Metsakunnid on laisad olnud. Metsakunnid pole suutnud postitusi oma tegevustest postitada. Metsakunnidel on sadu ja tuhandeid vabandusi, miks nad seda pole saanud teha veel, aga on ainult üks tegelik põhjus. Metsakunnid on laisad olnud. Aga et Metsakunnid päris masendusse ei langeks, siis me ei kiru, ei siuna, ei aasi, ei kritiseeri, ei pahanda nüüdsest nendega, vaid toetame neid ning unustame selleks korraks need hilinemised.

Seega 10. mai 2008. aasta varahommik. Metsakunni Kristi äratuskell heliseb, kuid kahjuks mingit reageeringut see esile ei too. Kristi jätkab magusat põõnamist. Hoolimata väga varajasest hommiku tunnist on üks inimene siiski ärkvel, see on tubli ja usin Metsakunni Kristi ema. Laud on juba hommikusöögiks kaetud enne kui ta Kristit äratama läheb ning auto võtmed peos ootab ta ukse juures, et Kristit bussile sõidutada, veel ennem kui Kristi riides on. Ning enne autost lahkumist kontrollib, kas väga unine Kristi ikka piisavalt sularaha omab, et Tallinna ots lunastada. Au ja kiitus Kristi emale.

Tallinnas liitus särav Metsakunn Kerttu ja nende tee Märjamaale võis rõõmsalt alata. Jah, sel korral ilma Kärdita. Metsakunn Kärt viibis kodus ning andis veel viimast tuld, et oma magistritöö saaks korralikult briljandiks lihvitud. Ta küll lootis viimase hetkeni meiega füüsiliselt ühineda, sest teame, et oma mõtetes oli ta meiega, aga kes on kunagi kirjutanud tööd (baka, mag, dok), see teab, et eelviimasel päeval mitte ei ole aega metsas lustida. Etteruttavalt saab uhkustada, et meie meeskonnas on üks magister juures. Tubli Kärt!

Kui start anti, siis Metsakunnid vahetasid veel riideid, kui start anti, siis Metsakunnid olid WC, kui start anti, siis Metsakunnid jahmerdasid oma SI pulkade nullimisega jne. Nii võiks iseloomustada meie tüüpilist starti ning selleks ka meie suur imestus kui me saabusime võistluspaika esimestena. Terve parkla oli autodest tühi ning parkimise võimalusi oli küll ja veel. Esimeste saabujatena oli meil au saada rajameistrilt Marjolt isiklikult tervitussõnad. Ilm oli päikseline ning me lihtsalt nautisime olemist. Rahulikult tatsasime ümber koolimaja, avastasime ümbrust, sobitasime sõprust, registreerisime, viskasime nalja (oleme vara, aga starti jääme ikka hiljaks), vaatasime kuidas autod saabuvad, hakkasime riideid vahetama, teipisime kaarti, panime meie punktide võtmise järjekorra paika, määrasime kontroll ajad, viimane riietumine ja koti komplekteerimine ja starti. Kõik oli valmis. Plaan, et esmalt võtame punktid kaardi alt, siis tuleme mööda ilusat suurt teed tagasi ja võtame punktid tee kõrvalt ning kui aega jääb, siis võtame veel lisaks finiši lähedalt, ning Metsakunnid stardis. Rajameister tutvustas rada ja esimest üllatust – proloogi. Kui proloogi juhendis jõudsime sõnani lõuna, siis haarasime kohe kompassi järele, aga mida ei olnud, oli kompass. Ja siis hakkas rabistamine. Tuuseldati kott läbi, kammiti ümbrist, otsiti autost kuni lõpuks leiti kompass Kristi kotist, kuhu see juba päevi tagasi sai kodust lahkudes pandud

11:00 ning anti luba rajale tormata ja vudama meeskonnad panidki ning Metsakunnid nende seas. Midagi imelikku oli toimumas, sest Metsakunnid ja jooksevad…õnneks peale 2 minutit taastus normaalsus ning Metsakunnid jätkasid korralikult käies. Proloogi legendiks olid erinevad kohad Märjamaal. Oleks me kohalikud olnud, siis oleks läbinud nagu niuhti, aga mida ütleb Metsakunnidele kirjeldus: Põhjapoolne väravasammas Haimre tee alguses…mitte midagi, aga just nii olid kirjeldatud neli esimest punkti. Lohutuseks oli kaasa öeldud, et peateelt on kõik objektid nähtavad ning kohalike abi võib kasutada. Tasa ja targu läbisime lenneldes punkt punkti järel, kui leidsime, et nüüd saab rajale. Antud proloog hajutas mõnusalt meeskondi, sest enamus ajast seiklesime üksi, vahest trehvasime teisi. Samuti võis proloog väga valus olla neile, kes plaanisid rada läbida vastupäeva punkte võttes, sest proloog viis ilusasti meid teeotsani, kust plaanisime alustada meie oma raja läbimist ehk siis päripäeva.

Kuna algused on meil rabedad, siis liikumine toimus pideva maastiku ja kaadri võrdluses. See küll võtab rohkem aega kui siht paika ja minekut, aga nii sobitasime taas sõprust kaardi ja maastikuga. Ikka mööda teid liikudes ning voilaa esimene punkt (25) käes. Riskisime ning lõikasime läbi metsa järgmisele teele. Pärast 250 meetrit õhkasime kergendatult, sest teele me ka jõudsime. Ning juba tuttavalt mööda teed edasi. Kui hakkasid majad paistma, siis tuli seisatus, väikene arutus ning 180 kraadi pööre ja minekut. Jah, Metsakunnid teevad vigu kaardiga, aga tavaliselt märkame me neid suht kiiresti. Tagasi õigel teel ja veel üks punkt (27) juba võetud.

Libahundi jälje lisaülesanded on muidugi oma ette väärtus nagu maasikas (või siis kirsike) koogil. Esimeses lisaülesande punktis saime rõõmsalt tunnistada kui kiiresti on inimene võimeline unustama ning kui raske on ikkagi viia kokku 10 olümpialinna aastaarvuga. Kui ausalt ära rääkida, siis lausa ühte me teadsime kindlalt ning ülejäänud käisid lihtsalt sobitades. Aga õnne peab ka olema ning 7 panime õigesti ja lahkusime miinimum karistusega punktist pärast tikkimist. Just pärast tikkimist. Keset põldu seal tütarlapse juures oli asjalik rõõmus pisike poiss, kes ulatas meile nõela ja niidi ning tikkimine võis alata. Metsakunnide meistriteos nägi välja selline (vaata pilti).

