Kuigi tuul oli puude ladvad maani puhunud ja tänavalgi võis okstega piki pead saada, siis ikkagi miskit tõmbas sinna metsa. Ja kui päeval juba tundus, et logistika mind täna starti viia ei suuda, siis sõber tuli ja aitas ning stardis me kõik olime. Ja meid oli palju. Rajaks R4 – 1,4 km ja 4KP.
Ütleme nii, et punktid olid leitavad ja paiknesid ilusasti teedel. Olime küll rajal R4, siis ikkagi tekkis kohati teede tuvastamisega raskusi, aga meie õnneks hiline start aitas meid ja kohtadesse, kus me ei suutnud teid tuvastada, olid meie kaasseiklejad ilusad rajad teinud. Noortest vanem ekipaaž oli täitsa sõiduvees. Joosti, mässati, otsiti ja piuksutati seda punkti ja mitte vähe, aga peamiselt ikka peideti ennast kuhugi taimestikku. Me küll mainisime, et nad võiks ikka vaadata ka kuhu nad ennast heidavad, aga heideti kõikjale. Autos pärast vaikselt arutasid, et näe kõrvenõgese kõrvetamist enam ei olegi tunda. Kõige noorem kippus küll murduma, sest tema pisikesed jalad ei suutnud nii kiiresti lipata, et teiste noortega sammu pidada. Lisaks oli loodus nii põnev, et pidevalt tuli seisatada ja uurida ning ka see ei soosinud teistele järele jõudmist. Aga ei ole muret, mida kätel kandmine ei lahendaks ;).
Täitsa mõnusad 48minutit metsas. Tehniliselt hullu arengut ei tundud ja peamiselt sai iseloomu kasvatada, aga eks sport selleks ju ongi. Kui kodus kaarti uurisin ja nägin, et R1 kujutas endast 5,9 km ja 18 punkt ning lisaks stardis kohatud inimeste muljed raja raskusest, siis väikene miskit jäi küll hinge närima, et oleks ka tahtnud proovida seda kõike. Eks järgmine kord!
Metsakunnid 