xDream IV – Viitna (5.10.2008)

xDreami juhendis oli sel korral väga kindlast ette antud ajad, mis ajaks peavad olema B-raja inimesed rattad vahetusalasse viinud ning mis kellast peab olema võistluskeskuses, sest teed võistluskeskusesse suletakse. Samuti oli tingimus, et võistkonnad võiks saabuda ühe autoga või siis kindlasti koos, sellest tingituna pidi Metsakunnide ühinemine toimuma 8:00 Kembas. Esimene ekipaaž saabus 8:01, kuna teist ei olnud näha, mängiti maha järgimine dialoog telefonis.

Kristi: „Noh, kus oled?“

Kerttu: “Piiks-piiks-piiks.“

Kristi ei suutnud uskuda oma kõrvu ja veel vähem suutis uskuda, et Kerttu omab oma sõnavaras selliseid sõnu.

Kerttu: “Magasin sisse.“

Kristi: „No tule siis nii kiiresti kui võimalik.“

Kärt tagataustal jagas soovitusi, et sõida kahesajaga Kerttu, sõida kahesajaga…

Järgnes kuhjaga fooris punaseid tulesid, pedaali tugevat surumist, natukene ka ärevust, Kärdi patsi punumist, ühe šokolaadi tahvli hävitamist, natukene vett, paar konsulteerivat telefonikõnet, paar raportit, et möödusin autost, kellel ka rattad katusel, ning otsus, et Metsakunnid liiguvad koos ja esimene ekipaaž ei liigu enne Kerttut kuhugi. Kui rajale ei lasta, siis ei lasta. Ning juba 47 minutit hiljem oli Kerttu platsis. Väikse hilinemisega jõudsime rattavahtusalasse, aga võistluskeskuses olime enne teede sulgemist. Lõpp hea, kõik hea 🙂 .

Kuna stardimaterjalid saime rattaalas juba kätte, siis nagu ei osanud miskit asjalikku teha. Toitsime Kerttut, kes söömata ennast teele ehmatas, pakkisime koti, arutasime riietuse üle, kinnitasime numbreid ja vidinad ning läksime starti. Riietusest nii palju, et kaks kolmest omas identset riietust (ülevalt alla): nokamüts, soepesu, dressikas, kindad, pikad püksid, sokid ja tossud. Ja siis oli muidugi Kärt oma varjatud lumeinimese sündroomiga 🙂 . Kuna oli tegu sügisese etapiga, siis Metsakunnid sel korral oma jalgu märjaks ja poriseks ei tee. 7 minutit stardini ning Metsakunnid numbri 324 all on juba valmis stardikoridoris. Ime, mida pole kunagi varem juhtunud. Üldse etapi korraldus soosis rahva varajast valmis olekut (isegi korraldajad märkasid seda).

Minut stardini ning kaardilt rullus lahti ehk nn ca 1 km proloog ja siis ülejäänud tegevused. 10:20 start. Inimeste voog pani vudama. Metsakunnid olid veel kohmetult oma kaarti süvenenud ning liikuma saades olid nad juba uhkelt viimased. Rada viis ussi kombel mööda liivast ja vahel vesist rada kuhugi üles ja siis alla kanuude juurde. Mõttetegevus seal tähistatud rajal vajalik ei olnud ning tuli vaid jalgadele valu anda. Metsakunnid ilma mõttetegevuseta liikuda väga ei oska ja juba vaikselt piiluti kanuuetapi kaarti seal rahulike jooksusammude keskel. Valgejõe ääres ootasid meid kanuud. Seekord võtsid Metsakunnid praktilist meelt kasutades kanuu, mida oli kõige lihtsam jõeni kanda, sest tundus ühe kanuu tassimine üle teiste kanuude kõikse asjalikum tegevus vist ei ole. Seega meie kaaslaseks sai seekord ilus ja tubli roheline kanuu. Kanuu turvaliselt vees ja Metsakunnid kanuus (nagu kombeks istus kõige ees sõudehunt Kärt, keskel kaardinavigaator Kerttu ning tüüriks oli Kristi) algas tee allavoolu suhteliselt kitsal ja käänulisel jõel. Midagi müstilist oli taas juhtunud, sest kui päästeveste selga ajasime ja kanuud vette lasime, siis oli rahvast me ümber küll ja veel, aga kui esimestel tõmmetel ringi vaatasime, siis oli kõik see rahvas kuhugi kadunud. Vaikselt tõmme tõmbe järel liikusime punkti poole.