Punkti number 75 kulgesime me juba üle põldude lõigates ning nii kogusime julgust et ka edasi rihtida otse üle aasade. Ei takistanud meid enam kraavid, ei elektrikarjused, ei tolmav põld, aga liikuvad lehmad ja koerad ajasid hirmu küll nahka. Sealt ka hakkas pihta mingi kummaline kaldumine lähima tee suunas, et ruttu ruttu turvalisse kohta tagasi saada. Teel tagasi oli elu kohe parem kuni pidime läbi õue minema. Poleks nagu hullu, aga kui see on kellegi koduõu (kaardil tee küll läks, aga kas see on avalik tee?), kui seal on haukuvad koerad, kui seal on suured masinda, kui seal on inimesed, kelle jaoks ei ole normeelne, et järsku liibuvates riietes inimesed mässavad kaart käes kuskil võsas jne, siis hakkas küll nati õud. Aga vaikselt ja rahulikult lähenesime. Keegi midagi halba meile ei teinud, isegi ei ütelnud, sest tegelikult on inimesed toredad, aga me ikka kartsime. Oi kui suured on hirmu silmad

See hirmumine ergutas me meeli ning järjest reipamaks me samm läks ning reipalt üle järgmise kuivanud põllu lendlesime kopratammi punkti poole. Kummalisel kombel lendles üks meeskond meist palju palju kiiremini. Edasi pidi kõik lihtsalt minema. Otse mööda põllu äärt ojani ning siis mööda oja kuni teeni ja teel  300 meetri pärast punkt jahitorni otsas. Lihtne. Ainuke jama oli see, et see ilus ja hea ojake ei olnud mitte kuidagi tajutav. Esimese otsimise hooga panime mööda, tagasi tulles rohkem mööda metsa kammides leidsime kaks kujutletavalt lohku, mis võiks kõige rohkem oja meenutada. Nii me siis seal läksime kahe lohu vahel. Tempo kukkus, sest toimus pidev vingerdus läbi padriku kuni jõudsime jõeni, kus koprad pakkusid oma tööga tõelist vaatemängu: puud olid pidevalt langetatud üle jõe. Nii ei tundugi see miskit erilist, aga kui selline vaatepilt avaneb, siis tuleb lihtsalt nautida vaadet. Aga edasi kuigi kaardil maastik nagu vahelduks, siis tegelikkuses me sellest väga aru ei saanud. Küll olime kaardist ees, küll taga kuni lihtsalt lõpuks ootasime teed. Tee saabus ja saabus ka punkt seal puude latvade kõrgusel. Kerttu kribinal krõbinal ronis üles ja alla. Kristi lihtsalt nautis ja mõnules, et ei pidanud ise ronima, kuigi vaade võis sealt ilus olla kui vaadata Kerttu rõõmsat nägu pildil.

Teine vaatamisväärsus omaette oli rippsild Kasari jõel. Alguses pani see meid lihtsalt imestama, siis tunnistama selle vahvust ning unistama, et selline sillake ikka säiliks kaua ja siis seal vallatlema ning siis korraliku seiklussportlasena pildistama ja poosetama. Saanud üle sillakese lummusest plaanisime teed edasi. Meie oskus oli muudkui arenenud ja nii lõikasime läbi mõisapargi järgmisesse lisaülesandesse.

Metsakunnide selle etapi lemmik lisaülesanne. Meeskonnale anti sisekumm, millele oli laud kinnitatud ja lapatsid ning eesmärgiks oli sellega ümber saare sõita. Pool ringi tegi üks ja teise poole teine. Metsakunnidele kohaselt võtsime jalanõud ja sokid jalast ning käärisime püksisääred ülesse ning asusime teele. Esimeseks etapi võtjaks sai Kristi. Peast jõudis läbi käia meil mõte istuli läbimisest, aga see kustus kiiresti korraldajate vihjele kõhuli seda teha. Kristi kõhuli ja teele, varbad rõõmsalt vees sulistades ning vahest ka põlvi leotades. Ja pool ringi saigi täis.

Taas korraldaja soovitusi jagamas, et proovi ikka kaldale tulle kohe, sest vesi seal oioi kui sügav. Metsakunnid kuulasid ja kuidagi ukerdati Kristi kaldale ja Kerttu paati. Kerttu asus rõõmsalt teele. Kuna Kerttu Kristist ikka tublisti kergem, siis varvaste ja põlvede leotamisest oli temal jutt kaugel. Kahjuks jäi talle ka vastu tuult etapp, mida sai suht vaevaliselt läbitud. Samal ajal jätkus Kristil aega pildistamiseks ja tõdemiseks, et tore, et Metsakunnid ei ole 100 kg, sest siis oleks ka kõtu vees olnud J . Kerttu jõudis kohale. Ei tea kas suurest kadedusest, et Kerttu nii kuivaks jäi, oleks Kristi Kerttut maale aidates Kerttule peaaegu pea ees sukeldumise korraldanud

Kui jalanõud said jalga tagasi asusime taas teele lisaülesande punkti. Mis viga nii maasikalt maasikale või siis kirsilt kirsile minna. Saabusime korraldajatele huvitavast suunast, aga me ennegi märganud, et millegi pärast Metsakunnidel on alati kuidagi teistmoodi raja valik kui teistel. Ülesandeks Kasari jõe sillalt mööda köisredelit alla punkti juurde laskuda ja ülesse tagasi ronida. Kuna enne torni otsa ronis Kerttu, siis nüüd on Kristi kord ronida. Sel korral mässiti korralikult turvavarustus ka ümber: kiiver pähe, kindad kätte, traksid peale ja siis veel köis kah külge ja üle silla ääre minekut. Üle ääre polnud midagi astuda, aga kui edasine jätkus nagu tavalise redeli puhul ja kalle väga negatiivseks kiskus, siis ikka korraldaja õpetas, et üks jalg ühelt poolt ja teine teiselt poolt. Rohkete sinikatega reie siseküljel sai Kristi üles ja alla. Suur õnne tunne kaasas jauras Kristi veel kaua sellest punktist Kerttule. Olime püsinud ilusasti oma plaanitud graafikus ning kulunud oli aega 3:08.

Punti 42 juures jäädvustas Kristi imelise pildi Kerttust, kes küll keeldus poseerimast (vesi olevat olnud liiga külm, aga kunsti nimel võiks ju ikka natukene ohverdada ennast ) aga pilt saadi kätte. Põhimõtteliselt oli ülesandeks truubi keskel olev punkt läbida. Korralikult nagu Metsakunnid ikka kooris Kerttu jalanõud jalast ning asus teele. Vesi oli jäiselt külm ning punktist eemaldus juba Kerttu kilgates. See hetk ka jäädvustati ning Metsakunnid Kristi ja Kerttu jätkavad vaidlust kelle teenetest pilt imeline tuli

Teel punkti 34 kohtasime ka jooksvat Cyberi meeskonda, kes sel korral oli nimeks võtnud kas Metsik lääs või ida. Oma edumaa üle rõõmsad tõstsime tempot ja asusime usinalt punkti otsima. Punkti viis pisike metsatee suurelt teelt. Suure tee ja metsavahel oli kraav. Kasutasime tehnikat lenneldes hüplev, mis lõppes Kristi korral maandumisel küll üle vee kaugemale, aga ikkagi kohe lurtsti savisesse mutta. Ning ilusti puhtaks küüritud papud olid taas mustad. Kerttu pääses küll kergemini, aga mustaks sai ka tema. Punkti me tõesti otsisime kammides. Mitte ei leidnud kuni sattusime muinasjutulisse kohta keset metsa. Selline ilus hoolitsetud väikse tarekese ja mõnede suurte puudega lummav kohake. Kristil millegi pärast tekkis tung sinna kohe kodu rajada. Peaks vist mainima, et see tund esines tal tihti erinevate objektide või asukohtade juures, aga seal oli see tung suur ja võimas. Lahkudes lummavast kohast taas teele tuli tõdeda, et selle punkti jaoks liikusime küll valesti, sest teiselt poolt lähenejatele oli tareke suurelt teelt näha ja sinna viis sillake (ka Cyberi meeskond läbis raja teistpidi ning meie dust polnud juttugi ).

