Libahundi jälg – Märjamaa (10.05.2008)

Metsakunnid on laisad olnud. Metsakunnid pole suutnud postitusi oma tegevustest postitada. Metsakunnidel on sadu ja tuhandeid vabandusi, miks nad seda pole saanud teha veel, aga on ainult üks tegelik põhjus. Metsakunnid on laisad olnud. Aga et Metsakunnid päris masendusse ei langeks, siis me ei kiru, ei siuna, ei aasi, ei kritiseeri, ei pahanda nüüdsest nendega, vaid toetame neid ning unustame selleks korraks need hilinemised.

Seega 10. mai 2008. aasta varahommik. Metsakunni Kristi äratuskell heliseb, kuid kahjuks mingit reageeringut see esile ei too. Kristi jätkab magusat põõnamist. Hoolimata väga varajasest hommiku tunnist on üks inimene siiski ärkvel, see on tubli ja usin Metsakunni Kristi ema. Laud on juba hommikusöögiks kaetud enne kui ta Kristit äratama läheb 🙂 ning auto võtmed peos ootab ta ukse juures, et Kristit bussile sõidutada, veel ennem kui Kristi riides on. Ning enne autost lahkumist kontrollib, kas väga unine Kristi ikka piisavalt sularaha omab, et Tallinna ots lunastada. Au ja kiitus Kristi emale.

Tallinnas liitus särav Metsakunn Kerttu ja nende tee Märjamaale võis rõõmsalt alata. Jah, sel korral ilma Kärdita. Metsakunn Kärt viibis kodus ning andis veel viimast tuld, et oma magistritöö saaks korralikult briljandiks lihvitud. Ta küll lootis viimase hetkeni meiega füüsiliselt ühineda, sest teame, et oma mõtetes oli ta meiega, aga kes on kunagi kirjutanud tööd (baka, mag, dok), see teab, et eelviimasel päeval mitte ei ole aega metsas lustida. Etteruttavalt saab uhkustada, et meie meeskonnas on üks magister juures. Tubli Kärt!

Metsakunnid esimesena kohalKui start anti, siis Metsakunnid vahetasid veel riideid, kui start anti, siis Metsakunnid olid WC, kui start anti, siis Metsakunnid jahmerdasid oma SI pulkade nullimisega jne. Nii võiks iseloomustada meie tüüpilist starti ning selleks ka meie suur imestus kui me saabusime võistluspaika esimestena. Terve parkla oli autodest tühi ning parkimise võimalusi oli küll ja veel. Esimeste saabujatena oli meil au saada rajameistrilt Marjolt isiklikult tervitussõnad. Ilm oli päikseline ning me lihtsalt nautisime olemist. Rahulikult tatsasime ümber koolimaja, avastasime ümbrust, sobitasime sõprust, registreerisime, viskasime nalja (oleme vara, aga starti jääme ikka hiljaks), vaatasime kuidas autod saabuvad, hakkasime riideid vahetama, teipisime kaarti, panime meie punktide võtmise järjekorra paika, määrasime kontroll ajad, viimane riietumine ja koti komplekteerimine ja starti. Kõik oli valmis. Plaan, et esmalt võtame punktid kaardi alt, siis tuleme mööda ilusat suurt teed tagasi ja võtame punktid tee kõrvalt ning kui aega jääb, siis võtame veel lisaks finiši lähedalt, ning Metsakunnid stardis. Rajameister tutvustas rada ja esimest üllatust – proloogi. Kui proloogi juhendis jõudsime sõnani lõuna, siis haarasime kohe kompassi järele, aga mida ei olnud, oli kompass. Ja siis hakkas rabistamine. Tuuseldati kott läbi, kammiti ümbrist, otsiti autost kuni lõpuks leiti kompass Kristi kotist, kuhu see juba päevi tagasi sai kodust lahkudes pandud 😀

