Õppida on vaja ja kohe palju, et ei tekiks metsas kaarti vaadates hämmingut, et peaks nüüd põld, mets või võpsika tulema ning orienteerumise kaardil toodud punktide tähistused võiks ikka infot enne punkti anda. Hetkel Ihastes olin ikka segaduses, aga nüüd kõigest järge mööda.
Hommikuvõimlemine. Suurelt sai välja hõistatud, et hommikuvõimlemine harjumuseks ja tervis tuleb. Reaalsuses kannatasin need kolm nädalat ja lõin harjumust, aga nii kui ikka 21. päev kukkus, siis jõudsin ka järelduseni, et minusuguse ööinimese jaoks ei ole midagi õudsamat kui hommikunevõimlemine. Näpistada niigi nappidest unetundidest endale võimlemiseks aega ja säravalt kohe võimlema asuda oli ikka liig mis liig. Mõistsin, et voodis tuleb hommikuti vedeleda maksimaalselt võimaldatud aeg ja siis sööma asuda. Kahjuks veel ei saa minust tublit tervisest pakatavat võimlejat, ehk see aeg veel tuleb, aga liigutamine peab rõõmu valmistama, mitte olema veel üks lisa kohustus (neid kohustusi on niigi kuhjaga ellu jagatud).
Rullimine. Vaikselt ja visalt edeneb ning üllatavalt mõnus on. Eks tempo on ka selline, et saab ikka kõike nautida, ja kestvus on selline, et saab enne otsa kui raskeks läheb. Mis viga niimoodi liigutada. Tugevaks vist nii ei saa, aga hea enesetunne tuleb kuhjaga. Lisaks sai meie uusim liige rajale meelitatud ning Metsakunnidele kohaselt rõõmsal meelel pidevalt jutustades, et kohe annab otsad ja kohe sammukestki ta enam rohkem ei suuda veeres ta trenni, mis sujuvalt kujunes kaks korda pikemaks kui tema plaan oli, lõpuni. Isegi tempos ei andnud järgi. Kui meie siin Tartus nii tublid oleme, siis paistab, et Kärt seal lõunas sel teemal luuserdab 😀 Rullidega ennast Tartus näole pole andnud ning kui teema rullidega Käärikule sõita tõstsin, siis ma enamei mäletagi kuhu ta jutu kiirelt viis. Aga see ju vana tuntud tõde, et nõrgad peavad ikka trenni tegema kui tugevad lihtsalt tugevad on.
Annelinna päevak. Metsakunnidsest oli uhkelt Kristi ja Kerttu SI-pulk esindatud. Kuna starti sai ikka varakult mindud ja et ikka harjutada saaks, siis rajaks sai kõige pikem valitud R1. Meeles mõlkusid küll korrad kui me ka kõige pikema raja valisime ning siis ainult mõne punkti leidsime, aga ehk sel korral on julge hundi rind rasvane, mitte haavleid täis. Olin endale selga ajanud tüüpilise orienteerumise riietuse ning seal Annelinna majade vahel selliselt ringi jalutada tundus kuidagi imelik, nii olude sunnil üritasin joota siledal maal oma kõige graatsilisemat jooksu, mis teiste silmade jaoks tõeänoliselt nii graatsiline ei tundu. Korralikus metsas ma ikka kepslen nagu kitseke kui vajadus peaks tekkima. Kui tavaliselt punktid näitavad meile ikka hambaid, siis sel korral leidsin punkt punkti haaval ning alles lõpupunkti minnes suutsin ma ennast sinna majade vahele totaalselt ära kaotada, et kohe kuidagi ei saanud aru kuhu peaks liikuma ja lõpuks liikusin nii 90 kraadi ikka valesti. Kui metsas ikka liigud punkti, võtad punkti ja siis vaatad kuhu edasi, siis Annelinnas nii ei saanud. Liikusid punkti, võtsid punkti, hakkasid järgmist punkti suunda vaatama ja olingi seal nelja maja vahel kadunud, kohe täiesti kadus nii suunataju. Kui järgmise punkti suund enne punkti võtmist liikumisel vaadata, siis sellist kadu ei tekkinud. Minu suur avastus sellest korrast siis :D. Kõik punktid käes, suure sisemise õnnega 37m hiljem finišis punkte maha lugemas.
- Mees laua tagant: rada R1?
- Kristi: Jah
- Mees laua tagant: põhi või veterani klass?
- Kristi: !“#:_& Põhi (suures hämmingus, punasteades ja vaiselt, aga kiirelt vastates)
Kui varem ikka küsiti, kas põhi või need nooremad, siis nüüd on selline äkk vananemine toimunud ja mina mõtlesin et Metsakunnid on igavesti noored (ka väliselt, sest oma mõtetes oleme ikka nati nooremad kui passis kirjas). Tore oli, aga teistest Metsakunnidest tundsin puudust ja tahaks juba metsa ka.
Ihaste päevak. Vaikselt juba loodust näha, aga jätkuvalt stardis ainult Kristi ja Kerttu SI-pulk. Kuna metsas on kombeks ikka mõnusalt eksida, siis varustusse lisandus nii kompass kui ka telefon. Kuigi mõtted olid suunatud nüüd juba R2 peale, siis sportlik inimene stardis mulle kompassi kasutamist meenutades arvas, et ikka R1 peaks võtma. Mis ma ikka targematele vastu vaidlen ja R1-le läksingi, sest aega mul otsida on ning sääski ka veel ei ole. Esimesse punkti minnes ma enam selles valikus nii kindel ei olnud, sest ei saanud mina aru kus olid need rajad, mida mööda punkti oleks saanud liikuda. Aga punkti leidsin ja leidsin ka järgmise ja järgmise ning täitsa mõnus oli vaikselt sörkides seal metsas olla. Inimeste sammud lähenesid ja siis möödusid ja siis kaugenesid ja nii pidevalt. Püüdsin punkte ise otsida/leida ning teisi mitte väga jälgida, sest tahan ju õppida ja areneda. Püüdsin silmaga vahemaid hinnata, lugeda samme ja suunda panna, kaarti ja loodust kokku viia. Kuigi ma punktid leidsin suhteliselt normaalselt (välja arvatud lõpus paar), siis reaalselt miski väga ei toiminud. Kui läksin suunda, siis punt oli ikka paremal või vasakul, kui lugesin samme, siis 300 meetri kauguses punktis olin juba kohal, kui lugemisega alles kahe saja peal olin, kui vaatasin kaarti ja metsa, siis seal valge, rohelise, oranži ja täpilise juures ma küll aru ei saanud kus mis millekski muutus. Ja see punkti kirjelduse info peale nina ja orvandi mulle miskit ei öelnud ning mingil hetkel ma lausa lubasin, et enne järgmist korda ma ikka õpin nati neid märke ka. Samas oli äärmiselt mõnus 1h10m looduses viibimist. Tulin R1 rajalt uhkelt viimase naise ja eelviimase mehena ning enam ei kohkunud küsimuse „põhi või veretan“ peale ka ära. Kahju, et minu tegusid metsas šokolaadi vääriliseks ei tunnistatud (kuigi jah tegelikult võikski rohkem porgandit hoopis närida).
Kuigi jätkuvalt tunnen teistest Metsakunnidest puudust, siis väga toredad oli tuttvate tervitused rajal. Kuna ma ise olen endaga seal metsas maru ametis, siis kui mind ikka näete, siis tervitage aktiivselt, sest nii turgutav on tuttavat ja sõbralikku nägu näha.
Metsakunnid 