Kell oli nii palju nihkunud, et Kerttu soov natukene varem lõpetada, et üritusele jõuda näis võimatu ning asusime tagasi teele et siis ilusa ja suure tee pealt punkte korjata. Ilus ja suur tee osutus aga elektriliinideks. Ilusat ja mugavast liikumisest oli asi seal kaugel, aga paremat lahendust ka ei paistnud. Asusime rühkima. Kui alguses veel vähemalt oli mõistlik rada seal liinide sihi all, siis varsti see hääbus. Metsasihte koos kahe meeskonnaga otsides ei leidnud ning selle tee läbimine oli nii tugevalt aeglustunud, et tekkis juba hirm mitte õigeks ajaks lõppu jõuda. Nii Metsakunnid siis ragistasid julmalt minemist. Küll oli seal vesised mättad, küll üle pea võsa, küll ülepea võsa koos maha rajutud võsaga, küll ülepea võsa koos maha rajutud võsaga ja vesiste mätastega ehk seal olid kõike mida meeldivaks lugeda oli raske. Teest polnud enam ammu aisu ning kraavid olid juba nii suured, et läbisime neid läbi jalutades, mille tulemusel vajusime sääreni mudasse ning lisaks oli muda peal veel kiht vett ka ehk korralik müttamine. Ka seal leidsime me kaks maasikat. Esimeseks maasikaks osutus meist ca 10 meetri kauguselt metsa jooksev kits ning teiseks maasikaks meie leitud punkt, mida näitasime ka teistele, kes tänu sellele said asukoha taas paika. Nende tänusõnad andsid tunnustust ja jõudu ning mõtet, et päris asjata me ikka ei ole seal. Raja kiiremini läbitud 100m võiks lugeda hetke kui pärast 1,5 tundi rägistamist loodusega märkasime teed ning lihtsalt 5h37m minutit pärast starti spurtisime selleni. Me olime väga väga rõõmsad selle tee olemas olu üle.

Ja nüüd juba lõpp paistis ainul veel see lisaülesandega punkt ja siis on kõik. Teel 37 punktist lõpu poole jooksin meile vastu meeskond, kes kavatses minna 37 punkti võtma. Kui nad mõistsid punkti kaugust, siis nad loobusid ning jooksid finišisse ning meie nende järgi. Istusime maha ja asusime muljetama, kuni järsku tuli meelde, et oi punkt 76 jäi võtmata. See viga läks meile maksma 7 punkti. Selline viga nii lõpus oli väga väga valus. Aga mis tehtud, see tehtud. Seni Metsakunnid võistlustel polegi nii rumalaid vigu teinud, aga tore on vitsad pigem siin kui MM kätte saada.

Korraldajatest. Oli tunda, et korraldajad olid üritust plaanidud kogu oma südamest. Nad olid teinud kõik, et võistlejatel oleks huvitav ja põnev ja piisavalt nuputamist. Erinevate meeskondadega rääkides ei juhtunud me kuulma ühtivaid läbimise teekondi (vaata pildilt meie teekonda). Meeskonnad olid hajutatud ning iga üks sai tegeleda ise raja läbimisega, mitte loota teise järgi sihi hoidmist. Rajal oli piisavalt erineva tasemega punkte, et rada said nautida täitsa algajad kui ka kogenumad sportlased. Lisaülesanded olid sisupoolest väga erinevad ning erinevaid oskuseid nõudvad (kuulsime, et tõukekate punkt oli paljude lemmik, kahju, et Me sinna ei jõudnud). Samuti raja kaardile oli kirjas kõik vajalik ning kõik, mis läheks vaja hädaolukorras ning meeltesegaduses. Tõelised kiidusõnad korraldajatele. Jätkake samas vaimus.

Et Metsakunnid ei manduks, et Metsakunnid ei igavleks, et Metsakunnid ei unustaks oma oskuseid, siis Metsakunnid osalevad MÕV’il. Järgnev on MÕV 2008 juhend ehk see on meile A ja O 14. juunil.

KOHT JA AEG

MÕV toimub 14. juulil Otepääl. Võistluskeskus ehk start ja finish asuvad Otepää suusastaadioni lähedal, Karupesa hotelli vastas asuvas parklas.

A-raja start on kell 10:00, B-raja start kell 11:00.

A-rajal osalevad peavad enne starti viima rattad Kääriku suusastaadioni parklasse. Teoorias peaks kohas inimene ees ootama. Rattaviimine tuleb teha ära enne starti.

Rulluisud tuleb tuua starti, kust need viiakse rulluisuetapi algusesse.

PIKKUS

A-rada sisaldab 8km rulluisku, 6,5km kanuud, 7km jalgsi, 20km jalgrattaga, ronimisülesanne.

B-rada sisaldab 6,5km kanuud, määramata pikkusega jalgsi, ronimisülesanne.

A-raja võitja aeg peaks jääma 6,5-7 tunni vahele (Vahuril kulub väidetavalt 6h). Nõrgematel tuleb ilmselt 8 tundi ära.

KONTROLLPUNKTID

Kontrollpunkt on A4 kile sees A5 suuruses helepunase paberi tükk, millele on kirjutatud punkti number. Võiskonnad peavad punkte läbides need numbrid üles kirjutama ja finishis kontrollimiseks ära andma. Sellest järeldub, et võistkonna peale peaks kaasas olema paberitükk ja kirjutusvahend.

Tuleb arvestada, et erinevalt spetsiaalsetest orienteerumispunktide tähistest ei ole kasutatavad tähised nii hästi näha ning rattapunktide tähised teeristides on kergelt teeristi kõrval puuvarjus, et neid ära ei viidaks.

AJALIMIIDID

Mõlemad rajad lõpevad ronimisülesandega Otepää seikluspargis. Seikluspark suletakse kell 19:00. Seega tuleks üritada ronimise algusesse jõuda hiljemalt 18:30 paiku, et ronimise kindlalt läbitud saaks. Ajalises mõttes tähendab see, et tuleks sättida ja 8,5 tunniga tagasi jõuda.