11:00 ning anti luba rajale tormata ja vudama meeskonnad panidki ning Metsakunnid nende seas. Midagi imelikku oli toimumas, sest Metsakunnid ja jooksevad…õnneks peale 2 minutit taastus normaalsus ning Metsakunnid jätkasid korralikult käies. Proloogi legendiks olid erinevad kohad Märjamaal. Oleks me kohalikud olnud, siis oleks läbinud nagu niuhti, aga mida ütleb Metsakunnidele kirjeldus: Põhjapoolne väravasammas Haimre tee alguses…mitte midagi, aga just nii olid kirjeldatud neli esimest punkti. Lohutuseks oli kaasa öeldud, et peateelt on kõik objektid nähtavad ning kohalike abi võib kasutada. Tasa ja targu läbisime lenneldes punkt punkti järel, kui leidsime, et nüüd saab rajale. Antud proloog hajutas mõnusalt meeskondi, sest enamus ajast seiklesime üksi, vahest trehvasime teisi. Samuti võis proloog väga valus olla neile, kes plaanisid rada läbida vastupäeva punkte võttes, sest proloog viis ilusasti meid teeotsani, kust plaanisime alustada meie oma raja läbimist ehk siis päripäeva.

Kuna algused on meil rabedad, siis liikumine toimus pideva maastiku ja kaadri võrdluses. See küll võtab rohkem aega kui siht paika ja minekut, aga nii sobitasime taas sõprust kaardi ja maastikuga. Ikka mööda teid liikudes ning voilaa esimene punkt (25) käes. Riskisime ning lõikasime läbi metsa järgmisele teele. Pärast 250 meetrit õhkasime kergendatult, sest teele me ka jõudsime. Ning juba tuttavalt mööda teed edasi. Kui hakkasid majad paistma, siis tuli seisatus, väikene arutus ning 180 kraadi pööre ja minekut. Jah, Metsakunnid teevad vigu kaardiga, aga tavaliselt märkame me neid suht kiiresti. Tagasi õigel teel ja veel üks punkt (27) juba võetud.

Meie tikandLibahundi jälje lisaülesanded on muidugi oma ette väärtus nagu maasikas (või siis kirsike) koogil. Esimeses lisaülesande punktis saime rõõmsalt tunnistada kui kiiresti on inimene võimeline unustama ning kui raske on ikkagi viia kokku 10 olümpialinna aastaarvuga. Kui ausalt ära rääkida, siis lausa ühte me teadsime kindlalt ning ülejäänud käisid lihtsalt sobitades. Aga õnne peab ka olema ning 7 panime õigesti ja lahkusime miinimum karistusega punktist pärast tikkimist. Just pärast tikkimist. Keset põldu seal tütarlapse juures oli asjalik rõõmus pisike poiss, kes ulatas meile nõela ja niidi ning tikkimine võis alata. Metsakunnide meistriteos nägi välja selline (vaata pilti).

Punkti number 75 kulgesime me juba üle põldude lõigates ning nii kogusime julgust et ka edasi rihtida otse üle aasade. Ei takistanud meid enam kraavid, ei elektrikarjused, ei tolmav põld, aga liikuvad lehmad ja koerad ajasid hirmu küll nahka. Sealt ka hakkas pihta mingi kummaline kaldumine lähima tee suunas, et ruttu ruttu turvalisse kohta tagasi saada. Teel tagasi oli elu kohe parem kuni pidime läbi õue minema. Poleks nagu hullu, aga kui see on kellegi koduõu (kaardil tee küll läks, aga kas see on avalik tee?), kui seal on haukuvad koerad, kui seal on suured masinda, kui seal on inimesed, kelle jaoks ei ole normeelne, et järsku liibuvates riietes inimesed mässavad kaart käes kuskil võsas jne, siis hakkas küll nati õud. Aga vaikselt ja rahulikult lähenesime. Keegi midagi halba meile ei teinud, isegi ei ütelnud, sest tegelikult on inimesed toredad, aga me ikka kartsime. Oi kui suured on hirmu silmad 🙂

