Libahundi jälg – Kolga (25.10.2014)

Mul on ikka nii hea meel, et ma (Kristi) sinna rajale jõudsin, sest tee sinna ei olnud kerge. Kui tekkis soov Metsakunnidega Libahundi jäljele minna, siis ühel oli hoopis tung ennast kultuurselt arendada, teine ajas haridust taga ning kolmas rääkis kehvast ilmast ja võimetusest metsas liikuda. Üksinda ei andnud ma ka kuidagi võistkonna mõõdet välja. Soodsamalt registreerimise viimasel õhtul tabas mindki tunne, et kaugel põhjas see võistlus ja lõin käega. Aga kui maja vajus ööunne,siis miskit hakkas kriipima ja helistasin Tuulile.

• Kristi: „Kas sa muga laupäeval Libahundi jäljele tahad tulla?“
• Vaikus
• Kristi: „See on 6h metsas enda valituid punkte otsida ja mõnes kohas saab lisaülesandeid teha.“
• Tuuli:“Eee. Ma pean mõtlema.“
• Kristi:“Ega aega mõtelda ei ole, sest täna kukub registreerimine.“
• Tuuli:“Pane meid siis kirja.“

Eks see kõne kestis veel, aga nii palju kulus sõnu, et inimene muga metsa tuleks. Mainiks veel ära, et terve helistamise päeva oli vett kraesse tilkunud, tuul puhunud ja mitte soe olnud. Ka päike ei paistnud kordagi. Kui võistluse hommikul 5:00 kell äratama kukkus, siis mõtlesin küll, et oli mul nüüd seda vaja? Jah, oli küll!

Riietusest. Ilm oli nädala jagu miinust näidanud ning nii mõnegi auto teele jätnud. Päike küll soendas, aga nädalavahetuseks lubati pilvi, tuult ja nulli ümber temperatuuri. Neljapäevane jalutus (pulsiga 134-187) tavapärases riietuses metsas oli külm ning nii hakkas mõte talvejope suunas liikuma. Kuigi mu mässamist metsas niigi raskelt kuidagi sportimiseks tunnistatakse (loe: mina veel usun, et tunnistatakse, aga tegelikult pigem ikka ei tunnistata), siis idee oktoobris võistlusele minna talvejopega oli mõnele ikka liiast. Ja nii ma pakkisin sportlikuimaid asju kotti. Aga stardis teisi ei olnud ja metsas mind ka keegi ei näe ning nii soepesu, lipad ja paks talvejope mu selga rändasid. Müts oli ka silmini, sall kaelas, aga mäekindad jätsin autosse, et natukenegi sportlikum välja näeks 😉 Õnneks Tuuli oli soojusega päri ja nii me kahekesi talvejopedes starti suundusime.

Raja planeerimisega on meil viimasel ajal raske ja ma arvan, et paar võistlust veel ja ma olen aluse, nõelte ja nööriga planeerimas. Sel korral tuvastasime kaardil kohad, kuhume tahame minna (lisaülesanded ja Viru raba) ning proovisime miskit sinna vahele mõelda. Tahaks tugevaks saada, et jõuaks kõik punktid, ülesanded ja looduse kohad läbida, aga meie võimeid aimates sai planeering selline: 50–28–34–81–37–29–46–54–63–45–66–55–82–59–83–44–36–35 ja siis oleneb ajast kas otse finiš, finiš koos 24 ja 43 või kui oleme ulme tugevaks saanud, siis prooviks 92 juurde ka jõuda.

Stardis on meil edusamme, sest kui start anti, siis me juba kohendasime pärast wc läbimist pükse ja sammusime stardi suunas. Stardis saime ülesandeks leida punktis 50 Kolga mõisa abihoonetest: viinavabrik, kaevumaja, väravamaja, ait ja pikk rehi. Kolm esimest leidsime autost nähtud tähise, teiste liikumise ja oma silmade abil ning kahe viimase jaoks läksime lugesime ikka asendiplaani ka. Kui rajameister Kolga piirkonna tutvustuse saatis, siis ma ikka lugesin ja jätsin nii mõnegi sündmuse, daatumi ja tegija sealt meelde. Ja koolimaja ja spordihoonet otsides sattusin kultuurimälestiste riiklikusse registrisse, kus ma Kolga mõisa asendiplaani ka passisin, aga nii äge ma ei suutnud olla, et see ka meeles oleks olnud.

