Kui ikka võistluspäeval ei jõua, siis tuleb hiljem minna. Seega eile sai sama kaardiga nina Põlva poole keeratud plaaniga 2,5h matk teha ja peamiselt ikkagi Taevaskoda näha. Ilm oli nädalaga kuumast ära pöördunud ehk 13 kraadi sooja ja vihmane.
Parkisime auto Mammaste tervisespordikeskusesse ja asusime minekule. Kui minu plaan oli matkates Taevaskoda näha ja minu kaaslase plaan oli keppidega matkata, siis tundus kõik sobivat. Aga ma ei olnud arvestanud kui erinev võib olla inimese ettekujutus matkast. Mina mõtlesin ilusas looduses kaardi järgi käimist. Kaaslane mõtles niidetud üles alla radadest, kus tõusudel keppidega tööd teha ja laskumistel sörkida. Nii tundub juba päris erinev ning kuigi korra oli tung lasta tal Mammaste radadel tiirutada ja ise tee Taevaskojani otsida, siis tegime kompromissi.
Läksime ikka koos looduse ilu nautima, aga teekonna planeerin mööda teid, mis on piisavalt hooldatud, et keppe ei peaks heinas sahistama ning võimalikult palju käivad üles alla. Lisaks oli tingimus, et ikka saaks pidevalt kulgeda ja ma kaardi lugemise seisakuid ei teeks.
Asusime minekule. Liigutasin märksa kiiremini oma jalgu kui tavaliselt kaardiga metsas ning tempo oli juba täitsa arvestatav. Uurisin siis tema pulssi ja 108. Lisasin veel kiirust ja tundus, et enam kiiremini ma käia ei oska (loe: ei ole võimalik) ning siis sain vastuseks 114. Mis seal siis ikka. Loodusin oma käimise mõtetest, sest teisel võib nii vihmas veel külm hakata ja nii kui maastik näitas langust, siis ma jooksin ning kui tõusis, siis käisin. Kuigi minek oli mööda suuremaid radu, siis pidevalt ja usinalt ajasin kaardil jälge, sest ma lihtsalt ei tahtnud eksida ning samuti tundsin ma vajadust (loe: kohustust) kõik pöörded ja suuna muutused teha ilma tempot langetamata.
Alguses näitas mu kell pulsiks 168 ja 174, aga mida minut edasi, seda rahulikumalt reageeris mu keha jooksusammudele. Eks loodus oli ka kaunis, need metsarajad kõrgete kallaste vahel, jõe ääres, kaku lend, mustikad. Kui me oleks matkanud nagu mina tavaliselt, siis näeks te ka pilte neist, aga sel korral ma isegi ei julgenud mõelda pildistamisele. Paar marja korjasin suhu, aga see polevat ka sportlik tegevus :). Ning juba paistis mu kaua oodatud ja igatsetud Taevaskoda. Mul on veel ähmane lapsepõlve mälestus selle külastamisest tõenäoliselt süstaga, aga ma võisin ka jala olla. Ja seal ta mu ees laius oma samasuguses ilus. Liivapaljand vee kohal. Kõrgel kõrgel ääristamas puud. Mõnusalt ürgne ja kuigi paljandisse oli kraabitud nimesid ja parajasti oli seal turistigrupp, kes ummistas silla ehk meie edasise tee, siis ikka oli kuidagi hubane. Looduse rahus ei tahtnud tungelda ja nii andsime grupile võimaluse silda nautida ja jooksime seni lihtsalt vastuvool kaldal. Ühe laskumise ees pehmenes ka meie sportlikum osapool ja andis mulle võimaluse mustikaid vitsutada kuni tema alla jõuab ja siis tagasi üles tuleb. Mulle sobis.
Ja siis see trepp. Ma hetkel tahaks uskuda, et ma jooksin selle üles, aga ma kindel ei ole. Ma küll mäletan minekut ja siis vaadet üles ja veel ühte trepi blokki, aga ma ei mäleta, kas ma selle viimase käisin või jooksin…panustan, et jooksin, sest ma ikka tugev ju. Kuna Emaläte on ohutuse tagamiseks suletud ja meil pikalt aega kaarti uurida ei olnud, siis pidasime mõistlikumaks plaani muuta ja eemalduda, aga eks kunagi saab veel sinna rahulikult tagasi minna ja küll siis aega uudistada.
Ja juba tund peale algust olime taas raudtee kandis tagasi ning nüüd saime 1,5h jooksul rohkem täita kaaslase mõtet matkast ehk Mammaste terviserajad siit me tuleme. Siin rada keerutas üles alla, paremale vasakule ning nii 2h juures tabasin ennast mõttelt, et kaua veel. Kaardiga maastikul on kuidagi hulga lihtsam liikuda, aga ei kurda. Mõni koht hakkas juba tuttavamaks saama ning lausa uskumatu oli näha, et jooksusammul võib mu pulss langeda. Ehk käid tõusuga pulsi üles 164-178 peale ja jooksed alla 144-155 peale. Lõpus enam järsemaid laskumisi ei jooksnud, sest õrnalt hakkasid põlved tunda andma, aga laugemaid ikka.
2h35m26s hiljem keerasin rajalt maha ja hakkasin venitama. Läbisin 18,27km, keskmiselt süda tiksus 153 lööki minutis. Polegi varem selliselt liikunud ja täitsa huvitav oli. Kui vaid põlved kannataks, siis võiks rogainidel ka nii liikuda, sest liikumise kiirus on suurem, aga enesetunne oli lõpuni hea.
Metsakunnid 