Kerttu jahitornisSee hirmumine ergutas me meeli ning järjest reipamaks me samm läks ning reipalt üle järgmise kuivanud põllu lendlesime kopratammi punkti poole. Kummalisel kombel lendles üks meeskond meist palju palju kiiremini. Edasi pidi kõik lihtsalt minema. Otse mööda põllu äärt ojani ning siis mööda oja kuni teeni ja teel  300 meetri pärast punkt jahitorni otsas. Lihtne. Ainuke jama oli see, et see ilus ja hea ojake ei olnud mitte kuidagi tajutav. Esimese otsimise hooga panime mööda, tagasi tulles rohkem mööda metsa kammides leidsime kaks kujutletavalt lohku, mis võiks kõige rohkem oja meenutada. Nii me siis seal läksime kahe lohu vahel. Tempo kukkus, sest toimus pidev vingerdus läbi padriku kuni jõudsime jõeni, kus koprad pakkusid oma tööga tõelist vaatemängu: puud olid pidevalt langetatud üle jõe. Nii ei tundugi see miskit erilist, aga kui selline vaatepilt avaneb, siis tuleb lihtsalt nautida vaadet. Aga edasi kuigi kaardil maastik nagu vahelduks, siis tegelikkuses me sellest väga aru ei saanud. Küll olime kaardist ees, küll taga kuni lihtsalt lõpuks ootasime teed. Tee saabus ja saabus ka punkt seal puude latvade kõrgusel. Kerttu kribinal krõbinal ronis üles ja alla. Kristi lihtsalt nautis ja mõnules, et ei pidanud ise ronima, kuigi vaade võis sealt ilus olla kui vaadata Kerttu rõõmsat nägu pildil.

Kerttu sillalTeine vaatamisväärsus omaette oli rippsild Kasari jõel. Alguses pani see meid lihtsalt imestama, siis tunnistama selle vahvust ning unistama, et selline sillake ikka säiliks kaua ja siis seal vallatlema ning siis korraliku seiklussportlasena pildistama ja poosetama. Saanud üle sillakese lummusest plaanisime teed edasi. Meie oskus oli muudkui arenenud ja nii lõikasime läbi mõisapargi järgmisesse lisaülesandesse.

Metsakunnide selle etapi lemmik lisaülesanne. Meeskonnale anti sisekumm, millele oli laud kinnitatud ja lapatsid ning eesmärgiks oli sellega ümber saare sõita. Pool ringi tegi üks ja teise poole teine. Metsakunnidele kohaselt võtsime jalanõud ja sokid jalast ning käärisime püksisääred ülesse ning asusime teele. Esimeseks etapi võtjaks sai Kristi. Peast jõudis läbi käia meil mõte istuli läbimisest, aga see kustus kiiresti korraldajate vihjele kõhuli seda teha. Kristi kõhuli ja teele, varbad rõõmsalt vees sulistades ning vahest ka põlvi leotades. Ja pool ringi saigi täis.

Kerttu mässamas

Taas korraldaja soovitusi jagamas, et proovi ikka kaldale tulle kohe, sest vesi seal oioi kui sügav. Metsakunnid kuulasid ja kuidagi ukerdati Kristi kaldale ja Kerttu paati. Kerttu asus rõõmsalt teele. Kuna Kerttu Kristist ikka tublisti kergem, siis varvaste ja põlvede leotamisest oli temal jutt kaugel. Kahjuks jäi talle ka vastu tuult etapp, mida sai suht vaevaliselt läbitud. Samal ajal jätkus Kristil aega pildistamiseks ja tõdemiseks, et tore, et Metsakunnid ei ole 100 kg, sest siis oleks ka kõtu vees olnud J . Kerttu jõudis kohale. Ei tea kas suurest kadedusest, et Kerttu nii kuivaks jäi, oleks Kristi Kerttut maale aidates Kerttule peaaegu pea ees sukeldumise korraldanud 😀