Teel punkti 28 kohtasime hobuseid, kes lausa kutsusid sõitma. Mina valisin tuules lehviva laka ja sabaga sellise ürgselt jõulise hobuse ja mu vaimusilmas olime võimas vaatepilt küll üle põllu kapates. Tuuli valik langes pisikesele varsale. Ma küll vaimusilmas seda uhket kappamist üle karjamaa ette ei suutnud kujutada või mu aju keeldus seda tegemast, aga ju nunnumeeter tegi Tuulil omatöö ja ratsionaalsus jäi mõneks teiseks korraks.

Elektriliini alt me punkti leidsime ja tatsasime täitsa ok kiirusega 34 punkti. Legendist „vana sillasammas (läänekaldal)“ jõudis meieni „silla läänesammas“ ning lasin veel lendu vaimukusena kõlava lause, et ei tea kas sild ikka ise ka on. Oi seda üllatust kui see vaimukus osutus tõeks ja meie jõe ida kaldal asusime.  Ja ilma jututa, et mu pikemad jalad saavad vähem märjaks, heitis Tuuli jope seljast ning asus üle turnima. Et ma täitsa mõtetuna ennast ei tunneks ulatasin ka jõe ida kaldal paar korda abikätt tasakaaluks. Kui alguses tundus minek suht kindel jalad märjaks teema olevat, siis lääne kalda juures Tuuli avastas, et jalad kuivad ja surus täiesti ohutus kohas ühe jala vette. Ehk kulunud oli 45 minutit ja 50% Tuuli jalgadest märjad. Punkt ise asus veel silla samba kohal puu küljes, kuhu Tuuli hämmastavalt kiiresti üles turnis. Taas jõe ida kaldal kohtudes oli Tuuli number pooleks. Kuigi Tuuli rääkis, et tõmbas silla konstruktsiooni vastu puruks, siis ma jätkuvalt kahtlustan meeletud lihaste jõudu selle purunemise taga olevat nagu Twilight´dis Jacob oma riietega tegid.

Aeg oligi lisaülesandeks punktis 81. Kohtunikele lähenedes märkasime erinevadi õhuakrobaatika vahendeid puude latvade pool. Hmm. Üks meeskonnast sai seal üleval turnida, aga ise pidime otsustama kes ja kus. Jope heideti seljast, kiiver suruti pähe, rakmed selga ja suund mütsiga noormehe juurde ehk valisime redelit mööda puu poole mineku. Tuuli asus ronima ja mina sain selle raske stabiliseerimise ülesande ehk pidin rippuma ja massiga redeli stabiilsemaks muutma. Algus läks meil suurepäraselt, aga minu ergutuse, roni kiiremini ma enam ei jõua hoida, peale arvas Tuuli, et elu peab ikka seiklus olema ja keeras ennast kummuli ja jätkas kõht taeva poole redeli all liikumist. See vist klassikaline liikumisviis ei olnud, sest kõrval atraktsiooni kohtunik unustas oma kohustused ja asus Tuulit jäädvustama erinevate nurkade alt. Puuni ta jõudis ning mingi imega suutis ka ennast taas redeli peale vinnata ja punkti ta võttis. Aga veel enne kui ma suutsin turnivat Tuulit jäädvustada suutis ta sealt alla hüpata (nii pidigi tegema). Õnneks meie kohtunik mõistis mind ja tiris Tuuli sinna rippuma tagasi ja pilt sai jäädvustatud. Üldse väga muhe, ergutav ja lõbus kohtunik sattus meile.

