Metsakunnid

Metsakunnid on laisad olnud. Metsakunnid pole suutnud postitusi oma tegevustest postitada. Metsakunnidel on sadu ja tuhandeid vabandusi, miks nad seda pole saanud teha veel, aga on ainult üks tegelik põhjus. Metsakunnid on laisad olnud. Aga et Metsakunnid päris masendusse ei langeks, siis me ei kiru, ei siuna, ei aasi, ei kritiseeri, ei pahanda nüüdsest nendega, vaid toetame neid ning unustame selleks korraks need hilinemised.

Seega 10. mai 2008. aasta varahommik. Metsakunni Kristi äratuskell heliseb, kuid kahjuks mingit reageeringut see esile ei too. Kristi jätkab magusat põõnamist. Hoolimata väga varajasest hommiku tunnist on üks inimene siiski ärkvel, see on tubli ja usin Metsakunni Kristi ema. Laud on juba hommikusöögiks kaetud enne kui ta Kristit äratama läheb ning auto võtmed peos ootab ta ukse juures, et Kristit bussile sõidutada, veel ennem kui Kristi riides on. Ning enne autost lahkumist kontrollib, kas väga unine Kristi ikka piisavalt sularaha omab, et Tallinna ots lunastada. Au ja kiitus Kristi emale.

Tallinnas liitus särav Metsakunn Kerttu ja nende tee Märjamaale võis rõõmsalt alata. Jah, sel korral ilma Kärdita. Metsakunn Kärt viibis kodus ning andis veel viimast tuld, et oma magistritöö saaks korralikult briljandiks lihvitud. Ta küll lootis viimase hetkeni meiega füüsiliselt ühineda, sest teame, et oma mõtetes oli ta meiega, aga kes on kunagi kirjutanud tööd (baka, mag, dok), see teab, et eelviimasel päeval mitte ei ole aega metsas lustida. Etteruttavalt saab uhkustada, et meie meeskonnas on üks magister juures. Tubli Kärt!

Kui start anti, siis Metsakunnid vahetasid veel riideid, kui start anti, siis Metsakunnid olid WC, kui start anti, siis Metsakunnid jahmerdasid oma SI pulkade nullimisega jne. Nii võiks iseloomustada meie tüüpilist starti ning selleks ka meie suur imestus kui me saabusime võistluspaika esimestena. Terve parkla oli autodest tühi ning parkimise võimalusi oli küll ja veel. Esimeste saabujatena oli meil au saada rajameistrilt Marjolt isiklikult tervitussõnad. Ilm oli päikseline ning me lihtsalt nautisime olemist. Rahulikult tatsasime ümber koolimaja, avastasime ümbrust, sobitasime sõprust, registreerisime, viskasime nalja (oleme vara, aga starti jääme ikka hiljaks), vaatasime kuidas autod saabuvad, hakkasime riideid vahetama, teipisime kaarti, panime meie punktide võtmise järjekorra paika, määrasime kontroll ajad, viimane riietumine ja koti komplekteerimine ja starti. Kõik oli valmis. Plaan, et esmalt võtame punktid kaardi alt, siis tuleme mööda ilusat suurt teed tagasi ja võtame punktid tee kõrvalt ning kui aega jääb, siis võtame veel lisaks finiši lähedalt, ning Metsakunnid stardis. Rajameister tutvustas rada ja esimest üllatust – proloogi. Kui proloogi juhendis jõudsime sõnani lõuna, siis haarasime kohe kompassi järele, aga mida ei olnud, oli kompass. Ja siis hakkas rabistamine. Tuuseldati kott läbi, kammiti ümbrist, otsiti autost kuni lõpuks leiti kompass Kristi kotist, kuhu see juba päevi tagasi sai kodust lahkudes pandud

11:00 ning anti luba rajale tormata ja vudama meeskonnad panidki ning Metsakunnid nende seas. Midagi imelikku oli toimumas, sest Metsakunnid ja jooksevad…õnneks peale 2 minutit taastus normaalsus ning Metsakunnid jätkasid korralikult käies. Proloogi legendiks olid erinevad kohad Märjamaal. Oleks me kohalikud olnud, siis oleks läbinud nagu niuhti, aga mida ütleb Metsakunnidele kirjeldus: Põhjapoolne väravasammas Haimre tee alguses…mitte midagi, aga just nii olid kirjeldatud neli esimest punkti. Lohutuseks oli kaasa öeldud, et peateelt on kõik objektid nähtavad ning kohalike abi võib kasutada. Tasa ja targu läbisime lenneldes punkt punkti järel, kui leidsime, et nüüd saab rajale. Antud proloog hajutas mõnusalt meeskondi, sest enamus ajast seiklesime üksi, vahest trehvasime teisi. Samuti võis proloog väga valus olla neile, kes plaanisid rada läbida vastupäeva punkte võttes, sest proloog viis ilusasti meid teeotsani, kust plaanisime alustada meie oma raja läbimist ehk siis päripäeva.

