Kalevipoja 3. Rulluisumaraton – Mustvee (23.08.2008)

Kui keegi teine ei tee, siis tuleb ise ära teha. Nii juhtus ka rulluisumaratoniga. Veel nädal enne starti oli Metsakunnide tuttavaid, kes pidid ka sõitma minema, küll ja veel, aga kui registreerimiseks läks, siis alles jäime meie kaks – Kärt ja Kristi. Alles haiguse seljatanud Kerttu parandas tervist järgmisel päeval toimuva xDreami tarvis. Püsis veel igihaljas küsimus – kas 36,5 km või 21,9 km? Nagu ikka nooruse uljus eelistas 36,5 km, aga Kristil oli mõtetes 21,9 km. Kuna kahekesi stardis, siis üritasime ka ühise distantsi leida. Otsustusvõimetud nagu me oleme vahest, siis tõmbasime loosi. Ja loosi õnn naeratas meile – meid ootas 36,5 km läbi rullida 🙂 .

Eelmisel aastal ootas meid stardis tugev (kohe väga tugev tuul) ja vihm ning selle aasta ilmaennustus kuulutas seda sama, siis Mustveesse jõudes säras päike, tuul oli olematu ning temperatuur täpselt see õige, et lühikeses dressis rajale söösta. Kiirustavalt mainiks ette, et ilm oli nii ilus, et meie võistlusvorm päevitus meile selga (oli see olust, et ilm oli hästi ilus või sellest, et viibisime nii kaua rajal, seda me ei tea). Uuenduseks oli ka võistlusnumbri paiknemine: pükste peal küljel. Võrreldes Tartu Maratoniga, kus on kaks väikest numbrit seljal (kellelegi näha eriti ei ole ning kui käsi seljal hoida, siis jäävad ette), oli see parem koht. Ka ei olnud nii kahju neid haaknõelu pükstesse lükata kui särkidesse või jopedesse. Ainuke mõte ohutusest tekkis päevi hiljem, et kui korralikult kukkudes külg maha panna, kas siis haaknõelad seal jalad peal võivad kuidagi haiget tegema hakata? Aga tegelikult asetus meile meeldis…ehk järgmisel aastal kleebiks veel külgedele.

13:00 ja start. Vaikselt ja alalhoidlikult asusime teele. Eelmisest maratonist olime õppinud, et tuules on hea olla ning veel toredam oleks kui leiduks peale meie kahe veel inimesi, kelle tuules olla. Üks sobiv 4-liikmeline grupp juhtus just mööda liikuvat. Mitte just liiga kiirest. Kristi nägi võimalust ja mõnede kiiremate liigutustega oli ta neil järgi, piilus veel silmanurgast, et Kärdi must riietus ikka paistab taga ning liikumine võis alata. Selline hea tempo, stabiilne pikk liuglev samm oli eesolijatel. Rahulolu oli suur, et heasse punti sai ja rõõm, et nüüd ei pea üksi nii palju tööd tegema. Juba läheneski esimene pööre (1. ringi veerand oli sõidetud). Kristi lõpetas pööret kui ehmatusega märkas, et Kärt alles sõidab pöördesse sisse. Samal ajal kui Kristi eelnevalt oli liuelnud grupis, siis Kärt rassis üksinda, et gruppi kinni püüda. Lihtsalt seal stardisagimises ei õnnestunud Kärdil gruppi jõuda ning mida või keda Kristi silmaotsast nägi, ei ole teada, igal juhul Kärt see ei olnud. Taas Metsakunnid ühinesid ning alustasid oma ideaalsena näinud grupi taga ajamist. Pärast pikka ponnistust olime 150 m lähemale saanud, aga 100 m lahutas meid grupist ikka ning jalad kanged otsustasime, et aitab. Sõidame siis taas oma ette, aga jõuame lõppu. Nagu ikka 🙂 .

Esimese ringi (7,3 km) läbisime 23m43s. Tempo oli nagu ok, aga raske oli. Kuigi tuult ei puhunud, siis kogu aeg tundus, et tuul oleks vastu, ükskõik mis pidi me seal rajal paiknesime. Küll ei tahtnud ka rullid veereda ning pulss peksis ka meil mõlemal pidevalt punases. Ühesõnaga meeldivalt kerge seal rajal ei olnud. Väike kosutav vesi ning jätkasime oma sõitu. Liidreid, nii maratoni kui 21,9 km distantsil, muudkui vuhises mööda. Rada oli piisavalt lai, rahvast piisavalt parajalt ning liidrid piisavalt viisakad, et meie rütmi nad ei seganud möödumisel (loodetavasti ei seganud ka meie neid – ikka usinalt hoidsime kohe väga paremale äärde) ning vahest pakkusid lihtsalt silmailu: küll tehnika, liikumise kergusega kui ka kehadega, mis sobisid liibuvasse sõidu kostüümidesse 😉 .