Esimene kanuupunkt. Ühiselt sai otsustatud, et kanuuraja punkte võtab ka seekord Kärt. Kuna Metsakunnidel oma punktivõtjat vees leotada kombeks ei ole, siis ei tundunud kuidagi ahvatlev teiste meeskondade pakutud lahendus, et punktivõtja läbi teiste kanuude maale roniks ning nii randuti sujuvalt jõe kaldal, et Kärt ilusti kuiva jalaga maale saaks. Samuti suutsime lõpuks ka ühest oma tõeterast kinni pidada ning nii lippaski Kärt kaart näpus mööda metsanotsude rada punkti poole. Kristi-Kerttu mõnulesid rahulikult kanuud ja nautisid ilma kui järsku seisis nende ees võistluse 26m puusani märg Kärt. Punkt oli küll võetud, aga meil oli ju kokkulepe, et sel etapil märjaks ei saa. Ja siis ta tahtis kogu selle niriseva veega veel meie kanuusse tulla, meil võivad ju nii jalad veel märjaks saada!!! Aga lahked nagu me oleme lasime Kärdi kanuusse ja sõit jätkus. Kerttu luges jõe käändeid ja hargnemisi ning otsis ojakesi, Kärt andis kätele valu ning sõudis ja sõudis, Kristi sõudis ja üritas manööverdada seal käänakutel. Tihti kohtas meid nagu sukelduvat kanuusse, aga nii me läbisime puuokste piirkondi ja millegi pärast sattusime me sinna tihti. No Kristi lihtsalt paremini ei suutnud tüürida, aga nõue ja tõetera oli, et kui sukeldud, siis otse ette, mille külgedele, sest nii väheneb ümberkäimise tõenäosus.

Teine punkt. Taas esteetidele kombeks seame kanuu paika, et Kärt saaks mõne küll natukene graatsiliselt kummalise liigutuse abil ilusasti maale. Punkt ise asub kaldast kaugemal ning Kärt asub lootusrikkalt teele. Lootust ja usku üritasid küll juba kaelani märjad vastutulijad vähendada, aga Kärt sellest ei heitunud. Rõõmsal meele püüdles punkti poole, aga ees ootas veel laiem ja veel sügavam ja veel märjem ja veel mudasem takistus. Enne kui Kärdi pähe jõuab mõte sellest õudusest oli ta juba hetkegi kaotamata vees ja teel punkti poole. Jõeharu põhi oli kohe ekstra mudane ning liikumine oli kohe liiga aeganõudev ning rinnuni vees okstoobri kuus 5 meetri laust veetakistust ületada ei ole just lust, kui ausalt öeldes, siis oktoobrikuine vesi on ikka rõvedalt külm küll. Kerttu ja Kristi täielik respekt Kärdile.

Järgmise punktini oli suhteliselt pikk tee (36m). Püüdsime küll tempot arendada, et sooja saada, aga vahepeal puhunud väikesed tuuleiilid panid Kärdi hambad suurest külmast ikkagi plagisema. Kerttu jälgis kuidas Kärt lihtsalt värises ning isegi Kristi tundis kuidas tema täiesti kuivad jalad külmetavad, siis mõte märjast Kärdist tekitas vaid õudu. Mingi hetk tundus maru kaval idee olevat Kärti kotiga soojendada ehk Kärt võis kotti kanda. Oli ka soojem? Loodame. Teel puntki kohtasime ka ühte ujuvat naisvõistkonda, kes üritasid oma kummuli läinud kanuud sõiduvormi saada. Kuna nende üks mõla ei olnud piisavalt kannatlik ja asus juba teele, siis (nende palvel) viisime selle ilusasti punkti neid ootama. Kolmas ja neljas punkt meile meeldisid, sest kinnitatud olid need ilusti vee kohale puu külje ja meie maru oskuslikud manööverdajad saime ilusti kanuust väljumata punktid korjatud. Nii ju lausa lust punkte korjata. Veel viimased tõmbed ja plaginad ning veel viimane silla alune ja siis elegantse tõmbega kaldasse, et ikka kuiva jalaga maale saaks. Kanuu järsust nõlvakust üles tirimine ajal mil vastu tulid tormlevad A-raja meeskonnad ei olnud lihtne, aga kes käskis meil nii kaua seal veel mõnuleda 😛 .

Metsakunnid on tegelikult maru kaastundlikud ja abivalmid isiksused ja nii järgneski meiel riietuse demonstratsioon. Märjalt Kärdilt hakati kihi haaval tema märgi riideid eemaldama ning nii nägime, et lumeinimese sündroom ei olnud kuhugi kadunud, vaid lihtsalt natukene varjatumalt esindatud. Kristi soojaks kantud soepesu seljas, niiske dressikas peal, läbivettinud puuvillane pluus koti sügavuses, teine pluus koti küljes kuivamas ning juba oligi tunne palju palju soojem. Aga sellega meie riietumise kavalus ei lõppenud. Hetkel oli Kristi jäetud ainult dressika väele ja väike värin tuli ka temale sisse, siis meie plaan nägi ette, et kui väga hulluks läheb, siis eemaldame Kerttult soojapesu ja siis saab Kristi vahepeal sooja. Küll need Metsakunnid on ikka hoolivad ja ohverdajad küll 🙂 .

