Kõrvemaa rogain 2008 – Kõrvemaa (17.08.2008)

Pühapäeva varahommik. Kui linnud ja loomad alles magavad ja paks udu katab maad, on Metsakunnid Kristi ja Kärt juba liikvel. Jah, ka seekord taas kahekesi 🙂 , meie Kerttu jäi kahjuks haigeks ning kogub xDream’iks tervist. Tulgu seda tervist Kerttule nüüd lausa kuhjaga 🙂 . Kuna Metsakunnid vahest suudavad oma vigadest õppida, siis sel korral alustasime sõitu stardi suunas varakult ning mõlema kodutöö oli hoolikalt tehtud (Kristi teadis stardipaika ja Kärt omas trükitud kaarte teest sinna) ja nii leidsimegi ennast muretult 1,5h enne starti kohalt ning ees ootas 8-tunnine rogain, mis peaks olema meie MM peaprooviks.

Tutvusime Kõrvemaa matka- ja spordikeskusega, teavitasime korraldajaid oma kadudest meeskonnas, saime õiget värvi (Kärdi kellaga samas toonis) kummiga SI-pulga ja alustasime võistlusriiete selga ajamist. Ennustati 29 kraadist kuumust, aga hommik oli jahe ning nii otsustada, mis selga ja mis mitte, oli natukene keeruline, aga valiku piires hakkama me saime. Lisaks oli Kristi otsustanud, et talle aitab jalanõudest vesi sisse ja vesi sees, vaid tahab et vesi ka välja läheks. Nii ta sidus uhkuse ja väikse kartusega oma uued (kordagi kandmata) papud jalga ning valmis me olime.

Rogaini puhul on tegemist valikorienteerumisega ja nii anti meile 1h enne starti kaardid kätte. Metsakunnid kohvi ja šokolaadi süües/juues hakkasidki rada planeerima. Kaart oli suur ja punkte oli palju. Teadsime, et kõiki punkte meiesugustel võtta pole võimalik ning panime paika Metsakunnide marsruudi järgmiseks 8h. Marsruudi pikkuse planeerimisel proovisime natukenegi arvesse võtta meie treening tulemusi neljapäevakutel, eelmiseid kogemusi Libahundi jäljel või MÕVil, aga punktide raskuseid mitte, sest Metsakunnid suudavad kõike ning raskuseid meid ei kohuta. Et me teiste kõrval väga amatöörlikud marsruudi planeerimisel ei oleks, siis arvutasime ka endale kontrollajad (neid oli ca 2-3 8 tunni kohta) ehk kui teatud ajaks mingis kohas ei ole, siis edaspidine teekond läheb lühendamisele. Vaatasime oma plaani ning mõtetes olime ka valmis lõpus ajapuudusel isegi teatud kohtadest otse finišisse jooksma, aga sellest me kõvasti veel ei mõelnud.

2 minutit stardini ning juba sisenevadki Metsakunnid stardialasse ja viisakalt lähevad kõige taha. 11:00 ja start. Ehmatusega avastame, et ka liidrid tahavad meiega samas suunas tulla ja pistame jooksu. Enamus liidreid möödub meist suhteliselt kiiresti, aga liidrigrupis saabume me esimesse punkti – ime, mida pole kunagi varem juhtunud. Oma suurepärasest ja kiirest algusest vaimustuses kujutame seda ilusat alguse punast joont juba Kepsu kaardil. Kui Kristile meenud, et Keps jäi sisse lülitamata. Kohe alustatakse ka vea parandamist, aga siis juba avastatakse, et Keps jäi rõõmsalt autosse meie teekonda märgistama 😛 . Sel korral siis taas Kepsu kaardita. Ehk ongi parem, et keegi meie ringe ja spiraale ja kammimist metsas ei näe 🙂 .

