2008 MÕV – Otepää (14.juuni 2008)

Metsakunnide võidukas meeskond startis taas kaheliikmelisena: puudus meie Kerttu, kes veel paar päeva enne starti pakatas osalemise õnnest ning isegi võttis vaba päeva (Kerttu tavaliselt mitte töötamist ei tunnista), et viimanegi pisike haigusepoiss välja ravida. Välja ravimisel läks miskit nihu või lihtsalt Kerttul oli nüüd aega märgata, et keha karjub, et ta on haige ning tegemist ei olnud mitte pisikese haigusepoisiga, vaid suure ja tugevaga, mis Kerttu ka voodisse aheldas. Nii võiski ainult Metsakunnidest Kärti ja Kristit 14. juuni hommikul rattad autos Otepää poole sõitmas kohata.

Start Tartust hilines 15 minutit, aga õnneks olime enne 30 minutit varusse jätnud. Oi kui kavalad me oleme. Kuna startisime A-rajale, siis pidime enne starti oma rattad ka Kääriku suusastaadioni parklasse viima. Nii me seal autos istusime ja sõitsime Kääriku poole ning vaatasime õudusega kõrval tõusvat ja laskuvat jalgrattateed ning mõtlesime veel suurema õudusega, et mis siis saab kui me rullidega peamegi mööda seda teed sõitma. Seni Kristi ja Kärdi elu suurimad tõusud ja laskumised piirduvad Tartu kergteedel leiduvatega ning selle aasta tõusu ja laskumise meetrid lausa puuduvad (ühel meist puuduvad ka lausa rullidel läbitud meetrid sel aastal). Aga las olla, eks sellepärast muretseme siis kui asi käes on. Suure häda ja helistamisega leidsime ka lõpuks koha, kus veetlev Imbi vihmavarjuga ootas, ning asusime jalgrattaid kokku monteerima. Kahtlaselt vaevaliselt edenes monteerimine, aga kuidagi kokku me rattad saime (ehk peaks oma võistlusvahendeid paremini tundma õppima??).

Nüüd võis rahumeeli starti sõita, kuid aega stardini oli ähvardavalt väheks jäänud. Teel helistasime veel Metsakunn Kerttule, kes soovis meile kõike paremat ning lubas palavikuliselt meile kaasa elada. Seni polnud me suurtel üritustel ilma oma kaardilugejata (Kerttu) metsa läinud. Olime harjutanud neljapäevakutel kahekesi orienteerumist, aga osavusega eriti särada ei saanud, kuid sel korral oli meil killuke Kerttut ka kaasas. Kerttu uus ja kvaliteetne kompass. Selle kompassige ei eksi me enam teelt, me suund on alati õige, me lihtsalt oleme kohe palju osavamad ning punkte leiame nagu niuhti. Ning meie saabusime starti. Kui kaasmeeskonnad riietusid või varustust kohendasid, siis Metsakunnid olid alles teel sinna; kui tutvustati reegleid ja jagati teavet, siis Metsakunnid riietusid; kui start anti, siis Metsakunnid olid WC; kui Metsakunnid startisid, siis teisi enam näha ei olnud ehk tüüpiline Metsakunnide start.

Asusime esimest punkti võtma. Üle muru, mööda teed, pööre paremale ning mööda teed edasi. Ühel pool majad ja teisel pool teed langus ja siis teekene metsa, täpselt nagu kaardil. Punkt tundus juba peaaegu nagu võetud. Elu oli ilus ja muretu, kuid see muutus hetkega. Metsas oli igasuguseid teid, osad neist olid kaardil ning osad meie arust ei olnud. Kohtasime punkti otsivat meeskonda. Asusime tähistust otsima. Kuna täpselt ei teadnud, millist ja kust otsida ning peas kõlas veel lause, et tähistus on natukene teelt varjatud, et möödakäijatele kohe silma ei jääks, siis algas tõeline piirkonna kammimine. Otsisime alguses rahulikult, kui otsing tulemust ei andnud, siis tuuseldasime selle piirkonna veel detailsemalt läbi ehk vaatasime iga puu oksa külge, iga juure alla, isegi käbide alla hakkasime vaatama 😉 . Tulemus ikka null. Kuna kaks erinevat meeskonda erinevaid marsruuti pidi olid sinna jõudnud, siis arvasime et oleme ikka õiges kohas. Laiendasime küll otsingut, aga ikka ei miskit (ühe inimese esimese punkti otsing pildil). Arutasime võimalust, et möödakäijad on punktiga üks null teinud, aga otsinguid lõpetada ka ei suutnud. Helistasime rajameistrile. Rajameister kirjeldas piirkonda ja punkti asukohta. Me olime VALES kohas. Oi kui valus, aga rajameister oli tubli ja viisakas ning isegi ei noominud helistamise pärast 🙂 Punkt oligi seal, kus rajameister kirjeldas.