Kuna algused on meil rabedad, siis liikumine toimus pideva maastiku ja kaadri võrdluses. See küll võtab rohkem aega kui siht paika ja minekut, aga nii sobitasime taas sõprust kaardi ja maastikuga. Ikka mööda teid liikudes ning voilaa esimene punkt (25) käes. Riskisime ning lõikasime läbi metsa järgmisele teele. Pärast 250 meetrit õhkasime kergendatult, sest teele me ka jõudsime. Ning juba tuttavalt mööda teed edasi. Kui hakkasid majad paistma, siis tuli seisatus, väikene arutus ning 180 kraadi pööre ja minekut. Jah, Metsakunnid teevad vigu kaardiga, aga tavaliselt märkame me neid suht kiiresti. Tagasi õigel teel ja veel üks punkt (27) juba võetud.

Libahundi jälje lisaülesanded on muidugi oma ette väärtus nagu maasikas (või siis kirsike) koogil. Esimeses lisaülesande punktis saime rõõmsalt tunnistada kui kiiresti on inimene võimeline unustama ning kui raske on ikkagi viia kokku 10 olümpialinna aastaarvuga. Kui ausalt ära rääkida, siis lausa ühte me teadsime kindlalt ning ülejäänud käisid lihtsalt sobitades. Aga õnne peab ka olema ning 7 panime õigesti ja lahkusime miinimum karistusega punktist pärast tikkimist. Just pärast tikkimist. Keset põldu seal tütarlapse juures oli asjalik rõõmus pisike poiss, kes ulatas meile nõela ja niidi ning tikkimine võis alata. Metsakunnide meistriteos nägi välja selline (vaata pilti).

Punkti number 75 kulgesime me juba üle põldude lõigates ning nii kogusime julgust et ka edasi rihtida otse üle aasade. Ei takistanud meid enam kraavid, ei elektrikarjused, ei tolmav põld, aga liikuvad lehmad ja koerad ajasid hirmu küll nahka. Sealt ka hakkas pihta mingi kummaline kaldumine lähima tee suunas, et ruttu ruttu turvalisse kohta tagasi saada. Teel tagasi oli elu kohe parem kuni pidime läbi õue minema. Poleks nagu hullu, aga kui see on kellegi koduõu (kaardil tee küll läks, aga kas see on avalik tee?), kui seal on haukuvad koerad, kui seal on suured masinda, kui seal on inimesed, kelle jaoks ei ole normeelne, et järsku liibuvates riietes inimesed mässavad kaart käes kuskil võsas jne, siis hakkas küll nati õud. Aga vaikselt ja rahulikult lähenesime. Keegi midagi halba meile ei teinud, isegi ei ütelnud, sest tegelikult on inimesed toredad, aga me ikka kartsime. Oi kui suured on hirmu silmad

See hirmumine ergutas me meeli ning järjest reipamaks me samm läks ning reipalt üle järgmise kuivanud põllu lendlesime kopratammi punkti poole. Kummalisel kombel lendles üks meeskond meist palju palju kiiremini. Edasi pidi kõik lihtsalt minema. Otse mööda põllu äärt ojani ning siis mööda oja kuni teeni ja teel  300 meetri pärast punkt jahitorni otsas. Lihtne. Ainuke jama oli see, et see ilus ja hea ojake ei olnud mitte kuidagi tajutav. Esimese otsimise hooga panime mööda, tagasi tulles rohkem mööda metsa kammides leidsime kaks kujutletavalt lohku, mis võiks kõige rohkem oja meenutada. Nii me siis seal läksime kahe lohu vahel. Tempo kukkus, sest toimus pidev vingerdus läbi padriku kuni jõudsime jõeni, kus koprad pakkusid oma tööga tõelist vaatemängu: puud olid pidevalt langetatud üle jõe. Nii ei tundugi see miskit erilist, aga kui selline vaatepilt avaneb, siis tuleb lihtsalt nautida vaadet. Aga edasi kuigi kaardil maastik nagu vahelduks, siis tegelikkuses me sellest väga aru ei saanud. Küll olime kaardist ees, küll taga kuni lihtsalt lõpuks ootasime teed. Tee saabus ja saabus ka punkt seal puude latvade kõrgusel. Kerttu kribinal krõbinal ronis üles ja alla. Kristi lihtsalt nautis ja mõnules, et ei pidanud ise ronima, kuigi vaade võis sealt ilus olla kui vaadata Kerttu rõõmsat nägu pildil.

