesti MV Krüüdneris mõeldes on nati kõhe tunne. Päevakul sain mõnusalt ämbriga külma vett kraesse ja kindlust see kõik just ei süstinud. Lisaks räägiti, et MV maastik on veel hullem ja hetkel vihma kallab, et ikka soodes vett ka oleks ehk oh jah. Aga õnneks valisin N21A raja (ei vajanud litsentsi ja kõik saavad osaleda) ja aega on 200 minutit metsas olla. Ja metsas olla mulle meeldib. Pöidlad pihku.

Täiendus. Vihma jätkuvalt kallab, aga tekkis küsimus. Kuidas oleks olnud kõige mõistlikum liikuda suunal 44KP-32KP?

Rubriigid: kompassiga metsas. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s