Metsakunnid

Vot rõve oli. Ärge saage meist valesti aru. Meile meeldis maastik, meile meeldisid lisaülesanded, meile meeldisid punktid, meile meeldis korraldus ja korraldajate vastutulelikus, meile meeldisid rõõmsameelsed punktikohtunikud, meile meeldis söök ning meile meeldis see vahva seltskond, mõnikord (äärmiselt harvadel kordadel) meeldis isegi ilm, aga ikkagi oli rõve.

Selle võistluse puhul ei julgenud me kuni lõpuni kasutada teada-tuntud sõnu, et enam hullemaks ei lähe ega saa minna. Kuni reede lõunani oli meie elu muretu ja ideaalne.  Siis hakkasid aga kogunema esimesed ähvardavad äikesepilved. 14:16 tuli kõne, et Kerttu ei saa koos meiega metsa tulla. Sellest šokist saime raskustega üle ning meie vapper teekond jätkus reede õhtul Tallinna poole. 21:56 otsustas Kärdi auto Ülemiste parklas nalja teha ning keeldus pagasniku luuki lukustamist, vahet polnud, kas proovisime hea või kurjaga. 1h19 m pärast istusime ikka autos ning olime suurest masendusest ära hävitanud võistluse tarbeks mõeldud vorstikesed ja kommid. Geniaalset plaani polnud ning mõtisklesime, mida teha edasi. Olime valmis juba 100 km kaugusele maale sõitma, ent siis sähvatas nädalavahetuse parim idee ning saime oma hädale vastuvõetava lahenduse. Magama saime siiski võrdlemisi hilja.

Hommik. Magasime võimalikult kaua ning siis kiirustasime, et omadega valmis jõuda. Põhjatust Tallinnast leidsime üles isegi õige keerulise nimega sadama, kus laev ootas. Laevas leidsime teiste abiga istumiskohad ja saime kätte oma kaua oodatud Rogaini MM plaadi. Kärdile õnnestus meil laevast saada isegi kohvi, mille vajadusest ta ärkamisest saati juba jauras . Super!

Aga siis vaatasime mingi aeg laeva aknast välja ning mis me nägime – sadas vihma. Sellest tulenevalt olid me riided ja jalanõud märjad juba enne, kui kui me stardimaterjalid kätte saime (stardinumbriks oli seekord 215). Vot sel hetkel tundus, et eelmise päeva päikeselise ja kuuma ilmaga pakitud kott ei toimi sellisel külmal, tuulisel ja vihmasel päeval. Aga meie olime ikka veel tobedalt rõõmsameelsed. Väga ei lasknud me heidutada end ka sellest, et me ei olnud eriti mõelnud nn soojade riiete kaasavõtmise peale. Lõdistasime kõigest hoolimata rõõmsameelselt hambaid . Marsruudi (SF-22-23-42-33-37-43-56-71-55-70-76-29-52-74-48, sealt edasi mõtlemise koht) planeerisime 5-7 minutiga. Kotti meil pakkida vaja ei olnud, sest vorstikesed olid otsas, fotoka aku oli tühi (ja olime selle unustanud laadima panna), kindad ja plaastrid olid kodus. Ning ühtlasi olime me koti ka maha unustanud nii, et ka soovi korral poleks me kotti saanud nagunii kaasa võtta. Seega läksime kotita (see tähendas ka toiduta) rajale ning kohustuslikku veepudelit tassis Kärt lihtsalt käes, taskulamp (või noh, pealamp) oli Kristi pähe kinnitatud ning kompassid ka kuhugi haagitud. Kui õhtul enne uinumist kartsime, et kaasa sai võetud liiga soe riietus, siis kohapeal toppisime kõik olemasolevad riided siiski selga. Etteruttavalt – külm hakkas sellegipoolest.

Start. Metsakunnid asuvad mööda liivast randa vihmas jooksma. Väikene soe sees, esimene punkt leitud, teised inimesed me ümbert kadunud, tunne täitsa mõnus. Vihmast märg liiv võimaldab teha mõned jooksusammud, niisked riided korjavad enda ümber auru. Rõõmsa meele ülalhoidmiseks joonistas Kärt oma märgadele ja auravatele lipadele naerunäo . Punktid tulevad ise meie juurde.

Jõudsime punkti 71, kus oli ülesandeks mööda maaalust pimedat tunnelit pidevalt paremale hoides tunneli lõpust punkt võtta ja siis mööda maad tagasi tulla. Me seisime seal tunneli suudmel, mis sõna otsese mõttes oli auk maas. Kui peab, siis peab. Jätsime kõik oma lahtised vidinad kohtunikule valvata, kes sõbralikult lubas, et kui me tunni möödudes tagasi ei ole, siis küll järgmised võistlejad tulevad meid otsima . Väga lohutav, eksole. Libistasime end auku, süütasime pealambi, Kärt (kes polnud mingisugusest lambi kaasavõtmise vajalikkusest üldse midagi kuulnud) klammerdus Kristi külge ja asusime teele. Liikusime nii umbes 300 meetrit, vahest koperdades ja korra peaga traatidesse põigates. Kõige hullem oli see külm, mis tunnelis valitses – tunne oli nagu külmkapis. Niiske riietus me seljas aitas ilusti kaasa, et see külm maa all meid ikka kontideni võttis. Ning väike värin sees, tundus see tunneli lõpus paistev valgus nii jumalikuna. Taas punkt korjatud ja tagasi maapinnal. Kui enne tundus, et õues oli külm, tundus nüüd maapealne ilmastik juba täitsa soe ja ihaldusväärne :D . Seisime seal ilma kaartideta ning mõtlesime, kuhu minema hakata.  Kratsisime nati kukalt ning mingi loogikaga hakkasime liikuma isegi õiges suunas. Tagasi alguses, riputasime oma vidinad külge, lehvasime rõõmsale punktikohtunikule ning asusime joostes teele.

Taas soe sees, meeleolu taevas (niivõrd-kuivõrd), väikene viisijupp suul, kenasti ajagraafikus, jätkus me tee kaardi kõige ülemisse punkti – 55. Seal me siis rannal seisime ning vaatasime, et no ei ole punkti. Sel hetkel ei tahtnud me uskuda, et punkt võib asuda vees nii, et kuiva jalaga sinna ei saa. Igaks juhuks otsustasime piiluda siiski vette suure kivi taha. Kuna Kristi jalad on pikemad, siis see vees solberdamise ülesanne sai talle. Kiirelt ümber kivi, punkt käes ning Kristi kõrvus helises Kärdi kiitus. Samal ajal, kui Kärt nautis teeäärse tualeti mõnusid, avastas Kristi sealsamas lähedal suure metallasjanduse sees lõkke. Nii soe ja mõnus oli, et soojendasime endid seal kohe väheke. Oleks vaid me vorstikesed meiega tol hetkel kaasas olnud. Mmm.. soojad grillvorstikesed (juustuga..) .. mmm…

Taas olime järjekordse patarei juures (punkt 70), mida Kristi kindla järjekindlusega legendi lugedes parteiks nimetas . Tegemist oli suure hoonega, mis ei olnud kõige paremini valgustatud, kui mitte öelda lihtsalt täitsa pime. Omas see hoone kolme sissepääsu. Majas on viis punkti ning meie ülesandeks oli need leida. Taas süttis me lambike ning asusime teele. Süstematiseeritult kammisime ruum ruumi järel läbi, mille jooksul leidsime ka mõned punktid. Väljas olnud jahedustunne asendus külmavärinatega, sest seal sees oli külm, kohe väga-väga külm. Veel külmem, kui maa all. Neli leitud, näpud külmast valged, kaks ava käidud. Õues tundus nii soe. Vaatasime kolmandast sisse, kuid seal olime me juba olnud. Meile aitas. Uuesti seda kõike läbi kammida oleks olnud liigne piin ja ajaraiskamine. Kus oli punkt number 12?

Punktist lahkudes valitses väikene meeltesegadus, aga lõpuks õigele teele jõudes võtsime suuna. Taas jooksime. Olgu öeldud, et sel etapil kasutasime seda jooksusammu siin ja seal käimise vahele päris palju. Mitte, et me tugevaks oleks saanud, vaid lihtsalt jõhkralt külm oli ja nii lootsime sooja saada.

Mäluorienteerumine punktis 76. Kahurialus, mitmeharuline kask ja lamav kuusk. Selge. Iga punkti juures jäädvustas kohtunik meid fotokaga. Meile metsas poseerida meeldib ning kuna number asus jalal, siis saime jalga näidata . Esimene leitud nagu niuhti. Ääre pealt oleks meeltesegaduses sinna kahurialuse keskele punkti järgi roninud, aga õnneks kohtunik suutis ikka meid veel takistada, et sinna pole vaja. Ja juba teine punkt. Taas poseerime ning  asume teele kolmandasse, kui järsku avastame, et see lamav kuusk on kuidagi väga kase moodi ehk olime nati valesse punkti jõudnud. Aga mis seal ikka – lamav kuusk ja mitmeharuline kask läksid lihtsalt vahetusse.

Tee jätkus mööda tuulist randa. Päike hakkas ennast pilve tagant näitama. Vihm peseb, päike soojendab ning tuul kuivatab. Kõik komponendid olid olemas  . Täitsa mõnus. Tegelikult oli Naissaar oma olemuselt samuti ilus ning punktid põnevalt pandud. Vahepeal meenub meile me tühi kõht ja tahaks burksi, aga tegelikult on tore ning kõht kannatab küll. Tuulekas näitab kuivamise märke ning on lootus sooja saada. Veel mööda minnes korjame rannast männi, mida Kristi luges kännuks, juurest punkti (29) ja juba turnime rannal kividel. Peaks veel mainima, et sel korral olid Kärdi silmad meie silmadeks. Kui tavaliselt seletab Kristi kaugustes juba peaaegu märkamatud punkte, siis sel korral jookse või punkti otsa – Kristi ikka ei näe. Legendi lugemist ka väga ei tasunud uskuda, sest peamiselt tuli sealt täitsa omaloomingut (võrdle känd-mänd, patarei-partei). Mine sa tea, mis Kristiga lahti .

Ja siis me jõudsime punkti 52, kus punkt asus kivivallidel. Seni me arvasime, et see saab tore punkt olema, sest mööda kive meile turnida meeldib, aga seal selgus, et jah, mööda kive saame turnida küll, aga kive katab ka vesi. Kärt rõõmsalt vihjates Kristi pikkadele jalgadele tema lühikeste jalgade vastu, arvab, et kõige sobivam selle ülesande täitmiseks on Kristi. Pikemate jalgadega saab kehapikkusest ju teatavasti väiksem osa märjaks . Kristi nagu vastu punnida ka ei saa, sest kõik ümberkaudsed võistlejad nõustuvad Kärdiga ning nii paistaks Kristi lihtsalt julmur, kui ta nüüd siiski Kärdi vette saadaks. Nii lehvitab veel Kärt rannalt ja Kristi hakkab minema. Vesi ulatub põlvini, siis nati kõrgemale ja veel nati kõrgemale. Kivid on ebamääraselt libedad, lained on olemas ning on ka tuul. Lisaks on tegelikult maikuu merevesi külm, kohe rõvedalt külm. Kõigest sellest hoolimata, juba nati tuimade jalgadega, jõudis Kristi punktini. Kristi vaatas võidukalt maale, et veel võidukamalt rõõmustada, aga Kärti ei olnud . Kuna tuul oli ikka tugev ja külm ning Kristi ka seal piisavalt kiirelt ei liikunud, oli Kärt puu taha sooja pugenud . Piilus ainult suure õudusega, kuidas Kristi seal vees ukerdas, tundes endamisi süümepiinu, et ta Kristi pikkade jalgade argumenti kasutades vette saatis. Kui punkti minna oli raske, siis tagasi tulla oli veel raskem. Tugev tuul muudkui puhus, laine muudkui lükkas ning kivid üritasid pidepunkti alt niita. Peas trummeldas ainuke soov, et tahaks maale, ainuke jama, et jalad ei kuulanud enam sõna. Küll pidi abi otsima käega pidepunkti otsides, peaaegu oleks ühe kaasvõistleja seal niimoodi maha niitnud. Hmm, ei tea, kas tema oleks minuga tahtnud seal maikuu vees hullata . Jalgu sai taotud küll ühe, küll teise kivi vastu ning samuti sai kõhuli vette prantsatatud. Lõpuks sai Kristi kaua oodatud maale. See kaua unistatud koht nii rõõmus ei olnudki, kui välja arvatud Kärdi kiidusadu.

Liikusime kiiresti edasi. Kärt oli nagu support team ja tegi Kristile kõik ette-taha. Kristi lihtsalt vegeteeris hirmsal kombel hambaid plagistades, ise näost sinine. Kiiresti pugesime nati metsa tuulevarju, sest tuul oli rannikul tugev. Punktis 74 tormas Kristi karkude juurde, sest paigalseis tundus liiga õudne olema. Karkudele ja minekut. Kärdile jäi vaid taas üle Kristi kiitusega üle kallata, sest Kristi võttis kargud, asutus peale ja käis ettenähtud maa ilusti esimese hooga kohe ära. Ei mingit katsetamist ja ukerdamist. Loomulik talent :) . Kuna rannas oli tuul, otsustasime tagasitee valida sealt kohe saare keskele põigates.

Üritasime taas joosta. Korduvalt peeti maha järgmine dialoog:

Kristi: „Kaua lõpuni veel aega on?“

Kärt: „x aega.“

Kristi: „Nii kaua?!“.

Põhimõtteliselt seal lõppes me võistlus, motivatsioon oli nii maas, kui võimalik. Poleks me saarel olnud, oleks me vist otse lõppu läinud ja koju sõitnud (vähemalt nii  me mõtlesime, aga tegelikult ei tea, kas oleks suutnud katkestada). Enam ei mäleta, kas vihma veel sadas, aga need tuuleiilid võtsid viimast. Kristi peas oli ainuke soov lõppu saada ja see trummeldas peas pidevalt, sest jooksime pulsi kuitahes punaseks, Kristi enam sooja ei saanud. Täiesti ükskõikselt, nagu udus, läbis ta punkte. Ei hoolinud ta kaardilugemisest ega planeerimisest, vaid oli ära vajunud ja värises. Mingis punktis vist ajas isegi Kärdile hirmu peale oma olekuga . Kärt lausa pakkus oma peaaegu juba kuivavat riietust Kristile, kelle riietest ikka veel vett nirgus ning mis ei näidanud kuivamise märke.