Teine vaatamisväärsus omaette oli rippsild Kasari jõel. Alguses pani see meid lihtsalt imestama, siis tunnistama selle vahvust ning unistama, et selline sillake ikka säiliks kaua ja siis seal vallatlema ning siis korraliku seiklussportlasena pildistama ja poosetama. Saanud üle sillakese lummusest plaanisime teed edasi. Meie oskus oli muudkui arenenud ja nii lõikasime läbi mõisapargi järgmisesse lisaülesandesse.

Metsakunnide selle etapi lemmik lisaülesanne. Meeskonnale anti sisekumm, millele oli laud kinnitatud ja lapatsid ning eesmärgiks oli sellega ümber saare sõita. Pool ringi tegi üks ja teise poole teine. Metsakunnidele kohaselt võtsime jalanõud ja sokid jalast ning käärisime püksisääred ülesse ning asusime teele. Esimeseks etapi võtjaks sai Kristi. Peast jõudis läbi käia meil mõte istuli läbimisest, aga see kustus kiiresti korraldajate vihjele kõhuli seda teha. Kristi kõhuli ja teele, varbad rõõmsalt vees sulistades ning vahest ka põlvi leotades. Ja pool ringi saigi täis.

Taas korraldaja soovitusi jagamas, et proovi ikka kaldale tulle kohe, sest vesi seal oioi kui sügav. Metsakunnid kuulasid ja kuidagi ukerdati Kristi kaldale ja Kerttu paati. Kerttu asus rõõmsalt teele. Kuna Kerttu Kristist ikka tublisti kergem, siis varvaste ja põlvede leotamisest oli temal jutt kaugel. Kahjuks jäi talle ka vastu tuult etapp, mida sai suht vaevaliselt läbitud. Samal ajal jätkus Kristil aega pildistamiseks ja tõdemiseks, et tore, et Metsakunnid ei ole 100 kg, sest siis oleks ka kõtu vees olnud J . Kerttu jõudis kohale. Ei tea kas suurest kadedusest, et Kerttu nii kuivaks jäi, oleks Kristi Kerttut maale aidates Kerttule peaaegu pea ees sukeldumise korraldanud

Kui jalanõud said jalga tagasi asusime taas teele lisaülesande punkti. Mis viga nii maasikalt maasikale või siis kirsilt kirsile minna. Saabusime korraldajatele huvitavast suunast, aga me ennegi märganud, et millegi pärast Metsakunnidel on alati kuidagi teistmoodi raja valik kui teistel. Ülesandeks Kasari jõe sillalt mööda köisredelit alla punkti juurde laskuda ja ülesse tagasi ronida. Kuna enne torni otsa ronis Kerttu, siis nüüd on Kristi kord ronida. Sel korral mässiti korralikult turvavarustus ka ümber: kiiver pähe, kindad kätte, traksid peale ja siis veel köis kah külge ja üle silla ääre minekut. Üle ääre polnud midagi astuda, aga kui edasine jätkus nagu tavalise redeli puhul ja kalle väga negatiivseks kiskus, siis ikka korraldaja õpetas, et üks jalg ühelt poolt ja teine teiselt poolt. Rohkete sinikatega reie siseküljel sai Kristi üles ja alla. Suur õnne tunne kaasas jauras Kristi veel kaua sellest punktist Kerttule. Olime püsinud ilusasti oma plaanitud graafikus ning kulunud oli aega 3:08.