Kuna rada on päris pikk, siis peaksid võistkonnad kainelt hindama oma võimeid ja kulunud aega ning vajadusel jätma punkte või etappe vahele. Kõige rohkem peaks saama aega võita, jättes vahele kanuu- või jooksuetapi või või siis sõites jalgrattaetapil kohe finishisse. KP vahele jätmise eest on ette nähtud küllaltki leebe trahv ja selle pärast ei ole mõtet eriti põdeda.

MÄRKUSED

Nii A- kui B-rada stardivad jalgsietapile.

Nii rulluiskude kui rattaga on võimalik teele ette saata varustust, näiteks vahetusjalanõud/riided, söök-jook.

Rulluisuetapile minnes tuleb kaasa võtta ka jooksujalanõud (panna kotti või hoida käes).

Rulluisu- ja rattaetappidel on kiiver väga soovitav, rulluisul võib kasutada ka maitse järgi kaitsmeid.

Raja keskel on üks joogipunkt, kus saab puhast vett. Lisaks tuleks kaasa võtta vajaduse järgi sööki ja jooki.

Võistkond peab kogu aja liikuma koos, punkti võtmisel peaksid kõik liikmed olema 10m raadiuses.

Ronimisülesanne toimub avalikus kasutuses oleval seiklusrajal. Seega pole välistatud, et tuleb enne rajale minekut natuke oodata või siis kellegi aeglase inimese taga liikuda. Niisama ootamist üritame jõudumööda lõppajast maha lahutada, ette jääv aeglane tegelane on lihtsalt üks paljudest seiklusspordis ette tulevatest ootamatustest ja selle vastu ei ole eriti midagi teha.

A-rajal saab rulluisutamise asemel kasutada jalgratast. Juhul, kui võistkonnast mitte keegi ei rulluisuta, arvestatakse võistkonnale 30min ajatrahvi, et kompenseerida jalgratta suuremat liikumiskiirust.

Võtmata kontrollpunkti eest on ajatrahv 15 minutit. Läbimata ronimisülesande eest on ajatrahv 30 minutit.

KONTAKTID

Korraldaja: Margus

Rajameister: Vahur

]]> http://metsakunnid.wordpress.com/2008/06/13/2008-mov-maa-ohk-vesi/feed/ Maa-Õhk-Vesi http://metsakunnid.wordpress.com/2008/06/13/raske-oppustel-kerge-lahingus/ http://metsakunnid.wordpress.com/2008/06/13/raske-oppustel-kerge-lahingus/#comments Thu, 12 Jun 2008 22:34:19 +0000 metsakunnid http://metsakunnid.wordpress.com/?p=39

Viimasel ajal tähelepanelikumad on märganud kahte kummalist kogu metsades mässamas. Kes nad on ja mida nad seal küll teevad? Oleks kolm kogu, siis kahtlustaks Metsakunne, aga ainult kaks ning samas ühtegi võistlust (xDream, Libahundi jälg, Rogain) ju ka ei ole ning seenel käiguks on ka natukene vale aeg (seeni tasub korjata ikka pärast vihma). Tegelikult need on treenivad Metsakunnid. Kuigi me kõrvu on jõudnud kuuldus, et meid vaikselt peetakse ainult võistlussportlasteks (sportlane oleks meie kohta vist kuidagi palju öelda), siis tegelikult me teeme ränka tööd ja trenni ka (ainult omamoodi natukene). Miks meid kaks on? Kuna nõrgad treenivad ja tugevad on lihtlast tugevad, siis ka meil – Kärt ja Kristi üritavad omandada orienteerumisoskust ning Kerttu saab oma suurepärase oskusega rahulikult peesitada VEEL. Ehk Kärt ja Kristi mässavad arenemise eesmärgil Tartu orienteerumispäevakutel ning pärast nautlevad veel üldtoniseeriva mõju käes nende lodevatele organismidele.

Meie esimene päevak: Kirikuküla (22.05.200

Valmistumine trenniks algas juba paar päeva varem. Esmalt tuli otsus osaleda, siis otsus minna just seiklusrajale, mis koosneb nii jalgsi kui ka ratta etapist ning korraldatakse ainult mõned korrad aastas, ning juba tabas meid esimene tagasilöök: seiklusspordirajale on vaja varem registreerida, kahjuks märkasime seda liiga hilja, mistõttu olimegi sunnitud sellest plaanist loobuma. Selle-eest oleme järgmine kord targemad . Genereerus uus plaan: osaleda tava rajal. Kuna Tartu lähedal on kaks Kirikuküla ning kumba eelistada me ei teadnud ning nii otsustasime minna bussiga, mis ongi ette nähtud spetsiaalselt orienteerumishuviliste transportimiseks Tartust erinevatesse orienteerumispäevakute toimumiskohtadesse.

Saabus trennipäev. Hommikul söök, natukene hilisemaks nihutatud lõuna, et rajal kõht ei koriseks, tööpäev ja siis bussile. Meil oli ettekujutus, et mõni üksik entusiast peale meie on veel, aga võta näpust: terve bussi täis ja natukene rohkemgi rõõmsaid ja laulvaid sportlikke inimesi. Meeleolu bussis oli vahvalt positiivne ning tunnine sõit möödus kuidagi kiiresti ja kohal me olimegi. Lisaks sellele bussi täiele olid tee ääred autosid täis, oli kohe palju autosid. Usaldusväärsetest allikatest kuulsime, et eelmisel Tartu orienteerumispäevakul oli osavõtjaid lausa üle 500…wow.

Ka siin oli meile stardi eelset tegevust. Registreerusime (kuna esimest korda saime ka ankeete täita), saime EOL koodid, kaardi ja SI-pulga ning siis metsa riietuma. Liibuvad püksid, õnne sokid, jalanõud koos jonnakate paeltega, pats pähe, müts silmile ning stardi poole.

Kuna Metsakunnid on seltskondlikud ning mitmekesi on alati parem kui üksi, võtsime orienteerumispäevakust osa võistkondlikus arvestuses, mitte individuaalses arvestuses, seega üks kompass, üks kaart, üks SI pulk, aga meid on kaks – selge eelis on meil . Me oleme läbinud xDreami, Libahundi, Rogaini ning viimastel võistlustel on päris hästi juba punktide võtmine õnnestunud, nii tundsime end kindlalt ning otsustasime rada R2 jälgida (R2 rada on oma kirjelduse järgi tehniliselt keeruline rada). Kui raske see ikka olla saab?

