Hommikune lumevaip meenutas talve. Kui tavaliselt aprilli keskel maha sadav lumi ei pane inimesi rõõmust kilkama, sest kui mitu korda suudab külmataat vingerpussi mängida enne kui suvi tuleb, siis siin oli elevust palju. Natukene isegi nukker oli kui lumi sulama hakkas, sest talv oli mõnus ja järgmist tuleb kaua veel oodata.
Suuskadel kilomeetreid mõõta õnnetus rohkem kui korra. Lisaks üritasin ka klassikaga sõbraks saada, aga reaalselt puusast jalga tõukama ei saanud ning kindlalt/mugavalt/graatsiliselt ma ennast klassikasuuskadel ei tundnud. Samas kaheksa korda olin suuskadel stardis ning puhtalt järjepidevusega tõin Otepää suusapäevakute kolmanda koha karika koju.
Lumelaua sain üle viie aasta taas alla ning korduvalt ja korduvalt sai harjutatud Kuutsemäe nõlvast alla tulekut. Areneda on endal palju ning meie lühikesed nõlvad võimaldavad seda küll ja küll. Vaikselt hakkas huvi tekkima ka üle hüpekate sõitmine ja just üle sõitmine, mitte hüppamine, sest nii kui laud lund ei puutu, siis on error ja järgmisel hetkel olen lumes siruli.
Esimest korda elus proovisin suusahüppeid. Eriti ärevaks läks kolm korda: 1) kui nägin neid ülipikki suuski, siis tekkis paanika kuidas nendega manööverdada ilma jalgu murdmata; 2) kui pidin maandumisnõlvast nende pikkade suuskadega alla sõitma; 3) kui pidin ennast esimest korda hoovõtupoomilt lahti laskma, siis mõtlesin küll, et miks ma küll siin olen. Aga meid juhendas siiras, toetav, julgustav ja väga kannatlik inimene ning nii oli lust iga ürituse kohta saada tagasisidet ja nippe, mida parandada.
Ja tohutus koguses kelgutamist. Tõeliselt mõnus talv oli, aga nüüd on paras aeg suusad suveunne panna ja kompass koos SI-pulgaga sahtlist välja otsida.
Metsakunnid 