Leia pildilt punkt 29

Marssisime rõõmsalt mööda metsarada ca tempoga 8m40s kilomeeter punktidesse 37 ja 29. Mets oli ilus, sammal oli pehme, nähtavus oli hea ja punktid tulid meie juurde. Hea töö eest premeerisime ennast šokolaadiga. 46 punkti 1,5m kivi me natukene otsisime. Olime küll reaalselt otse kivile minemas, aga ikkagi ronis kahtlus sisse, et oleme mööda käinud ning sammusime tagasi kivist eemale. Kui teeni jõudsime, siis keerasime otsa taaskord ringi ja sammusime sel korral kivini välja.

Et me siia metsa mööda teid pole kõndima tulnud, siis 1h47m pärast starti võtsin ka kompassi taskust välja ja seadsime suuna otse punkti 54. Üle põllu teeni, suuna korrigeerimine ja taas põllule. Kuigi suund oli määratud, siis kuidagi hästi see ei hoidnud ja pigem lugesime maastikku ning kraavini me jõudsime. Otsisime küll punkti teisel pool kuuske ning leidmisele aitas kaasa kaasvõistlejate hõige „tüdrukud“. Kompass tagasi tasku ning siht elektriliinidele, et minna Pudisoo jõe kopratammi avastama. Meie esimene Libahundi jälg Märjamaal on veel jäädavalt märgistanud elektriliinid minu jaoks piirkonnaks, kuhu ma enam vabatahtlikult rada ei planeeri. Ka sel korral suhtusime, et lähme vaatame ning vajadusel lähme ikka teeni välja, aga elektriliinide all üllatas meid kergesti läbitav tee peaaegu punktini. Kuna külm oli oma tööd usinalt teinud, siis kõik see vesi ja muda oli mõnusalt kandva jääkihi all. Ja nii kui sa külm tööd ei usaldanud ja läksid rajast kõrvale pokkudele ohutumat teed otsima, siis karistati see kohe vesiselt ära ehk 2h15m Tuuli jalad 100% märjad. Seda hoogsamalt ta ründas kopratammi punkti ja jättis mind seda jäädvustama.

Meie ametlik versioon järgnevast on, et Metsakunnid tegid 1,5h piknikut metsas ja siis liikusid punkti 55. Mitteametlik versioon räägib, et kopratammi juures nähes teisi metsast tulevat tekkis meil idee hüljata punkti 45 liikumisplaan (jõe äärt mööda ojani ja siis oja äärt mööda otse punkti) ja koukida taskus kompass ning minna suunaga läbi metsa punkti. Seadsime siis suuna ja asusime minekule. Poolel teel kohtasime sihti ja elu tundus ilus. Nägime ka kapsavat kitse, kes alguses hundina paistis. Sammal oli jätkuvalt pehme ja meeleolu laes. Kohe-kohe pidid söödasõime varemed koos punktiga meieni jõudma. Lootus veel püsis kui olime ca 200 meetrit rohkem käinud ja püsis kui avastasime ennast järsku valel pool oja ja püsis kui oja oli sirge asemel käänuline. Kui sihi lisaks avastasime, siis läks väga keeruliseks enda asukoha ja looduse sobitamine. Kui me alguses arvasime ennast seal punkti kõrval oleva käänulise oja juurest (kaardil 1?), siis liikusime mööda oja tagasi. Kui siht tekkis, siis arvasime, et ehk ikka õige oja, aga lihtsalt sirgena kaardile joonistatud ja näe sihti mööda ju oja kulgeb. Korra käis ka mõtetest läbi, et ehk selline ongi Pudisoo jõgi. Kui oja sihist eemaldus, siis oli hämming. Kuna me kogu aja olime uskunud ennast pigem ida poole kaldunud olevat, siis kuskil 50 minutil tegi Tuuli väikse märkuse ehk oleme hoopis siin – tugevalt teisel pool (kaardil 2?)? Kodus diivanil kaarti vaadates tundub see nii ilmne, aga vot metsas ei olnud. Tegime siis liikumises 90 kraadise suuna muutuse, et küll lõpuks jõgi või tee vastu tuleb. Tuli oja (kaardil 3?) ja juubeldasime, sest jätkuvalt uskusime, et kohe mööda oja leiame punkti. Turnisime seal oja ümber puude all ja puude peal. Ja siis ristus meie teega oja. Ja ikka veel uskusime, et kohe oleme punktis ja autode hääled maanteelt ei tundunud isegi kahtlased. Ja siis tuli avastus, et reaalselt oja lihtsalt tegi 90 kraadi pöörde ja see ei sobinud meie maailmapilti ka parima ettekujutlusvõime juures. No nii ju ei saa ometi olla!? Uurisime kaarti ja olime veel suuremas hämmingus. Vaikselt tundus, et ehk olime kõrval oja pidi tulnud (kaardil 4?). Kuna me kindlalt ei teadnud oma asukohta ja ikka tahtsime Viru rabasse jõuda ja võistlus hakkas nagu juba otsa saama, siis otsustasime, et lähme mööda sihti edasi ja liigume autode häälte suunas ja kui teele jõuame, siis eks vaatame kus oleme. Kuidas me aimatavatesse kohtadesse sattusime me jätkuvalt küll ei tea, aga kompassi surusime sügavale taskusse ja enne koju jõudmist sealt enam välja ei võtnud. Siht oli täpselt selline, mis punkti leidmata tohutu aja ekselnud inimese viimase motivatsiooni kübeme võiks viia. Aga me ei oleks Metsakunnid kui see meile nii mõjuks, meil lihtsalt võtab selle läbimine tohutult aega. Teele jõuda ja oma asukoha taas paika saada on ülim ning siis üle tee ja mööda väikest rada edasi, siis 90 kraadi paremale metsa ojani, siis teist oja mööda punkti 55 on juba super. Aga nagu ma ütlesin Metsakunnid tegid 1,5h piknikut ja kes ütleb, et piknikukohaks ei sobi võpsik?