Asusime teist punkti võtma. Otse üle Apteekrimäe ja natukene edasi ja punkt voilaa. Üle mäe me läksime, aga seda voilaad meile ei järgnenud. Taas kammisime metsa ja mitte vähe. Laiendasime otsinguid, aga ikka ei miskit. Kontrollisime asukohta ja veel kord asukohta, aga ikka ei miskit. Oleme kohas, kus kaardi järgi on punkt, aga reaalsuses ei miskit. Enam rajameistrile ka ei julge helistada…liiga piinlik. Otsime veel, aga ikka ei miskit. Aega oli meeletult kulunud ning võtsime vastu raske otsuse, et liigume edasi. Siia maani on täielik müstika, kus oli punkt.

Kunagi jõudsid minuni erinevad motivatsiooni jutukesed ja hüüdlaused, ajju sööbis neist üks. Edu saadab neid, kes kõnnivad ühelt ebaõnnestumiselt teisele kaotamata entusiasmi. Ideaalne mõtteke Metsakunne iseloomustamiseks ja suu naerule vedamiseks. Entusiasmi meil on ja kuidas veel 🙂 . Ja järgmise punkti leidsimegi graatsilise kergusega. Vahelduseks oli täitsa tore punkti leida kohast, kus ta meie arust pidi olema. Natukene poputas see meie vaimu ning otsustasime neljandasse punkti minna otse kompassi suuna järgi. Seadsime suuna meie uuel ja ilusal kompassil paika ja asusime teele otse punkti poole. Voilaa ja punkt käes? Oh ei, voilaa ja imelik mudamülgas. Kaldusime kõrvale, paistab et paljalt heast kompassist ei piisa, ise peab ka tasemel olema 😉 . Sinna mülkasse jätsime taas hulga aega ning otsustasime aja sunnil kohe edasi liikuda.

Enne kanuu etappi päris kurb seis: neljast punktist kaks leidsime (pärast kuulsime, et peale meie oli veel meeskondi, kes 100% ei skoorinud). Aga see seis meid ei morjendanud. Totakas naer suul genereerisime imeplaani kuidas kanuu vette lasta, õnneks plaani ei järginud ning sisenesime kanuusse normaalsete inimeste kombel. Pühajärve kallas on kaardil soppide ja poolsaartega, Pühajärve kallas kanuust vaadates tundus ilus ja sile. Kasutasime taas oma imelist kompassi suunaks ja asusime teele. Kummalisel kombel meie kanuu trajektoor oli täitsa sujuvalt sirge, ei ühtegi silmust…oi kui tublid me ikka oleme. Kuna enne eksisime oma suunaga, siis kohendasime oma suunda natukene teise meeskonna järgi. Nüüd võin öelda, et poleks pidanud, aga punkti me leidsime Pireti kaasabiga. Aitäh, Piret!

Vaimustus oma osavusest kasvas ning nii otsustasime, et Kärt jookseb üle poolsaare ja võtab punkti ära ning Kristi ootab kanuu juures. Kristi istus rõõmsalt kanuus ja ajas hammustavaid putukaid eemale ning sõi batooni. Aeg muudkui kulus ja kulus ning Kristi muutus rahutuks. Ronis kanuust välja läks teele ja hõikus Kärti. KÄÄRRTT, KÄÄRRTT!! Vaikus. Kristi ronis kanuu juurde tagasi ning ronis siis tagasi teele. Jalutas ringi ja ootas ja otsis ja kartis ja kirus, et mitte kunagi ei lähe me lahku enam. Kristi mõistab nüüd xDreamil nende meeskondade valu ja muret, kes kaaslast tagasi ootavad. Kärt samal ajal muris läbi pardiku teisele poole veeni välja ning taas alustas meile tuntud otsimist. Kammis siit ja sealt, kammis peaaegu veest ja kõrgemalt, vaatas oksa külge, vaatas juurika alla, aga ei miskit. Lõpuks natukene segaduses tuli mööda teed tagasi. Kärt omaarust oli ainult korraks ära. Nii erinev on tegutseja ja ootaja aja tajumine 🙂 . Tagasi õnnelikult koos otsustasime veel mööda vett ka punkti otsida. Piilusime siit ja sealt ning tundus, et oleme peaaegu sopi kõige sügavas kohas ehk punktist juba möödas. Kehitasime õlgu ja asusime ründama järgmist punkti. Hiljem Kepsu kaarti uurides tuli välja, et oleksime veel sügavamale pidanud sõitma.