Kolmandal ringil liitus meiega Uuno. Enam me ei sõitnud kahekesi. Uuno ees ja Metsakunnid järgi, vahest ka Metsakunnid ees ja Uuno järgi liuglesime mööda teed. Kärt seekord eriti ette ei kippunud ning lasi Kristil ja Uunol suurema töö ära teha. Tegevus oli juba natukene automaatseks läinud, põnevust pakkus selle kõige parema koha otsimine seljataga, kus tuli tööd kõige vähem teha ning sammu ühtlustamine eessõitjaga. Vähemalt kõrval seisjatel oleks ilusam näha ühtlast kolmeliikmelist gruppi kui iga üks ise suunas kõikuvat gruppi (Metsakunnid mõtlevad ka teiste peale vahest). Elevust pakkusid ka mitte just kõige meisterlikumalt rulle valitsevatele Metsakunnidele pöörded. Pööreteks alustasime valmistumist varakult ning nalja nendega ei olnud. Kui hilinesid valmistumisega, siis välja ka põrutati. Kolmandal ringil see juhtuski. Pööras Uuno ja pööras Kristi, aga Kärt mitte. Tekkis tal kange soov koju saada ning keha sai alateadvusest signaali sammud Tartu poole seada ning keha järgnes või avastas Kärt, et tema nii vähe nagu 36,5 km sõita ei taha ja lihtsalt tegi distantsi pikemaks? Viimasel hetkel poolel teel Tartu õnnestu ka Kärt transist ülesse äratada ning rajale tagasi pöörata. Kärt ise põhjendas, et jäi natuke liiga kauaks ainiti Kristi jalgu silmitsema ning liikumine muutus ka pisut liiga automaatseks, mistõttu tuli pöördekoht väga ootamatult ning sellepärast otse mööda teed edasi sõitiski. Aga kes teda ikka usub 😉 . Peale seda intsidenti tuletas Kristi Kärdile enne pöördekohti meelde, et kohe varsti oleks õige aeg pöörata, samuti üritas Kärt ka ise rohkem pöördekohti jälgida, mistõttu ülejäänud pöörded kulgesid normaalselt. Kärt võttis küll tempo enne pöördekohti maha ning tegi pöörde lõpetamisel tavapäraselt paar kiiremat sammu, et taas Kristile ilusti sappa saada.

Kuna Kalevipoja Rulluisumaratonil jagatakse ka Eesti meistrivõistluste medaleid ning tavalist rahvamassi rajal eriti ei ole, siis viimasele viiendale ringile võisime minna suht uhkes üksinduses. Aga me nendega ei võistlegi. Ikka enda ja tahtejõu ja ajaga. Kuigi võitjad olid juba lõpetanud, ennast korrastanud ja söönud, siis imekspandava entusiasmiga jätkasid jookide kätte andmist väikesed rõõmsad poisid ja tüdrukud. Ei heidutanud nende rõõmsalt meelt ka juhused, kui Kristi suurest kobatsemisest joogi asfaldile pillas (kui väsimus peal, siis hooletus kerge tulema ning nii ununesid need randmekaitsme plastmassid peos joogi haaramisel). Sisemise juubeldamise saatel viimane ring möödus – ikka kolmekesi pundis veeresime meeter meetri haaval lähemale finišile. Viimane kurv ja nüüd puhas finiši sirge. Ergutasime veel Uunot 2 tunni piiri alistama ja ise nautisime viimaseid meetreid mõnuga. Veel mõnusam oli üle finiši veereda ning kohata rõõmust pakatavat naist, kes korjas meie ajavõtu kiibid ning ütles paar head sõna. Need paar head sõna muudavad nii palju päeva ja lisavad entusiasmi veel tagasi tulla ja parem olla. Siit kõikidele suur ürituste korraldajatele, kui tahate, et Teie üritust naudiksid ja tuleks veel ja veel inimesed, kes ei võistle just kõige teravamas tipus, siis leidke endale ka selline inimese sinna finišikoridori lõppu, kes on ka rõõmus ka kõige viimase saabuja üle ning arvab, et ka nemad on tublid olnud. Need paar kosutavat sõna olid nii kosutavad, et meid ei heidutanud ka hiljem diplomi ja lõpuprotokollis aja puudumine.

Aga kokkuvõtlikult. Rulluisumaratoni läbisime 2h02m. Saime 79. ja 80. koha (83). Tempo (keskmine kiirus 17,95 km/h) oli meil ühtlane: esimene ring – 23:43 , teine ring – 24:40, kolmas ring – 24:34, neljas ring 24:23 ja viies ring – 25:14. Selle üle oleme uhked ja siin ka suured tänusõnad Uunole, kes meid vedasi ja lõbustas rajal. Kuigi meil järgmisel päeval oli xDreami etapp ja plaan oli natukene säästlikult sõita, me siiski tagasi ei hoidnud ja sõitsime just nii kiiresti ja osavalt kui me sellel hetkel suutelised oleme. Seda tõestavad ka meie keskmised pulsid: Kristil 180 ja Kärdil 191. Ütleme, et kannatada me suudame, aga viiks see kannatus meid edasi ka, vot siis oleks tase. Kuigi maraton tundus juba esimestest hetkedest raskem kui Tartu rulluisumaraton, siis oma maratoni läbimise aega parandasime 11 minuti võrra. Selle üle oli me ka uhked. Suure uhkuse ja õnnega veeresime söögitädide, kes andsid meile talongi autos olemisest hoolimata süüa ja juua, juurest läbi ning asusime hoolega venitama. Venitatud, asusime koju sõitma ja põnevusega järgmist hommikut ootama.

Rubriigid: rulluisutamine. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

1 Response to Kalevipoja 3. Rulluisumaraton – Mustvee (23.08.2008)

  1. metsakunnid ütles:

    Kärt, pilt sinust rullivarustuses on ikka veel puudu!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s