Lisaülesande punktis 82 puhusime oma õhupallid täis, üritasime riputada neid stendile, et nooltega puruks visata, aga vot üks õhupall sai jooksu ja muudkui hõljus ja lendles metsa all kaugemale ja kaugemale. Kuna palli pidi katki tegema noolega, siis metsa all lendleva palli püüdmine ilma seda lõhkumata ei olnudki nii kerge ülesanne, aga kätte me saime ja stendile riputasime. Kui mina nooli lennutasin, siis Tuuli jälgis kullipilguga noolte maandumist, sest taas ähvardati ränkade sanktsioonidega kui nooled kaotame. Aga 6 või 8 viset hiljem olid me pallid katki, nooled tagastatud ja suund 59 punkti peal.

Kuigi punkti 59 juures oli kraavi otsasid palju, siis meil õnnestus just sinna õige otsa sattuda ja 4h27m56s hiljem ei lahutanud ükski punkt meid rabast. Sel hetkel kui me rappa suundusime ei olnud me kindlad õigeaegselt finišisse jõudmises, aga see ei takistanud meid kõikide infotahvlite sisuga tutvumast, sest legendi lugedes tekkis tunne, et ehk lisaülesandeks on hea midagi sellest rabast ka teada. Tagantjärele tundub, et mul on tekkinud janu uute teadmiste järele ja vajadus, et keegi neid ka kontrolliks 🙂 Aga raba oli ilus ja oma talvejopedes oli seal isegi tuulega mõnus. Ja vaatetornis ootas meid kauguste hindamise ülesanne. Kerge pettumus, et keegi meie uusi teadmisi ei tahagi teada, asusime hindama. Esimene märkide otsimisel kauguste hinnang andis: lõuna, ida, põhi, lääs. Aga me ühe ringiga ei piirdunud ja siis olime kindlad, et lõuna on kõige lähemal ja kui seljaga lõunasse olla, siis vasakul on kõige kaugemal. Et mitte huupi pakkuda, siis kandsime kõik märkide asukohad kaardile ja hindasime kaardilt kaugusid. 5h00m35s panime vastuse lukku ning olime rahul.