Punti 42 juures jäädvustas Kristi imelise pildi Kerttust, kes küll keeldus poseerimast (vesi olevat olnud liiga külm, aga kunsti nimel võiks ju ikka natukene ohverdada ennast ) aga pilt saadi kätte. Põhimõtteliselt oli ülesandeks truubi keskel olev punkt läbida. Korralikult nagu Metsakunnid ikka kooris Kerttu jalanõud jalast ning asus teele. Vesi oli jäiselt külm ning punktist eemaldus juba Kerttu kilgates. See hetk ka jäädvustati ning Metsakunnid Kristi ja Kerttu jätkavad vaidlust kelle teenetest pilt imeline tuli

Teel punkti 34 kohtasime ka jooksvat Cyberi meeskonda, kes sel korral oli nimeks võtnud kas Metsik lääs või ida. Oma edumaa üle rõõmsad tõstsime tempot ja asusime usinalt punkti otsima. Punkti viis pisike metsatee suurelt teelt. Suure tee ja metsavahel oli kraav. Kasutasime tehnikat lenneldes hüplev, mis lõppes Kristi korral maandumisel küll üle vee kaugemale, aga ikkagi kohe lurtsti savisesse mutta. Ning ilusti puhtaks küüritud papud olid taas mustad. Kerttu pääses küll kergemini, aga mustaks sai ka tema. Punkti me tõesti otsisime kammides. Mitte ei leidnud kuni sattusime muinasjutulisse kohta keset metsa. Selline ilus hoolitsetud väikse tarekese ja mõnede suurte puudega lummav kohake. Kristil millegi pärast tekkis tung sinna kohe kodu rajada. Peaks vist mainima, et see tund esines tal tihti erinevate objektide või asukohtade juures, aga seal oli see tung suur ja võimas. Lahkudes lummavast kohast taas teele tuli tõdeda, et selle punkti jaoks liikusime küll valesti, sest teiselt poolt lähenejatele oli tareke suurelt teelt näha ja sinna viis sillake (ka Cyberi meeskond läbis raja teistpidi ning meie dust polnud juttugi ).

Kell oli nii palju nihkunud, et Kerttu soov natukene varem lõpetada, et üritusele jõuda näis võimatu ning asusime tagasi teele et siis ilusa ja suure tee pealt punkte korjata. Ilus ja suur tee osutus aga elektriliinideks. Ilusat ja mugavast liikumisest oli asi seal kaugel, aga paremat lahendust ka ei paistnud. Asusime rühkima. Kui alguses veel vähemalt oli mõistlik rada seal liinide sihi all, siis varsti see hääbus. Metsasihte koos kahe meeskonnaga otsides ei leidnud ning selle tee läbimine oli nii tugevalt aeglustunud, et tekkis juba hirm mitte õigeks ajaks lõppu jõuda. Nii Metsakunnid siis ragistasid julmalt minemist. Küll oli seal vesised mättad, küll üle pea võsa, küll ülepea võsa koos maha rajutud võsaga, küll ülepea võsa koos maha rajutud võsaga ja vesiste mätastega ehk seal olid kõike mida meeldivaks lugeda oli raske. Teest polnud enam ammu aisu ning kraavid olid juba nii suured, et läbisime neid läbi jalutades, mille tulemusel vajusime sääreni mudasse ning lisaks oli muda peal veel kiht vett ka ehk korralik müttamine. Ka seal leidsime me kaks maasikat. Esimeseks maasikaks osutus meist ca 10 meetri kauguselt metsa jooksev kits ning teiseks maasikaks meie leitud punkt, mida näitasime ka teistele, kes tänu sellele said asukoha taas paika. Nende tänusõnad andsid tunnustust ja jõudu ning mõtet, et päris asjata me ikka ei ole seal. Raja kiiremini läbitud 100m võiks lugeda hetke kui pärast 1,5 tundi rägistamist loodusega märkasime teed ning lihtsalt 5h37m minutit pärast starti spurtisime selleni. Me olime väga väga rõõmsad selle tee olemas olu üle.

Ja nüüd juba lõpp paistis ainul veel see lisaülesandega punkt ja siis on kõik. Teel 37 punktist lõpu poole jooksin meile vastu meeskond, kes kavatses minna 37 punkti võtma. Kui nad mõistsid punkti kaugust, siis nad loobusid ning jooksid finišisse ning meie nende järgi. Istusime maha ja asusime muljetama, kuni järsku tuli meelde, et oi punkt 76 jäi võtmata. See viga läks meile maksma 7 punkti. Selline viga nii lõpus oli väga väga valus. Aga mis tehtud, see tehtud. Seni Metsakunnid võistlustel polegi nii rumalaid vigu teinud, aga tore on vitsad pigem siin kui MM kätte saada.

