Alma Linnasprint I etapp – Tartu (26.03.2014)

Väga mõnus oli. Nii kaua pole kuskil stardis olnud, et juba hommikul hakkasid mõtted vaikselt stardi ümber käima ja mida lähemale 16:30 jõudis seda ärevamaks olek läks. Päeva jooksul sai Kärti ikka tihti tülitatud Mis sa selga paned? Väljas on nii külm ja tuuline, et ma tulen mäeriietusega? Kas sul stardimaterjalid on või peame kuskil võtma? Sul toast paistab jah soe, aga tegelikult on tuul ikka külm (Kärt üritas meelitada mind mäeriietusest loobuma). Kas ma korjan su peale või trehvame seal? Mis kellast starti minna? Ma ikka ei tea mida selga panna. Ma võtan siis kompassi. Kärt, kas sa ei mäleta, et Metsakunnid ei jookse? Ehk Kärdil õnnestus telefonidekõnede laviinist hoolimata nati ka tööd teha.
Tartu raekoja platsi me jõudsime. Kui nägite seal kedagi, kellel talvemüts sügavalt peas ja talvemantli alt paistsid lipad, siis see oli Kristi. Kärt saabus täpselt koos stardi avamisega, aga Kristi oli suutnud juba esimese järjekorra lõpuni seista ning nüüd ei jäänud muud üle kui numbrid kõhule kleepida ning stardi järjekorras koht sisse võtta. Seisime natsa ja seisime veel, aga ikka veel rajale ei lastud. Seisime siis veel ja tegime pilti ja ikka ootasime. Kuna tegemist oli paarisorienteerumisega, siis arutasime kas kompassi võtta või mitte. Esmalt tunnistasime fotoka eksistentsi olulisemaks ja kompassi jätsime kotti. Kui seal järjekorras pikemalt seisime, siis otsustasime ka fotoka hüljata, sest olime sel korral sportlikud.
Start. Naiste põhiklassi paarisrakend Kärt-Kristi numbri all 97 tuiskasid rajale. Krabasime elegantselt kaardi ja jalutasime ettevaatlikult stardikoridori lõpuni, et munakividel vigastusi vältida ning et keegi meist vähemalt stardikoridoris füüsiliselt ei mööduks. Kiire pilk kaardile ning mis? Tänava nimetusi ei olegi…nii harjumatu. Aga hakkame siis minema. Kuna ootamisest oli Kristil külm hakanud, siis võeti üles väikene jooksusamm lubadusega esimese punktini. Kõik läks ilusti tegime vajalikes kohtades pöörded ja kepslesime nagu noored peaaegu graatsilised hirved ning teekond lendas kuni jõudsime siis omaarust punktini. Ja mida seal ei olnud oli punkt (Kerttu ei naera midagi). Vaatasime siis korra tõsisemalt kaarti ja olimegi ühe tänava võrra varem keeranud. Tagasi minekut Metsakunn ei tunnista ning nii lippasime väikse ringiga punkti.

Kuna mõlemad oleme õpingute ajal Toomemäge külastanud, siis järgmiste punktideni minnes oli tihti dilemma, kas minna kaardi järgi või tuvastada punkti asukoht ja vajalik hoone ja liigelda nagu vanasti? Tegime nii ja naa. Püüdsime tuvastada asukoha ja nati kaardilt vaadata mõttekat lähenemist ning siis lähenesime mälu järgi. Kui metsas käies ragistame ikka korralikult võsas, siis linnas liigeldes tundus juba teekond üle muruplatsi nagu lubamatu tegevus ning nii ikka peamiselt kasutasime teedevõrke.  Punktide asukohad olid kergelt leitavad ja kaugelt märgatavad ning üles me nad kõik leidsime ja see on oluline ;). Lendlevast kergusest tiivustatud Kärt oli muidugi oma esimese punktini lubaduse unustanud ning muudui lippas ja lippas. Mis Kristilgi üle jäi? Ja juba 29m11s hiljem olimegi finišis (45 naiskonnast 32), kus jook, näts ja jogurt koos lusikaga meid ootasid. Meie raja valik ei pruukinud küll kõige ökonoomsem olla (kohe kindlasti ei olnud), aga see meid ei häirinud, sest milleks minna otse kui ringi saab. Meile meeldis ja kohe mõnus oli. Kohe nii mõnus, et nüüd ikka plaan kõikidel etappidel stardis olla. Oleks nii varem mõelnud, oleks nimelise numbri saanud, aga samas meile meeldibki anonüümsed olla. Rajal näeme!

Numbritest rääkides, siis kui Kärgi number hoidis Kärdist kümne küünega kinni, siis terve raja üritas Kristi number anda märku, et nagu keegi ei kuuluks rajale. Alguses vaikselt ja salaja üritas lahti vajuda ning siis minema lipsata. Nähes, et see ei õnnestu, siis üritas suure hooga minema lennata. Ja nii korduvalt. Lõpuks ei jäänudki nii ulaka numbriga muud üle kui käes hoida ning finišeerimiseks uhkelt ette kleepida. Miks number ei tahtnud Kristiga rajal olla?

Tarkust ka: xDreamile mõeldes kuluks meile väikene tunne Tartut tuur ära, sest kuigi koht tuttav, siis päris täpselt ikka ei tea.