xDream I etapp – Ardu (26.04.2009)

Täitsa tore oli. Hetkel veel keha mõnusalt väsitatud, silm poolunine, aga tunne on ülim. Sel korral ei räägi me müstilistest seiklustest, imelistest pääsemistest, naljakatest juhtumistest, tundide viisi punkti otsimistest, vaid räägime pisiasjadest, mis muutsid selle pühapäevase xDreami nii toredaks.

Meile väga meeldis parkida peaaegu stardi kõrval. Me hing oli juba valmis pandud 800 meetri kauguselt starti lonkimiseks, sest üldjuhul me eksime ja eksleme ning kohale jõuame „pisikese” hilinemisega, seega head parkimiskohta me isegi ei looda. Seetõttu oli me õnn veel suurem, kui mied juhatati stardi vahetusse läheduse lähedale. Jõudsime kohale ka üpris vara, nii veits peale kaheksat. Niimoodi oli meil aega päris palju – istusime ja lebotasime enne starti niisama.

Meile jätkuvalt meeldib kui meie rattad ennast ise kuidagi autost välja veavad, kokku monteerivad ning lisaks veel likvideerivad tehnilisi puudusid. Seda võiks siiski juhtuda tihedamini 🙂 .

Meile meeldib ka ennast siia ja sinna pildile sokutada ning kuna teised meist pilti ei tee, siis teeme seda ise. Sel korral piirdusime „omamoodi” pildiseeriaga enne starti, sest siis sai aku tühjaks. Tegelt meeldis meile ka see, sest nii oli vähem träni kaasas tassida.

Meile meeldis see kevadiselt päiksepaisteline viguritega ilm. Sel korral puhus tuul ja kohe konkreetselt puhus. Enne starti õnnestus meil näha lendavat esmaabi telki ja inimest, kes selle eest põgenes. Kõik jäid ellu 🙂 .

Meile meeldib puhastena startida. Tavaliselt algab mustuse rünnak juba autos. Küll hüppab šokolaad meie pluusile, või ründab joogipoolis me pükse ning kui kuidagi oleme selle õuduse ületanud ja ikka veel puhtad, siis teeb ratas oma töö ning mustaks me saame. Sel korral oli kolm puhast Metsakunni stardis – harva juhtub, aga seda erilisem see on.

See loetelu võiks aina jätkuda, aga nüüd võistlusest. Stardist vudasime joosta kanuu valikorienteerumisse. Meie kaaslaseks sai pepukohtadega punane kanuu. Tunde ette tormates võib öelda, et need lohukesed seal pingis on ikka maru mõnusad ja head kui ikka pikalt tuleb kanuus viibida. Meie tee valikuks sai: 58-59-61-66-69-70-67-64-62-65-63-60-13-14. Meie punktivõtjaks Kärt, puhtalt lasime liugu tema vormi peal 😉 . Kerttu luges kaarti ja Kristi üritas tüürida kuhugi.

Hops vestid selga, kanuu vette ja minekut. Paar ilusat tõmmet ja maandume saarekesel, Kärt naksti kaldal, vudinal üle saare, punkt käes, kanuusse, kanuu eemaldumine kaldast. Juba sihime teist punkti. Kõik tundus klappivat. Enamus olid meist kaugel ees, mõni üksik kanuu ukerdas kuskil kaldal, üks kanuu üritas veel sõitma õppida (need keerud ja pöörded meenutasid juba meie Kloogat 😀 ) ning meie liuglesime rahulikult edasi. Ja siis jõudsime saare tagant välja. Korraldajad hoiatasid, et on tugev tuul ja laine suur, aga üllatusena tuli see ikka ning isegi mõni kilge vallandus Kärdi suust lainetel kõikudes. Meie plaani korrigeerimine arvestades tuult ja meid: 60-63-61-66-69-70-65-67-64-62-13-14.