Nullimine-kontrollimine-start ja esimese punkti poole minekut. Maastik oli selline tihe korralik mets tiheda reljeefiga (vähemalt meiele tundus nii). Meie jaoks üllatavalt kiiresti jõudsime esimesse punkti. Aga kuhu minna edasi? Mets on kuidagi nii tihe, et seda ilusat reljeefi, mida jälgida, nagu näha ei olegi ning ükskõik kus me ka olime tundus maastik sobivat kuidagi (veel ei joonistu kaarti vaadates meile 3D pilt, aga varsti) ja igal pool olid inimesed, kes kuhugi liikusid. Seisatasime, mõtlesime, arutasime ja asusime teele…kuhugi. Ei teadnud täpselt, aga püüdsime natukenegi ise hakkama saada. Läbisime metsa ja siis leidsime raja, mis kuidagi hääbus ning lõpuks olime lagendiku moodi kohas. Lagendik ja siin? Ei tohiks nagu olla. Olime rõõmsalt nihkunud punktist tugevalt mööda. Ainult 26 minutit otsisime teist punkti, mis on selgelt natukene palju, kuigi tavaliselt ongi meil kõige raskem esimesi punkte leida, sest ikka veel ei kasuta me kaardimõõtu, kompassi, vaid lähme kuidagi, siis see meid veel ei heidutanud. Kolmas punkt tuli juba kergemalt. Neljandasse otsustasime minna mööda järsaku äärt, mille peale me lõpuks terve kahe metsa sihi vahe võrra nihkusime kõrvale, aga pole hullu. Sihi leidsime ja edasi. Kaart näitas tõusu ning maastik tõusis, kaart näitas lohku ja maastik langes…lahe ning siis murdsime õiges kohas metsa. Punkt peaks kohe kohe seal olema, aga mida ei olnud oli punkt. Liikusime, mässasime ja nägime inimest. Uurisime kuhu läheb ja ta ütles täiesti uskumatu punkti nime ning siis avastasime tee, mida seal ka ei tohik olla. Saime aru, et olime valesti läinud ja tugevalt. Nüüd tuli vaid välja mõelda, kas minna mööda teed paremale või vasakule. Kasutasime kompassi…hmm. Maastik ja kaart kohe kuidagi ei läinud kokku, kõik tundus nagu tagurpidi (Kärt ja Kristi järkasid arutelusid kuni jõudsid tõdemuseni, et vaatavad kompassi põhja ja lõuna suunda valesti ). Tagasi sihtide risti ning sel korral valisime tee jätkamiseks selle õige sihi. Punkt leitud ja edasi. Kerge punkt pidi järgmine olema, mööda teed ja siis natukene metsa, kuid järsku seisime suure tee ristumise kohas. Taas olime mööda põrutanud ning otsustasime punktile läheneda hoopis mööda metsa ja lagendiku äärt. Jõudsime õigesse kohta, aga taas polnud punkti! Seisime seal võsas ja arutasime, et ei või olla taas, tulime ju õigesti (mainiks, et seisime paari meetrikaugusel punktist samal ajal ) ning otsustasime pilti teha endast ja metsast. Meie üllatuseks oli aeg lipanud ning bussi ärasõiduaeg hakkas kätte jõudma ning meie plaanitust 20 punkti võtmisest võisime unistada. Nüüdsest seadsime sammud finiši suunas ning korjasime punkte, mis jäid teele. Viimased punktid olid ilusasti suurte radade peal ning lausa lennates ja eksimatult võtsime neid (olid küll lasteraja punktid, aga mis siis) ja siis mööda lipukesi finišisse. Võimas! Õun ja leht tulemustega näpuvahele ja bussi.

Kokku viibisimegi rajal vaid 01:24:50. Hea meelega oleksime metsas viibinud kauem ning võtnud kõik punktid. Metsakunnidele meeldib ning Metsakunnid on harjunud ikka metsades veeta tunde ning peale selle on meil raske end alguses vedama saada. Selle-eest pärast ei saa me enam pidama . Tuli välja, et orienteerumine iseenesest on päris keeruline. See kogemus andis meile mõista, et järgmistel kordadel oleks targem minna orienteerumispäevakutele oma transpordiga: ise määrad aja millal stardid ja lõpetad ning tagasisõites saab ka istuda ehk.

Meie teine päevak: Viisjaagu (05.06.200

Eelmisse korra kogemus olemas, lähenesime päevakule nagu proffid . Kristi autoga ja Kärt oma kullakesega (mootorrattaga). Kui eelmisel korral oli kaks Kirikuküla, siis sel korral ei leidnud kaardilt ühtegi Viisjaagut. Nad nagu meelega teevad selle õige koha leidmise nii raskeks, aga see meid ei heiduta. Tööpäev seljataga, asusime teele. Leidsime ka teelt viida ja keerasime kruusateele. Eriti Kärdi jaosk lõputuna näivale kruusateele (meenutus Kärt oli mootorrattaga), see tolm, need kivid, see libedus, need vaod jne, aga kohale me jõudsime. Nagu vupsti toimus riiete vahetus auto varjus ja sammud stardi poole. Teel starti liitusid meiega kaks noormeest ehk üks meeskond, kes avaldas soovi meie järgi rada läbida, et nad algajad. Ajas muigama küll..meie järgi läbida.

Kuna õppimise eelmisest korrast veel, et R2 on meie joaks natukene liig, siis läksime R3le plaaniga kõik punktid võtta. Maastik oli kergemini loetav ehk mõnus. Võtsime punkt punkti järel ilma suuremate vigadeta huvitavamaid (loe keerulisemaid) marsruute valides, et ikka treenida, mitte läbida. Kõik läks hästi kuni kohani, kus meilt tuldi küsima, et kus me omaarust oleme kaardil. Selle saatusliku küsimuse üle juurdlesime järgmised pool tundi, sest kaart ja maastik nagu läheks kokku, aga samas ei lähe ka. Kuulsime erinevaid ideid, aga ei tea. Olime natukene nõutud ning otsustasime jätta need kaks punkti ja võtta hoopis muud ning asusime teele ikka veel teadmata kus me tegelikult oleme. Oli nõlv ja madalam koht, aga punkti ei olnud. Mis seal ikka võtsime sihi teele. Mingil hetkel tekkis peas mõte, et tegelikult võiks tagasi minna kohta, kus me veel teadsime kus me kaardil oleme, aga ei Metsakunnid jätkasid ikka uhkelt edasi tee poole rühkimist. Järsku leidsime ennast kohast, kus oli punkt, mida me enne olime teel võtma, kuid nüüd liikusime 180 kraadi teises suunas. Metsas ikka müstikat juhtub. Tuli välja, et olime liikunud metsas 90 kraadi kõrvale ja roninud vale muhu otsa . Me vajame uut ja korralikku ja kiiret kompassi, mis ka töötaks (alati on hea kõik tehnika kaela ajada )! Aeg oli taas otsa korrasl ning nii otsustasime paar punkti võtmata jätta ja finiši poole liikuda. Meie kella järgi lõpetasime 15 sekundit enne finiši kinnipanemist.

Viibisime rajal 01:50:37. Olime rahul ja õnnelikud ja püsivalt vaimustusest mõttest metsas mässata, kuigi vist järgmine kord peaks valima R4, et rada ka täielikult läbitud saaks, aga tegelikult ei, me lihtsalt harjutame ja harjutame ning üks kord me suudame. Tõsiselt uhkust tundsime oma saavutuse üle ning isegi paar jooksu sammu tegime rajal. Vot nii tubli olime.

