Tasustajõud ehk jõud, mis teistele ei paista

Seni on Metsakunnide tegutsemine välja näinud nii: ise teeme plaanid, ise registreerime, ise vaatame, et asjaks valmis, ise sõidame starti, ise rassime metsas, ise korjame ennast kokku pärast võistlust, ise sõidutame ennast koju, ise küürime oma riided mudast puhtaks, ise otsime miskit kõhtu, ise üritame leida koha, kus unne vajuda ja ise valutame järgmisel päeval lihaseid või konte ning ise üritame neid kuidagi lappida. Ehk ise oleme oma tugi. Aga mis tunne oleks, kui keegi veel sind toetaks?

Sel nädalavahetusel, kus sportimise plaanid tihedad, said Metsakunnid tunda, mis tähendab taustajõu olemas olu. Juba laupäeva hommikul mahutati kahe Metsakunni varustus autosse (seal hulgas kaks jalgratast ja rulluisud koos kõikvõimaliku varustusega) ning Metsakunnid lihtsalt seisid ja vaatasid. Lisaks transporditi Metsakunnid starti, ei mingit muretsemist, kas leiad ikka stardi ülesse (meil Metsakunnidel on stardi leidmisel tavaliselt ikka raskuseid), vaid lihtsalt kui kohal, siis teed auto ukse lahti ja lähed võistlema (jah, ise pidime läbi rullima distantsi). Pärast võistlust transporditi meid Metsakunni Kristi koju, kus ootas juba soe praad. Kõhud täis ning ülejäänud päeva pidime lihtsalt puhkama ja kosuma. Veel õhtul serveeriti meile sooja teed koogiga ning tehti voodid valmis.

Hommikul kui Metsakunnid ärkasid, ootas neid juba soe puder ja hommikueine, istu vaid lauda ja söö. Kui kõhud taas täis söödud ja aeg oli xDreamile teele asuda, siis muretseti meie eest, kas ikka kõik vajalik varustus on olemas (mis puudu oli, see leiti) ning lehvitati veel head teed järgi.

Enne starti aidati meil rattad kokku monteerida ja kontrolliti juba osaliselt kokku monteeritud rataste korrasolekut. Timmiti pidureid, sadula kõrgust, õlitati ketti ehk lihtsalt tehti kõik, et me saaksime võtta oma ratta ja minna starti. Mis nii viga 🙂 . Nüüd oli Metsakunnide kord rassida mõned tunnid ning juba tundsime abi taas. Mis viga tormata finišisse, kui keegi meid seal särasilmselt ootab hoolimata faktist, et enne meid on juba finišeerinud sadu sportlaseid. Ning lisaks kuulab suure huviga meie värskeid muljeid. Kui oleme üleni mudaga kaetud ja meie rattaosad ei taha erituda muda kihi alt, siis veel enne kui jõuame hakata muretsema kuidas kõik see puhtaks saada, teatavad, et me peseme te rattad ning te minge küürige end puhtaks ja sööge. Lisaks juhatatakse veel suund ka käte.

Kui muda on Metsakunnidelt maha küüritud ja kõhud on täis, siis rattad juba läigivad ning abistavalt tuuakse auto ilusasti teele, et ei peaks mööda mudast rohumaad ukerdama ja pakitakse Metsakunnide rattad autosse. Muud me tegema ei pidanud kui olema ja siis autosse istuma ja tagasi sõitma. Ning juba saabudes ootas meid soe praad ning veel inimene, kes oli nõus meie muljeid kuulama ning ahetama iga seikluse peale tekitades meile tunde, et me ikka millegi suurega hakkama saanud. Ning enne veel kui Metsakunnid oma koju teele asusid, siis pakiti toitu kaasa, et väsinud Metsakunnid ei peaks õhtul selle üle muretsema.

Selliselt võiks lausa iga päev ühelt võistluselt teisele astuda, liigutad natukene ennast seal rajal, aga ülejäänud aja oled nagu kuninga kass. Ehk Metsakunnid on väga tänulikud oma selle nädalavahetuse taustajõududele. Suur aitäh Kristi emale, kes hoolitses selle eest, et kui võistlus läbi, siis meil oleks maksimaalselt mugav ja mõnus puhata. Suur aitäh Martinile, kes vaikselt hakkab saama endale tiitlit Metsakunnide tehniline abi. Suur aitäh Agele ja Veikole, kes ka aitasid meie ratastel taas puhtusest särada. Suur aitäh Rivole ja Tanelile, kes meid transportisid ja meie kompsud kuidagi ühte autosse mahutasid. Teieta poleks see nädalavahetus pooltki nii meeldiv olnud 🙂 .