Kui mitte arvestada, et kanuu etapp ise oli meie jaoks rõvedalt pikk, sest no me lihtsalt ei ole veekunnid ning kui teised sõuavad, siis me nagu õrnalt paitaks vett oma mõladega. Aga vähemalt liigume me edasi sihikindlalt oma plaaniga ning järjest kenamaks muutub ka meie kanuusõit. Eriti tundsime me uhkust oma kanuu parkimistehnika üle – parkimine ja parkimiskohalt lahkumised tulid juba üpris hästi välja. Üldiselt nägi välja kanuupunktide võtmine nii. Kui punkt oli võetav veest, siis sõitsime ligi ja Kärt elegantse liigutusega võttis. Kui punkti oli mõttekas rünnata maalt, siis Kristi-Kerttu viisid Kärdi kuhugi kaldasse ja siis Kärt kadus punkti poole. Nende Kärdi ootamise pauside ajal alguses arutasime kanuu teed, siis arutasime läbi jalgsi etapi jagamised ning siis otsisime välja isegi teed kuidas jalgsi etapi punkte võtta ning lõpus arutasime ka jalgratta etapi teekonnad läbi. Jõudsime küll palju arutada, aga tegelikult tegi Kärt maru head tööd. Me võisime ta kuhugi täiesti suvalisse kohta maha panna ja siis koos teiste eelnevalt ootajatega Kärti ootama hakata. Vaikselt plaanime oma edasist liikumist kui kuuleme kuskilt metsas hüüdmast “Kristi!”. Hõiskame vastu “Kärt!” ning Kärt ongi tagasi kanuus ning meie tee jätkub, aga teised jätkavad ootamist. Tõesti ei tea, mis imet Kärt nende punktide leidmisega tegi, aga see töötas ning me olime maru rahul ja õnnelikud. Teel 13. punkti oli meil korra hämming kui nägime seal tuulisel saarepoolel jalutavaid inimesi vees kanuu käekõrval, aga palju me ennast sellest häirida ei lasknud ning 2h05m algusest saime meie kanuust välja.

Kiiver pähe, lonks vett ja rattaga minekut. Meile meeldisid ka need kiired vahetusalad, kus me mõttetult jokutamata suutsime edasi minna. Seekord muideks ei olnud meil rajal kaasas ka kotti, sest selle jätsime teadlikult vahetusalasse. Juba 25 minutit hiljem, ilma sõnagi lausumata, parkisime rattad, võtsime lonks vett ja iga Metsakunn oma suunda. Rajad punktidesse olid täpselt teada ning kõik edasine tundus nagu hästi harjutatud tantsu tantsimine: sa teadsid, mida tuleb teha, sa teadsid, mis tuleb järgmisena ning sa olid kõigeks valmistunud. Nii 33 minutit hiljem liitusid kolm Metsakunni ning tants jätkus isegi mõne jooksusammuga 😉 . Selle 7st punktist 5 punkti sisse suutsime me mahutada ka oma edasise jalgratta tee hinnangu tegemise ilma aega kaotamata. Super töö, vähemalt ise olime rahul 😀 .

3h41m oli möödunud stardist ja taas oli aeg rataste selga ronida (viimaste päevade usin rattatrenn andis mõnusa valuga tunda kui kehaga sadulat sai puudutada, aga parem hilja kui mitte kunagi treenida 😛 ). Meie valik langes ringi mineku peale, sest kogemused teevad targemaks ning meie puhul on kindel, et me oleme kiiremad kergesti sõidetaval, aga pikemal maastikul, kui keerukamal ning ratta tassimist nõudval maastikul. Ja peagi olime me 25. punktis, kusjuures Kristi oli pealaest jalatallani veel kuiv ja puhas. Ning siis valisime otsema tee punktist 25 punkti 26 (kui aus olla, siis ega midagi mõistlikku ei olnud valida ka). See sisaldas kaardi järgi kahe kraavi ületamist, vahetut möödumist Mudajärvest ja kõike seda mööda sihti. Alguse me väntasime, siis asusime ratast lükkama ja tõstma ning siis tuli esimene kraav. Meile meeldib, et metsas kohe džentelmene leidub. Lahkelt pakuti abi meie rataste ületõstmiseks ning nii saime nii meie kui ka me rattad puhastena teisele poole kraavi. Aitäh meeskonnale ArcoVara & Webmedia Teamspirit (arvame, et pidasime ka lubadust teist mitte varem finišeerida 😉 )! Jätkasime teed mööda sihti seal okste, mätaste ja kõige muu vahel, kuni jõudsime teise kraavini. Ma ei tea kas ma juba ütlesin, aga meile meeldib, et metsas džentelmene leidub 🙂 . Taas aidati üks ratas teise järel ning ka meid endid üle kraavi.  Kristi vajus viimast ratast ulatades äärmiselt graatsilise pöördega kraavi äärsest alla sügavale külili mutta. Nii palju siis unistusest puhtana finišisse jõudmisest, aga vähemalt ratas sai  puhtana üle 😀 . Veel toredam oli see abikäsi, kes aitas mudamõnusid nautiva Kristi taas oksale ja Kerttu-Kärdi samuti üle kraavi. Aitäh meeskonnale Naftanohikud! Tegelt me ausõna suudaksime enda rattad ja iseendid ise ka üle kraavide saada, aga nii armsad on need džentelmenid seal metsas. Kummalisel kombel kohtab neid lausa iga kraavi juures 😉 . Ei tea, kuhu nad tänavapildis küll ennast peidavad?