Jätkasime punktide võtmist. Pidevalt võtsime punkti, läksime rappa, saime teele, möödumise naiskonnast, võtsime punkti ja nii korduvalt.  Aga lõpuks jõudsime miinideni, mis tuli kokku lugeda. Kristi luges miine. 1, 2, 3, 4, 5, ja hmm.. läks sassi. Mingil 6.-7. katsel seal kümne ja kahekümne vahel ajas see isegi naerma. Kuidagi saime kokku loetud. Kärt 170 ning Kristi 134. Kristi kahe lugemise vahe oli 6 miini ehk vist sinna oli peidetud meie kolm trahviringi üleval vallidel. Aga ei tea, Kärt luges oma miine vaid korra ega olnud sugugi kindel, et ta lugemisel ei eksinud. Tuimalt samm-sammu järel sooviga ainult lõppu saada astusime trahviringe. Ka punktiks olnud suur kivi ei suutnud motivatsiooni tõsta.

Taas jooksime mööda raudteed lõpu poole. Veel kaks punkti võtta. Lisaülesanne punktis 72. Mingi rauakolaka lükkamine mööda raudteed ning siis angaaris taas millegi rauast asja liigutamine. Enne meid tegid neid mingisugused suurearvulised meeskonnad. Aga siis ajasime kindad kätte (õelikud nagu me oleme, rõõmustas Kristi isegi selle üle, et sai kindad märjaks teha  oma nirisevate käistega ) ja asusime lükkama. Hea, et me ikka loomajõuga oleme . Angaaris suutsime seda rauajublakat seal lae all  liigutada isegi nii usinalt, et kohtunik pidi meid manitsema, et õrnemalt, muidu tõmbate selle ketta sealt ülevat alla . Jaa, me oleme isegi nii tugevad. Värisege .

Ning siis juhtus meiega midagi. Lõpuni oli ehk nii 40 minutit. Hakkasime arutlema, et ehk võtaks veel selle punkti ja kui me siin ennast nati kiiremini liigutaks, siis saaks selle ka siit võtta. No lähme nüüd kiiremini, kiiremini. Tegelikult peaks kiitma Kärti, kes terve selle etapi väga truult ja vigisemata Kristi tempos astus, mis tähendas Kärdi jaoks samm-samm-jooks-jooks taktikat ja nii pidevalt. Nagu eelpool juba öeldud, on Kristi jalad natuke pikemad ja ei tea, kas just sellest tulenevalt ka samm pikem. Igatahes Kärdi samm oli oluliselt lühem ja siis ta paterdas vahepeal Kristile jooksusammudega jälle kõrvale, kui oli paar meetrit taas maha jäänud. Tegelikult torisesime ja jorisesime, aga naer oli pidevalt me suul, isegi siis, kui motiveerimatult astusime, aga vähemalt ei takistanud see enda kulul nalja teha. Ja nii, juba rõõmsamal meelel, võtsime ette ühe sellise nati soise sihi punkti 50 poole. Kärdi määrisime mudaseks, Kristile astusime miskit läbi tossu talla jalga, aga sellised pisiasjad meid ei seganud ning rühkisime edasi. Siis veel viimane punkt 25, kus Kärt vana ja lagunenud korstna kõrval korra kadus ehk pudenes läbi pinnase, aga vupsti oli ta taas püsti ja punkt võetud, teel tagasi. Taas tegime jooksusammu. Tõmbasime otse läbi metsa ja siis jõudsime finišisse viivale teele. Nati käisime ning siis jooksime ilusti lõppu.

Ja 5h55m hiljem stardist olime me tagasi. Kogusime kokku 92 punkti, mis andis üldarvestuses 56. koha (99-st) ning naisvõistkondade arvestuses 5. koha (14-st). Oma sooja ilma uskumisega olime vahetusriided peaaegu koju jätnud. Aga mõlema riietest kokku kombineeriti Kristile miskit selga (Kristi riided ei kuivanud vähemalgi määral isegi mitte lõpuks, vaid jäidki märgadeks, vot nii kõigusoe ta meil on) ning Kärt vapralt paeaegu siniselt ütles, et ega tal VÄGA külm ei ole, kui me suppi sõime. Korraldajad hoolitsesid, et me ikka ruttu-ruttu sooja laeva saaksime. Laevas saime koha lauda. Ilusasti soojapuhuri alla. Lauas küsiti, et tüdrukud, kas võtsite kõik punktid.  Samuti meelitati meid sellega, et algul oldi arvatud, et me oleme ilusad, tublid ja võimekad noorsportlased. Me olime hämmingus, aga väga meeldivalt liigutatud, et meid nii sportlikuks peeti . Edasisest sõidust pidi ajalugu küll vaikima, aga tuulisel merel oli laeva käitumine Kärdi jaoks täielik hirmufaktor, mis pani teda taas hirmsast nädalavahetusest rääkima. Õnneks jõudsime ilusti ja tervena sadamasse ja koju ka.

Aitäh korraldajatele võistluse eest. Aitäh korraldajatele ka selle eest, et nad meile vastu tulid ning I gruppi tõstsid. Meile tegelikult meeldis ka see, et punktides oli suht vähe radu ja sai ise avastada enamus asju. Kokkuvõttes pole aga nii meeletut külmetamist ammu (kui üldse) olnud. Poetasime seal sõnad, et enam ei kunagi (ok, Kristi poetas), aga tegelikult oleme nagunii taas stardis .

Täitsa tore oli. Hetkel veel keha mõnusalt väsitatud, silm poolunine, aga tunne on ülim. Sel korral ei räägi me müstilistest seiklustest, imelistest pääsemistest, naljakatest juhtumistest, tundide viisi punkti otsimistest, vaid räägime pisiasjadest, mis muutsid selle pühapäevase xDreami nii toredaks.

Meile väga meeldis parkida peaaegu stardi kõrval. Me hing oli juba valmis pandud 800 meetri kauguselt starti lonkimiseks, sest üldjuhul me eksime ja eksleme ning kohale jõuame „pisikese” hilinemisega, seega head parkimiskohta me isegi ei looda. Seetõttu oli me õnn veel suurem, kui mied juhatati stardi vahetusse läheduse lähedale. Jõudsime kohale ka üpris vara, nii veits peale kaheksat. Niimoodi oli meil aega päris palju – istusime ja lebotasime enne starti niisama.

Meile jätkuvalt meeldib kui meie rattad ennast ise kuidagi autost välja veavad, kokku monteerivad ning lisaks veel likvideerivad tehnilisi puudusid. Seda võiks siiski juhtuda tihedamini .

Meile meeldib ka ennast siia ja sinna pildile sokutada ning kuna teised meist pilti ei tee, siis teeme seda ise. Sel korral piirdusime „omamoodi” pildiseeriaga enne starti, sest siis sai aku tühjaks. Tegelt meeldis meile ka see, sest nii oli vähem träni kaasas tassida.

Meile meeldis see kevadiselt päiksepaisteline viguritega ilm. Sel korral puhus tuul ja kohe konkreetselt puhus. Enne starti õnnestus meil näha lendavat esmaabi telki ja inimest, kes selle eest põgenes. Kõik jäid ellu .

Meile meeldib puhastena startida. Tavaliselt algab mustuse rünnak juba autos. Küll hüppab šokolaad meie pluusile, või ründab joogipoolis me pükse ning kui kuidagi oleme selle õuduse ületanud ja ikka veel puhtad, siis teeb ratas oma töö ning mustaks me saame. Sel korral oli kolm puhast Metsakunni stardis – harva juhtub, aga seda erilisem see on.

See loetelu võiks aina jätkuda, aga nüüd võistlusest. Stardist vudasime joosta kanuu valikorienteerumisse. Meie kaaslaseks sai pepukohtadega punane kanuu. Tunde ette tormates võib öelda, et need lohukesed seal pingis on ikka maru mõnusad ja head kui ikka pikalt tuleb kanuus viibida. Meie tee valikuks sai: 58-59-61-66-69-70-67-64-62-65-63-60-13-14. Meie punktivõtjaks Kärt, puhtalt lasime liugu tema vormi peal . Kerttu luges kaarti ja Kristi üritas tüürida kuhugi.

Hops vestid selga, kanuu vette ja minekut. Paar ilusat tõmmet ja maandume saarekesel, Kärt naksti kaldal, vudinal üle saare, punkt käes, kanuusse, kanuu eemaldumine kaldast. Juba sihime teist punkti. Kõik tundus klappivat. Enamus olid meist kaugel ees, mõni üksik kanuu ukerdas kuskil kaldal, üks kanuu üritas veel sõitma õppida (need keerud ja pöörded meenutasid juba meie Kloogat ) ning meie liuglesime rahulikult edasi. Ja siis jõudsime saare tagant välja. Korraldajad hoiatasid, et on tugev tuul ja laine suur, aga üllatusena tuli see ikka ning isegi mõni kilge vallandus Kärdi suust lainetel kõikudes. Meie plaani korrigeerimine arvestades tuult ja meid: 60-63-61-66-69-70-65-67-64-62-13-14.

Kui mitte arvestada, et kanuu etapp ise oli meie jaoks rõvedalt pikk, sest no me lihtsalt ei ole veekunnid ning kui teised sõuavad, siis me nagu õrnalt paitaks vett oma mõladega. Aga vähemalt liigume me edasi sihikindlalt oma plaaniga ning järjest kenamaks muutub ka meie kanuusõit. Eriti tundsime me uhkust oma kanuu parkimistehnika üle – parkimine ja parkimiskohalt lahkumised tulid juba üpris hästi välja. Üldiselt nägi välja kanuupunktide võtmine nii. Kui punkt oli võetav veest, siis sõitsime ligi ja Kärt elegantse liigutusega võttis. Kui punkti oli mõttekas rünnata maalt, siis Kristi-Kerttu viisid Kärdi kuhugi kaldasse ja siis Kärt kadus punkti poole. Nende Kärdi ootamise pauside ajal alguses arutasime kanuu teed, siis arutasime läbi jalgsi etapi jagamised ning siis otsisime välja isegi teed kuidas jalgsi etapi punkte võtta ning lõpus arutasime ka jalgratta etapi teekonnad läbi. Jõudsime küll palju arutada, aga tegelikult tegi Kärt maru head tööd. Me võisime ta kuhugi täiesti suvalisse kohta maha panna ja siis koos teiste eelnevalt ootajatega Kärti ootama hakata. Vaikselt plaanime oma edasist liikumist kui kuuleme kuskilt metsas hüüdmast “Kristi!”. Hõiskame vastu “Kärt!” ning Kärt ongi tagasi kanuus ning meie tee jätkub, aga teised jätkavad ootamist. Tõesti ei tea, mis imet Kärt nende punktide leidmisega tegi, aga see töötas ning me olime maru rahul ja õnnelikud. Teel 13. punkti oli meil korra hämming kui nägime seal tuulisel saarepoolel jalutavaid inimesi vees kanuu käekõrval, aga palju me ennast sellest häirida ei lasknud ning 2h05m algusest saime meie kanuust välja.

Kiiver pähe, lonks vett ja rattaga minekut. Meile meeldisid ka need kiired vahetusalad, kus me mõttetult jokutamata suutsime edasi minna. Seekord muideks ei olnud meil rajal kaasas ka kotti, sest selle jätsime teadlikult vahetusalasse. Juba 25 minutit hiljem, ilma sõnagi lausumata, parkisime rattad, võtsime lonks vett ja iga Metsakunn oma suunda. Rajad punktidesse olid täpselt teada ning kõik edasine tundus nagu hästi harjutatud tantsu tantsimine: sa teadsid, mida tuleb teha, sa teadsid, mis tuleb järgmisena ning sa olid kõigeks valmistunud. Nii 33 minutit hiljem liitusid kolm Metsakunni ning tants jätkus isegi mõne jooksusammuga . Selle 7st punktist 5 punkti sisse suutsime me mahutada ka oma edasise jalgratta tee hinnangu tegemise ilma aega kaotamata. Super töö, vähemalt ise olime rahul .

3h41m oli möödunud stardist ja taas oli aeg rataste selga ronida (viimaste päevade usin rattatrenn andis mõnusa valuga tunda kui kehaga sadulat sai puudutada, aga parem hilja kui mitte kunagi treenida ). Meie valik langes ringi mineku peale, sest kogemused teevad targemaks ning meie puhul on kindel, et me oleme kiiremad kergesti sõidetaval, aga pikemal maastikul, kui keerukamal ning ratta tassimist nõudval maastikul. Ja peagi olime me 25. punktis, kusjuures Kristi oli pealaest jalatallani veel kuiv ja puhas. Ning siis valisime otsema tee punktist 25 punkti 26 (kui aus olla, siis ega midagi mõistlikku ei olnud valida ka). See sisaldas kaardi järgi kahe kraavi ületamist, vahetut möödumist Mudajärvest ja kõike seda mööda sihti. Alguse me väntasime, siis asusime ratast lükkama ja tõstma ning siis tuli esimene kraav. Meile meeldib, et metsas kohe džentelmene leidub. Lahkelt pakuti abi meie rataste ületõstmiseks ning nii saime nii meie kui ka me rattad puhastena teisele poole kraavi. Aitäh meeskonnale ArcoVara & Webmedia Teamspirit (arvame, et pidasime ka lubadust teist mitte varem finišeerida )! Jätkasime teed mööda sihti seal okste, mätaste ja kõige muu vahel, kuni jõudsime teise kraavini. Ma ei tea kas ma juba ütlesin, aga meile meeldib, et metsas džentelmene leidub . Taas aidati üks ratas teise järel ning ka meid endid üle kraavi.  Kristi vajus viimast ratast ulatades äärmiselt graatsilise pöördega kraavi äärsest alla sügavale külili mutta. Nii palju siis unistusest puhtana finišisse jõudmisest, aga vähemalt ratas sai  puhtana üle . Veel toredam oli see abikäsi, kes aitas mudamõnusid nautiva Kristi taas oksale ja Kerttu-Kärdi samuti üle kraavi. Aitäh meeskonnale Naftanohikud! Tegelt me ausõna suudaksime enda rattad ja iseendid ise ka üle kraavide saada, aga nii armsad on need džentelmenid seal metsas. Kummalisel kombel kohtab neid lausa iga kraavi juures . Ei tea, kuhu nad tänavapildis küll ennast peidavad?

Ning 25m hiljem jõudsime me punkti. Lisaülesande punkt, kus vaja kaks metallist eset ilma jõudu kasutamata teineteisest eemaldada. Valime vedru moodi asja ja rõnga. Kükitame maha. Vusserdame  natuke ja peakonstruktor Kristi ulatas kaks eraldatud metalleset korraldajale ning 1m27s hiljem lahkume ülesande juurest. Ise olime endaga maru rahul ning kiirgasime seda rahulolu välja ka. Väga tihti ju meil lisaülesannete lahendamine nii kiiresti ei lähe . Selline tiivustus andis kohe jõudu ning asusime väntama. Veel viimane lai ja sügav veetakistus, mida ületasime ratas lausa õlal (tegelikult jätkus ka sinna džentelmene, kes meie rattaid aitasid taltsutada ).