Alguse eufooriast ja stardi adrenaliinist ülesaanud taastasime loomuliku Metsakunnide kulgemise viisi: hakkasime käima, aga tempokalt. Samm sammu järel hoolikalt kaarti lugedes alustasime oma suurima kavaluse teostamisega. Milleks minna otse kui ringi saab – oli motoks punktist 23 punkti 57 minekul. Valisime suhteliselt otsese soise sihi asemel väikese ringi mineku, aga mööda suurt teed. Plaan oli hea, aga kui teostuse keskel lahutas meist heast teest rinnuni ulatuv metsistunud vaarikate ja võsa väli, mille läbimine kulutas aega, energiat ja mis isegi ebameeldivalt vastik oli, siis tekkis kahtlus meie hinge meie plaani kavalusest. Kuna Metsakunnid agasid ei tunnista ja tagasi ei vaata, siis rassisime võidukalt edasi kuni võisime rõõmsalt vaadata teel Kristi uusi säravaid papusid käimas. Kuid ca 1,2 km pärast sai hea tee taas otsa ja algas halastamatu metsas rassimine ning vahest veel kostis hele kilgatus Kristi suust: “aa, mu papu sai mustaks!”

Ilmselt paljud osalejad teavad seda võitlust kuivade jalgade üle alguses, aga kui nad juba märjaks on saanud, siis pole enam vahet ning minnakse porist ja veest kõhklematult läbi. Kuni Metsakunnide jalad veel paratamatult märjaks pole saanud, raiskame aega kohe rohkelt mõttetutele ümber minemistele, plaanide genereerimistele ning tasakaaluharjutustele. Ei saanud ka sel korral teisti. Metsakunnid olid jõudnud mudase oja ületus kohani, kust üks meeskond teiste järel läbi jooksid, aga Metsakunnid kohe kuidagi ei suutnud sundida end sinna mudasse juba võistluse 50 minutil. Seisime ja arvutasime ja pidasime plaani kuni tundus, et muud üle ei jää kui teiste eeskujul süda rindu ning tormata samuti läbi vee. Kahtlustasime, et Kristi kitselikult hüpleva tehnika kasutamine lennutas kahjuks Kärdi ilusaid sümmeetrilisi poriplekke täis, aga Kärt Metsakunnilikult ei lasknud ennast sellisest pisiasjast häirida 😉 .

Möödunud oli stardist 1h ja Metsakunnid imetlesid enda ees seisvat mäge, millest kuidagi peaks ülesse saama. Tegelikult mäeks on seda natukene vähe kutsuda, pigem meenutas see seina. Alustasime tasa ja targu mäe ründamist. Tasa ja targust ei tulnud miskit välja, sest siis tundus, et pigem libiseme tagasi kui edasi liigume ja nii võis kohata seinast ülesse tuiskavaid Metsakunne seal metsas ning üles me saime ja punkti 38 me korjasime. Kohtasime seal üleval harjal ka inimesi ratastega. Kuidas nemad sinna ülesse said me isegi ei suuda ette kujutada – puhas müstika.

Edasine orienteerumine üllatas ka Metsakunne ennast. Lähed mööda teed, sead suuna, keerad metsa ja võtad punkti – ja nii üks kord teise järel. Liiga hea, et tõsi olla. Kust on tulnud selline osavus? Metsakunne haarab tunne, et nad tõesti ülepika aja teavad mida nad metsas teevad ja kuidas liigelda. Enam ei vaata me teiste järgi, vaid kohtame meeskondi, kes natukene ühinevad meiega, et leida punkt metsas või tee metsast välja. Enesetunne hea, meel rõõmus, sammume reipalt edasi kuni meie ees laiutab soo. Metsakunnid teavad, et soo taga on küngas, mille otsas on punkt, aga Metsakunnid seisavad paigal. Soo hirmutas esialgu Metsakunne, kuna Metsakunnid on vist liialt palju kuulnud külajutte ning näinud filme, kuidas inimesed laugastesse ära upuvad. Vaikselt kahekesi kindlal meelel asuvad Metsakunnid sood ületama, peamiselt pahkluudeni vees, aga vahest ka poole sääreni. Võrreldes teistega, siis kuivalt saime ehk oli meil parem raja valik, me ikkagi Metsakunnid 😛 .

Esimene kontrollaeg – 3h möödunud stardist. Kaks rõõsat ja üleni niisket Metsakunni istuvad teepervel ning joovad ja veel joovad. Oma kontrollaja alistasime 10 minutiga, aga see ei olnud piisav, et minna ülesse lisapunkte võtma, sest oma kogemusest teame, et head ajad mööduvad ja varsti otsime ja otsime, aga punkti ei ole. Istusime veel natukene ja juba formuleerisime kaks tarkusetera: võistlustel kasuta sissekantud jalanõusid (Kristi plaasterdas oma jalgu) ning kui punkt käes, siis tagasiteeks kasuta taas kompassi suunda, mitte oma vaistu.

