Valgamaa Suvemängude Rattakross – Tantsumägi (18.06.2015)

Miski kodukohatunne mulle pähe lõi ja järsku tundus hea idee minna rattakrossile, et ikka keegi meilt siit naisteklassis esindatud oleks. 10 kilomeetrit Tantsumäe radadel ei tundunud ju nii kohutav. Eelmisel päeval metsast punkte võttes nägin küll, et mäed on kõrged, aga rajad seal tundusid peaaegu sõidetavad.

2015Rattakross

Nimi kirja, number 8 rattale ning vaikselt läksin raja algust uurima. Ja oi kuidas ma olin eksinud. Need eile nähtud rajad olid jah sõidetavad, aga rattakrossi rada mitte ei kulgenud mööda neid. Ikka siit ümber puu ja sealt alla ja siis üles ja siis kaldus kuskil mäenõlval jne. Miks ma küll olin arvanud, et rattakrossi terviseradadel sõidetakse???? Stardi eel ärevus tõusis ja lausa karjuvalt oli tunda, et ma pole õiges kohas.

Stardis lasti kõik see mees korraga peale. Kes sõitsis kaks ringi, kes neli. Ma siis kaks. Igaks juhuks uurisin kuidas sellistel võistlustel kombeks möödumistega on, sest rajad on siin kitsad ning tõenäoliselt must mööduda tahetakse ja mitte vähe. Korraldaja korrutas, et rada on tehniline ja ärge kiirustage, ikka ettevaatlikult ja patt pole rattalt maha tulla. Mitte just vesi mu kõrvadele, aga vähemalt põnev saab olema.

19:00 ja start. Tagarea stardipositsioon oli ainu õige valik. Esimeses kurvis turvaliselt viimane ning vaikselt mõtlesin, et kui vaja siis sõidan rajal mööda. Kui metsa vahel nikerdamiseks läks, siis tõenäoliselt oleks ma kahest isegi kiirem olnud, aga ma ei arvestanud, et ma peaks neist mööda ka sõitma. Nii pigem hoidsin turvalist vahet, et kui nemad eksivad või mina eksin, siis ei lõpetaks me külakuhjas. Pole just võistluste mentaliteet, aga selline ma olen.

Olin juba oma positsiooniga leppinud, aga siis hakkas miskit närima, et tahaks mööda ja ikka rohkem oma sõitu sõita. Ühel laiemal kerkival osal tegin oma soovi teoks ning möödusin ühest. Üks veel ja siis ei pea ma enam nende rütmi jälgima. Plaan oli järgmisel laiemal lõigul teine selg ära võtta. Plaan oli hea, aga ma ei arvestanud oma oskustega, sest nii kui teelt kõrgemale metsavahele keerasime ja käiku kergemaks vahetasin, siis jalad käisid tühja. Proovisin raskemaks tagasi vahetada, aga ei miskit ja hoog rauges ja tundus, et hakkab juba tüüpiline vabalangusega külje maha panemine. Siiski sel korral täit errorit ei tulnud ja jala sain lahti ja püsti jäin, aga keti olin suutnud maha ajada. Astusin ilusti kõrvale, lasin kõik mööda ja nihverdasin keti peale tagasi. Nad isegi ei paistnud enam metsa vahelt mulle. Lihtsalt mina, ratas ja loodus. Sain harjutada ratta seljas kitsastes kohtades olema. Kiirust just ei olnud, aga tõeliselt äge. Tempo oli just selline, et mul oli tore. Jõudsin vaadata mis tuleb, jõudsin inimestele naeratada, jõudsin seljatagust jälgida, jõudsin vaikselt nikerdada. Mingil hetkel hakkas keegi mu ees kumama ja miskit süttis taas. Minule märkamatult tempo tõusis ja taas olin tal järel ning taas oli vajadus mööduda. Kujutasin ennast tugeva ja osavana ning hakkasin pihta, aga veel enne kui ähvardavalt lähemale jõudsin ajasin igaks juhuks taas keti maha. Kui laial siledal teel parema õnne puhul saaks ka jooksvalt keti tagasi, siis kitsal tõusval mitte kõige siledamal käänulisel ma seda ei oska. Mis seal siis ikka. Astusin taas kõrvale. Ehk oligi hea ja ma sain ilma teisteta seal ukerdada. Sest mulle, kes ma isegi rattamaratoni sarja liiga kohutavaks pean, oli nüüd tavaliselt külateelt siia tulemine päris suur erinevus. Minu õnneks teiste Haanja100 sõitude jälgimine on õpetanud, et sadulas rahulikult tulles on kukkumise protsent väiksem kui pooleldi rattal või pidureid ahistades. Ja nii ma lihtsalt sõitsin kohtadest, kus ma muidu kindlasti ei julgeks. Mulle meeldis.

25 minutit ja esimene ring tehtud ning kõik see rada uuesti. Nüüd ma juba teadsin mõnes kohas hooga peale minna on mõistlikum, nüüd ma ka teadsin, et mõne laskumise lõpus on kahtlane nõks, mis mu käest läbi lööb, nüüd ma teadsin, et mu ratas mahub puude vahelt läbi, nüüd ma teadsin, et teised saavad must märkamatult mööda. Uskumatult vahva oli. Viimase ringi tagasi suunal suutsin ma ka jäädavalt ühest mööduda :D. Ta rattal olid küll porilauad ja ta kõndis palju ja noor oli ka, aga ikkagi möödusin :).

51 minutit ja 9,8 km puhast mässamise rõõmu. Kiirus ei olnud just teistega võrreldav ja tõenäoliselt inimene, kellega ma oma mõtetes usinalt nii poole maast ägedalt võistlesin, seda ei tajunud, aga lahe lahe. Ja lisaks riputati II koha medal ka kaela. Mitte, et ma tugev oleks ja seda vääriks, aga lihtsalt võistluseid peab oskama valida ;). Kodus särasin kui pühademuna – minu esimene rattakross.

Rubriigid: jalgrattasõit. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s