Keskuses. Meid lahutab veel lõpust üks lisaülesanne – vibulaskmine. Kristi esimesena joonele, keskendumine, esimene nool lendu ja ilusti märklaua nelinurka. Hmm…ju meie tiivustus veel kestis . Teine lendas üle ja kolmas kuhugi murumättasse. Vähemalt raputas see meid taas meie traditsioonide juurde tagasi, sest meil ikka kombeks, et igaüks saab asju teha. Nii lennutasid nooli ka Kärt ja Kerttu. Teise vajaliku noole tabas ettenähtud piirkonda Kerttu. Korjasime kiirelt möödaläinud nooled kokku, ruttasime veel rataste otsa ning sõitsime otsejoones finišisse.

Kui möödunud oli 5h11m21s stardist, finišeerusime. Maru hea tunne oli. Hetkel veel tulemusi ei tea, aga ise olime me enda sooritusega rahul. Me pole küll kiired ja tugevad ning esikohast me ei unista, aga rajale tuiskame ka meie oma sihtidega ning paistab, et seekord ruulisime (vähemalt omaarust ja enda silmis ). Ehk aitas me ülimale  rahulolule kaasa ka asjaolu, et meie sihid ei olnud just kõrged, sest hiljuti laastas meie ridu vägevalt haigus ning krooniliselt laastab meie vormi treenimatus . Meie taktika tundub olevat see, et treenime võisteldes .

Üks kummaline asi jäi veel silma. Me olime pestud ja söönud ning isegi väljas nati lebotatud ning siis sõitsid meist mööda veel B rajal olevad võistkonnad. Tavaliselt on meil ikka au metsast viimastena välja tulla. Mis toimub? Nii tugevaks me ka korraga ei ole saanud võrreldes sügisega .

Piltide autor Tarmo Haud. Rohkem pilte xDreamist vaata siit.

Uudendus: xDreami kodulehel olevatest tulemustest kuvas vastu tõsiasi, et Metsakunnid suutsid 161 meeskonna arvestuses saavutada 120. koha (naiste arvestuses olime 13 (24-st)).  Me tunne ei petnud, et veekunnid me ei ole, sest veest ronisime välja 138. meeskonnana, aga siis hakkas pihta vaikne ja pidev pürgimine ettepoole. Samuti ruulis me plaanimajandus, sest hämmastavalt hea koha saime jalutades punkte võttes . Hakka või ise ka uskuma, et tark ei torma ning mälusoppidest väljakaevatud rahvatarkused (Kes tasa sõuab, see kaugele jõuab) tõesti toimivad.

Me pidasime oma lubadust lõpetada peale meeskonda ArcoVara & Webmedia Teamspirit, kuid üldjärjestuses asusime juhtima, sest nad olid suutnud endale 15 trahviminutit leida kuskilt .

Pühapäeva hommikul number rinnas, suusad käes koos Kärdiga starti jalutades, pendeldas me peakestes taas mõte no on nüüd seda vaja? Aga enam tagasiteed ei olnud. Mehed olid pikemale distantsile juba teele saadetud ning meie 25 km ootas sõitmist. Soliidselt võtsime peaaegu tagarea lähte positsiooni ning vastavalt tugevusele plaanisime siin tagasi olla (Kärt enne 2h ning Kristi lootis enne 3h).

Stardipauk. Tagant startides on stardikiirendus meile kohane – tasa ja targu vaikselt libisesime külg külje kõrval. Sentimeeter sentimeetri haaval ronisime vaikselt esimest tõusu ning üksteise järel lasin viisakalt kõiki soovijaid endast mööda. Kui tõus lõppes, siis oli meie vahel juba hunnik inimesi tekkinud. Kärdi selg vahest veel vilksatas mulle, et tekkis kiusatus seda püüda. Vaikselt tõstsin tempot. Mõnest tuhisesin laskumistel mööda, mõnest sprintisin tõusudel ning mõnest liuglesin tasasel maal mööda. Inimeste arv vähenes me vahel, aga ikkagi oli neid seal veel. Iga möödumisega tõusis tempo ning kõik need natukene lähenevad seljad olid maru ahvatlevad püüdmiseks. Nad lausa ütlesid mulle, et püüa mind!

Kui Kristi esimesse TP jõudsin, oli Kärt sealt juba lahkumas. Soe jooks sisse ja edasi ning siis jõudis mu alguse lollus ka mulle endale kohale. Olin Kärdi selga kilavate silmadega taga ajanud ning unustanud normaalselt sõita ja samuti unustanud mõtte, et peaks nagu kestma 25 km ikka. Nii ma seal siis olin oma viie läbitud kilomeetriga jalad pakud all, keskmine ca 186, iga tugevam tuule iil oleks ka pikali lükanud. Oi kuidas oleks koju teki alla tahtnud, aga Metsakunn ei anna alla .

Järgmisest paarist kilomeetrist midagi kindlat ei mäleta, aga kindlasti soigusin mõttest, et küll see rada on ikka pehme ja küll ma ikka vajun sinna sisse ning küll peab neid jalgu neetult kõrgele tõstma, vahepeal muidugi unistasin kõvast rajast, kuid enamus ajal püüdsin säilitada oma tehnika natukest ning vaadata ringi ja nautida loodust. Sõit nagu normaliseerus ja tekkis selline rütm. Vaikselt tiksusin üksinda lagedal tuult murda, mingist hetkest haakus mu tuulde keegi (lume sahinat oli kuulda, aga vaatamiseks lihtsalt ei viitsinud ennast keerata), kes saatis mind kilomeetreid. Ja siis, kui mul üle 10 kilomeetri lõpuni, tulid, möödusid, kadusid 42km liidrid. Jah, vähemalt ilus oli vaadata.

Selline põllu lauge kestev tõus. Kannatlikult ronin, vaikselt annab ka säär tunda, et talle miskit ei meeldi. Ja siis kostub mu kõrva raja kõrvalt imeline helin: VIIS KILOMEETRIT veel minna. Tohoh, lõpp ju peaaegu käes! Maastikust oli ka tunda, et põldudega on nüüd ühel pool ja nüüd tulevad tõusud-laskumised. Kuna treenitud on laskumist ning teadmine, et üks suurem tõus on seal, siis juhuu. Nii tõus hakkas. Rahulikult ronin pead rajalt tõstmata ning ronin veel ja kannatan, sest kohe see läbi ning siis on kõik. Hingetuna jõudsin ülesse ja veel hingetumaks jäin kui avastasin, et peale seda tõusu on veel üks ja siis veel üks jne. Siia maani ei tea milline neist see üks suurem tõus oli .

Kummaliselt rõõmsalt ja entusiastlikult mõõtsin neid tõusumeetreid. Nüüd tundsin, et lõpp on juba väga väga lähedal nii ca 2 km veel minna, aga siis nägin silti 4km. Ma olin ju nii usinalt sõitnud ja nii palju ja nii kaua ning ainult 1km edasi nihkunud!!! No ütleme see teadmine meeli just ei ülendanud ning samuti 3, 2 ja 1 km silte tuli liiga kaua oodata. Tõusud olid ka maru rasked ning see rada oli ikka minu vaevu liikuvate jalgade jaoks juba maru pehme ning need tõusud oli ikka maru rasked . Ma siiani usun, et kui mõni džentelmen oleks mind tõusul lihtsalt lõpus üles lükanud, siis nii oleks me kiiremini edasi saanud kui mul suusatada lastes. Aga siis kostus mu kõrvu helid finiši paigast. No see peab tähendama, et kohe on lõpp. Juba laskun mõttes juubeldades staadionile, kuid siis keerab rada metsa tagasi ning veel mäest üles. Ju mu näost oli võimalik välja lugeda seda meeletut pettumust, et otsustati kõvasti ja korralikult mind ergutada. Naeratasin neile ergutajatele soojalt (vähemalt ma mõttes naeratasin, aga kas ka näolihased liikusid ei oska öelda) ja hakkasin ronima. Vaatasin neid laskuvaid suusatajaid ning imestasin, et miks mulle, kui ma laskusin, need ronivad sportlased ei andnud vihjet, et veel tuleb sõita? Kas ma tõesti arvasin, et nad sõidavad kõik juba lõdvestusringi??? Müstika . Ukerdasin kuidagi sõita kuni meenus, et meie mehed pole must veel möödunud ning laskujate hulgas ma neid ka veel ei näinud. Rohkem polnud mulle vaja. Olin nagu noor hobune, kes hirnatades kohalt spurtis, ning vallatult finišisse traavis. Polnud seda väsinust ja valu enam kuskil .

Kärt täitis oma eesmärgi korraliku varuga 1h59m53s ning oli 155 (228) ja naistest 15 (31). Samuti pidas kinni oma lubadusest mind finišis ergutada ning lausa pildile püüdis. Tema sõnad, et kerge maraton oli, mitte ei lohutanud mind . Oma üllatuseks suutsin lõppu jõuda 2h09m06s ehk 178 kohaga (naistest 21). Oi me olime tublid.

Kärt siia ootame sinu muljeid

1. SSSM osaleja Erko muljed:

Kõrvemaa Neliküritusele. Kirja sai pandud ennast korraga kõikidele pikkadele distantsidel. Kuna enne starti eriti kilomeetreid polnud läbitud, siis tuli vastu võtta karm otsus, et vähemalt suusatamises tuleb leppida lühikese distantsiga, sest finiš pandi minu tempo jaoks liiga vara kinni ja kohtunikud on ka inimesed.

Stardist panin ajama kuidas jaksasin ( seda on näha ka fotolt [viimane nõlval( kollaste saabastega )
]), kuid siiski jälgides motot: ”Tark ei torma”. Suuskade kiituseks pean märkima, et ma olen 99% kindel, et mul olid kõige paremini pidavad suusad võistlejate seas. Enamus tõuse sai võetud “Veerpalu klassikalises”.
Kiirel tempol jõudsin 1h50m pärast jälle Kõrvemaa spordikeskuse juurde, kunas mind keegi 2 ringile ei juhtinud ja ise ma plaanisin nii või naa 1 ringiga piirduda, siis läbisin ka finiši. Kuigi kommentaator ütles, et ma olen katkestaja, siis minu suureks üllatuseks leidsin ennast ikkagi protokollis 13ndana kirjas. Nähes viga, tegin ma endast kõik , et see saaks võimalikult kiirelt parandatud.
Kui kõik hästi läheb võib mind veel kohata Tallinna maratoni ja Viru maratoni stardis.

Sport massidesse weeeeeeee.

Selle sügise viimane võistlus Metsakunnide kalendris oli Libahundi sügisetapp Vihasoos. Mis kalendris, on Metsakunnile seaduseks v.a mõned väga hea põhjusega olukorrad. Isegi kui on põhjus, ja olukord, siis on Metsakunni ülimalt raske metsast eemal hoida. Nimelt jäi eelmisest võistlusest nii mõnelegi Metsakunnile, või siis tegelikult ühele, külge väikesed vigastused, millest ei oldud veel toibutud. Kristi põlved polnud veel paranenud ja andsid endiselt tugevalt tunda. Enne Libahunti Kerttu ja Kärt küll rääkisid, et peaks korralikult terveks saama, et ei tekiks hilisemaid tüsistusi. Väga delikaatselt mainiti isegi, et äkki Kristi peaks viimasest võistlusest kõrvale jääma, sest parem oleks põlvedele puhkust anda. Kristile ja tema sportlashingele selline jutt aga eriti ei mõju. Veel viimase hetkeni ta mõtles ja kuidagi ei tahtnud seda „Ei” sõna tema suust tulla. Lõpuks seda ei tulnudki ja Kristi ütles hoopis, et “JAH”, ta tuleb. Saatus aga tegi tema eest otsuse siiski ümber ning viimasel öösel otsustas Kristi organism temperatuuri tõsta . 38 kraadi ja natuke ka peale sundisid Kristi haigevoodisse ja Kärt ning Kerttu läksid selle hooaja viimasele võistlusele kahekesi.

Kärt hakkas sõitma Lõuna-Eestist. Tapal kohtuti ning Kerttu istus ümber tema autosse. Sõit võis jätkuda . Tunni pärast oldi juba Vihasoo võistluskeskuses ning valmis metsas müttamiseks. Meel oli ergas ning täis teotahet, sest Kristi oli Kärdi metsa saatnud sõnadega: “Ärge siis looderdage!” Meie?! Me isegi ei tea, mis see sõna tähendab!

Igatahes, riietusime, võtsime välja numbrid (seekord saime nr 222), nullisime SI-pulga ja saime kaardid. Autost leidsime mõned kirjutusvahendid, millega teekonna kaardile vedasime. Mõtlesime asjad suhteliselt põhjalikult läbi, mõõtsime vahemaid ja arvutasime punkte kokku ning rehkendasime aega. Lõpuks, mõni minut enne starti, sai kõik paika. Auto lukku, kott selga ja suund stardialasse.

Mõned hetked ja …START! 6H rada Loobu ja Valgejõe ääres võis alata. Varustusest oli kaasas Kärdi peegliga kompass (Kerttu oma ununes autosse maha), uut tüüpi õllesigarid ja üks müslibatoon (snikersid ehk meie viimase aja toonusetõstjad jäid Kerttu auto kindalaekasse ). Kaasas oli veel liiter vett ning igaks juhuks juhuks hunnik plaastreid, sest Kärt katsetas uhiuusi matkasaapaid.

Esimesed pool kilomeetrit tegid Metsakunnid jooksusamme, sest väljas oli kuidagi jahe, kuid niipea kui soe sees, mindi üle kiirkõnnile, sest rajal tuli vastu pidada ikkagi 6 tundi. Enamuse ajast käidi objektide järgi ning kompass oli taskupõhjas ootel. Kuna plaan oli paigas, siis võtsime raskusteta esimesed punktid. Mööda jõeäärt suunduti järgmisesse. Ületada tuli jõgi. Seekord tohtis seda teha vaid selleks ettenähtud kohtades. Esimene ületuskoht oli ekstreemne. Jõe laiuseks oli kuskil 15 meetrit ning jõeületus toimus mööda libedaid vette kukkunud palke. Väga hea tasakaaluharjutus . Siiski jõudsime õnnelikult teisele poole kallast. Kõndisime metsas, jõe ääres, põllul, ronisime ülesse ja alla tohututest seljakutest ning jõeorgudest. Võtsime punkti punkti järel ning olime ülimalt rõõmsad kui esimese tunniga oli koos juba hunnik punkte. Me olime suhteliselt kiiresti alustanud. Vähemalt meile tundus nii .