]]> http://metsakunnid.wordpress.com/2008/06/13/raske-oppustel-kerge-lahingus/feed/ http://metsakunnid.wordpress.com/2008/05/28/mangu-voitja-madis/ http://metsakunnid.wordpress.com/2008/05/28/mangu-voitja-madis/#comments Wed, 28 May 2008 09:48:07 +0000 metsakunnid http://metsakunnid.wordpress.com/?p=37

Palju õnne Madis! Suur aitäh kõigile, kes võtsid osa meie mängust. Meil oli lõbus ja huvitav jälgida arengut ja loodame, et ka teil oli tore. Algas see kõik niidist, buumerist, elektroni liikumise trajektoorist (selline mõttekäik võib vist seotud olla ühe Metsakunni erialaga?) ja jõudis Madise arutlusel Kepsu trajektoorini kanuu etapil. Teadmiseks, et Keps on nii tegija, et tema jala ei käi, seega ülejäänud Metsakunnid kannavad teda seljas . Kõige tähelepanelikuma lugeja tiitliga võib pärjata Taavit, kes oma vastuses kasutas lauasa meie postituse väljendeid.

Mis siis oli pildil? Pildil oli tõesti xDreami (27.04.2008 Klooga) kanuuetapi algus, kus me üritasime kuidagi jõuda esimesse punkti 17, milleks kulus 32 minutit . Igaks juhuks mainiks, et ideaalsel juhul oleks võinud olla see joon sirge, aga no miks minna otse kui saab sinka-vonka. Samas iseloomustab see pilt ka meie meeskonna võimet areneda

Viimasel ajal oleme kuidagi laisaks jäänud ning kirjatükid meie tegemistest ei potsata siia nii kiiresti kui me oma tegemisi teeme (tegelikult peale võistlusi kulub peamine aeg taastumisele ja magamisele, aga sellest me ei räägi). Kuna ikka jätkub veel tublisid lugejaid, kes meie lehekülge külatavad, siis siin ja nüüd on just Teie võimalus. Meie blogi esimene mäng.

Mänguks on piltmõistatus. Mõista - mõista mis on pildil? Ootame päris täpset kirjeldust ning loomulikult ei puudu meil ka auhinnad . Kuna me veel nii kuulsad ei ole, et oma autogramme auhinnaks anda (samas targad koguvad juba varakult ) ning puudub ka meeskonna Metsakunnid nänn, siis auhind on alles väljatöötamisel (väljatöötatud - loe kommentaare). Jätame ka Metsakunnidele õiguse eriauhindu väljastada.

Raha paneb rattad käima,
Kas sa seda ei tea?

Ka rõõmsameelsel sportimisel ei saa rahast mööda ega ümber. Ei, me ei taha siin kurta, et miskit on kallis või kole või paha, vaid lihtsalt meenutame, et kui miskit teha, siis raha ikka kulub ja kuidagi peab raha kulumisel silma ka peal hoidma. Metsakunnid oma pisikese oleku perioodil on märganud, et üritustest osavõtmine toob kulutusi ja kulutuste jagamist. Hoida meeles erinevate isikute poolt tehtud panustused meeskonda ja siis pärast kõik need ilusasti-kenasti võrdselt ära jagada, et kellelegi liiga ei tehtaks, ei ole just mitte kerge ajugümnastika. Kuna Metsakunnid juhustest ja ebamäärasusest ei hooli, vaid eelistavad geniaalseid plaane ja täpselt läbimõeldud strateegiaid, siis nüüdsest on meil oma LAEKUR. Tema tegeleb Metsakunnide rahaasjadega. Talle laekuvad kõik arved, tšekid, kulutused. Tema sorteerib, analüüsib ja teeb veel kõik ülivajaliku liigutused, et kõik oleks ilus ja armas. Tema kaudu saab muidugi sponsoreerida Metsakunne, aga raha pole kõige olulisem, kuigi laulusalm väidab, et raha paneb rattad käima, siis meie energiaks oleme meie ise ja meile kaalaelajate positiivsus. Tunnustav patsutus õlale on palju enamat…

Aga kes on meie laekur? Meie nelja liikmelises meeskonnas läks kohe rebimiseks selle tiitli nimel. Kahjuks Kepsu pidime varakult eemaldama konkursist ning nii jätkus võitlus edasi kolme Metsakunni vahele: Kerttu, Kristi ja Kärt. Kes neist? Mitte, et teised vähe oleks võidelnud selle koha eest, kuid siiski hetkel paistab, et selle rõõmsa asjaga hakkab mässama Kristi (tulemust on veel võimalik vaidlustada järgneva nädala jooksul). Kellele veel meeldiks nii numbritega mässata kui talle

Põhisihtide avapauguks oli xDream’i esimene etapp Kloogal (27.04.2008). Hommikul kell 04:28 helises meie meeskonna esimene äratuskell, 04:38 oli esimene Metsakunn voodist väljas, 05:47 kaks Metsakunni õues ning 06:07 asjad autosse pakitud ja sõit võis alata. Tunde hiljem ühines bensiinijaamas, kus kumalisel kombel rõõmsate ja liibuvates riietes inimeste kontsentratsioon oli väga kõrge, meie kõige põhja poolsem liige – Kerttu. Meie jaoks oli kogemus uus ja huvitav. Juba väga põnev oli autodega Klooga teel mööda auke ukerdada ning jälgida kuidas autode rivi meie järgi kasvas ja kasvas. Olime ikka parasjagu õhinas kogu sellest üritusest ja eriti suurt põnevust valmistas asjaolu, et me osaleme milleski tublis ja suures.

Kui autod saime pargitud teiste autode vahele, siis läksime numbritele järgi. Metsakunnide numbrimärgiks sai seekord 267. Ja siis algas stardi eelne sagimine: SI-pulkade nullimine, rattad autodest välja, rattad kokku, numbrid ratastele, riidesse (väga keeruline ülesanne, sest esiteks me oleme naised ja teiseks oli ilm erakordselt soe seal autode vahel kui me riietusime), numbrid meile külge, sokid jalga, jalanõud jalga, juuksed patsi, igasugused imevidinad külge, raja koti komplekteerimine, pildistamine, autode lukustamine, auto lukus oleku kontrollimine, rattad rattaaladesse viimine, WC järjekorras ootamine jne jne. Tegevust oli küll ja veel. Ära tuleks kindlasti märkida, et sel korral me lähme rajale neljakesi. Saagem tuttavaks Metsakunnide neljas liige: Keps. Kummikindasse pakitud (veekindel ümbris) imeilus seebikarp, mille sisu suudab tänu Kristi sõbra Jazovi (nimi muudetud) ülimalt osavale tegevusele salvestada meie tegeliku teekonna ja kiiruse ning hiljem võimaldab meil saada ilusaid pilte meie marsruutidest kaardil. Tervitused ja suur AITÄH siinkohal asjaosalisele, kes ennast ära tundis.