Kristi Kasari sillal kõikumasKui jalanõud said jalga tagasi asusime taas teele lisaülesande punkti. Mis viga nii maasikalt maasikale või siis kirsilt kirsile minna. Saabusime korraldajatele huvitavast suunast, aga me ennegi märganud, et millegi pärast Metsakunnidel on alati kuidagi teistmoodi raja valik kui teistel. Ülesandeks Kasari jõe sillalt mööda köisredelit alla punkti juurde laskuda ja ülesse tagasi ronida. Kuna enne torni otsa ronis Kerttu, siis nüüd on Kristi kord ronida. Sel korral mässiti korralikult turvavarustus ka ümber: kiiver pähe, kindad kätte, traksid peale ja siis veel köis kah külge ja üle silla ääre minekut. Üle ääre polnud midagi astuda, aga kui edasine jätkus nagu tavalise redeli puhul ja kalle väga negatiivseks kiskus, siis ikka korraldaja õpetas, et üks jalg ühelt poolt ja teine teiselt poolt. Rohkete sinikatega reie siseküljel sai Kristi üles ja alla. Suur õnne tunne kaasas jauras Kristi veel kaua sellest punktist Kerttule. Olime püsinud ilusasti oma plaanitud graafikus ning kulunud oli aega 3:08.

Kerttu truubisPunti 42 juures jäädvustas Kristi imelise pildi Kerttust, kes küll keeldus poseerimast (vesi olevat olnud liiga külm, aga kunsti nimel võiks ju ikka natukene ohverdada ennast 😀 ) aga pilt saadi kätte. Põhimõtteliselt oli ülesandeks truubi keskel olev punkt läbida. Korralikult nagu Metsakunnid ikka kooris Kerttu jalanõud jalast ning asus teele. Vesi oli jäiselt külm ning punktist eemaldus juba Kerttu kilgates. See hetk ka jäädvustati ning Metsakunnid Kristi ja Kerttu jätkavad vaidlust kelle teenetest pilt imeline tuli 😉

Teel punkti 34 kohtasime ka jooksvat Cyberi meeskonda, kes sel korral oli nimeks võtnud kas Metsik lääs või ida. Oma edumaa üle rõõmsad tõstsime tempot ja asusime usinalt punkti otsima. Punkti viis pisike metsatee suurelt teelt. Suure tee ja metsavahel oli kraav. Kasutasime tehnikat lenneldes hüplev, mis lõppes Kristi korral maandumisel küll üle vee kaugemale, aga ikkagi kohe lurtsti savisesse mutta. Ning ilusti puhtaks küüritud papud olid taas mustad. Kerttu pääses küll kergemini, aga mustaks sai ka tema. Punkti me tõesti otsisime kammides. Mitte ei leidnud kuni sattusime muinasjutulisse kohta keset metsa. Selline ilus hoolitsetud väikse tarekese ja mõnede suurte puudega lummav kohake. Kristil millegi pärast tekkis tung sinna kohe kodu rajada. Peaks vist mainima, et see tund esines tal tihti erinevate objektide või asukohtade juures, aga seal oli see tung suur ja võimas. Lahkudes lummavast kohast taas teele tuli tõdeda, et selle punkti jaoks liikusime küll valesti, sest teiselt poolt lähenejatele oli tareke suurelt teelt näha ja sinna viis sillake (ka Cyberi meeskond läbis raja teistpidi ning meie dust polnud juttugi 😀 ).

Kell oli nii palju nihkunud, et Kerttu soov natukene varem lõpetada, et üritusele jõuda näis võimatu ning asusime tagasi teele et siis ilusa ja suure tee pealt punkte korjata. Ilus ja suur tee osutus aga elektriliinideks. Ilusat ja mugavast liikumisest oli asi seal kaugel, aga paremat lahendust ka ei paistnud. Asusime rühkima. Kui alguses veel vähemalt oli mõistlik rada seal liinide sihi all, siis varsti see hääbus. Metsasihte koos kahe meeskonnaga otsides ei leidnud ning selle tee läbimine oli nii tugevalt aeglustunud, et tekkis juba hirm mitte õigeks ajaks lõppu jõuda. Nii Metsakunnid siis ragistasid julmalt minemist. Küll oli seal vesised mättad, küll üle pea võsa, küll ülepea võsa koos maha rajutud võsaga, küll ülepea võsa koos maha rajutud võsaga ja vesiste mätastega ehk seal olid kõike mida meeldivaks lugeda oli raske. Teest polnud enam ammu aisu ning kraavid olid juba nii suured, et läbisime neid läbi jalutades, mille tulemusel vajusime sääreni mudasse ning lisaks oli muda peal veel kiht vett ka ehk korralik müttamine. Ka seal leidsime me kaks maasikat. Esimeseks maasikaks osutus meist ca 10 meetri kauguselt metsa jooksev kits ning teiseks maasikaks meie leitud punkt, mida näitasime ka teistele, kes tänu sellele said asukoha taas paika. Nende tänusõnad andsid tunnustust ja jõudu ning mõtet, et päris asjata me ikka ei ole seal. Raja kiiremini läbitud 100m võiks lugeda hetke kui pärast 1,5 tundi rägistamist loodusega märkasime teed ning lihtsalt 5h37m minutit pärast starti spurtisime selleni. Me olime väga väga rõõmsad selle tee olemas olu üle.

