Valgamaa orienteerumiskolmapäevak – Kääriku (27.05.2015)

Kas teate kui libe on märjas metsas? Täna anti mulle võimalus seda tunda. Ma kukkusin puudel, ma kukkusin mäest alla, ma kukkusin mäest üles minekul, ma kukkusin nati raskemini läbitavas metsas, ma kukkusin oja ületades ja siis olid veel need korrad, kus ma võitlesin püsti jäämise nimel, ja veel need korrad, kus papud käisid all tühja. Oli see vihm ja Kääriku või minu sobimatud jalatsid, aga vot oli libe. Rajaks siis sel korral R2 (7 KP ja 3,4 km).

2015Kaariku

Esimesed sada meetrit oli mul kõik kontrolli all, aga kontrollile järgnes suur segadus. Kaardilt nägin küll, et üks suur tee läheb ja mine ja lippa, aga reaalselt läks seal igas suunas igas kohas igasuguseid asju. Kiikasin vist kolmest valest tee/raja otsast sisse ja kratsisin nati ka pead. Alguse suur segadus üleelatud oli rahulik minek kuni lagedani ning lageda nurgast panin suuna punkti. Sihtisin kahe mäe vahelt minekut ojani. Üle oja otsustasin ikka ilusat tasakaalunumbrit näidata. Valisin sellise peenema lauge puu ja asusin teele. Keset oja hakkasin suurest rõõmust veel õõtsutama ja kohe karistati. Raks ja ojas ma olin. Olin küll jõudnud teisel pool oja lagendikule, aga see ei tundunud mitte see õige. Paistis, et metsas turnimise ja oja ilunumbritega oli nihkunud vasakul. Asusin otsima pisikest orvandit. Orvandi koos punktiga leidsin, aga minu üllatuseks pisike orvand oli tegelikult suur ja järsk.

Plaanisin mööda lagedat metsani ja sealt ca 150m suunda punkti 32. Reaalsuses mööda lagedat metsani ja siis suunaga metsa. Jõudsin läbi metsa lagedani ja natukene niiske oli ka. Arvasin ennast otse punkti all olevat ja nüüd vaja vaid padrikust punkt leida. Ründasin seda padrikut kolmest suunast, aga ei miskit. Nägin teiste jälgi ja mõtisklesin metsas olevate teede moodustiste üle ja ründasin uuesti punkti teise nurga alt. Jätkuvalt ei midagi. Otsisin metsas punkti ja siis vaatasid elektriliinid mulle otsa. Ronisin metsast välja ja elektriliini, tee ja oja juures ma olin. Punktist tugevalt üleval. Järgmiseks plaaniks sai elektriliini ja tee ristumise kohalt metsa murda ja püüda mööda lagedat triipu punktini jõuda. Murdsin metsa ja asusin suunaga minema. Kohtasin kahte nagu teed, aga kaardilt neid tuvastada ei suutnud. Jätkasin suunaga. Olin taas kohas, kus ma enne ringi traavisin ja punkti otsisin. Hakkasin juba uut tuhnimist kavandama, et ikka iga juurika alla ka saaks vaadatud, kui turgatas, et ehk olen hoopis punktist üleval ja pole kunagi seal lageda märjal alal olnud? Jätkasin minekut ja nii 50 meetri pärast maastik kinnitas mu kahtlusi ja kui oli möödunud 40m30s stardist, leidsin ka teise punkti.

Suund 31 punkti ja minekule. Kuidagi mõnus oli vihmakrabinas seal üksinda oma asja ajada. Mäest üles ja siis alla, paremal terendas järveke ja punkt oli just seal, kus peab. Juhuu. Seadsin küll suuna 35 punkti, aga tegelikult järgisin oja ja siis otsisin kohta, kust oja ületada. Leitud, ületatud ja puudel turnitud ja vaikselt ronisin mäe otsa, aga punkti seal ei olnud. Hmm. Uurisin veel kaarti ja loodust ja ennast tundes oli loogiline, et olen naaberkünka otsas ja ennast tunnen ma hästi, sest just seal naaberkünkal see punkt oli.

Järgnevaks oli plaan leida tee, mis viib lagedani, ja siis mööda lageda äärt punkti. Tee leidsin ja lageda ka, aga seal oli aed ees. Jalg küll ulatas üle astuma, aga ma ei olnud kindel kas see on lubatud ja nii otsustasin mööda kaldus helerohelist metsa alust punkti turnida. Eks ma kallistasin neid puid rohkem kui tavaliselt, sest jalad lihtsalt libisesid. Edasine tundus kaardilt kerge minek punkti 38, aga kuna ma juba täielikult olin suutnud kaotada usu teedesse ja radadesse, sest metsas oli neid radu/teid/sihte kõvasti rohkem kui mina kaardilt oskasin lugeda, siis olin pidevalt segaduses. Vaikselt lippasin mööda rada, ristumine, teine ristumine, kaar ümber mäe ja punkt käes. Ja kuigi nüüd oleks võinud eeldada lõpujooksu, siis reaalsuses kõndisin, vaatasin, peatusin, nuputasin, et mis nüüd kuhugi läheb ja mis peaks olema see õige. Endal oli ka natukene juba piinlik nii kohmakalt seda lahendada, aga lõppu ma jõudsin.

1h16m01s ja tagasi ma olingi kõigi leitud 7 punktiga. Läbisin 5,54 km ja süda tiksus keskmiselt 139 lööki. Tõenäoliselt oleks pidanud paremad teed punktide ründamiseks nuputama ning tõenäoliselt oleks abiks ka olnud teadmine, et punktiread metsas võivad tähistada ka neid radu seal. Tõenäoliselt oleks ka kasu olnud nati parema pidamisega jalatsist, aga hetkel on need lihtsad jooksujalatsid parimad mis mul on ning mulle meeldib vesi sisse ja vesi välja süsteem. Seda vist ei ole vaja enam mainida, et ma võiks tugevam olla ning paremini metsa ja kompassiga hakkama saada 🙂

Kuigi aknast vaadates ilm ei olnud parim, siis metsas oli vihmakrabina saatel mõnus ja teraapiliselt rahustav nikerdada.

Rubriigid: kompassiga metsas. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s