Andsime nüüd kätele valu ning kanuutasime ennast Pühajärve lõunapoolsemasse otsa. Lähenesime punktile nii ilusasti, et ei pidanud numbri nägemiseks isegi kanuust väljuma. Super. Sumasime edasi. Väikene piknik keset vett kanuus ning külalisedki, keda kostitada, kohal. Söödud-joodud ning sõit jätkus. Järgmises punktis tormas Kristi punkti võtma ja Kärt ootas kanuus. Kristi puges puude vahel, ronis üle puude, kratsis kukalt ja mõtles, et ega jälle punkt kadunud, aga jätkas edasi rühkimist, kuni punkt naeratas vastu mäe otsas. Tarkuse tera: kui lähed eraldi punkti võtma, siis võta alati kaart kaasa! Kärt tegeles kanuu parkimisega. Kärt otsis selle kõige parema koha, keeras kanuu ringi, et Kristi saaks ilusasti siseneda kuiva jalaga. Nii tubli ja osav on Metsakunn Kärt (taas aitäh Piretile, kelle abiga manööverdati ning kelle jalad olid väga väga märjad nendel hetkedel). Ning viimane kanuu ots. Üks ja kaks ja kolm ja….ja kakssada. Üks ja kaks ja kolm ja….ja viissada. Üks ja kaks ja kolm ja….ja sada. Viimased 50 tõmmet ning veel viimased 50 tõmmet ning kaldal me olime, aega kulus ainult 1h49m 😉 .

Statistika kanuu etapi leitud punktidest parem kui eales varem ning kummaliselt jooksujalu panime edasi. Tee viis läbi Pühajärve ranna. Meie ninad kaardis, natukene vettinud ja ehk ka mitte just kõige värskema jooksusammuga ning teised viisakad vihmavarjudega puhkajad. Inimesed naeratasid meile 🙂 . Elu tundus nii ilus, et hoolimata vesisest päevas tekkis vett nähes soov supelda. Kuna ajagraafik tihe, siis soov jäi täitmata ning liikusime edasi rulluisu etapi poole. Nüüdseks me juba teadsime, et tee viib tõusust üles ja laskumisest alla just seal teel, mida me hommikul õudusega vaatasime. Punkti leidsime, aga rulle mitte. Vaatasime ringi, kuid taas pidime helistama. Meie rullid olid kanuupunktis autos 🙂 , sel hetkel me vist kõige rõõmsamad enam selle üllatuse üle ei olnud. Asusime tagasiteele. Varsti saime uue kõne, et rullid tuuakse meile. OK, asusime neid ootama.

Meie rullid saabusid. Võtsime oma träni ja asusime endale turvavarustust peale panema. Kuna tee üles-alla, siis turvavarustus sai väga korralikult kinnitatud. Aega see riietumine võttis, aga mis siis. Kuhu meil ikka kiire, sest keset rulluiskude otsimist möödus meist ka võistkond, kellega me kanuutamisel koos olime. Kuna Kärdi rullidelt olid ka piduriklots ära kruvitud, sest klots on nõrkadele 😛 , siis Kärt oli meil pidurdusvaba. Et mingigi kontroll laskumisel jääks, siis harjutasime tandempidurdust (kuulsime, et Margus kellegagi oli seda rakendanud ja proovisime ka) ning märjal teel sõit Kääriku poole algas. Tasane pind OK, esimesest tõusust saime ka ülesse, aga teine tõus juba nati niitis: hoog rauges, tagumiku senikasutamata lihased juba natukene krambis. Pole just kõige julgustavam algus, aga ajaga tehnika ja sõit paranes. Liuglesime üles ja alla väikestest nukkadest, suurematel lõkerdasime väsimuse naeru (rajal oldud 4h36m) ning mõnikord ja hootusest tatsasime ülesse. Enne igat laskumist ikka kontrollisime kas tandempidurdus vajalik või mitte ja siis laskusime. Hoog muudkui suurenes ja suurenes ja pulss muudkui tõusis ja tõusis, kuni oli lõpuks ühe tõusul oli jõhkralt punases: 206 (kui mälu ei peta). Samas rullide suurimaks kiiruseks salvestati meil 38,9 km/h. Nüüd mõelda, siis päris hull pisikeste ratastega märjal teel kimada nii, aga siis ei seganud meid miskit. Kihutasime veepilv taga nagu F1 märjal rajal. Ja elusalt lõppu me saime kordagi pidurdamata.