Puhatud ja kosutud ja taas teele. Esimene selline ärakorjamise punkt. Tee käänakule ja kompassiga suund paika ja ainult korjata. Kuna punkt tundus nii kohe siin ja lihtne, siis kompassi unustasime suhteliselt kohe ja järgnesime metsanotsude rada, mis viis meid kuhugi teele. Nii me seal seisime, kuskil, kus polnud plaaninud. Kristi kurjustas ja torise (ehk oli see tingitud neljapäevakul muserdatud jalavalust või jamast, et kompassi põhjanool oli nagu fikseeritud paika?), aga Kärt osavalt neutraliseeris jorina naeruks ning tagasi otsimine võis alata. Kummalise ime läbi suudeti kindlaks määrata asukoht ja tagasi liikuda otse punkti peale. Õnn taas suur ning kohe unustasime oma teise formuleeritud tarkusetera ja põrutasime teele. Teele me jõudsime, aga kahjuks mitte sellele õigele. Mööda käimine oli küll minimaalne, aga õpetlik (vähemalt siis me veel lootsime nii). Taas asukohta määrates avastasime, et meie ainuke kompass kohe üldse ei reageeri suuna muutustele. Polnud just meeldiv üllatus, aga lahendus oli ikka üllatavalt kiire. Kuna kaart asus lahtise selvaga kilekotis, siis Kristi oli koti ava kinni pannud väikese haaknõelaga (kohe näha et füüsika doktorant 😛 ) . Mõni ime, et mööda kokkumurtud kaarti kompass vahepeal kummaliselt käitus 😀 . Ja meie kolmas tarkusetera: kasuta läbipaistvat teipi kotisuu kinni teipimiseks (lisab ka vee kaitset nii).

Kogu järgneval osal tundus, et kõik punktid jõuavad meieni liiga kiiresti. Peaks nagu tõeliselt korraliku jupi käima, aga juba oleme kohal. Aga lahendus ei lasknud ka siin kaua ennast otsida. Kuna ilm oli lämbe ja meie olime metsikust tempost piisavalt kurnatud, siis meie ajub olid lülitunud säästu režiimile ning nii registreeriti 1 minutist infost hoopis ca 40 sekundi jagu. Nii tunduski kõik nii kiiresti minevat. Keha käis automaatselt edasi ja kaaslase juba mitte eriti adekvaatset juttu polnud ka vaja iga sügavama nüansini analüüsida, sest juba jutu esimene sõnapaar ajas naerma. Muidugi arutleti taas olmeprobleeme ja päevakajalisi juhtumisi. Näiteks vaidlesid Metsakunnid Jüri Jaansoni vanuse üle (siinkohal oli õigus siiski Kristil, kes arvas Jüri 42-aastase olevat) ning leiti, et äkki tekkinud auk Kristi pükstes on kindlasti parmu hammustusest mitte mingil juhul okstest. Vahepeal võis kuulda ka järgmisi Metsakunnide kilkeid: „Fuihh, pori – mu papud saavad mustaks“, „Appi-appi, keegi hammustas mind“, “Aiai, mägi” jne. Ja nii me seal siis käisime kahekesi, ise rõõsad ja natukene ülekuumenenud, aga jutukad ja lõbusad. Päris viksis ja viisakalt vaiksed sportlased võisime küll oma olekuga ära ehmatage. Samas muretsemiseks pole põhjust, anutud olukord normaliseerus juba õhtuks ning taas võis meid normaalseteks inimesteks arvata 😉 . Samas siit koorus meie neljas tarkusetera: kui on infot, mida pead rajal meeles pidama, siis kirjuta see ülesse. Rajal oled sa tubli, kui sa oma nime suudad meenutada 😉 .