Kaardil suundusime lõunasse. Kõige kaugemad punktid olid kõige „kallimad” ning lisaülesandega punktid. Plaanisime taolisi võtta viis. Jõudsime esimesse hinnalisemaisse punkti. Kärt läks köiel üle jõe ning Kerttu suundus paberile pandud sõnade järgi nelja punkti otsima. Kerttu tee viis esialgu vanema hoonekompleksi poole. Seal tuli leida paekivihoone, kivikatusega, pidi olema vana hüdroelektrijaam. Kerttuga üheaegselt jõudis sinna ka noormees teisest võistkonnast. Hakkasime punkti otsima esimesest paekivimajast, kuna kompleks tunduski üks hoone. See oli päris hirmuäratav, kuna osad ruumid olid sisse kukkunud. Kerttu jooksis ühest toast teise, aga ei midagi. Välja tagasi, natuke nuputamist ja ennäe, ümber nurga paistiski juba väikene punase kivikatusega, ülejäänud kompleksist selgelt eristuv hoone. Ruttu esimesse punkti. Vahepeal oli noormees Kerttust maha jäänud ning nüüd joosti koos väga sõbraliku neiuga – tervitused nende võistkonnale. Kahjuks enam nr ei mäleta . Koos joosti trepist ülesse majja, punktile järele. Edasi trepist alla, ümber nurga, uksest sisse, vasakule, trepist ülesse.. teine punkt.. jälle trepist alla, otse läbi eesoleva toa, paremale jäi sisselangenud ruum, majast välja, läbi teise maja, sillani, silla alt paremalt kolmas punkt, jälle välja, majja, uksest sisse, jälle teisest uksest välja, väikese majani ja sealt neljas punkt. Kibekiirelt Kärdi juurde tagasi ja kontole sai juurde kirjutatud veel 7 punkti . Kärdi ülesanne jõgi mööda köit ületada oli võrdlemisi lihtne ega nõudnud erilist ajakulu, nii et Kärt istus Kerttut oodates puu all ja näris niikaua armastatut õllesigarit .

Edasi viis tee järgmisesse lisaülesandega punkti. Vahepeal nägime teel võistkonda, kes lohistas kanuud veest välja ja hakkas seda mööda maad tassima. Vaatasime üksteisele nõutult otsa. Nähtu ehmatas meid. Metsakunnid pole kundagi kuulunud nende hulka, kes pooldaksid kanuu mööda maad tassimist, välja arvatud väga mõjuval põhjusel. Kanuu on ikkagi mõeldud vee peal sõitmiseks. Punkti koondnimetus oli mäluorienteerumine. Uurisime ortofotot, kuhu olid märgitud punktid ja suundusime jõele. Kahekesi tegime seda esimest korda. Kärt ees, Kerttu tüüris. Kanuu oli veidi lamedam ja madalam kui harjunud olime, kuid kõik sujus. Leidsime punktid vaevata ja isegi suhteliselt ok trajektoor tuli vee peal liigeldes . Usinalt ja jõuliselt sõudsime ka vastuvoolu . Kärt suutis ühte punkti võttes natuke eufooriasse sattuda ja kanuusse tagasi tulles ühe jalaga sügavale vette astuda, see oli meile ainult õpetuseks, et ei tohi oma tegevusest liialt elevusse sattuda ning tähelepanu kaotada. Kärdi uued jalanõud ei lasknud vett sisse, kuid kahjuks ka välja mitte, seega sai üks jalg väikese vanni.. mõneks ajaks. Kärdi teine jalg oli aga võistluse lõpuni kuiv, samal ajal, kui Kerttu jalad kohe alguses märjaks ja mudaseks said. Ega meil tegelikult midagi märgade jalgade vastu ei olegi – me oleme veendunud, et märjad jalad tagavad jalgade heaolu :) (kuivad jalad oli ainus asi, mille me suutsime MM-I põhjal tuletada hirmsate jalavaevuste põhjuseks).

Kui maabusime, võtsime taas oma asjad ja suundusime metsa. Meel oli rõõmus ja lõbu laialt. Vahepeal tegime mõned jooksusammud ja siis jälle kõndisime. Liikusime pidevalt koos Kristi töökaaslaste võistkonnaga. Ükskord oli nende võistkond punktis enne, teinekord jälle pärast Metsakunne. Meil käis väikene omavaheline võistlus lausa ja juhuslikult olime valinud samasuguse marsruudi.

Aega oli kõvasti kulunud. Oma ülitoredat ja optimistlikku plaani tehes ei arvestanud me lisaülesannetes kuluva ajaga. Liikusime edasi, vahepeal juba mõtlesime, kuidas trajektoori lühendada ja millised punktid ära jätta.

Järgmine lisaülesanne oli taas üle jõe minek. Seekord üks liige ja rullikuga. Punktis oli parajalt palju rahvast ning tekkis väikene kaos ja segadus, kuid lõpuks ikkagi kõik sujus ja Kärt sai koostöös Kerttuga endale traksid selga. Esialgu tundus Kärdile küll mõnevõrra hirmuäratavana mõte selg ees mäenõlvast alla hüpata, aga tegelikult ei olnud see sugugi hirmus ning sõit oli hoopistükkis täitsa meeldiv. Üle jõe ning tagasi ja oligi punkt jälle käes. Traksid ära ja teele.

Liikusime edasi. Aega tõesti nappis. Arvutasime välja, kus peame olema tund enne lõppu ja kus pool tundi kontrollajast varem.

Kuna tuli teha lõpupingutus, siis nosisime mõned õllesigarid ja kaks väikest tükki šokolaadi (muud me kogu raja jooksul ei söönudki, ikkagi majanduslangus jne ).

Teelahkmel ajas Kerttu punktide võtmise järjekorra sassi ning tahtis jonnakalt vasakule suunduda. Kärt, kes veel ei usalda oma kaardilugemise oskust, aga kes vaikselt üritas seekord siiski kaarti jälgida, näitas tagasihoidlikult parema teeserva peale. Kerttu esialgu rääkis vastu, kuid kontrollima hakates tuli välja, et ikkagi tuleb vasakule minna, sest enne tuleb võtta plaanitud punkt ja alles siis kuusega punkt. Leppisime kokku, et nüüdsest Kärt hakkab kohe valjuhäälselt arvamust avaldama ja ei ole enam mingisugust ebakindlust. Kärt lubas seda teha .

Võtsime mõned rasked mäed, ronisime ülesse ja alla ja otsisime mahalangenud kuuske sihi otsas, mille läheduses pidi paiknema punkt. Siht lõppes, aga kuuske ei kusagil. Otsisime pisut, kui lõpuks nägime, et kuusk oli kavalalt kallaku peale kukkunud, liiati olime punkti juurde tulles, mäest üles ronides, kohe sealtsamast punmktist mööda kõndinud. Müstilisel kombel jäi ta meile aga siis märkamatuks. Punkt käes ja edasi!

Edasi siirdudes jõudsime väga raske jõeületuskohani. Kaks mahalangenud puud olid 90-kraadise nurga all vette langenud ja nurgast latvupidi koos. Seega ei olnud just väga stabiilne ja mehine purre. Õnneks oli puude külge naeltega mõned abistavad puidust lauad taotud, aga jalg värises ikka korralikult ja „sild ” ka . See oli ikka nii unikaalne sild, et seda kohe peab nägema ja proovima. Enne meid nõndanimetatud silda ületanud võistkonna meesterahvas lubas meid tublisti päästma tulla, kui me sillalt alla kukume ja teda appi hüüame. Väga lohutav teadmine! Saime siiski õnnelikult jõe ületatud ning siirdusime metsa. Suund tuli paika panna kompassiga. Kerttu pistis kisama, et midagi on valesti, kompass on katki jne.. nool nimelt käis suvaliselt ringi.. kord oli põhi ühes kohas, kord teises.. õnneks ei olnud paanikaks põhjust, sest Kerttu kinnaste sees oli magnet. Kindad käest, suund paika ja metsa. Panime veidi mööda, sest metsa minnes olime juba jõest liiga kaugele jõudnud, aga üritasime orienteeruda maastiku järgi. Lahknesime pisut, ja õige pea leidsimegi punkti (tegelikult Kerttu leidis :) ). Si-pulk auku ja edasi eelviimasesse ja viimasesse lisaülesandega punkti. Seekord jooksuga .

Osade punktide ärajätmisega olime ennast taas graafikusse viinud, kuid veel oli meil ees lisaülessanne, kus ei tea kunagi, palju aega kulub. Punkt asus liivakarjääris ning otsida tuli aaret. Kerttu pani paika suuna ja Kärt hakkas sammudega 18 m mõõtma. Hops ja auk.. kus üks võistkond vehkis labidatega juba ees… Uurisime, mis nad meie augus teevad ning tuli välja, et nemad olid meie aarde just natuke aega tagasi välja kaevanud (kusjuures nad ise olid otsinud seda ~20 minutit). Kaevasime uuesti aardei välja ja ajasime augu taas kinni.  Meil vedas, et sattusime kohe enda aarde peale. Pärast kuulsime, et vaid 30% võistkondadest oli üldse nn aarde leidnud .

Tee finišisse võis alata. Kuivõrd saime viimases punktis kiirelt hakkama, ei pidanud me finišisse jooksma. Kiirkõndi tehes jõudsime lõppu ~15min varem, kui kontrollaeg. 68 punkti võetud! See oli tore üllatus, kuna ise tegime väikese valearvestuse ja arvutasime punktisummaks 62.

Sõime kõhud täis ja jäime põnevusega tulemusi ootama. Meie meeli ergutas tohutute karikate ja medalite hulk, mis saalis aknalaual seisid. Ootasime pikalt ~2h, arutasime ja uurisime tulemusi. Kas tõesti on meil võimalus minna koju medal kaelas? See ei tundunud üldse Metsakunnilik, kuid siiski, olles ära oodanud autasustamise, selgus, et selle hooaja kokkuvõttes olid Metsakunnid naisvõistkondade seas teisele kohale tulnud (olgu siinkohal öeldud, et sügisetapi arvestuses olime naisvõistkondade arvestuses 4. kohal 12-st naisvõistkonnast ning üldarvestuses 72. kohal 122-st võistkonnast).

See tohutu rõõm ja uhkustunne, mis meid valdas, oli üüratu . Nii-nii hea meel oli, lausa kirjeldamatu! Kahju oli muidugi, et meie kolmas liige ei saanud kohal olla, kuid selle-eest saime rõõmustada teda karika ja medalitega. Põnevil ja rõõmsate südamete tuksudes, medalid mõistagi kaelas, asusime koduteele. Oli huvitav etapp ja tihe hooaeg ja see sai väga ilusa lõpu. Talveunne läheb Metsakunn mõtetega, et ka spordile mõtlemine on justkui pool trenni ning Metsakunn, nagu ikka, on rõõmus igas asendis!

Metsakunnid, võimas, lihtsalt võimas!!!

Miks võimas? Peadselt pikemalt

TA OK 8-tunnise rogaini puhul võib öelda, et Metsakunnid on täpsus ise. Tavaliselt selline ütlus kriibiks meie puhul valusalt kõrva, aga mitte sel korral. Täpselt 6:00 oli Kerttu autoga Kristi maja ees, täpselt 6:30 peatuti Kärdi maja ees, täpselt õigetes kohtades pöörasime, et ikka jõuda sinna peaaegu Läti piiri juurde Laanemetsa ning täpselt 15 minutit varem plaanitust parkisime oma auto parklasse ning täpselt 8:30 olime valmis seisma kaardi saamise järjekorras. Valmis tähendab, et riietatud, kott pakitud, söödud, joodud, patsid punutud. Mida veel võiks hing laupäeva hommikul 8:30 tahta?

Kaart käes ja suundusime autosse plaani pidama. Peaaegu ideaali lähedaselt omasime eelinfot ehk ala Võru-Valga maanteest üleval pool on detailsemalt kirjeldatud ning all pool mitte nii väga. Kui üldjuhul kaarti vaadates meie marsruut vaikselt kuidagi iseenesest joonistub sinna peale, siis sel korral erinevates planeerimise etappides lendas Metsakunnide suust tihti lause, et lähme siit ja võtame selle punkti ja siis lähme…hmmm..ööö…ma ei tea. Kaart oli keeruline ja valikutega, sest ülal oli nagu punkte tihedamalt, aga suhteliselt odavad ning all olid kallimad punktid, aga mõistliku viisi neid võtta kohe nagu silma ei paistnud ning vahemaad olid pikad. Jooksu suutelised me ei ole ning pigem nikerdame vaikselt kuskil, siis nii valmiski meie marsruut:

24-52-33-54-37-47-48-56-39(4h)-59-58-57(6,5h)-49-46(lisa)-29(lisa).

Ehk plaan oli minna alla kallimaid punkte püüdma, loogiline otsus ju . SI-pulga hoidjaks ehk punktivõtjaks sai Kärt, sest tema kell ja kumm SI pulgal sobisid ideaalselt kokku (nii lohutasid end Kerttu ja Kristi), aga tegelikult oli Kärt enda jaoks trenni avastanud ja lihtsalt oli meist füüsiliselt üle.

Metsakunnid sisenesid stardialasse täpselt 9:30, kui anti stardipauk. Asusime koos teiste võistkondadega jooksusammul vaikselt esimese punkti poole teele. Pool teed juba möödas kui Metsaunne tabas selguse hetk, ega see sprint ei ole ning mindi üle oma tavapärasele liikumisviisile, s.o kõnnile. Varsti möödusid meist kõik need, kellest me mööda jooksime, ning mõned veel, aga ka see on normaalne. Meie eesmärgiks oli liikuda peamiselt mööda teid, sihte, oja ääri või muude objektide järgi, aga vahest andsime ka kiusatusele järgi ja läksime mööda metsanotsude rada (punkti 52), kuid vähemalt sel korral olime asjalikumad ja jälgisime ka suunda. Seal 52 punkti juures sai selgeks ka tõsiasi, et õhetavad Kärt ja Kerttu on taas ennast liiga soojalt riidesse pannud, ju Kärdi varjatud lumeinimese sündroom on nakkav. Metsakunne metsas kohates olge ettevaatlikud, et te endale meie nakkust külge ei korjaks .

Stardist möödunud 27m, kogutud juba 7 punkti ning stardiarutus möödas jätkasime me rahulikult peamiselt omakeskis plaani täitmist. Mööda teed edasi, siis paremale ning kolm punkti korjatud ning siis veel natukene ilusti mööda teed keelualadest mööda ning juba terendas 54 punkt seal all, kuid teisel pool oja. Oleks me juba märjad olnud, siis oleksime teistele eeskuju näidates läbi  oja tuisanud, aga meie täiesti kuivad jalad keeldusid seda tegemast ning nii sai Kärt elegantselt mõisaproualikult harjutada tasakaalu, samal ajal Kerttu ja Kristi ergutasid ja sobitasid teistega tutvust. Leidsime ka oja äärest mehe, kes jalanõusid jalast võttes pakkust üleveo teenust. Me blondid tüdrukud siiani veel ei mõista, kas jutt käis SI-pulga veost võis siis meie veost .

