Lajavangu sõites plaanisin R2 rada, sest tehniline ahvatles ja kuidas ma ikka arenen kui endale väljakutseid ei esita. Minu ja korraldajate õnneks tegin ma enne rajale tuiskamist 1h05m jalutuse R8 rajal. Ei näinud ma neid üksikuid teid ja ka reljeefi mõistmine ei toiminud. Kärpisin plaani usinalt ja olin juba peaaegu R5 minemas kui käsi ikka R4 kaardile joonistas.
Esimesse punkti 43 lähenesin aupahtlikult suure suure ringiga, aga vähemalt püüdsin natukene sportlikumat joont hoida. Teise punkti 44 proovisin suunaga minna. Kuni teeni oli vist kõik kontrolli all, aga teisel pool teed ei osanud ma midagi tarka teha. Aga vähemalt õnn naeratas. Kolmandasse põrutasin taas suure suure ringiga mööda neid üksikuid teid. Ja siis hakkas pihta – teid olematult, reljeefi küllaga. Kui veel kaart oli ilusti laiguline, siis looduses minu jaoks sulandus kõik üheks, isegi sinist viirutust väga ei tabanud. Unustasin oma sportlikud mõtted ning asusin suuna ja usinalt reljeefi lugemisega minekule. Tempo oli aeglane, aga oli veel kindel. Punkti 59 otsides, just otsides olin ma kadunud. Ei suutnud ma reljeefi mõista ning lõpuks polnud isegi aimu, mis suunas otsima peaks. Minu õnneks sattus sinna olematu nähtavusega helerohelissse alasse asjalikumaid ja abistajaid. 39 minutil ma 59 punkti ka leidsin.
Edasi seadsin suuna ja uurisin veel tähelepanelikumalt reljeefi. Püüdsin tabada igat küngast ja lohku, mida võiksin teel punkti kohata. Ja seda reljeefi oli sinna kaardile ikka tihedalt joonistatud, kahjuks minu jaoks maastikule seda kerge joonistada ei olnud. See oli vist esimene kord sel aastal kui ma ka punktide legendi lugesin. Aga punktid vaikselt tulid ja kuigi rõõmu oli neist palju, siis väga kergendav oli pärast 1h07m58s pingsat jälgimist teele saada ja lõppu minna.
1h17m03s ja 17 punkti leitud (linnulennult 4,5km). Kui metsas liikudes veel sääsed ei seganud, siis järgmiseks etapiks varustust vahetades tikkusid ligi küll. Kiirelt kiiver pähe ja rattapapud jalga, põlved sooja ja minekule. Tänane kõige mõistlikum logistika mängis mulle veel 24km rattaotsa koju. Peale kahte kilomeetrit kruusal oli nati nukker tunne küll, aga juba 15 kilomeetril oli täitsa mõnus. Kägu kukkus, toomingas lõhnas, mõni üksik mööduv auto ja tee, mis kulges üles ja alla ja siis uuesti üles ja alla.
Suutsin täna endale metsas punased sipelgad jalanõusse sokutada ja meeldiv see ei olnud, aga ergutav :).
Metsakunnid 