Järgnes lisaülesanne, mille käigus tuli ära arvata kolme eseme – hokikepi, tennisepallide komplekti ning jalgpalli – kogumass. Võtad asja kätte just 1h44m kanuutanud kätesse ja ütled kaalu. Lihtne see ei olnud. Vaatasime ja arutasime, aga kuna paigal seistes hakkas külm, siis Kristi kirve meetodil võrdluses oma fotokaga kaalus asjad ära ja ütles 900g. Kerttu-Kärt nõustusid, aga tulemuse kirjapanekul tekkis kahtlus ehk asjade kujud petavad ning nii langetasime oma ametliku tulemuse 800g. Päris hea (õige vastus oli vist 1030g), sest trahvi saime vist kaks minutit ja juba võisime lahkuda ratste poole.

Rattaetapp. Esimesse punkti minekul oli valikuid: minna ringi mööda kruusa või minna mööda metsateid. Väntasime ja need metsateed tundusid nii ilusad, et sealt me läksime. Aga ilu on mööduv nähtus. Ilu asemel olid rööpas, mudased, loikudega või üleni vee all olevad tee lõigud. Liikumiskiirus küll langes oluliselt, aga vähemalt saime oma 40m tõsist tehnika trenni igasugustel võimalikel ja mitte võimalikel maastikel ukerdades. Samas sai seal alguse rattaga kukkumine, küll ratta kinni jäämisel, küll ratta ära vajumisel, küll lihtsalt tasakaalu kaotamisel jne. Jalad märjad ja mudased murdsime sellest rõõmsalt läbi ja leidsime nagu niuhti punkti punkti järel. Me nägime ka üle pika aja teisi meeskondasid 🙂 . Samuti kogesime midagi erakordset metsas. Kuskil seal 8. ja 9. punkti vahel kohtasime naiskonda, kes kohe mitte ei saanud naljast aru ja meie kõige pisema liikmele nähvama tulid. Eks meie ikka kasva ja arene, aga kui te järgmine kord metsa tulete, siis püüdke ikka huumorisoon ja rõõmus meel ka säilitada 😉 .

Lisaülesanne ja jalgsietapp. Graatsilise kergusega üks Metsakunn teise järel hüppab oma 50 hüpet hüppenööriga. Ilus, veatu ja osav sooris 🙂 . Rajal olnud 3h23m. Jalgsietapp ise oli taas omapärane. Nelja järvedeäärset punkti tuli võtta vastavalt järvede suurusele alustades suuremast. Kasutasime eri tehnikaid pindalade mõõdistamiseks – küll silmaga, hinnangulise pindalaga järvede keskmise pikkuse ja laiuse korrutisena ning jalgsietapi linnulennulise pikkuse (3,44 km) võrdlemisel kaardil mõõdetavate teepikkustega. Kristi üritas ka spikerdada infotahvlilt, kuid seda vajalikku infot seal siiski polnud. Vaevata suutsime eristad kõige suurema ja number kaks järve, kuid kolmanda ja neljanda järjestamisega läks natukene raskeks. Järvede järjekorra meie arvatavate pindalade järgi – Pikkjärv, Pärnjärv, Pikklaugas, Särgjärv. Siiski otsustasime kontrollide esmalt lähemal olevat järve ehk võtta Särgjärv kolmandana. Särgjärve poole teele ega olnud punktist kuigi kaugel, kui sõbralik vastasvõistkonna liige meile ütles, et tegelikult on suuruselt kolmas siiski Pikklaugas. Keerasime otsa ringi ning asusime Pikkalauka poole teele. Siis tegime ka oma esimese nö vea rajal. Suures ähmis ja viitsimatusest ei seadnud me kompassil suunda, vaid hakkasime tunde järgi otse kuhugi minema. Kristile selline sihitu kulgemine ei meeldinud ning seda ta ka väljendamata ei jätnud 😛 . Pärast kõmpimist ja paari arutust me teele jõudsime. Marssisime siis mööda teed ja ratturid muudkui vihises mööda, aga kui jõudsime teelt sihini, siis paistis, et enam me õiges koha ei olnud. Rõõmsalt olime paremale keeranud ja 500m liiga kaugele kõmpinud ning siis metsa keeranud, kui oleks pidanud minema natukene vasakule ja punkt oleks seal olnud. Tegime siis ilusa suure ringi, aga punkti me ikkagi leidsime 🙂 . Võtsime punkti ning läksime tagasi Särgjärve punkti juurde. Enam me ei olnud üksi, kuigi ühtegi B-raja meeskonda me ei kohanud, aga A-raja omasid jätkus küll ja veel 🙂 Vaikselt jooksime seal Särgjärve kaldal ja meeskonnad üksteise järel viisakalt möödusid meist. Ühe sügavama ja ebameeldivama veetõkke puhul juhendati ja aidati meid kolme äärmiselt toreda A-raja meeskonna (meie kalaaju meenutab teie numbriks 62 🙂 ) poolt peaaegu kuivalt üle. Suur aitähh neile!