Oma aastase metsas viibimise kogemusega oleme me näinud igasuguseid sihte. Sihid, mis meenutavad Tallinn-Tartu maanteed, aga ilma kurvideta, sihid, mis on lummavad ilusad metsateed, sihid, mille pind on kaheldava vormiga, sihid, millel on komme kaduda, ning sihid, mille nägemiseks pead omama meeletult ettekujutusvõimet. Sel korral teel 48 punkti oli meil võimalus kohata sihti, mis sisaldas 700 meetri jooksul viimase nelja sihi omadusi. Alguses oli vist siht, siis muutus see siht selliseks lõputu soo või mülka taoliseks alaks. Metsakunnid ringi ei lähe ning tagasi ka mitte, aga mida enam edasi seda enam ja enam sügavamale mutta me vajusime. Kui aus olla, siis muda on tore ning vahest on vahva seal mässata, kuid see muda päris selline ei olnud. Mitte ei kutsunud sinna sisse vajuma ka ilusad värvilised õlilaigud ning nii me seal ukerdasime mööda puid, mööda kände, mööda oksi, mööda mättaid, mööda kõike, mis meid mudast eemale hoidis. Oleks ma seal linnuke oksal olnud, siis seda akrobaatika ilu oleks silmal kohe lust järgida olnud . Ning lõpuks muutus see siht imeliseks metsateeks. Järgnev maastik oli väga ilus. Soo või paksem võsa vahetus erivärviliste samblaste nõlvadega, hõredama metsadega, küngaste, orgudega ning vahest kükitava Kristiga, kes marjadest veel viimast üritas võtta.

39 punkt, aega kulunud 3h55m ehk oma 4h piiri alistasime 5m. Peaks mainima, et ka see on päris täpne töö . Edasi hakkas lendama kaikad meie kodaratesse. Kerttut hakkasid tabama müstilised reielihase krambid või midagi taolist (tulenevalt puudulikest meditsiinialastest teadmistest ei suuda me eriti midagi diagnoosida ). Kristi põlvega juhtus miskit 59 punktist laskudes. Mõlemad liikusid edasi naeratus näol, kuid silmist paistis ka miskit peale naeratuse. 58 punkt seal ninal ei tahtnud üldse, et me teda leiaksime. Kristi suuna hoidmise tase sel hetkel mitte ei olnud enam see, mis ta võiks olla, kuid uuesti endid positsioneerisime ja punkti siiski üles leidsime. Laskumistel võis kohata ühte lombakat Metsakunni, ühte selg ees laskuvat Metsakunni ja ühte abistavat Metsakunni. Normaalne see enam ei olnud isegi meie jaoks .

Kui nüüd hiljem järgi mõelda, siis Metsakunnide kõige hämmastavamaks oskuseks metsas ongi säilitada rõõmus entusiastlik olek kuni lõpuni. Nii me sel komberdasime samas metsaalune kajas meie naerust ja kilgetest. Juttu jätkub ning samuti ideid. Järgmisel kordadel hakkame keelt metsas õppima. Kärt saadab enne võistlust sõnavara ja näidis dialoogid ning siis ootab meid nii 6 kuni 13 tundi harjutamist. Keele võiks selgeks nii saada ju küll . Hetkel veel lahtine, kas iga võistlus uus keel või mitte. Meie geniaalsetena paistvate mõtete keskel avastasime taas ennast uue vesise mudavälja äärest. Enam ei kandnud selline lendlev ja aeglane stiil vilja ning Metsakunnid lihtsalt sumpasid sealt läbi. Vähemalt meile tundus, et suutsime 5h32m ka ühe kaasmeeskonna meele rõõmsamaks muuta seal soos.

Veel viimased punktid võtta, Kärdi sportlik vorm lausa kiirgas meile silma. Rahulikult liikus ta Kerttu-Kristi tempos ja kui punkti asukoht oli visuaalselt kindlaks tehtud ning täpne suund olemas, siis ta spurtis. Kõik Metsakunnid nägid punkti, aga lõpus lähenes Kärt ka punktidele tuisates üksi selliselt, et Kristi ja Kerttu olid punkti vahetus läheduses ning omavahel oli olemas silmside. Sel ajal said Kristi ja Kerttu rahulikult kaardilt edasist marsruuti uurida, kuid tegelikult sai nii säästetud Kristit ja Kerttut liigsest valust laskumistel. Kärt tundis neile mõlemale kaasa (meenutades ennekõike oma kogemusi MM-il), samas tuiskas rõõmustades ringi, sest tema keha toimis ideaalselt (ehk veel üks koht, kus tuleb tõdeda trenn on vajalik ). Kui tavaliselt mets Metsakunne hoiab ning kui me läheneme, siis meile ka teed tehakse, et me ennast ei vigastaks, siis sel korral oli meie pesamuna nii kiire, et isegi mets ei jõudnud reageerida ja nii kogemata suure augu Kärdi pükstesse käristas. Metsakunnid olid natukene nukrad ning samuti nukrutses mets ning isegi vanajumal ise poetas mõne pisara Kärdi lõhkiste pükste pärast .

6h20m rajal ning nüüd suundume lisapunkte võtma. Vahetame oma 2 punktise punkti veel 38 vastu. 7h25m viimane lisapunkt ka võetud ning enam ei olnud midagi muud teha kui finišisse jõuda. Suund otse üle lageda ala tee poole. Ju vajalikuks viimaseks ergutuseks meie natukene väsinud kehadele olid need kõrvetavad nõgesed seal lagendikul, aga ka sellest katsumisest saime mõne ai saatel üle ning teele me jõudsime. Suuremalt jaolt Metsakunnid kõndisid, siis päris lõpus tundsime tungi joosta ja veel mõnest meeskonnast kas või füüsiliselt mööduda . Kui Kristil ja Kärdil tuli jooksusamm veel päris kergelt välja ning aina lähenevad seljad kruvisid tempot, siis Kerttu jäi Metsakunnide arusaamadele truuks ja keeldus Kristi ja Kärdiga teisi kilavate silmad taga ajada. Kuna Metsakunnid liiguvad koos, siis 7h45m hiljem jõudsime nii normaalsetena kui võimalik finišisse. Saime oma tulemustelehe ja suundusime seina äärde pikalt pikalt venitama. Pärast seda kõike Kristi jalad käisid igatahes väga imelikult ning Kärt itsitas Kristi kõndimisviisi vaadates samamoodi, kui Kristi Kärdi kõndimisviisi vaadates MM-il. Küll on elul ikka imelised pöörded .

Kokku saime 60 punkti (140-st, muideks ka võitnud tiim suutis kokku saada vaid 128 punkti), mis võrreldes teiste võistkondadega ning punktide asukohtadega tundus olevat päris hea tulemus. Üldarvestuses olime 183. kohal (321-st lõpetanud võistkonnast) ning naisvõistkondade klassis 22. kohal (52-st). Samuti olime 100%-liselt täitnud oma plaani, tegelikult natukene enamgi. Lõpupoole arenes meil ka plaan võtta üks 2-punktilise väärtusega punkt lisaks, kuid ei hakanud kontrollaega silmas pidades riskima, kuigi tõenäoliselt oleks me selle siiski jõudnud ära võtta kui kõik oleks ideaalselt läinud. Aga Metsakunnid on endaga ikka maru rahul nüüd. Sellel aastal ongi meil jäänud vaid üks võitlus – Libahundi jälg, peale mida saame pikemale talvepuhkusele siirduda (võistlustest, mitte trennist!!).

xDreami juhendis oli sel korral väga kindlast ette antud ajad, mis ajaks peavad olema B-raja inimesed rattad vahetusalasse viinud ning mis kellast peab olema võistluskeskuses, sest teed võistluskeskusesse suletakse. Samuti oli tingimus, et võistkonnad võiks saabuda ühe autoga või siis kindlasti koos, sellest tingituna pidi Metsakunnide ühinemine toimuma 8:00 Kembas. Esimene ekipaaž saabus 8:01, kuna teist ei olnud näha, mängiti maha järgimine dialoog telefonis.

Kristi: „Noh, kus oled?“

Kerttu: “Piiks-piiks-piiks.“

Kristi ei suutnud uskuda oma kõrvu ja veel vähem suutis uskuda, et Kerttu omab oma sõnavaras selliseid sõnu.

Kerttu: “Magasin sisse.“

Kristi: „No tule siis nii kiiresti kui võimalik.“

Kärt tagataustal jagas soovitusi, et sõida kahesajaga Kerttu, sõida kahesajaga…

Järgnes kuhjaga fooris punaseid tulesid, pedaali tugevat surumist, natukene ka ärevust, Kärdi patsi punumist, ühe šokolaadi tahvli hävitamist, natukene vett, paar konsulteerivat telefonikõnet, paar raportit, et möödusin autost, kellel ka rattad katusel, ning otsus, et Metsakunnid liiguvad koos ja esimene ekipaaž ei liigu enne Kerttut kuhugi. Kui rajale ei lasta, siis ei lasta. Ning juba 47 minutit hiljem oli Kerttu platsis. Väikse hilinemisega jõudsime rattavahtusalasse, aga võistluskeskuses olime enne teede sulgemist. Lõpp hea, kõik hea .

Kuna stardimaterjalid saime rattaalas juba kätte, siis nagu ei osanud miskit asjalikku teha. Toitsime Kerttut, kes söömata ennast teele ehmatas, pakkisime koti, arutasime riietuse üle, kinnitasime numbreid ja vidinad ning läksime starti. Riietusest nii palju, et kaks kolmest omas identset riietust (ülevalt alla): nokamüts, soepesu, dressikas, kindad, pikad püksid, sokid ja tossud. Ja siis oli muidugi Kärt oma varjatud lumeinimese sündroomiga . Kuna oli tegu sügisese etapiga, siis Metsakunnid sel korral oma jalgu märjaks ja poriseks ei tee. 7 minutit stardini ning Metsakunnid numbri 324 all on juba valmis stardikoridoris. Ime, mida pole kunagi varem juhtunud. Üldse etapi korraldus soosis rahva varajast valmis olekut (isegi korraldajad märkasid seda).

Minut stardini ning kaardilt rullus lahti ehk nn ca 1 km proloog ja siis ülejäänud tegevused. 10:20 start. Inimeste voog pani vudama. Metsakunnid olid veel kohmetult oma kaarti süvenenud ning liikuma saades olid nad juba uhkelt viimased. Rada viis ussi kombel mööda liivast ja vahel vesist rada kuhugi üles ja siis alla kanuude juurde. Mõttetegevus seal tähistatud rajal vajalik ei olnud ning tuli vaid jalgadele valu anda. Metsakunnid ilma mõttetegevuseta liikuda väga ei oska ja juba vaikselt piiluti kanuuetapi kaarti seal rahulike jooksusammude keskel. Valgejõe ääres ootasid meid kanuud. Seekord võtsid Metsakunnid praktilist meelt kasutades kanuu, mida oli kõige lihtsam jõeni kanda, sest tundus ühe kanuu tassimine üle teiste kanuude kõikse asjalikum tegevus vist ei ole. Seega meie kaaslaseks sai seekord ilus ja tubli roheline kanuu. Kanuu turvaliselt vees ja Metsakunnid kanuus (nagu kombeks istus kõige ees sõudehunt Kärt, keskel kaardinavigaator Kerttu ning tüüriks oli Kristi) algas tee allavoolu suhteliselt kitsal ja käänulisel jõel. Midagi müstilist oli taas juhtunud, sest kui päästeveste selga ajasime ja kanuud vette lasime, siis oli rahvast me ümber küll ja veel, aga kui esimestel tõmmetel ringi vaatasime, siis oli kõik see rahvas kuhugi kadunud. Vaikselt tõmme tõmbe järel liikusime punkti poole.

Esimene kanuupunkt. Ühiselt sai otsustatud, et kanuuraja punkte võtab ka seekord Kärt. Kuna Metsakunnidel oma punktivõtjat vees leotada kombeks ei ole, siis ei tundunud kuidagi ahvatlev teiste meeskondade pakutud lahendus, et punktivõtja läbi teiste kanuude maale roniks ning nii randuti sujuvalt jõe kaldal, et Kärt ilusti kuiva jalaga maale saaks. Samuti suutsime lõpuks ka ühest oma tõeterast kinni pidada ning nii lippaski Kärt kaart näpus mööda metsanotsude rada punkti poole. Kristi-Kerttu mõnulesid rahulikult kanuud ja nautisid ilma kui järsku seisis nende ees võistluse 26m puusani märg Kärt. Punkt oli küll võetud, aga meil oli ju kokkulepe, et sel etapil märjaks ei saa. Ja siis ta tahtis kogu selle niriseva veega veel meie kanuusse tulla, meil võivad ju nii jalad veel märjaks saada!!! Aga lahked nagu me oleme lasime Kärdi kanuusse ja sõit jätkus. Kerttu luges jõe käändeid ja hargnemisi ning otsis ojakesi, Kärt andis kätele valu ning sõudis ja sõudis, Kristi sõudis ja üritas manööverdada seal käänakutel. Tihti kohtas meid nagu sukelduvat kanuusse, aga nii me läbisime puuokste piirkondi ja millegi pärast sattusime me sinna tihti. No Kristi lihtsalt paremini ei suutnud tüürida, aga nõue ja tõetera oli, et kui sukeldud, siis otse ette, mille külgedele, sest nii väheneb ümberkäimise tõenäosus.

Teine punkt. Taas esteetidele kombeks seame kanuu paika, et Kärt saaks mõne küll natukene graatsiliselt kummalise liigutuse abil ilusasti maale. Punkt ise asub kaldast kaugemal ning Kärt asub lootusrikkalt teele. Lootust ja usku üritasid küll juba kaelani märjad vastutulijad vähendada, aga Kärt sellest ei heitunud. Rõõmsal meele püüdles punkti poole, aga ees ootas veel laiem ja veel sügavam ja veel märjem ja veel mudasem takistus. Enne kui Kärdi pähe jõuab mõte sellest õudusest oli ta juba hetkegi kaotamata vees ja teel punkti poole. Jõeharu põhi oli kohe ekstra mudane ning liikumine oli kohe liiga aeganõudev ning rinnuni vees okstoobri kuus 5 meetri laust veetakistust ületada ei ole just lust, kui ausalt öeldes, siis oktoobrikuine vesi on ikka rõvedalt külm küll. Kerttu ja Kristi täielik respekt Kärdile.