Start. Esimene etapp läbitakse jalgsi. Metsakunnidele kohaselt me ei lasknud ennast häirida asjaolust, et ülejäänud osavõtjad panid peale stardipauku kohe kibekiirelt esimest punkti võtma ning asusime tasa ja targu teele (Kerttu ja Kärt üritasid küll Kristit jooksmist imiteerima meelitada, aga vilja see üritus ei kandnud). Esimene punkt leitud – varemete keskel. Kuna me kolm oleme erinevad isiksused ning nii on meil ka omad lähenemisviisid: mõni lähenes mööda treppe alla punkti juurde, mõni lähenes mööda seina alla ja mõni proovis mõlemat. Leidsime oma tempo ja liikusime punktist punkti. Maastik eriti raskusi orienteerumisel ei valmistanud (Kerttu arvas nii ja meie isegi nõustusime). Maastik ise oli selline märg ja mudane ja kraavide rohke ning jalad saime märjaks küll (Kristi mitte).

Seni me veel esikohale ei pretendeeri ning nii naudime me rajal veetõkete ületamist täiega. Kui vähegi võimalik siis alguses me ukerdame ja ukerdame ning püüame ikka kuidagi kuiva jalaga üle saada. Kerttu ja Kristi on valinud peamiselt sellise lendleva hüppamise tehnika, aga Kärt. Tema näiteks suutis leida oja ületuseks ühe jämeda, poolikult mahasaetud puu ja ukerdas siis selle otsas nii nagu kassipojakesed kõrge posti otsas. Samal ajal Kerttu ja Kristi said arendada oma mulisemisoskust ning märgates Kärdi tegevust algas programm kõhulihased suveks trimmi. Kui silmad olid vesiseks naerdud, siis sähvatas idee see kõik pildile jäädvustada. Ideeks see ka jäi, sest Kärt kavalpea oli aga fotoka tahtlikult maha jätnud, kuna plaan oli ikka jõgesid ületada ujudes ning kanuu ka vähemalt korra kummuli keerata. Seega ei ole taolisi ülimalt värvikaid hetki rajalt jäädvustatud, aga eks me siis joonistame need kunagi ülesse .

Peale 1:26:57 saime igatahes esimese osaga rajast korralikult ühelepoole. Edasine tegevus jätkus ratta seljas. Punktide võtmise plaan sai jalgsi etapi lõpupoole läbiarutatud ning peamiseks kaardil näpuga järjeajajaks sai Kerttu (nagu tavaliselt). Alguses ikka tasa ja targu pidurit piinates liikusime. Kui lähenes ristmik, siis ikka juhtus vahest selline dialoog.

Kristi: „Kuhu keerame? Kas vasakule? ”

Kerttu: ”Jah, vasakule siit.”

Kristi: ”Vasakule või?”

Kärt: „Jah!”

Kristi: „OK” ning keeras siis paremale

Üldjuhul kulges me sõit suuremate vigadeta. Taas sõiduvees keerasime maanteelt metsa kui kohtasime oma lemmik kaas võistkonda Leek’s Open (325), kes ikka tervitas meid rõõmsalt, pakkus juua ja turgutust ning olid üldse vahvad ja sõbralikud. Nad olid ühel rattal kummi lõhkunud kohas, mida me kohe kohe läbima asusime. Tänu nende hoiatusele meie rattad seal terveks jäid. Pisikene vestlus, nad jätkasid kummi vahetust ning meie teekonda. Kummaline, et peaaegu iga punkti juures me neid nägime ning siis nad taas meist möödusid. Pakuks, et võistkond, kes meist enim terve selle võistluse ajal mööda jooksis/väntas.

Meie tublid kaherattalised sõbrad pidasid ilusasti vastu ka sellised rajavalikud, mida teised osalised eriti ei valinud. Kuna julge hundi rind on rasvane, siis otsustasime minna otse…läbi metsa…mets osutus aga porimülkaks. Seega liikusime veidi aega teokiirusel ning põlvist saadik mudas. Kuna rajal oldud aeg suurenes ja suurenes, siis Metsakunnile kohaselt suurenes ka meile naljasoon. Veel mõned üksikud asjad ei suutnud meid naerma panna, aga see ratastega mudas müttamise kupatuse treenis korralikult naerulihaseid küll ja veel. Tee peale jõudes vihisesid ülejäänud osavõtjad meist mööda ning meie üritasime raskeks mudapalliks muutunud jalgu jälle liikuma saada ja neile järgi vihiseda. Ratta selga ja minekule…õnneks Kerttu veel viimasel hetkel tuletas meelde, et võtaks selle punkti ka ära. Nõus, 180 kraadi pööre ja punkti poole minekut. Tegelikult oleme me päris osavad. Meie kiituseks tuleks mainida, et rattadistantsi lisaülesande, kus tuli hinnata kolme objekti kaugust, lahendasime me ülimalt edukalt. Kahe kilomeetri kohta eksisime vaid ~150 m ja saime 1 trahviminuti. Tubli kauguse määramise au kuulus Kristile ja Kärdile, sest Kerttu ei tundnud ennast just erilise kotkasilmana, aga moraalseks toeks oli küll .

Rajal olime viibinud hetkeks kui me kanuudega hakkasime tegelema 3:23:04. Plaanijad nagu me oleme, siis enne kanuusse minekut tegime valmis korrektse plaani, et kes hakkab punkte võtma (kanuuetapil peab võtma punkte vaid üks inimene), kes loeb kaarti ja kes on kapten ehk siis järjekorras oli valik selline: Kärt, Kerttu, Kristi. Kanuuetapil läks meie energia alguses kõige ilusama kanuu valikuks. Kui me lõpuks leidsime selle õige ja olime ka päästevesti selgaajanud, siis ruttu teele. Olime vaevalt mõned meetrid vees ukerdanud, kui tänu meie kiirele taibukusele saime aru, et kanuu on veidike valet pidi …aga no kaks tükki meist on ju blondid ja tundub, et see on nakkav . Muidu olime tublid ja iga hetkega läks kanuukäsitlus kah paremaks ning trajektoor oli lõpuks juba suhteliselt sirge ( alguses oli meil taktika ületada järv sik-sakiliselt ja vahepeal mõned silmused kah sisse teha).

Üldjuhul kanuul me väga liikumise kiirusest rääkida ei saa. Arvasime, et see puhtalt meie probleem, aga tundus, et ka tegijad olid seda märganud isegi A rajal (loe vahvast Kaja blogist selle kohta). Aeglaselt aga pidevalt liikusime edasi. Kärt võttis osavalt punkt punkti järel (küll puuotsas, küll keset vett, küll imelikus muda koosluses, küll kuskil mõisas) samal ajal pesi Kristi jalanõud ja sokid järves puhtaks ning Kerttu luges kaarti. Erinevalt võistkonnast Visa hulkur, kes oma punktivõtjat muudkui vees leotas, siis meie meeskonna punktivõtja viidi ikka elegantselt punkti juurde kohale. Kanuuetapil järgisime Metsakunnide motot, et oleme rajal seni, kuni ka eelviimane võistkond on lõpetanud. Viibisime kanuus ühe tunni ja nelikümmend minutit .