Lähenesime ratastele ning vaim oli rattasõiduks valmis. Me olime natukene segaduses ja hämmingus kui nägime punktis Cyberi xDreami A-raja meeskonda, kes meist ikka mäekõrguselt üle. Samas veel meie üllatuseks ulatas Imbi meile uue kaardi ja saatis jalgsi metsa. Metsa me sammud seadsime. Visalt jätkus meil komme punkte natukene valest kohtadest otsida, aga vähemalt me saime mingil hetkel veast aru ning vaikselt, aga visalt leidsime punkt punkti järel. Seni sadanud vihm meid väga ei seganud, aga kui kõrges rohus otsida, siis märjaks saab kõik ning külma tunne hakkas meile sisse pugema. Taas kord tuuseldasime metsas, otsisime kännu pealt ja alt, aga punkti ei leidnud, liikusime edasi. Saime lõpuks suuremale rohuvabale (ka nõgeseid ei olnud seal) teele. Jooksime, et sooja saada. Vaikselt hakkaski soojem kuni märkasime, et oleme valel pool järve. Valisime pööramisel vale tee ning ei pannud miskit muud tähele kui kiiremini kiiremini, et sooja saada. Kuna ajaga hakkas väga kitsas, siis seadsime suuna rataste juurde tagasi. Rohkelt võtmata punkte ning eksimused ning riietusest ainult aluspükste tagumine pool veel kuiv, ei paistnud me just kõige rõõmsamad. Tunne oli nagu märgadel kassipoegadel, kes longivad, siis metsas ringi. Aga ühelt ebaõnnestumiselt teisele astumine kaotamata entusiasmi ajas muigele küll. Mitte et see hetkel meist peegeldunud oleks, aga lihtsalt.

Vahetusalas ootas meid lisaülesanne: kokkuleppida kumb meist on ilus ning teine joonistab tast pildi. Metsakunn Kärt säras oma loomulikus ilus ning Kristi asus temast kunstiteost looma. Kristi arust sai pilt ilus ja loominguline, aga millegi pärast Kärt nii ei arvanud. Ehk on meil erinev arusaam kunstist 😉 . Imbi küpsetatud pirukas põske, asjad kokku ja rattaga teele. Plaan oli peaaegu otse lõppu sõita ning teeäärde jäävaid punkte korjata. Ratta seljas sai ka viimane kuiv koht riietest märjaks 😀 . Kuna märgus oli punktid Kristi kaardilt uhtunud, siis jätkati ühe kaardiga. Korduv situatsioon oli: peatus, kaardi vaatamise, plaan paika (nt teisest ristit peale elektriliine teine tee paremale ja siis sealt veel paremale ning otse) ja teele, varsti uus peatus, sest Kristil puudus selleks hetkel võime midagi meeles pidada ning nii unustas ta tee osti ja pöördeid jne ning toimus peatus ja kaardi vaatamine suht tihti. Aga punkte me leidsime ilusasti, jalgrattaga jõudsime ka üllatuslikult ronida tõuse. Meie Kepsu joonisel on ilusasti näha, et kõik tõusud, kuhu rattaga ronisime. Ning vahetusalasse jõudsime aja sees.

Imelisel kombel pärast 8h 15m suutsime me veel joosta. Traksid peale, turvareeglid tutvustatud ning rajale. Turnisime seal puude otsas. Liigutused, mis muidu oleks köki möki, olid päris keerulised sooritada meie väsinud kehadel. Hoolimata meie väsinud ja koormatud kehadest olime me seal puude latvades ilusad ja elegantsed ning graatsilised nagu kassid 😉

Elusalt ja edukalt lõpetasime. Plaanitud 7h asemel olime rajal ca 8h30m ning lisaks saime läbimata punktide eest (mida oli palju) ka mõnusalt trahve 3h45m. Lõplik aeg koos trahvidega oli vist ca 12h15m. Olime võidukalt viimane meeskond A-rajal, kuid naiste arvestuses esimene (kahjuks sellist arvestust ametlikult ei olnud). Samas näitas, et meiesugustel O-inimestega orienteerumise teemal plõksima ei ole mõtet hakata ning areneda on meeletult: nii vastupidamine kui ka tehnilised oskused. Aga meile meeldis. Mõnus oli mässata, veel mõnusam oli tunne lõpetades, et hakkama saime ning oh seda õnne kui kuivadesse riietesse sai pugeda. Metsakunnid loodavad, et asjast saaks traditsioon ning aitäh korraldajatele!