Järgmise punktini oli suhteliselt pikk tee (36m). Püüdsime küll tempot arendada, et sooja saada, aga vahepeal puhunud väikesed tuuleiilid panid Kärdi hambad suurest külmast ikkagi plagisema. Kerttu jälgis kuidas Kärt lihtsalt värises ning isegi Kristi tundis kuidas tema täiesti kuivad jalad külmetavad, siis mõte märjast Kärdist tekitas vaid õudu. Mingi hetk tundus maru kaval idee olevat Kärti kotiga soojendada ehk Kärt võis kotti kanda. Oli ka soojem? Loodame. Teel puntki kohtasime ka ühte ujuvat naisvõistkonda, kes üritasid oma kummuli läinud kanuud sõiduvormi saada. Kuna nende üks mõla ei olnud piisavalt kannatlik ja asus juba teele, siis (nende palvel) viisime selle ilusasti punkti neid ootama. Kolmas ja neljas punkt meile meeldisid, sest kinnitatud olid need ilusti vee kohale puu külje ja meie maru oskuslikud manööverdajad saime ilusti kanuust väljumata punktid korjatud. Nii ju lausa lust punkte korjata. Veel viimased tõmbed ja plaginad ning veel viimane silla alune ja siis elegantse tõmbega kaldasse, et ikka kuiva jalaga maale saaks. Kanuu järsust nõlvakust üles tirimine ajal mil vastu tulid tormlevad A-raja meeskonnad ei olnud lihtne, aga kes käskis meil nii kaua seal veel mõnuleda .

Metsakunnid on tegelikult maru kaastundlikud ja abivalmid isiksused ja nii järgneski meiel riietuse demonstratsioon. Märjalt Kärdilt hakati kihi haaval tema märgi riideid eemaldama ning nii nägime, et lumeinimese sündroom ei olnud kuhugi kadunud, vaid lihtsalt natukene varjatumalt esindatud. Kristi soojaks kantud soepesu seljas, niiske dressikas peal, läbivettinud puuvillane pluus koti sügavuses, teine pluus koti küljes kuivamas ning juba oligi tunne palju palju soojem. Aga sellega meie riietumise kavalus ei lõppenud. Hetkel oli Kristi jäetud ainult dressika väele ja väike värin tuli ka temale sisse, siis meie plaan nägi ette, et kui väga hulluks läheb, siis eemaldame Kerttult soojapesu ja siis saab Kristi vahepeal sooja. Küll need Metsakunnid on ikka hoolivad ja ohverdajad küll .

Järgnes lisaülesanne, mille käigus tuli ära arvata kolme eseme – hokikepi, tennisepallide komplekti ning jalgpalli – kogumass. Võtad asja kätte just 1h44m kanuutanud kätesse ja ütled kaalu. Lihtne see ei olnud. Vaatasime ja arutasime, aga kuna paigal seistes hakkas külm, siis Kristi kirve meetodil võrdluses oma fotokaga kaalus asjad ära ja ütles 900g. Kerttu-Kärt nõustusid, aga tulemuse kirjapanekul tekkis kahtlus ehk asjade kujud petavad ning nii langetasime oma ametliku tulemuse 800g. Päris hea (õige vastus oli vist 1030g), sest trahvi saime vist kaks minutit ja juba võisime lahkuda ratste poole.

Rattaetapp. Esimesse punkti minekul oli valikuid: minna ringi mööda kruusa või minna mööda metsateid. Väntasime ja need metsateed tundusid nii ilusad, et sealt me läksime. Aga ilu on mööduv nähtus. Ilu asemel olid rööpas, mudased, loikudega või üleni vee all olevad tee lõigud. Liikumiskiirus küll langes oluliselt, aga vähemalt saime oma 40m tõsist tehnika trenni igasugustel võimalikel ja mitte võimalikel maastikel ukerdades. Samas sai seal alguse rattaga kukkumine, küll ratta kinni jäämisel, küll ratta ära vajumisel, küll lihtsalt tasakaalu kaotamisel jne. Jalad märjad ja mudased murdsime sellest rõõmsalt läbi ja leidsime nagu niuhti punkti punkti järel. Me nägime ka üle pika aja teisi meeskondasid . Samuti kogesime midagi erakordset metsas. Kuskil seal 8. ja 9. punkti vahel kohtasime naiskonda, kes kohe mitte ei saanud naljast aru ja meie kõige pisema liikmele nähvama tulid. Eks meie ikka kasva ja arene, aga kui te järgmine kord metsa tulete, siis püüdke ikka huumorisoon ja rõõmus meel ka säilitada .

Lisaülesanne ja jalgsietapp. Graatsilise kergusega üks Metsakunn teise järel hüppab oma 50 hüpet hüppenööriga. Ilus, veatu ja osav sooris . Rajal olnud 3h23m. Jalgsietapp ise oli taas omapärane. Nelja järvedeäärset punkti tuli võtta vastavalt järvede suurusele alustades suuremast. Kasutasime eri tehnikaid pindalade mõõdistamiseks – küll silmaga, hinnangulise pindalaga järvede keskmise pikkuse ja laiuse korrutisena ning jalgsietapi linnulennulise pikkuse (3,44 km) võrdlemisel kaardil mõõdetavate teepikkustega. Kristi üritas ka spikerdada infotahvlilt, kuid seda vajalikku infot seal siiski polnud. Vaevata suutsime eristad kõige suurema ja number kaks järve, kuid kolmanda ja neljanda järjestamisega läks natukene raskeks. Järvede järjekorra meie arvatavate pindalade järgi – Pikkjärv, Pärnjärv, Pikklaugas, Särgjärv. Siiski otsustasime kontrollide esmalt lähemal olevat järve ehk võtta Särgjärv kolmandana. Särgjärve poole teele ega olnud punktist kuigi kaugel, kui sõbralik vastasvõistkonna liige meile ütles, et tegelikult on suuruselt kolmas siiski Pikklaugas. Keerasime otsa ringi ning asusime Pikkalauka poole teele. Siis tegime ka oma esimese nö vea rajal. Suures ähmis ja viitsimatusest ei seadnud me kompassil suunda, vaid hakkasime tunde järgi otse kuhugi minema. Kristile selline sihitu kulgemine ei meeldinud ning seda ta ka väljendamata ei jätnud . Pärast kõmpimist ja paari arutust me teele jõudsime. Marssisime siis mööda teed ja ratturid muudkui vihises mööda, aga kui jõudsime teelt sihini, siis paistis, et enam me õiges koha ei olnud. Rõõmsalt olime paremale keeranud ja 500m liiga kaugele kõmpinud ning siis metsa keeranud, kui oleks pidanud minema natukene vasakule ja punkt oleks seal olnud. Tegime siis ilusa suure ringi, aga punkti me ikkagi leidsime . Võtsime punkti ning läksime tagasi Särgjärve punkti juurde. Enam me ei olnud üksi, kuigi ühtegi B-raja meeskonda me ei kohanud, aga A-raja omasid jätkus küll ja veel Vaikselt jooksime seal Särgjärve kaldal ja meeskonnad üksteise järel viisakalt möödusid meist. Ühe sügavama ja ebameeldivama veetõkke puhul juhendati ja aidati meid kolme äärmiselt toreda A-raja meeskonna (meie kalaaju meenutab teie numbriks 62 ) poolt peaaegu kuivalt üle. Suur aitähh neile!

4h51m peale starti oleme taas vahetusalas, kus silm kohtab ainult veel A-raja inimesi ja imelist kiirust hüppamisel, ning meid ootavad veel kaks jalgratta punkti ja finiš. Kas minna ringi või otse mööda libedat laudteed? Metsakunnide puhul see ei ole küsimus. Metsakunn läheb ikka otse ja mööda huvitavamat teed ehk siis mööda laudteed läbi Suursoo. Algus on palju lubav. Juba nii 20m peale laudteede algus suudab Kristi kuidagi oma rattalt nii õnnetult alla Pikklaugas järve kukkuda, et püsti tõustes on ainukeseks mõtteks, et jumal tänatud, et Kristi mees ei ole, sest muidu oleks me hakanud selle mehe sigimisvõimes kahtlema . Aga Metsakunnid jätkasid sihikindlalt teed. Iseenesest oli soo ilus, kuid laudteel sõitmine meie jaoks pisut keeruline, seda enam, et laudtee koosnes kahest kitsast lauast, millede vahe kõikus 2 sentimeetrist 10-ni . Samuti olid siin-seal augud, lauad lahti, vee all või puudusid sootuks. Peale selle polnud me suuremad täpsussõitjad ning kui anda ülesanne, et seal vahel peate sõitma, siis kohe kindlasti meil on vaja kõrvale ka kalduda. Nii kasutasid Metsakunnid eri tehnikaid, küll ettevaatliku ja närvilist sõitu, tõukeka tehnikat (üks jalg maas), küll ratta kõrval lükkamist. Suuremalt jaolt siiski sõitsime ettevaatlikult. Kristi armastas oma rattaga mitmeid kordi kahe laua vahelisse pilusse kinni jääda, Kärt ja Kerttu põrutasid mõned korrad laudteelt välja. Seda juhtus ka Kristil, kes võttis selle käigus sisse ka kõige uskumatuid asendeid . Lõpuks laudtee lõppes, aga me olime rahul oma tee valikuga. Super ilus ja huvitav oli ning kui vallatud olid nende marjuliste näod, kes meid seal kohtasid.

Edasine tee viis mööda liivateid üles alla. Punkt võetud, siis et mitte tagasi minna tuulisele polügoonile valisime väikese metsatee kahe järve vahel. Algus oli ilus, aga lõpp läks lihtsalt puhtalt jõu ja ilu numbriteks. Kahe järve vahel oli mõnus kõrge seljandik ja seal tipus ukerdasime meie üles alla ratastega. Saime seal kordumatuid kordi mööda kitsast järsku nõlva ratast üles lükata ja vahest ka alla koos rattaga jalutada, samuti saime ratast tõsta üle puude või üritada rattaga puu alt läbi pugeda. Tegelikult kodus nüüd tagasimõelda, siis õudust tekitavatest kohtadest sõitsime ikka alla ka, aga eks 5h52m rajal mõjub ka julgusele teistmoodi . Viimasel lõigul vesistes kohtades võis kohata saksa keeles vanduvat Kärti ratas kaenlas. Ta lihtsalt suhtus oma rattasse nüüd suurema tähelepanelikkusega ja armastusega .

Ning 6h48m29s hiljem veeresime me üle finisi. Ise olime maru rahul endaga, me olime läbinud kõik raja punktid ja mitte ühtegi trahvi minutit. Protokollist uurides selgus, et jälgisime uhkusega Metsakunnide põhimõtet viibida entusiastlikult rajal seni kuni ka eelviimane meeskond on lõpetanud. Veel selgus, et olime tulnud 130 (137) kohale üldarvetuses ja naiste arvetuses 20 (24) kohale. Paistab, et teised on maru tugevaks saanud, sest oma arust me enda liikumises väga järgi ei andnud (mõned eksimused olid küll jah, aga see käib seikluse juurde ), aga nii oma 1h või 2h olime ikka teistest maas, kellega eelmistel kordadel oleme koos mässanud. Aga meile meeldib nii, et otsime metsast kõik punktid üles ja rajame tee nendeni ise (kuidas muidu saame ennast arendada?).

Etapp läbitud vastavalt Metsakunnide põhimõtetele. Pikemalt etapist kohe kui oleme suutelised sellest kirjutama, aga seniks pilt meile suurt emotsiooni pakkunud Suursoo läbimisest.

Rogaini MM on SEE sündmus, mille nimel oleme tegutsenud sel suve. Rogaini MM on samas ka SEE sündmus, millest mõte ajab ikka veel Metsakunne värisema, sest 24h on müstiliselt pikk aeg jalgsi liikumiseks külmas ja pimedas Eesti sügiseses metsas. Pärast Metsakunnide elu esimest 8h kaardiga metsas valdas neid selline rahuolu, et nad lausa tahtsid Rogaini MM’ile ka minna. Nende soov täitus ja teed olid valla. Eks julge hundi rind ole ikka rasvane või siis haavleid täis .

Esimest korda Metsakunnide ajaloos tundus, et enne võistlust peaks tegema ikka sellise meeskondliku kokku saamise ja tarka juttu ajama ning kõik läbi mõtlema. Kummalisel kombel tundus see vist isegi kõigile tark idee ja kokku saadi. Arutati läbi riietus, varustus, toit ja raja läbimise plaanid (kindlat rõõmsalt tudime paar tundi) ja lepiti, et hommikul 7:30 asub auto Tartust teele. Koosolek peetud ja iga üks koju veel viimaseid ettevalmistusi tegema. Ei tea kas juba väikesest võistlusnärvist või lihtsalt külmast voodist, aga Metsakunn Kristi pöörles ja tiirles seal voodis, aga uni nagu unustas külastamata. Juba vaikselt vihastas, sest peaks nagu magama, aga silmad säravad peas ja und ei kusalgi.

Hommikune start. Äratusest kaks Metsakunni kolmest ei lase ennast häirida. Kõigepealt magab sisse Kerttu, kes lõpuks küll silmad lahti sai ja kohustuslikus korras hakkas võileibu mugima, aga kell lähenes juba jõudsalt 7:30. Kerttu plaanis juba vabandavat kõnet, et jääb veidi hiljaks, aga enne jõudis tema enda telefon heliseda, kust kostus Kristi unesegane hääl, et äkki tuled 5 minutit hiljem. Selgub, et ka tema magas sisse (ju vihastas ennast liiga sügavalt magama ) . Täiesti õige võistlus, kus teha massilist sisse magamist . Õnneks Kärti uneprobleemid ei kimbuta ning tema ootas tublilt meid juba väravas. Liikumine Karula poole võis alata. Autos on mõnus soe, väljas on eriliselt külm ja rõske. Kristi keeras rooli ning konstateeris, et täna tema vingub ja homme vingub ka, aga autos oli veel lõbus. Teaks need rõõmunäod siis mis on saanud nende jalgadest tunde hiljem, ehk nad nii rõõmsad siis polekski? Vaevalt .

Ähtijärve äärne võistluskeskus. Parkimiskorraldaja suunas meie auto põllule, kus ühel pool oli naabriks juba väikese kogemustega suurte seljakottidega matkajad ning teisel pool ilutsesid inimestel seljal kirjad ISC Adventure Team ehk esiotsa meeskond. Väga väärt asukoht. Esimese kõige olulisema asjana tegime autosse valmis voodi, kus oleks hea päeval lebotada ja öösel tudida. Edasi numbri jahile. Sel korral ei saagi me ametlikult tuisata rajale meeskonnana Metsakunnid, vaid Karjust-Rebane (hinges ikka Metsakunnidena) ja meid kõiki ehib number 366. Ja siis algab pikk ja lõputu protsess söömisest, kottide pakkimisest ja riietumisest ning varustuse paigaldamisest. Piilume vahest ka ühele ja teisele poole ning paneme tarkust kõrva taha. Ühe muudatusena läheme rajale kolme seljakotiga (tavaliselt üks, mida kantakse korda mööda).