Ning 25m hiljem jõudsime me punkti. Lisaülesande punkt, kus vaja kaks metallist eset ilma jõudu kasutamata teineteisest eemaldada. Valime vedru moodi asja ja rõnga. Kükitame maha. Vusserdame  natuke ja peakonstruktor Kristi ulatas kaks eraldatud metalleset korraldajale ning 1m27s hiljem lahkume ülesande juurest. Ise olime endaga maru rahul ning kiirgasime seda rahulolu välja ka. Väga tihti ju meil lisaülesannete lahendamine nii kiiresti ei lähe 😉 . Selline tiivustus andis kohe jõudu ning asusime väntama. Veel viimane lai ja sügav veetakistus, mida ületasime ratas lausa õlal (tegelikult jätkus ka sinna džentelmene, kes meie rattaid aitasid taltsutada 🙂 ).

Keskuses. Meid lahutab veel lõpust üks lisaülesanne – vibulaskmine. Kristi esimesena joonele, keskendumine, esimene nool lendu ja ilusti märklaua nelinurka. Hmm…ju meie tiivustus veel kestis 😉 . Teine lendas üle ja kolmas kuhugi murumättasse. Vähemalt raputas see meid taas meie traditsioonide juurde tagasi, sest meil ikka kombeks, et igaüks saab asju teha. Nii lennutasid nooli ka Kärt ja Kerttu. Teise vajaliku noole tabas ettenähtud piirkonda Kerttu. Korjasime kiirelt möödaläinud nooled kokku, ruttasime veel rataste otsa ning sõitsime otsejoones finišisse.

Kui möödunud oli 5h11m21s stardist, finišeerusime. Maru hea tunne oli. Hetkel veel tulemusi ei tea, aga ise olime me enda sooritusega rahul. Me pole küll kiired ja tugevad ning esikohast me ei unista, aga rajale tuiskame ka meie oma sihtidega ning paistab, et seekord ruulisime (vähemalt omaarust ja enda silmis 😛 ). Ehk aitas me ülimale  rahulolule kaasa ka asjaolu, et meie sihid ei olnud just kõrged, sest hiljuti laastas meie ridu vägevalt haigus ning krooniliselt laastab meie vormi treenimatus 😉 . Meie taktika tundub olevat see, et treenime võisteldes 😀 .

Üks kummaline asi jäi veel silma. Me olime pestud ja söönud ning isegi väljas nati lebotatud ning siis sõitsid meist mööda veel B rajal olevad võistkonnad. Tavaliselt on meil ikka au metsast viimastena välja tulla. Mis toimub? Nii tugevaks me ka korraga ei ole saanud võrreldes sügisega 😉 .

Piltide autor Tarmo Haud. Rohkem pilte xDreamist vaata siit.

Uudendus: xDreami kodulehel olevatest tulemustest kuvas vastu tõsiasi, et Metsakunnid suutsid 161 meeskonna arvestuses saavutada 120. koha (naiste arvestuses olime 13 (24-st)).  Me tunne ei petnud, et veekunnid me ei ole, sest veest ronisime välja 138. meeskonnana, aga siis hakkas pihta vaikne ja pidev pürgimine ettepoole. Samuti ruulis me plaanimajandus, sest hämmastavalt hea koha saime jalutades punkte võttes 🙂 . Hakka või ise ka uskuma, et tark ei torma ning mälusoppidest väljakaevatud rahvatarkused (Kes tasa sõuab, see kaugele jõuab) tõesti toimivad.

Me pidasime oma lubadust lõpetada peale meeskonda ArcoVara & Webmedia Teamspirit, kuid üldjärjestuses asusime juhtima, sest nad olid suutnud endale 15 trahviminutit leida kuskilt 🙂 .