Tõstsime käimise tempot ja mõtlesime, et lähme teeni, siis punkti 36, sealt otse järgmise teeni ja siis finiš. Lootsime jõuda enne aja kukkumist, aga selle teostatavuses me ainult uskusime. Tatsasime edasi ja juba oli kuulda autode häält ning siis tegi tee kummalise pöörde ja siis veel teise ning meile vaatas vastu ristmik, mida kaardil küll seal ei olnud. NO nii ju ei saa ometi olla oli esineme reaktsioon kui avastasime, et olime finišist veel kaugemale kaardi alla äärde Tallinn-Narva maantee äärde kõmpinud, aga mis siis seal ikka. Uueks plaaniks sai punkt 44 ja siis 36 ja finiš. Sihti kartsime, aga see hellitas ja lubas käia ok kiirusega. Punkti 44 raiesmiku leidsime ning kuna mets oli nii mõnusalt läbitav, siis liikusime otse 36 poole. Kohtasime raiesmikku, siis ristuvat teed, siis teerada ja juba paistis helendavalt me 36 raiesmik ja punkt. Et 5h34m34s punkt tuua tegin ma ka ainukesed jooksusammud seal nii mõnusas pehmes metsaaluses. Veel enne asfaltteed metsas viskas Tuuli ennast kõhuli ja siis rääkis, et kui ei kuku, siis ju ei sunni ennast piisavalt pingutama ja ei anna endast kõike. Lubasin järgmisel korral ennast kohe kõhuli visata, et ei tekiks minu pingutuses kahtlust.

Ja nüüd algas asfaldil võitlus ajaga. Viimase tunni kohta liigutasime oma jalgu päris usinalt. Tatsasin tempoga ca 7m40s kilomeeter ning Tuuli kõndis nati aeglasemalt ja siis vupsi viskas joostes järgi. Minu pakutud tempo aeglustus tundus talle heategevusena, mida ta ei vajanud, ja nii me nagu lõõtsaga asjandus liikusime. Mingil hetkel hakkas lubama, et me jõuame aega, aga et seiklus ikka seiklus oleks, siis tuli meelde, et ma kella käivitasin kui me juba liikusime stardiülesandega rajal ehk kõigele lisaks oli veel x ajaline faktor. Veel lõpusirge alguses kuulsime, et 3 minutit aega (Kristi meelevaldne tõlge tundmatust keelest) ja kooliõues kõlas pool minutit ja SI-pulk pessa ja lõpus me õhetavate põskedega olime. Kui startidest võib jääda mulje, et ajaplaneering ei ole meie teema, siis lõpuprotokollist on näha, et omame seda täiesti ideaali lähedaselt ehk viibisime rajal 5h59m59s.

Ja meie vägiteod numbrites. Kogusime kokku 67 punkti 218st. Olime 134. meeskond 157 ning 25. naiskond 30st. Protokollis paiknesime kõrvuti väikeste lastega peredega. Detailsemalt saab tulemusi vaadata siit. Linnulennult läbisime 17,21 km ja kell näitas kilomeetreid 27,51km. Kristi süda tegi keskmiselt 137 lööki minutis (max 186). Teenisime ka 83 lisaülesande juures kauguste hindamisel miinuse, mis tegi natukene nukraks, aga kui foorumist Maido õiget vastust lugesin (Õoge variant oli seal Lõuna-Ida-Põhi-Lääs, kaugused 89, 110, 128 ja 141m), siis alguses tabas mõte, et mis mõttes lääs kõige kaugemal? Ja siis avastus, et olin ida ja lääne sassi rajal ajanud ning kui käega läände vehkides Tuulile idast rääkisin, siis tema vastu ei vaielnud. Ju polnud ajud enam töös 😀 Kaks korda oli ka rajal talvejopedes liiga soe: korra ca 1h juures ja teisel korral lõpukiirendusel, aga muidu ideaalne riietus meile. Tuuli tundus jätkuvalt rõõmus ja hetkel jäi mulje, et teinekordki müttaks ta kaardiga metsas. Ja juba 23:06 paistsid kodu aknad ning 00:13 puutus mu pea rõõmsalt patja ja keha hakkas puhkama. Mõnus oli ja tahaks veel 🙂