10:00 ja raja planeerimine alaku. Kaart oli ilus ja suur rohkete punktidega ning veel rohkemate võimalustega. Meie plaanidest jäi välja kohe kaardi edela osa, aga muude osadega genereerisime plaane mühinaga. Kuna kaks tundi tundus lõputu ajana ning meil ikka pidevalt nii, et vahel on nalja ja naeru rohkem, kui asjalikke otsuseid, kuid tavaliselt lõpuks saab siiski kõik ilusasti paika. Nii ka seekord . Arutasime ja arutasime, aga lõpliku lahendust ei tulnud, sest kaardimõõt oli harilikust suurem ning lihtsalt arvestada palju me reaalselt suudame läbi käia eriti ei viitsinud veel. Meie lõplik plaani valmimisele andis tugeva lükke ISC Adventure Teami liige, kes mingi hetk küsisid meilt delikaatselt, et kas plaan paigas. Meie vaatasime nõutult üksteisele otsa ja hakkasime jälle naerma, sest olime millegi muuga hoopis plaani unustanud. Võtsime ennast uuesti kokku, jutustasime talle oma ideedest, mida tema täiendas oma teadmistega ja nii lõpuks valmiski meie marsruut ning asusime korraldajatele kaarti joonistama. Kõlas veel tarkusetera, et metsas geniaalsetena paistvad rajavalikud ei pruugi üldsegi nii geniaalsed olla ja parem tasub ikka plaani juurde jääda. Meie plaan koosnes mitmest osas. Raja esimesed 12h ning edasine. Edasises plaanis oli lausa kolm varianti ja rohkesti otsustamiskohti, kus vastavalt ajale ja jõule edasi liikumine määrata. Maksimaalses plaanis me enam ei maganud, sest kui Kerttu punkte arvutas, siis tundusid nii magusad punktid seal kaardi üleval olevat, et lausa kahju sealt magama ära tulla (süües kasvab isu ehk meie kõige suurem magamise pooldaja soovis juba kogu 24h jutti rännata).

Meie maksimaalne marsruut sai selline:

32-30-52-73-93-60-41-74-92-53-84-64-40-76-72-54-77-94-63- 55-85-62-78-68-83-67-35-47-23.

Ilm oli tegelikult ikka väga külm ja tuuline ning veel viimase hetkel otsustasime lisa kihte alla panna. Et siis selga sai täies ulatuses soepesu, pikkade käistega pluus ja siis dressikas ning muidugi mütsid ja kindad. Aga meie Kärt oli tase omaette. Ju suurest külmetamisest auto juures ei suutnud ta oma soojast lumivalgest vestist loobuda ja nii ta seisis stardis veel paksemalt riides kui tavaliselt talvel suusatades, meie väikene lumeinimene .

12:00 ja start. Rahvas hakkas liikuma. Osad jooksid üle põldude, osad suundusid kohe teele, osad rahulikult matkasid ja siis olid Metsakunnid, kes küll matkasid, aga ei suutnud otsustada kas mööda teed või põldu. Vähemalt liiguti otsustusvõimetuna edasi ja väga õiges suunas . Natukene põldu ja siis teed ning keerati metsa, kus rahulikult mööda metsarada kulges inimeste voog ja meie nende seas. Natukene veel ja esimesed kolm punkti olid MM’lt korjatud, aega kulunud 16m. Selline algus meile sobis, kuid kummaliselt juba teel teise punkti olime suhteliselt üksi rajal, aga me ka sellega harjunud. Juba teisel kilomeetril hakkas meie usin riietumine enne starti meid palavusega koormama ning saime rõõmsalt naasta oma algse riietuse plaani juurde. Kergem hakkas kohe, kiirus oli hea ja liikuda oli mõnus.

Punkti 30 leidsime mängeldes ja suundusime edasi. Tee äärt kaunistasid meeskonnad, kes olid riietuse kohendamiseks peatunud. Tegelikult oli ilm ideaalne liikumiseks. Palav ei olnud, külm ka mitte, õhk oli hingatav ja loodus ja mets oli kaunis ning andis ainult indu minna. Teel punkti 52 tegime algust ka elektrikarjustega. Metsakunnid tegelikult polnud näinud ühtegi piirkonda enne, kus nii palju elektrikarjuseid oleks. Seega korraldajate pidev hoiatamise oli täitsa asja eest. Samuti kohtasime teel lehmade moodi karja. Tee viis rahulikult läbi nende karjamaa ning kui hoolega jälgida, siis võis näha kuidas Kerttu täie pingsusega nendel elukatel silma peal hoidis. Iga nende liigutus pälvis Kerttu täis tähelepanu ning valmiduse spurtida Kärdi või Kristi varju ehk meie Kerttu natukene põlgas loomakesi. Korraldajad olid ka enne ilusasti selgeks teinud, et kõik talukohad on keelualad ehk neist läbi ei komberdata. Nii võis tihti kohata meid turnimas kuskil talu piiri ääres metsas. Varsti viis tee meid kokku hobustega. Kerttu mängis taas peitust ning kui kiiresti on võimalik üle põllu kapata inimese poolt . Seal elektrikarjuste juures kohtasime meeskonda nr 6, kellega tihti ühtisid ka tulevikus meie rajad. Ilusasti viisakalt aitasid nad hoida traate piisavalt kõrgel, et me alt läbi mahuksime. Džentelmene jätkub ka metsa tihti. Rahulikult kulgesime nende taga mööda teed punkti. Mingi hetk hakkas tunduma, et me kaldume liiga vasakule ning otsustasime ise ka natukene kaarti vaadata. Korrigeerisime tugevalt paremale ning varsti terendas ka punkt.

Tee punti 73. Vaikselt hakkas loodus veel paljastama oma ilu. Oma soode ja surnud puudega ning ilusasti haritud kuppelmaastikuga, kust me ikka pidevalt saime üles alla liikuda. Enne metsa keeramist ühinesime taas meeskonnaga 6. Kuidagi õnnestub neil meist alati ette minna. Vaikselt tasa ja targu ründame punkti. Lähme mööda rada ja siis ragistame mitte just kõige paremini läbitavad metsas ja muidugi turnime üles ja alla. See üles ja alla liikumine hakkab vaikselt jalgadele mõjuma, sest pidevalt on jalg kuidagi keerdus seal jalatsis, aga ei midagi hullu. Punkt on täpselt seal, kus ta pidi olema, ning tagasi teele. Taas pea õieli tormasime teiste järgi kui avastasime, et vist päris õigesti ei minda ning otsustasime aja maha võtta ja ennast kaardil paika panna. Tõetera, et kui marsid teiste järgi, siis vähemalt jälgi kaarti ka. Natukene nuputamist ja nii 150 m tagasiminekut ning rajal me olime tagasi. Edasi läks lihtsalt. Metsast väljudes ühinesime taas 6ga ning tee mööda teed võis alata. Räägiti maast ja ilmast ning tihti leiti ennast arutamast, kas siit tohib minna läbi või on see ka keeluala, kindluse mõttes ronisime alati nii ringi kuivõimalik. Ikkagi igaks juhuks, sest ei taha ju disklaffi ka saada.

Asusime teele punkti 93 ehk võiks olla keeruline punkt. Kui Viisjaagu neljapäevakul tiheda reljeefiga kaart ajas meid segadusse ja miskit head ei teinud, siis siin Karulas oli ilmeline reljeef. Kaart näitas mäge ja seal oli mägi ning tõesti kuidagi ka puude alt oli seda reljeefi ilusasti näha. Meie suurimaks sooviks oli jalgu võimalikult kaua kuivana hoida nii me väga soosse ei roninud ja kui tuli kraave ületada, siis otsisime selle õige koha. Samuti paistis rajal välja, et Metsakunnid on nii isepäised, et teiste raja valikud neile tihti ei meeldi ning ikka otsustavad eralduda ja ise tee punktini leida nii ka 93 punktida. Kui neli meeskonda ühes suunas liikusid, siis Metsakunnid tundsid tugevat tungi minna isemoodi ja eemaldusime neist. Leidsime tee ja lugesime kaarti, pildistasime kukeseeni ning nägime ca 200 m kaugusel punktist sipelgapesas neid väikesed paberilipikuid punkti numbriga. Uskumatud loomad need sipelgad. Kohtasime ka juba punktist tulevaid meeskondi ja nende seal 6, keda me viimast korda ka rajal nägime. Punkti nad enne meid küll vist jõudsid, aga meie rõõm enda leitud punkti üle on kordades suurim. Kui enamus meeskondi, kes punkti kätte said liikusid sama teed tagasi, siis meie seda ei suutnud. Hing ihkas lõigata ning seda me ka tegime. Kõikusime ja ukerdasime täitsa üksi seal kuskil, aga siis avanes meie ees tõusev maa ilusate suurte puudega, mille jalamil puude vahel nagu vana mõisapargi rohtunud tee. Ilmeline avastus. Silm särab, jalad hellad, nii marsime seal 3h20m pärast starti.

Leidsime ka raja, mis viib meid punkti 60. Nüüd ei ole muud kui jalad liikuma ning otse edasi. Kärt-Kristi-Kerttu matkasid mäest üles ja taas mäest alla ja nii korduvalt. Vastu tulnud võistkondasi tervitades ja kiiremaid mööda lastes. Kui seni oleme arvanud, et kohalikel rogainidel on inimesed maru sõbralikud, siis MM’il olid veel sõbralikud. Muudkui tulid vastu ja naeratasid ja särasid vastu. Pidevalt kohtasime toredat meeste (vist lätlased) kampa, kelle üks liige kohe vägisi tahtis meie võistkonna liikmeks tulla vähemalt tema meeskonna kaaslased arvasid nii tunde. Eks me ise olime ka lõbusad. Kristi seal rivi keskel muudkui lõkerdas naerda. Üritas mis ta üritas, aga nii kui silmad taas Kärdi jalgu nägid, siis olukord oli käest ära ja nii 2h jutti. Seal oli ka esimene kord, kus avalikult tuli välja, et sel korral meie jalgadega ei ole kõik korras – jalad olid hakanud oma elu elama. Kristi vanakogenud rakkudel käija uuris, et kas varbad sissepoole käimise põhjuseks on Kärdil rakud, siis vastus oli jah. Seni olime kõik vaikselt oma ette kannatanud, aga lootsime, et pole veel väga hull. Punkti lähedal ei jäänud muud kui alustada plaasterdamisega. Istusime seal maas, plaasterdasime jalgu ja rahvas möödus ja pildistas meid . Seega 4h’il said Kerttu jalad kolm plaastrit, Kärt kaks ning Kristi neli. Plaasterdati kinni nii kandu kui ka tegibiti varbaküüsi varvate külge. Tõesti oli üllatav, et jalad olid nii rakkus. Meil oli sama varustus, mis tavaliselt ja kõik oli justkui läbi proovitud, aga keegi meist ei mäletanud, et jalad oleksid kunagi enne nii ruttu läbi läinud (tegelikult Kristi enda jalgade puhul mäletab, sest tema ilma rakkudeta kunagi metsast välja ei saa, aga teiste jalgade puhul ei mäleta). Natukene see plaasterdaine leevendust pakkus, aga mitte eriti. Kärt jätkas veel hullema liikumise stiiliga, aga jätkas. Ja siis tuli sild. Sillad on meile alati meeldinud ning sillad kohe kutsuvad poseerima. Eks see meie meeli ka ergutas. Ja siis tuli enne 41 punkti ületada üks „pisikene“ mägi, ainult 11 kõrgusjoont (h=5m). Nii me seal ronisime ja ronisime pulsiga punases ja siis ronisime veel natukene. Oi tihti sellist mäge ei tahaks ronida, aga vahest on mõnus. Vähemalt läks sealt rada, mitte ei pidanud läbi puude vahel teed rajama . Tippu me jõudsime sinna vaateplatvormi juurde, aga jõudu vaateplatvormi otsa ronida sel hetkel väga ei olnud ja suundusime oma õhtusöögile ehk joogipetusesse.

Väga mõnus oli istuda pingil või lamada jalad üles lükatuna pärast 5h23m rajal. Sõime võileibu, šokolaadi, batoone, sigareid (vorstikesed) ja jõime vett. Kohe rahulikult ca 25m istusime ja puhkasime ning ajasime juttu. Oleks ka kauem istunud, aga külm hakkas. Alguses külmast ei lasknud väga häirida, aga vaikselt andis märku, et on aeg teele minna. Täitsime joogipudelid ja asusime teele punkti 74. Teele asusime, aga jalad väga ei tahtnud liikuda. Rakud ja väsimus hakkasid oma tööd tegema ning lisaks keeldus Kristi vasak jalg nüüdsest sirgeks minemast. Möödusime vanadest maha jäätud hoonetest ning kui kostus koera haukumist, siis Kärdile ja Kristile jäi juba tunne, et Kerttu kardab kõiki loomi. Enam ei olnud Kerttu väsinud jalgadest juttugi ja millise kiirusega sai mäest üles tuisatud. Seal oli ka esimene kord, kus oli võimalus demonstreerida kompassiga liikumist metsas. Ega see liikumine väga kerge ei olnud, sest mets oli tõeliselt looduslik ning tee leidmiseks pidevalt ronisid kuskilt üle, kuskilt alt või kulgesid mööda ehk päris otse oli ikka päris keeruline hoida. Aga otse mäest üles ja otse veel järsemast külgest (8 kõrgusjoont) alla ning punkt meid seal kopratammi juures ootas. Kerge ei olnud, aga lõbusaid jutte jätkus sinna metsasügavusse palju. Uskumatu, mida kõike need metsad kuulma pidid ning kui need metsad vaid veel rääkida oskaksid .

Suund kompassiga paika ja edasi. Nüüd olime teel 92 punkti. Kuna ka sel hetkel oli mõtetes veel 24h metsas, siis jalgu tahtsime kuivana hoida ja läksime ilusa suure ringiga mööda suurt teed. Vahe peal tegime veel Kärdile plaasterdamise peatuse ning kummalisel kombel peatuses nähtud hiir Kerttu meeli kuidagi teravamaks ei teinud (ju ikka kõike ei karda). Pikk pikk käimine, aga õnneks mööda korralikku teed ehk ei pidanu kuidagi tasakaalu hoidma mingi järsaku peal, vaid saime lihtsalt vigaste pruutide kombel edasi komberdada. Ju aeg oli nii palju juba läinud, et väsimus nüristas me kriitikameele ning paisutas üle naljameele. Nii me vahest spurtisime (hinges spurtisime, teiste jaoks tegime lihtsalt vaevumärgatavaid jooksuliigutusi) liiklusmärkideni, vahest sheikisime tantsu, vahest lihtsalt kulgesime, vahest naeratasime, vahest naersime, vahest arvasime, et kui ainult ei peaks käima, siis kas või aerutaks. Punkti juures natukene panime mööda mingil hetkel metsanotsude jälgedega, aga oskus maastiku märgata natukenegi oli veel alles ja ise oma mõistusega leidsime ka punkti. Juhuu veel üks 9 punktine punkt leitud. Tegijad, kas pole!