4h51m peale starti oleme taas vahetusalas, kus silm kohtab ainult veel A-raja inimesi ja imelist kiirust hüppamisel, ning meid ootavad veel kaks jalgratta punkti ja finiš. Kas minna ringi või otse mööda libedat laudteed? Metsakunnide puhul see ei ole küsimus. Metsakunn läheb ikka otse ja mööda huvitavamat teed ehk siis mööda laudteed läbi Suursoo. Algus on palju lubav. Juba nii 20m peale laudteede algus suudab Kristi kuidagi oma rattalt nii õnnetult alla Pikklaugas järve kukkuda, et püsti tõustes on ainukeseks mõtteks, et jumal tänatud, et Kristi mees ei ole, sest muidu oleks me hakanud selle mehe sigimisvõimes kahtlema 😀 . Aga Metsakunnid jätkasid sihikindlalt teed. Iseenesest oli soo ilus, kuid laudteel sõitmine meie jaoks pisut keeruline, seda enam, et laudtee koosnes kahest kitsast lauast, millede vahe kõikus 2 sentimeetrist 10-ni 🙂 . Samuti olid siin-seal augud, lauad lahti, vee all või puudusid sootuks. Peale selle polnud me suuremad täpsussõitjad ning kui anda ülesanne, et seal vahel peate sõitma, siis kohe kindlasti meil on vaja kõrvale ka kalduda. Nii kasutasid Metsakunnid eri tehnikaid, küll ettevaatliku ja närvilist sõitu, tõukeka tehnikat (üks jalg maas), küll ratta kõrval lükkamist. Suuremalt jaolt siiski sõitsime ettevaatlikult. Kristi armastas oma rattaga mitmeid kordi kahe laua vahelisse pilusse kinni jääda, Kärt ja Kerttu põrutasid mõned korrad laudteelt välja. Seda juhtus ka Kristil, kes võttis selle käigus sisse ka kõige uskumatuid asendeid 🙂 . Lõpuks laudtee lõppes, aga me olime rahul oma tee valikuga. Super ilus ja huvitav oli ning kui vallatud olid nende marjuliste näod, kes meid seal kohtasid.

Edasine tee viis mööda liivateid üles alla. Punkt võetud, siis et mitte tagasi minna tuulisele polügoonile valisime väikese metsatee kahe järve vahel. Algus oli ilus, aga lõpp läks lihtsalt puhtalt jõu ja ilu numbriteks. Kahe järve vahel oli mõnus kõrge seljandik ja seal tipus ukerdasime meie üles alla ratastega. Saime seal kordumatuid kordi mööda kitsast järsku nõlva ratast üles lükata ja vahest ka alla koos rattaga jalutada, samuti saime ratast tõsta üle puude või üritada rattaga puu alt läbi pugeda. Tegelikult kodus nüüd tagasimõelda, siis õudust tekitavatest kohtadest sõitsime ikka alla ka, aga eks 5h52m rajal mõjub ka julgusele teistmoodi 😉 . Viimasel lõigul vesistes kohtades võis kohata saksa keeles vanduvat Kärti ratas kaenlas. Ta lihtsalt suhtus oma rattasse nüüd suurema tähelepanelikkusega ja armastusega 🙂 .

Ning 6h48m29s hiljem veeresime me üle finisi. Ise olime maru rahul endaga, me olime läbinud kõik raja punktid ja mitte ühtegi trahvi minutit. Protokollist uurides selgus, et jälgisime uhkusega Metsakunnide põhimõtet viibida entusiastlikult rajal seni kuni ka eelviimane meeskond on lõpetanud. Veel selgus, et olime tulnud 130 (137) kohale üldarvetuses ja naiste arvetuses 20 (24) kohale. Paistab, et teised on maru tugevaks saanud, sest oma arust me enda liikumises väga järgi ei andnud (mõned eksimused olid küll jah, aga see käib seikluse juurde 😉 ), aga nii oma 1h või 2h olime ikka teistest maas, kellega eelmistel kordadel oleme koos mässanud. Aga meile meeldib nii, et otsime metsast kõik punktid üles ja rajame tee nendeni ise (kuidas muidu saame ennast arendada?).