Korraldajatest. Oli tunda, et korraldajad olid üritust plaanidud kogu oma südamest. Nad olid teinud kõik, et võistlejatel oleks huvitav ja põnev ja piisavalt nuputamist. Erinevate meeskondadega rääkides ei juhtunud me kuulma ühtivaid läbimise teekondi (vaata pildilt meie teekonda). Meeskonnad olid hajutatud ning iga üks sai tegeleda ise raja läbimisega, mitte loota teise järgi sihi hoidmist. Rajal oli piisavalt erineva tasemega punkte, et rada said nautida täitsa algajad kui ka kogenumad sportlased. Lisaülesanded olid sisupoolest väga erinevad ning erinevaid oskuseid nõudvad (kuulsime, et tõukekate punkt oli paljude lemmik, kahju, et Me sinna ei jõudnud). Samuti raja kaardile oli kirjas kõik vajalik ning kõik, mis läheks vaja hädaolukorras ning meeltesegaduses. Tõelised kiidusõnad korraldajatele. Jätkake samas vaimus.

Põhisihtide avapauguks oli xDream’i esimene etapp Kloogal (27.04.2008). Hommikul kell 04:28 helises meie meeskonna esimene äratuskell, 04:38 oli esimene Metsakunn voodist väljas, 05:47 kaks Metsakunni õues ning 06:07 asjad autosse pakitud ja sõit võis alata. Tunde hiljem ühines bensiinijaamas, kus kumalisel kombel rõõmsate ja liibuvates riietes inimeste kontsentratsioon oli väga kõrge, meie kõige põhja poolsem liige – Kerttu. Meie jaoks oli kogemus uus ja huvitav. Juba väga põnev oli autodega Klooga teel mööda auke ukerdada ning jälgida kuidas autode rivi meie järgi kasvas ja kasvas. Olime ikka parasjagu õhinas kogu sellest üritusest ja eriti suurt põnevust valmistas asjaolu, et me osaleme milleski tublis ja suures.

Kui autod saime pargitud teiste autode vahele, siis läksime numbritele järgi. Metsakunnide numbrimärgiks sai seekord 267. Ja siis algas stardi eelne sagimine: SI-pulkade nullimine, rattad autodest välja, rattad kokku, numbrid ratastele, riidesse (väga keeruline ülesanne, sest esiteks me oleme naised ja teiseks oli ilm erakordselt soe seal autode vahel kui me riietusime), numbrid meile külge, sokid jalga, jalanõud jalga, juuksed patsi, igasugused imevidinad külge, raja koti komplekteerimine, pildistamine, autode lukustamine, auto lukus oleku kontrollimine, rattad rattaaladesse viimine, WC järjekorras ootamine jne jne. Tegevust oli küll ja veel. Ära tuleks kindlasti märkida, et sel korral me lähme rajale neljakesi. Saagem tuttavaks Metsakunnide neljas liige: Keps. Kummikindasse pakitud (veekindel ümbris) imeilus seebikarp, mille sisu suudab tänu Kristi sõbra Jazovi (nimi muudetud) ülimalt osavale tegevusele salvestada meie tegeliku teekonna ja kiiruse ning hiljem võimaldab meil saada ilusaid pilte meie marsruutidest kaardil. Tervitused ja suur AITÄH siinkohal asjaosalisele, kes ennast ära tundis.

Start. Esimene etapp läbitakse jalgsi. Metsakunnidele kohaselt me ei lasknud ennast häirida asjaolust, et ülejäänud osavõtjad panid peale stardipauku kohe kibekiirelt esimest punkti võtma ning asusime tasa ja targu teele (Kerttu ja Kärt üritasid küll Kristit jooksmist imiteerima meelitada, aga vilja see üritus ei kandnud). Esimene punkt leitud – varemete keskel. Kuna me kolm oleme erinevad isiksused ning nii on meil ka omad lähenemisviisid: mõni lähenes mööda treppe alla punkti juurde, mõni lähenes mööda seina alla ja mõni proovis mõlemat. Leidsime oma tempo ja liikusime punktist punkti. Maastik eriti raskusi orienteerumisel ei valmistanud (Kerttu arvas nii ja meie isegi nõustusime). Maastik ise oli selline märg ja mudane ja kraavide rohke ning jalad saime märjaks küll (Kristi mitte).

