No jah siis…

Kahjuks pean kirjutama, et Metsakunne taas ei ole võimalik järgmistel kordadel xDreami ja muudel karmidel võistlustel kohata. Põhjuse võiks ju vabalt veeretada meie kolmanda liikme kaela, sest Metsakunn on uhke ka ning kui ikka kolmanda kutsumise peale selget jaatavat vastust ei tule, siis kaheksandat korda me kutsuma ei hakka. Aga tegelikult juhtus Kristi lehest lugema artiklit, et valu ei ole mõtet kannatada ning läks näitas oma põlved ette ning nüüd 3-4 kuud rahulikku olemist taas soolas. Suures nukruses jagas oma kurbust ka Kärdiga ning koos sai ikka mõne minuti arutletud teemadel, et kuidas nüüd nii ja mis seal ikka salata sai ka alatud, et miks mina. Aga teine telefonikõne oli juba rõõmsam, sest need 3-4 kuud on ju köömes võrreldes eluga ja aeg lendab ruttu, kui tubli ja kannatlik olla, siis on lootust tulevikus taas sportida (ilma valuta) ehk hetkel veel õnnetub seni lõhutut taastada. Lisaks tekkis ideaalne võimalus talveks korralikult vormi koguda ja mitte kohe rahmima hakata, nüüd ei ole vajandust hullult tubli olla ja palju palju trenni teha, vaid on vajadus süsteemselt liigutada ja arendaval režiimil olla ning vaikselt saab ka iseloomu kasvatada. Neid positiivseid külgi isegi jagus veel ja päev enam nii hall ei tundunudki. Eks see sport üks iseloomu kasvatamine ole. Aga vähemalt Kärt rassib võimsalt rattaga erinevatel rattamaratonitel vapralt edasi.