Rajal oldud 5h22m, seni läbitud 18 punkti, maksimaalsest plaanist veel läbida 3 punkti. Arvestades oma lõbusat seisundit olime liikunud hämmastava osavuse ja kiirusega, sest aega oli veel üle 2,5h ja meil peaaegu lõpp terendas. Kuna võtta oli veel raske 5 punktine punkt, siis me otsustasime, et võtame selle ära ja siis otsustame edasi. Teel punkti kohtasime küll vööni, küll rinnuni märgi kaasmeeskondi. Kuni jõudsime ka ojani või kraavini, mis seda põhjustas. Kuna Metsakunnid on ikkagi naised ja kiiret neil ei olnud, siis mitte ei tundnud nad tungi kohe vette joosta. Nii nad otsisid kuni leidsid silla, mis oma loomuselt on veel kummalisem ja hämmastavam kui Kasari jõelt leitud rippsild, aga Metsakunnid olid uhked, et nad selle leidsid ja ilusasti elegantselt kuiva jalaga ületasid veetakistuse. Aimates kohta panime kompassiga suuna paika liikumiseks punkti (nagu näidatud joonisel roheka joonega). Punkt leitud ja tagasiteele. Taaskord eksisid Metsakunnid oma enda tarkusetera vastu ja asusid tagasiteele sisetunde järgi. Aga kuna Metsakunnid on metsas nagu omas kodus, siis nende sisetunne on veel võimsam kui ükski nende planeeritud tee ja nii naasti palju ökonoomsemalt (joonisel punakas joon) oma sillakeseni. Avastasime oma kotist ka fotoka, siis tegime ka sillal paar poosetamise pilti. Kristi meik on küll vist natukene ebaõnnestunud, sest millegi pärast on näos tohutu läikimine ning Kärt näitlejasliku tasemega poseerib väsinud olekut 😉 . Metsakunnid vajavad metsa piltnikku, kes nende vahvaid hetki jäädvustaks. Ise nad selleks võimelised ei ole, hoolimata kas nad omavad fotokat või mitte.

1h40m enne lõppu olime läbinud kõik Metsakunnide 8h marsruudi punktid. Lisasime oma programmi veel kõik punktid finiši lähedalt ehk kaks punkti ja siis põrutasime finišisse. Kokku korjasime rajal 6h51m 23 punkti ja teenisime 77 punkti nende eest. Kohtasime paljude toredate meeskondadega, kes abistas, kes oli lihtsalt rõõmus ja sõbralik. Mingil perioodil püüdsime osade numbreid meeles hoida, et neid tänada, aga ju sattus selle info salvestamine nende 20 sekundi sisse minutist, mille kohta meil nüüd info puudub. Aga kui kohtasite meid metsas, siis aitäh, et meie olemise nii lõbusaks tegite. Väike tõrva tilk meepotis on võistlejate poolt metsa alla jäänud praht. Korjasime ülesse küll tühjaks joodud veepudeleid, aga juba sipelgate poolt vallutatud geelituupi (või millegi muu asja oma) ei tahtnud oma taskusse panna. Ja meie viies tarkusetera: asjad, mida metsa viid, too metsast välja ka.

Muideks meil oli ka plaan Kristi papudest „enne ja pärast“ pildid teha, aga see „enne“ pilt ununes. Samas lõpupoole kui mägi nii suur ees, et liikumine muutud väga väga vaevaliseks, siis just oli need need määrdunud papud, mis hoidsid Kristi pilgu maast kõrgel ja sammu terava, et ruttu läbi saaks ja papud taas puhtaks saaks küürida 😉 .

Kokkuvõtlikult võib öleda, et vahva oli. Korraldajatele aitäh vaeva eest. Siit meie statistika: punkte võtsime 23 (40-st) (jah Margus, ka sel korral ei õnnestunud meil kõike punkte võtta, aga ega sulgi õnnestunud 😉 ) ning võetud punktide väärtuste kogusummaks kujunes 77 (140-st), üldarvestuses 89. koht (105-st) ning naisvõistkondade arvestuses 10. koht (17-st). MM peaproov sai meie arust edukalt läbitud: probleemideta tuli välja suundorienteerumine, polnud plaanitud punkti, mida me ei leidnud, ning minimaalseid probleeme esines vaid paari punkti juures. Siinkohal tooks välja selle, et nendelgi juhtudel oli peaasjalikult probleemiks see, et usaldasime metsanotsude radasid, mitte ennast. Samas nüüd on kahju, et Keps maha jäi ja meie imeline raja läbimine ei jäädvustunud tulevastele põlvedele 😉 .

Lõpetuseks ei saa tänasel päeval (19.august 2008, Gerd Kanter tuli olümpiavõitjaks) ütlemata jätta: „Aitähh, Gerd Kanter!“ 🙂 Metsakunnid on emotsionaalsed 🙂 .