Seni me veel esikohale ei pretendeeri ning nii naudime me rajal veetõkete ületamist täiega. Kui vähegi võimalik siis alguses me ukerdame ja ukerdame ning püüame ikka kuidagi kuiva jalaga üle saada. Kerttu ja Kristi on valinud peamiselt sellise lendleva hüppamise tehnika, aga Kärt. Tema näiteks suutis leida oja ületuseks ühe jämeda, poolikult mahasaetud puu ja ukerdas siis selle otsas nii nagu kassipojakesed kõrge posti otsas. Samal ajal Kerttu ja Kristi said arendada oma mulisemisoskust ning märgates Kärdi tegevust algas programm kõhulihased suveks trimmi. Kui silmad olid vesiseks naerdud, siis sähvatas idee see kõik pildile jäädvustada. Ideeks see ka jäi, sest Kärt kavalpea oli aga fotoka tahtlikult maha jätnud, kuna plaan oli ikka jõgesid ületada ujudes ning kanuu ka vähemalt korra kummuli keerata. Seega ei ole taolisi ülimalt värvikaid hetki rajalt jäädvustatud, aga eks me siis joonistame need kunagi ülesse .

Peale 1:26:57 saime igatahes esimese osaga rajast korralikult ühelepoole. Edasine tegevus jätkus ratta seljas. Punktide võtmise plaan sai jalgsi etapi lõpupoole läbiarutatud ning peamiseks kaardil näpuga järjeajajaks sai Kerttu (nagu tavaliselt). Alguses ikka tasa ja targu pidurit piinates liikusime. Kui lähenes ristmik, siis ikka juhtus vahest selline dialoog.

Kristi: „Kuhu keerame? Kas vasakule? ”

Kerttu: ”Jah, vasakule siit.”

Kristi: ”Vasakule või?”

Kärt: „Jah!”

Kristi: „OK” ning keeras siis paremale

Üldjuhul kulges me sõit suuremate vigadeta. Taas sõiduvees keerasime maanteelt metsa kui kohtasime oma lemmik kaas võistkonda Leek’s Open (325), kes ikka tervitas meid rõõmsalt, pakkus juua ja turgutust ning olid üldse vahvad ja sõbralikud. Nad olid ühel rattal kummi lõhkunud kohas, mida me kohe kohe läbima asusime. Tänu nende hoiatusele meie rattad seal terveks jäid. Pisikene vestlus, nad jätkasid kummi vahetust ning meie teekonda. Kummaline, et peaaegu iga punkti juures me neid nägime ning siis nad taas meist möödusid. Pakuks, et võistkond, kes meist enim terve selle võistluse ajal mööda jooksis/väntas.

Meie tublid kaherattalised sõbrad pidasid ilusasti vastu ka sellised rajavalikud, mida teised osalised eriti ei valinud. Kuna julge hundi rind on rasvane, siis otsustasime minna otse…läbi metsa…mets osutus aga porimülkaks. Seega liikusime veidi aega teokiirusel ning põlvist saadik mudas. Kuna rajal oldud aeg suurenes ja suurenes, siis Metsakunnile kohaselt suurenes ka meile naljasoon. Veel mõned üksikud asjad ei suutnud meid naerma panna, aga see ratastega mudas müttamise kupatuse treenis korralikult naerulihaseid küll ja veel. Tee peale jõudes vihisesid ülejäänud osavõtjad meist mööda ning meie üritasime raskeks mudapalliks muutunud jalgu jälle liikuma saada ja neile järgi vihiseda. Ratta selga ja minekule…õnneks Kerttu veel viimasel hetkel tuletas meelde, et võtaks selle punkti ka ära. Nõus, 180 kraadi pööre ja punkti poole minekut. Tegelikult oleme me päris osavad. Meie kiituseks tuleks mainida, et rattadistantsi lisaülesande, kus tuli hinnata kolme objekti kaugust, lahendasime me ülimalt edukalt. Kahe kilomeetri kohta eksisime vaid ~150 m ja saime 1 trahviminuti. Tubli kauguse määramise au kuulus Kristile ja Kärdile, sest Kerttu ei tundnud ennast just erilise kotkasilmana, aga moraalseks toeks oli küll .