Kindlus tunne Metsakunnid osavusest metsas kasvas ja iga järgmise punkti vallutamise plaan muutus üha enam orienteerumise moodi. Punkti 53 minnes ei vajanud me enam nii palju teid kui varem, vaid ikka kompassiga otse, aga ainult pimedaks läks. Panime oma pisikesed lambid põlema ja jätkasime teed. Tegelikult oli pimedas metsas vahva viibida kui inimesed kardavad loomi ning lampide poolt tekitatud varjude liikumine pani kiljatades üksteisele sülle hüppama. Nalja kui palju, aga kui vihaselt paistavad haukuvate keti koerte kaks silma öös. Kohe nii vihaselt, et taandusime kaugele kaugele kuhugi põllule, et mitte nende koertega kohtuda. Meie küll kartsime neid, aga veel kahjum oli koertest, kelle jaoks võis veel hullem olla 24h nende territooriumi lähedalt läbi liikuvad inimesed. Ehk võiks ette teavitatud omanikud kutsude heaolu nimel nendega sel päeval tegeleda ja ööseks kuhugi teest kaugemale nt kuuri alla panna (Kerttu idee, sest nii oli teinud tema vanaema). Pimedas metsas kompassiga suunda minna oli veel muidugi oma ette teema. Sead suuna ja asu teele ning vaikselt loed samme ning samal ajal ründad mäge. Lahe ju. Paistab, et neljapäevakutel kompassi ja suunda harjutamisest oli ikka abi olnud, ehk peaks trennis tihedamini käima ?. Kristi juhatas meid kompassi järgi kogu aeg õigesse paika nii, et Kärt ja Kerttu ei pidanud oma vahendeid väljagi võtma. Ja kui hästi need helkurid seal särasid, kohe lust oli otse eest leida säravat 53 punkti. Põhiliselt orienteeruvad Metsakunnid siiski veel objektide järgi ja suuna võtavad appi ainult siis, kui objekte enam ei ole, mida jälgida. Kahjuks pimedas metsas väga objekte (isegi mägesid ja lohkusid) näha ei ole ning teerajalt minevate teede nägemisest töllerdasid me pead pidevalt nii nagu puuduks mõni lihas, mis pead paigal hoiaks. Ehk oli asi meie seasilmadest lampides ning nende suurte prožektoritega oleks lood teised, aga tegelikult meil oli lahe. Tempo polnud küll enam see, aga tasa ja targu vigadeta jõudsime ka punkti 84.

Seisime seal 84 punktis ja plaanisime 64 minna. Tagasi teed me ei tunnista, vaid ikka otse edasi läbi metsa. Sealt kuskilt läks küll selline mõnus madal vagu, aga kindluse mõttes seadsime suuna ja asusime minema. Läksime ja läksime ning maapind muudkui tõusis ja tõusis (5 kõrgusjoont). Kristi hoidis suunda ja luges sealt puude vahelt pugedes kuidagi samme. Kerttu ja Kärt järgnesid. Seda Kristi sisemist juudeldust kui teele jõuti ja veel õiges kohas. Kerttu ja Kärt olid hakanud vaikselt süübima oma jalgade valusse ning jutuke järjest vaiksemaks jäi. Tasa ja targu lähenesime punktidele ja punktid lähenesid meile. Üllatav, aga ka pimedas ei olnud rahulikult kaarti lugedes meil probleeme punktide leidmisel. Avastasime, et Kristi lambil olev punane filter, mis poes veel tundus mõttetu vidinana, osutus metsas väga mõistlikuks. Teel olime olnud 10h02m minutit jalad käisid mingis tempos vaikselt inertsist, jalalabad on rakkudest juba nii hellad, et iga samm on tõeline vägitükk, jalalihased on väsinud ning astmed või tõusud on muutunud vaevaliselt läbimiseks ning elektrikarjustest enam üle väga ei julge ronida, vaid pigem võtame lahti ja siis ühendame tagasi. Elu ei olnud just roosiline, aga ka mitte kõige hullem.

Tee punkti 40 läks alguses mööda ilusat suurt teed. Ju hakkas meil seal nii meeldima ja naljad vigastest pruutidest pimedas metsas muutusid üha naljakamaks (Kärt oli loobunud sõbra pulmast, et nüüd nii siin pimedas metsas mässata), et lihtsalt ei märganud seda õiget tee otsa, aga viga õnneks palju ei tulnud. Kruusateed ja metsaalused olid täis lonkavaid ning vaevatud, kuid siiski rõõmsaid inimesi. Leidus ka jooksjaid, neid oli siiski ainult üksikuid vapraid. Meie jätkasime käimist: Kristi ees kaarti ja kompassi jälgides ning Kerttu ja Kärt taga järgi tulles. Võsa ründamise koht käes, jäi Kristi seisma ja ootas teisi. Paistab, et Kerttu ja Kärt enam viimasel teel kaardi lugemisega polnud tegelenud ning kuidagi ei tahtnud alguses uskuda, et siit peabki võssa murdma. Pärast mitme kordset üle kinnitamist, et jah, see on õige koht jääde rahule, kuid keegi vabatahtlikult esimesena teedrajama minna ei tahtnud. Küll vihjati kompassile ja suuna hoidmisele kui ka paremale lambile ning rõõmsalt lubati Kristi teed rajama. Suund seatud ja asusime teele. Murdsime võsas, pugesime puude alt, turnisime puudel, tõstsime jalgu kätega üle murdunud puude, otsisime kuiva jalaga läbisaamise kohti, abistasime tasakaaluga üksteist. Kindlasti oli põnevam seal metsas Kristil kui teistel, sest tal olid tegevust nii kehale kui mõttele, kui teised pidid kuidagi järgi jõuda samal ajal jalad andsid tugevalt tunda. Ei vallanud neid ka selline rõõmu tunne punkti leides kui Kristit, kes ikkagi ca 400 m otse sellises pimedas metsas/võsas suunda hoidis, vaid pigem kergendus, et punkt leitud ning varsti tuleb meie 12h punkt ja otsustamise koht.

Punkt 76. Kindlus ka pimedas metsas oli olemas. Seadsime oma suuna ja asusime minema ning põhimõtteliselt pidi ca 1 km pärast punkt olema. Ei lasknud me häirida kaasvõiskondadest, kes käisid me ees ja siis vasakule meie teest kaldusid ja siis taas paremale kaldusid, meie läksime tuimalt otse. 11h’iga metsas oli tulnud kogemus, et ennast tasub usaldada. Tempo kukkus meil drastiliselt kui lampide valgusvihtu sattus post, sest see tähendas, et kuisalgil võis olla elektrikarjus. Nii me seal siis seisime ja kammisime lampidega piirkonda ning lähenesime tigu sammul (isegi päeval oli neid elektrikarjuseid vahest väga raske märgata). Maastik oli tõusnud ja siis laskunud täpselt nagu kaardil kirjas ning otse ees kumas 76 punkti helkur. Milline võidu joovastus ja rahul olu ja samas ka kergendus. Me olime oma hommikusest plaanist 28m ees. Selle üle võis väga väga uhke olla. Nüüd peale punkti oli otsustamise koht. Kas minna puhkama ja alustada hommikul uuesti või jätkata teekonda metsas ja jätta puhkus vahele. Seal punktis moodustuski täiesti tahtmatult Kärdi ja Kerttu ühine valusate jalgade rinne, mis rääkis Kristile, kelle jalad villidega rohkem harjunud ja juba jõudnud tuimsuse punkti, et me võiksime pöörduda võistluskeskuse poole tagasi. Demokraatlikult ühe enam häälega võeti vastu otsus, et võtame suuna laagri poole.

Umbes 4 km lahutas meid meie voodist, aga ees ootas veel läbi metsa ränk liiklemine, sest tegemist oli osaliselt soise, samas vanu pehkinud ja mahakukkunud puid täis alaga. Nii me seal kõlkusime väsimusest olematu tasakaaluga pehkinud puude peal. Päris paljud andsid me raskusele alla ja vajusime mutta, aga ei heidutanud see meid. Korra isegi üritas Kerttu Kristit nõusse rääkida, et ehk seal kõrgel puu peal tudisedes ei ole just kõige parem koht kaardi lugemiseks, sest all on igasugune oskte risu, millesse kukkudes võib palju viga saada. Kristi vaatas ringi ja avastas, et jah, natukene pentsik koht oli kaardi lugemiseks . Kerttu ja Kärdi usaldus Kristi suuna peale oli nii tõusnud, et ei lastud ennast häirida teiste metsanotsude radadest, liikumisest ehk mööda põllu äärt, vaid järgiti kahtlusteta otse liikuvat Kristit nagu oleks ees inimene, kes on orienteerumiskunn ja ei eksi kunagi. Tee oli jalgadele kergenduseks, aga liikumineei kergenenud sellest kuidagi.

Tee laagrisse oli vaevaline. Mida samm edasi, seda silmaga märgatavalt muutus jalgade olukord aina hullemaks. Samuti oli probleemiks meile liikumiskiirus, sest Metsakunnid ei leidnud tempot, mis sobiks kõigile. Kristi, kes on meie võistkonna pikajalgne, tahtis veidi kiiremat tempot, et ei oleks nii valus kõndida ning Kerttu ja Kärt, ehk lühijalad, aeglasemat, et ei peaks niipalju samme tegema ja lihas lihtsalt ei liikunud enam kiirenimi. Iga sammuga tegid jalad “Ai!” ning kuna valutajaid oli rohkem kui üks, siis hoog seal täiesti rauges. Koledaid mõtteid peast peletas taevas tohutult ilus kuu, mis oma valguse üle põldude ja tee heitis ning ümbritsevat mahedalt valgustas. Lülitasime välja pealambidki, et seda ilu rohkem nautida. Samuti peletas Kärdi ja Kerttu jalamõtteid Kristi karm käsk rääkida oma reisidest, tööst, meestest, kas või ilmast . Au ja kiitus meie Kristile, et ta Kärti-Kerttut ikka taluda suutis . Kusjuures Kristi ise ei kaevelnud peaaegu üldse, kuigi tal see enne võistlust plaanis oli. Ju võtsid teised Metsakunnid Kristi hommikust fakti väljakutsena ning tegid kõik, et võita . Lõpuks võttis Kristi isegi Kärdil käest kinni, et Kärdi liikumist hõlbustada.

1h6m hiljem jõudsime võistluskeskusesse. Esmalt muidugi siirdusime kohe toidutelki, et oma kõhtu väikse toidupalaga rõõmustada. Meel oli rõõmus ja keha valus. Sõime suppi ja üksteisel otsa vaadates jõudsime kohani, kus tuli tegelikult vastuvõtta otsus, kas hommikul ollakse ikka liikumise võimelised. Metsakunn ei ole allaandja. Meie võistkonna ühe liikme, Kristi, spordihing on kindlasti tugevam kui teistel, kuid samas on teised Metsakunnid realistid. Hindasime oma kahjusid ning füüsise tugevust. Mõtlesime nii ja naa, sest Kristi oli nõus kas või kohe rajale tormama, Kerttu oli kahevahel, siis Kärt ütles ei, millega Kerttu tegelikult kahekäega poolt oli. Edasi minek oleks olnud juba selline piinamine, mille puhul ei oleks olnud kindel, kas jõuame finišisse iseseisvalt tagasi või mitte. Hetke punktisumma oli hea, aeg jooksis ning elu on karm. Suundusime finišisse ja panime aja kinni. Edasi keerasime suhteliselt emotsioonitult komberdades magama. Kärt ja Kristi olid juba mugavas magamispoosis, aga WC külastama läinud Kerttu ei olnud ikka veel tagasi tulnud. Aeg muudkui möödus ja möödus, aga Kerttut ei tulnud. Juba ajasid Kärt ja Kristi püsti, et minna otsima, sest oli kartus ehk andis Kerttu keha alla (minestmine (nagu tal kombeks) krambid, nõrkus jne), aga juba ta tuli. Meie esteet oli ikka valgustusega WC otsinud . Luuk kinni ja magama. Magada polnud üldse nii hea, kui oleks väsimuse põhjal võinud arvata – esiteks oli väga külm ning teiseks oli küljealune väga kõva. Eks nii mõnigi lugeja võib mõelda, kuidas me üldse kolmekesi autosse mahtusime ning kuidas meil külg-külje kõrval magades soe ei olnud, siis olgu öeldud, et ruumi jäi meil ülegi . Ju me ikka maru peenikesed oleme .

Tõusime koos Kukega, kui meist kõige usinam Kristi oli mõnda aega juba laulnud ja lõõritanud ning rääkinud üles tõusmisest. Vaatasime läbi autoakna, kuidas usinad inimesed päikesetõusuga koos metsa suundusid. Päris kurb hakkas. Nende üle oli muidugi hea meel . Kristile läks vist kõige rohkem hinge võimalus mitte enam rajale söösta, aga au Kärdile ja Kerttule, kes suutsid ka Kristi mingil hetkel taas naeratama saada ja käega ei löönud ning üritasid inimlooma hella hingeelu mõista . Pakkisime asjad kokku ja suundusime taas sööma. Söök oli väga hea. Võistluskeskuses nägime sportlasi, kes olid läbikäigul võistluskeskusest või kes peale väikest uinakut taas rajale suundusid. Süda oli veidi nukker, et seekord võistlus niimoodi lõppes. Samas leidsime, et siis, kui spordist kaob rõõm ning sellest saab puhas piin, on siiski õige võistlus lõpetada. Enda piire peab tundma ja neid mõistma ning meie taseme juures ei ole ilmselt mõttekas ennast retsides lõpuni vihtuda. Kusjuures rajal oli ka üks Uus-Meremaa tüdruk, kelle jalad olid samuti väga läbi, kuid uued jalanõud talle jalga suruti ja läbi pisarate tagasi rajale suunati. Ju olid neil teised eesmärgid! Respekt ka neile.

Ei teagi nüüd, mis meie hundist sai. Tema rind just rasvane ei ole, sest 24h me vastu ei pidanud, aga ka haavleid täis mitte, sest täitsime ühe osa plaanist filigraanselt ning igasuguste tõrgeteta. Kahju, et ei jõudnud teise osa kallale, kuid spordis juhtub kõike. Ei saa isegi öelda, et poleks vedanud, sest tegelikult läks kõik ju hästi. Olime rajal 13h01m44s, kogusime 83 punkti ning tulime üldarvestuses 310 (339) kohale ning naiste arvestuses 46 (55) kohale. Kas kahetseme, et osalesime? Ei iial. Fantastiline üritus, fantastilise korraldamisega, fantastiliste inimestega, fantastiiliste osalejate ja veel fantastilisemas looduses.