Kalevipoja V rulluisumaraton – 21.08.2010

Nõnda. Ei teagi kust otsast kohe alustada. Metsakunnide tulihingelised kaasaelajad on ehk märganud, et kuidagi pikal-pikalt on vaikus siin valitsenud, ka stardijoonel pole Metsakunne näha olnud, aga need ajad on nüüd vähemalt osaliselt möödas 😉  Väike kubjas Kristi on tagasi ja valvab usinalt, et Kerttu ja Kärt ei looderdaks. Tegelikult Kerttu ja Kärt ei looderda, vaid nad lihtsalt mõistsid, et kaks Metsakunni ilma kolmandata mitte ei taha metsas viibida (Kärt on küll usinalt suusatanud ja ka Elioni radasid kulutanud, aga eks tunneb ta meist ka seal puudust ;)).

Nii nagu Metsakunnid alguse said rulli rajalt, siis taas leidmine algas taas rullidel. 27.07 sai Kerttu kõne, et kas Tartu maraton või Kalevipoja oma (Kärt küll vingerdas välja, aga Kerttule ei antud võimalustki mitte tulla)? Tartu oli ajaliselt ehmatavalt liiga lähedal, siis lähme meie Kalevipojale. Kas 20+ km või 40+ km? Hmmm..otsustasime, et teeme kontrolltrenni seisundi hindamiseks. Rullid ja varustuse ajasime kokku, aga kuna kuumust oli liiga palju ning paadisõit Emajõel kutsus, siis arvasime, et ega trenn eest ära ei jookse 😀

Istusime numbrid käes ja ärevus sees. Kuigi mõistusega võttes ei ole 21,9 km palju, aga sel hetkel meil mõistust ei olnud ning hirmu ja paanika peitmiseks olime lihtsalt lõbusad ;). Tegelikult oli maru mõnus seda stardi eelset ärevust tunda ja plaane genereerida. Kellegi (mitte meie) soovunelm oli, et me 55 minutiga lõpetaks, aga meie plaanisime nii 1,5h sõitu ning kui me ikka väga tublid oleme, siis 25 minutit ring.

13:05 – start. Lubatud vihma asemel paistab päike. Meil tüüpiliselt stardime sujuvalt peaaegu viimastena. Kardan, et see sama saatus tabaks meid ka tillu sõitudes 😉 Kristi ees ja Kerttu järgi liugleme mööda teed. Tõeliselt graatsiline tunne. Need viimased, kes meist stardis veel tagapool olid mööduvad nüüd sujuvalt, ei miskit uut siin päike all.

Esimene ring. Kristi kiikab usinalt üle õla, et mitte sarnaselt Kärdiga (2008. aasta maraton) Kerttut kuhugi kaotada. Kerttu annab tagasisidet, et tempo hea. Esimene pööre – oi seda oli häbi endalgi teha. Nagu oleks esimest korda uiskudel lahti lastud, aga mis teha kui trenniradadel ei oli vaja teha tagasipöördeid. Kalevipojale tüüpiliselt mõnus vastutuul. Tunne hea, tempo sobiv liigume vaikselt ees olevatele selgadele lähemale. Kiire pilk kellale 12 minutit möödunud pulss 187 – norm. Esimese vastutuule lõigu lõpus pulss 192….hmmm aga vähemalt tunne on hea ;). Esimene ring napilt alla 25minutit – plaanimajandus rõõmustab, aga mõistus mitte nii väga.

Teine ring. Mõistus utsitab nendele selgadele lähemale jõudma, et ehk saaks tuulde. Õnnestub, aga eessõitjate pidev tempo kõigutamine kiiremate möödumisel pidurdamise näol ajas jalad….kuidas nüüd öelda….nati pahaks.  Samas ise nii tugevad ka pole, et läheks mööda ja sõidaks eest ning nii laseme vahe sisse, sest Metsakunnidele meeldib ikkagi ise kulgeda.  Aga kui need seljad seal vastutuule lõigul taas lähedamale tulid, siis on ikka kergem küll kulgeda ning ära sellest sõidust me sel korral ei ütle. Teine ring napilt alla 24 minuti (Kerttu ajaliselt teadmatuses, et vähem paanikat, et järsku ei jõua).

Kolmas ring. Eesvedaja jäi meist kuhugi joogipunkti. Aitäh talle. Sihime uut selga. Leitud, püüame kinni ja kulgeme sisemiselt rõõmustades, sest viimane ring, mitte nagu maratoni puhul oleks 3 ringi veel minna. Hetke vormi pealt ikka juhuuuuu. Pöördel vaatas vastu tume tume taevas ja sinna pöördele kaotame oma selja (hea oli ta tuules sõita, aga tundus, et talle ei meldinud, et me seal olime, sest kui teda tänasime, siis see pilk oli kuidagi kuri). Tumedale taevale vastavalt on ka tuul tõusnud, kohe korralikult. 195 pulss on juba nati valus, aga pole hullu (ikkagi viimane ring) kuni lahke mees meie tagant pakkub end vedama. Ette ta läks ja kohe kadus ka eest. Selline tunne, et hõiska, et hei mitte niiiii kiiresti, aga ega me teiste innustust vähenda, vaid enda  viimased jõuvarud kokku ja järgi. Mõnusalt piimaste jalgadega me  ta ka kätte saame, nati naudime ka sõitu, aga siis rauges selle selja hoog. Taas me kahekesi. Vaikselt hakkab ka Kristi hoog raugema, Kerttu läheb vedama. Kristi hoog raugeb edasi, aga totter muie on suus, sest Kerttu kaugenevat selga vaadates meenus stardieelne vestlus kuidas Kerttu korduvalt rääkis, et tema järgi ei peaks ootama ning ikka minema kui tunne hea, sest tema eesmärk on läbisõita. Millegi pärast veel ei usuta kui Kristi räägib, et no ei ole vormi. Kerttu, väike inglike ikka nii rõõmus, et Kristiga taas rajal ja mitte ei jätnud teda sinna, vaid ikka utsitab ja ahvatleb oma selga püüdma. Ka raja kõrval olnud seltskond hõiskab rõõmsalt, et andke nüüd minna ja püüdke ikka enne vihma finišisse jõuda (jätkuvalt mainiks, et taevas oli tume, aga hetkel veel kuiv).  Oh viimane pöörde finiši poole – ei mingit vastu tuult enam. Inimese tunne tekkib taas. Mõnus on veereda oma pisikestel ratastel.

Finiš. Uskumatult mõnus. Selline oh ära tegime juubeldav tunne ja mitte et tegime midagi ära, vaid ikka olime tublid ja saime millegi suure ja tähtsaga hakkama. Super.  See tunne, mis tiivustas meid kunagi alguses metsa, on tagasi. See tunne ei sõltu saavutatud kohast, vaid puhtalt liikumise rõõmust.  Arvan, et see on meiega alati olnud, aga kuna pole ammu kogenud, siis hetkel joovastame sellest tundest üks ühel pool Eestimaad ja teine teisel pool. Tublid olime.

Numbritest rääkides. Oma plaani edestasime 2m 20s Kristi kella järgi. Lõpp ajaks saime ca 1h 12m 27,7s (Kerttu kiirem aeg). Olime  137 ja 138 lõpetaja 151st. Kristi keskmiseks pulsiks kujunes 187…hmmm. Tehke järgi või sööge ära, aga me oleme oi kui rahul. Pakatasime veel õnnest seal söögilauas oma sulanud šokolaadi leivaga süües. Oh mõnus on olla.