Rajal olime viibinud hetkeks kui me kanuudega hakkasime tegelema 3:23:04. Plaanijad nagu me oleme, siis enne kanuusse minekut tegime valmis korrektse plaani, et kes hakkab punkte võtma (kanuuetapil peab võtma punkte vaid üks inimene), kes loeb kaarti ja kes on kapten ehk siis järjekorras oli valik selline: Kärt, Kerttu, Kristi. Kanuuetapil läks meie energia alguses kõige ilusama kanuu valikuks. Kui me lõpuks leidsime selle õige ja olime ka päästevesti selgaajanud, siis ruttu teele. Olime vaevalt mõned meetrid vees ukerdanud, kui tänu meie kiirele taibukusele saime aru, et kanuu on veidike valet pidi …aga no kaks tükki meist on ju blondid ja tundub, et see on nakkav . Muidu olime tublid ja iga hetkega läks kanuukäsitlus kah paremaks ning trajektoor oli lõpuks juba suhteliselt sirge ( alguses oli meil taktika ületada järv sik-sakiliselt ja vahepeal mõned silmused kah sisse teha).

Üldjuhul kanuul me väga liikumise kiirusest rääkida ei saa. Arvasime, et see puhtalt meie probleem, aga tundus, et ka tegijad olid seda märganud isegi A rajal (loe vahvast Kaja blogist selle kohta). Aeglaselt aga pidevalt liikusime edasi. Kärt võttis osavalt punkt punkti järel (küll puuotsas, küll keset vett, küll imelikus muda koosluses, küll kuskil mõisas) samal ajal pesi Kristi jalanõud ja sokid järves puhtaks ning Kerttu luges kaarti. Erinevalt võistkonnast Visa hulkur, kes oma punktivõtjat muudkui vees leotas, siis meie meeskonna punktivõtja viidi ikka elegantselt punkti juurde kohale. Kanuuetapil järgisime Metsakunnide motot, et oleme rajal seni, kuni ka eelviimane võistkond on lõpetanud. Viibisime kanuus ühe tunni ja nelikümmend minutit .

Ratta vahetuse alas tõdeme tõsiasja, et alati kui me rattaetapile lähme, siis on see ala ratastest tühi ning kui me sealt naaseme, siis on rattaid küll ja veel. Müstikas, kas pole? Ratta alasõnnestus tuttaval meid ka pildile saada. Ta küll pärast väitis, et me polnud eriti adekvaatsed ja nimele ka väga ei reageerinud. Meie seda ei tunnista, olime erksad ja säravad. Taas rattale (rajal oleme olnud juba üle 5 tunni), aih tagumikud annavad jõudsalt tunda. Soovitud teeotsast sõitsime mööda, aga tagasi ka ei viitsinud minna. Uus plaan ja hakkasime väntama. Teisi meeskondasid meiega samas suunas minemas ei olnud näha. Mingil hetkel hakkab rahvas meile vastu tulema ja isegi vaikselt piinlik hakkas, et me valesti lähme, aga ikka vapralt sõidsime edasi. Ei olnud ei muda, ei liiv ega ehituspraht meile takistuseks. Rattasõidu osavus oli arenenud, pidurid olime unustanud (milleks nullida väntamist?). Ja punkti me jõudsime. Meie suureks üllatuseks tuli sinna rahvast igast kandist ja sellist rahvast, keda me isegi kanuuetapil ei näinud. Mis toimub? Aga mis seal ikka edasi punkte võtma. Nägime teel vaikselt kustuvaid meeskondi, aga meil hoog muudkui tõusid ja punktid kukkusid.

Kirve viskamine pakku. Imelik küll, et tavaliselt me oleme nii osavad, aga sel korral kirves isegi ei puutunud pakku. Ju tahtsime ikka karistusringile saada ja seal kividel turnida. Lahe ju! Ja finišisse jõudsime 6:25:37 hiljem kui olime sealt startinud. Kahjuks ei suutnud me oma motot lõpuni järgida ning viimasel rattadistantsil olime üliedukad – lõpetasime lõpuks 127. kohaga. Peame kahjuks tõdema, et osalt oli see juhus, kuid sport on paljuski ka õnnemäng, seega oli asi aus. Õppisime sealt, et alati ei ole mõtet minna „otse“, loeb hoopis kiirus!

Kogu ürituse kokkuvõtteks tahaksime tunnustada meie ustavaid kaaslasi metsas. Kuna xDreami sinikad hakkavad juba tuhmuma, siis taas metsa 10. mai Libahundi jäljele. Metsas näeme!