Ratta vahetuse alas tõdeme tõsiasja, et alati kui me rattaetapile lähme, siis on see ala ratastest tühi ning kui me sealt naaseme, siis on rattaid küll ja veel. Müstikas, kas pole? Ratta alasõnnestus tuttaval meid ka pildile saada. Ta küll pärast väitis, et me polnud eriti adekvaatsed ja nimele ka väga ei reageerinud. Meie seda ei tunnista, olime erksad ja säravad. Taas rattale (rajal oleme olnud juba üle 5 tunni), aih tagumikud annavad jõudsalt tunda. Soovitud teeotsast sõitsime mööda, aga tagasi ka ei viitsinud minna. Uus plaan ja hakkasime väntama. Teisi meeskondasid meiega samas suunas minemas ei olnud näha. Mingil hetkel hakkab rahvas meile vastu tulema ja isegi vaikselt piinlik hakkas, et me valesti lähme, aga ikka vapralt sõidsime edasi. Ei olnud ei muda, ei liiv ega ehituspraht meile takistuseks. Rattasõidu osavus oli arenenud, pidurid olime unustanud (milleks nullida väntamist?). Ja punkti me jõudsime. Meie suureks üllatuseks tuli sinna rahvast igast kandist ja sellist rahvast, keda me isegi kanuuetapil ei näinud. Mis toimub? Aga mis seal ikka edasi punkte võtma. Nägime teel vaikselt kustuvaid meeskondi, aga meil hoog muudkui tõusid ja punktid kukkusid.

Kirve viskamine pakku. Imelik küll, et tavaliselt me oleme nii osavad, aga sel korral kirves isegi ei puutunud pakku. Ju tahtsime ikka karistusringile saada ja seal kividel turnida. Lahe ju! Ja finišisse jõudsime 6:25:37 hiljem kui olime sealt startinud. Kahjuks ei suutnud me oma motot lõpuni järgida ning viimasel rattadistantsil olime üliedukad – lõpetasime lõpuks 127. kohaga. Peame kahjuks tõdema, et osalt oli see juhus, kuid sport on paljuski ka õnnemäng, seega oli asi aus. Õppisime sealt, et alati ei ole mõtet minna „otse“, loeb hoopis kiirus!

Kogu ürituse kokkuvõtteks tahaksime tunnustada meie ustavaid kaaslasi metsas. Kuna xDreami sinikad hakkavad juba tuhmuma, siis taas metsa 10. mai Libahundi jäljele. Metsas näeme!

Kunagi ammu ammu sai järjekordses meelesegaduses Metsakunnid rogani MM registreeritud. Kui nüüd tõele näkku vaadata, siis lootus sinna võistlema saada oli väga väike, kui mitte olematu. Me pole just eriti staasikas meeskond, ka mitte eriti võidukas ning lisaks lastakse ainult 700 inimest MM starti.

24h rogain MM toimub sel korral Eestis. Kuna lausa koju kätte on toodud, siis lihtsalt ei tahtnud/suutnud registreerimata ka jätta. Kuigi 24h natukene hirmutas (siia maani hirmutab), siis lootsime korraldajate valiku peale, et meie nagu oleks teinud kõik, et starti saada, aga näe ei lastud.

Pärast registreerimist saime kirja, et piirarv võistlejaid on peaaegu täis ning ülejäänute seast tehakse valik. Meie sinna valikusse ei jäänud (pole just suurem üllatus ). Me võisime rahulikult edasi nimekirjas olla. Kui keegi peaks looduma, siis sealt tulevad järgmised. Käisid ka kuulujutud, et on natukene lootus, et piirarv tõstetakse 800. Eks me lootsime.

Möödusid nädalad lootuses ja ootuses ning möödusid ka kuud. Ei miskit kuni selle nädalani. Meile potsatas postkasti kiri, kus öeldi, et me saame võistelda. Saate aru meie METSAKUNNID lähme MM’le.

Eks me kolm olime oodanud ja natukene ka kartnud seda JAH vastust, aga nüüd on see käes. Nüüd ei ole muud kui 13-14. september 2008 MM starti. Kuidas seal hakkama saada nii, et ka pärast ellu jääksime, seda me veel ei tea. Õnneks on meie Kalender päris kirju, mis annab võimaluse harjutada liikumist kaardiga nii öösel kui ka päeval ning erinevatel maastikel. Ehk peaks tegema korraliku koolituse meile, et mida ikka silmas pidada ja kuidas marssuute valida ja kuidas kaardiga ellu jääda ning rohkel rohkelt harjutamist ja treenimist. Korjata kogemusi kus vähegi võimalik ning vaikselt vaikselt vastupidavust arendada

Nüüd on plaanid tõsised, aga meie ikka samasugused

Selle hooaja põhisihid.

• 27. aprill - xDream (TEHTUD)
• 10. mai - Libahundi jälg (6h) (TEHTUD)
• 14.juuni - MÕV (TEHTUD)
• 28-29. juuni - xDream (TEHTUD)
• 10. august - Tartu Rulluisumaraton
• 24. august - xDream
• 13-14. september - Rogain MM (24h)
• 27. september - Kalevipoja Rulluisumaraton
• 5. oktoober - xDream
• 11. oktoober- Rogain (8h)
• 25. oktoober - Libahundijälg (6h)

Lisaks veel hulk muid põnevaid tegemisi.

Igal hommikul väikene võimlemine (soovituslikult voodist väljas), tugevamad meist teevad ka väikese jooksu ja siis suure urraaagaa külma vee alla karastama…ja juba ongi kaks võitu saavutatud. Edasi rõõmsal meelel riidesse ja korralikult putru sööma (korralik Metsakunn on isukas).

Ja siis tööle. Metsakunnid lifte ja mittekondijõul edasi liikuvaid sõiduvahendeid ei tunnista. Paljalt tööle liikumisest ammutame me sellise ettevalmistuse, et päevas ühest trennis piisab

Lõunal Metsakunn valib piisavalt kaugel asuva söögikoha ja läheneb sellele kergelt lendleval sammul. Metsakunn toitub KORRALIKULT (soe praad igal lõunal õigel ajal)!

Peale tööd otsib Metsakunn enda füüsilise külje arendamise võimalusi. Jookseb, aerutab, väntab, rullib, painutab, tõstab kangi, ujub, hüppab, jalutab jne… ka sportimisele mõtlemine on arendavam kui mitte mõtlemine. Metsakunn spordi mõõdukalt. Metsakunn ei lõhu ennast (Kärt, ka enese viiliutamine käib lõhkumise alla).

Metsakunn toitub taas (nagu alati täpselt õigel ajal).

Inimene areneb ka jõudsalt magades. Korralik Metsakunn magab ca 8h IGAS ööpäevas (jah Kerttu, igas ööpäevas, mitte nädalas).

JA ALATI TULEB MEELES PIDADA, ET:
Metsakunn on sportlikult rõõmus igas asendis.
Metsakunn on sportlikult rõõmus igas asendis.
Metsakunn on sportlikult rõõmus igas asendis.