Metsakunnid finišis kohustusliku ühisesemegaJa nüüd juba lõpp paistis ainul veel see lisaülesandega punkt ja siis on kõik. Teel 37 punktist lõpu poole jooksin meile vastu meeskond, kes kavatses minna 37 punkti võtma. Kui nad mõistsid punkti kaugust, siis nad loobusid ning jooksid finišisse ning meie nende järgi. Istusime maha ja asusime muljetama, kuni järsku tuli meelde, et oi punkt 76 jäi võtmata. See viga läks meile maksma 7 punkti. Selline viga nii lõpus oli väga väga valus. Aga mis tehtud, see tehtud. Seni Metsakunnid võistlustel polegi nii rumalaid vigu teinud, aga tore on vitsad pigem siin kui MM kätte saada.

Korraldajatest. Oli tunda, et korraldajad olid üritust plaanidud kogu oma südamest. Nad olid teinud kõik, et võistlejatel oleks huvitav ja põnev ja piisavalt nuputamist. Erinevate meeskondadega rääkides ei juhtunud me kuulma ühtivaid läbimise teekondi (vaata pildilt meie teekonda). Meeskonnad olid hajutatud ning iga üks sai tegeleda ise raja läbimisega, mitte loota teise järgi sihi hoidmist. Rajal oli piisavalt erineva tasemega punkte, et rada said nautida täitsa algajad kui ka kogenumad sportlased. Lisaülesanded olid sisupoolest väga erinevad ning erinevaid oskuseid nõudvad (kuulsime, et tõukekate punkt oli paljude lemmik, kahju, et Me sinna ei jõudnud). Samuti raja kaardile oli kirjas kõik vajalik ning kõik, mis läheks vaja hädaolukorras ning meeltesegaduses. Tõelised kiidusõnad korraldajatele. Jätkake samas vaimus.Meie teekond Libahundi jäljel

Rubriigid: Libahundi jälg. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to Libahundi jälg – Märjamaa (10.05.2008)

  1. Margus ütles:

    Selline küss, et kas te oma kepsu pilte kaart.delfi.ee kaardile ei saa paigutada? Seal on palju etem aerofoto kui googlemapsis. Sisseskännitud võistluskaardi peale võiks ka päris abiks olla. See eeldab vist nati käsitsi sobitamist, et olulised punktid kohakuti saada.

  2. metsakunnid ütles:

    Delfi kaardile paigutamisest ei ole me mõelnudki. Sisseskännitud võistluskaardile paigutusest oleme mõelnud ja isegi Kerttu on paaril korral lubanud selle ära teha, aga pakun, et liiga tihedast ajagraafikust tingituna ei ole selleni veel jõutud.
    xDreamide korral on olemas olnud ka võimalus oma Kepsu tulemus ülesse panna nende poolt pakutud aluskaardile. Korra kunagi ammu isegi proovisime, aga millegi pärast kippus meil see asi ebaõnnestuma. Soovitati suurema ajasammuga ehk siis väiksema hulga andmetega, aga selleni me ei jõudnud.
    Tegelikult kui Kepsu fail google earthis lahti võtta, siis on küll vahva sellega mässata. Eks see Kepsu joon olegi rohkem meile endale kodus vaatamiseks. Kui veel juurde võtta kiirus (ruumilises vaates), siis on lusti veel rohkem.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s