Metsakunnid

Päevakud on vaikselt taas teemaks tõusnud. Eelmisel aastal üritati me entusiasmi ja jätkuvat vasika vaimustust kahandada mõne vihjega, aga see ei kandnud vilja.

Nüüd kui Kärt salatrenniga ennast vormi oli ajanud, oli just õige aeg taas Kristiga metsa minna. Küll on hea sõita kohta, kus juba käinud, nii hakkame ka meie ennast varsti asjalike o inimestena tundma . Eelmisel korral näitas Kirikuküla meile mõnusalt hambaid ja pani rõõmsalt me ego õigesse kohta tagasi. Sel korral kohe aupahtlikult valisime raja R3.

Täiesti loomulikuna asusime kohe jooksma ning nii viiendal minutil seal sihil üle kuuskede tõketjoostes näitasid me kellad 182 ja 186. Vormi meil on . Mõistusega minnas algus nagu töötas ilusasti. Kuskil kolmandasse punkti minnes mingi rahvas hängis sihil ning me otsustasime ilma suunda panemata tunde peale metsa punkti leidma minna. Ütleme nii, et kohe karistati selline tegevus ära ka 11 minutiga. Selline ajutus muutis taas valvsamaks ning sundis rohkem keskenduma. Suund paika, pilk kaardil ja loodusel ning vahemaade läbimine aja taustal – põnev oli katsetada.

Korra tundus, et asi läheb nagu alati. See, et me suunal natukene eksisime oli normaalne, aga see, et me otsisime, tuuslasime ning oleme veendunud, et me oleme täitsa õiges kohas, kuid punkti ei ole seal, on ka meie puhul normaalne. Sel korral me isegi ei roninud vale mäe otsa, vaid lihtsalt pidevalt ja korduvalt möödusime punktist ilma seda nägemata . Tänud kaas o-listele, kes andsid meile kindlust, et seal ikkagi on punkt ning 22 minutit hiljem me selle ka leidsime .

Ja siis see juhtus. Stardist oli möödunud 1h31m ning Metsakunnid olid finišid ning metsas ei jäänud ühtegi punkti korjamata. Metsakunnid ruulivad, vot!

Paljud võivad nüüd mõelda, milles Kärdi salatrenn võiks seisneda. Niisama trenni tegemine ju teatavasti mingi saladus ei ole, ka oma ajalisi mahtusid pole me teiste eest varjanud. Aga siiski on trennitegemise juures miskit, mida Kärt on kiivalt teiste Metsakunnide eest varjanud. Nimelt – Kärt on käinud ilma teiste Metsakunnideta orienteerumas.

Alustama peaks ilmselt sellest, kuidas Kärt ükskord vaatas Põlvamaa teisipäevakude toimumiskohti ning avastas, kuidas palju päevakuid toimub tema kodust ˇ10 km raadiuses, seega häbematult lähedal. Samas oli Kärt ammu mõelnud, et ta peaks oma orienteerumisoskuseid oluliselt lihvima. Tavapäraselt laseb Kärt Kerttu ja Kristi orienteerumisvõimetel liugu ning ise võistlustel eriti kaarti ei uuri. Samas on iga liikme normaalne orienteerumisvõime oluline. On ju olnud XDreamidel juhtumeid, kus võistkondade liikmed lahutatakse ning igaüks peab ise hakkama saama. Kuna tundub, et paljudele osavõtjatele selline lähenemine meeldib, võib karta, et sarnaseid juhtumeid tuleb veel.

Eelmisel aastal käis Kristi paaril neljapäevakul koos Kristiga, ent selliselt ei olnud Kärt siiski väga motiveeritud ise kaarti lugema. Kristi kui võimekam orienteeruja luges kaarti Kärdist oluliselt kiiremini ja paremini. Kahekesi on ka võimalikud eksimused kergemini mõistetavad ja kõrvaldatavad. Kärt leidiski, et tark oleks minna orienteeruma üksi. Teadagi on inimene kõige rohkem sunnitud õppima siis, kui ta õpitavat asja üksi teeb ja sealjuures teistest ei sõltu. Häda ajab härja kaevu!

Esimesel korral ei julgenud Kärt siiski päris üksi metsa minna ja meelitas 26.05. Krootusel toimunud päevakule kaasa ühe kena noormehe. Valitud rajaks osutus 3. rada, millel linnulennult pikkust 5,1 km. KP-sid oli sellel rajal 13. Kuigi Kärt ei olnud metsas päris üksi ja liikus kahekesi, jälgis ta palju kaarti ning sai isegi üsna hästi aru, kus ta parasjagu viibis. Ka Kärdi kaaslane küsis kontrollimiseks kohati Kärdi käest, et ta näitaks, kus on nende asukoht, ning mis suunas tuleks liikuda. Kahekesi metsas olemisest hoolimata tekkis kahe punkti leidmisel suuremaid probleeme. Pärast teatavat ajakulu said punktid siiski leitud. Kokkuvõtlikult said läbitud kõik 13 punkti. Aga kulus küll üsna palju – 02:00:22. Seejuures jäi jooksu ja kõnni vahekorras peale kõnd.

Järgmisena võttis Kärt osa 09.06. Piigaste teisipäevakust. Sedakorda täitsa üksi. Kärt planeeris läbida taas 3. raja, mille pikkuseks oli linnulennult 5,0 km ning millel oli 18 KP-d. Ajaga 01:31:56 tuli Kärt ka metsast välja nii, et kõik punktid olid võetud. Seejuures suurema osa ajast Kärt jooksis. Olgu öeldud, et Kärdil oli väiksemaid või suuremaid probleeme nii mõnegi punkti leidmisega. Kohati ei olnud Kärt ka oma asukohas väga kindel.  Igal juhtumil suutis Kärt end lõpuks siiski kaardil paika panna ning leidis ka vajalikud punktid. Suur vigade arv on ilmselt algaja kohta täiesti normaalne.

Eelnenud jutu kokkuvõttena võib tõdeda, et Kärt on orienteerumisvallas üsna palju juurde õppinud ja arenenud ning on lootust, et ta omapäi päris metsa ära ei eksi. Igal juhul tulid salatrennid Kärdile kasuks.

Nädalavahetusel täitus minu 200 treeningkilomeetrit ratta seljas. Peamiselt olen mõõtnud maanteid, aga ka ports kruusateed ja nati metsateed sai sisse võetud. Keskmiselt 33 km korraga 1,5hga. Keskmine pulss nii 138 kuni 165 vahel. Isegi sama marsruudi korral on selline kõikumine, ju päevad pole vennad. Omaarust olen maru tubli olnud (kahtlen kas eelmisel aastal koos võistlustega nii palju maha sai sõidetud) ning usun, et täitsa kiitust väärt. Aga tegelikult ei tahtnud ma sellest rääkida.

1h18m ja 11,81km ning 165….ojaa täna käisin Vooremäed katsumas. Veel enne kui ma rajale jõudsin, oli pulss laes, veel enne kui ma rajale jõudsin, suutsin rattaga ümber kukkuda. Ju see käpa mahapanemine on saanud mul nagu Vooremäe tervituseks, aga siis ta algas.

Alguses ikka tasa ja targu üles ja alla, aga siis ikka julgemalt ja julgemalt. Tõusud ei olnudki nii hullud kui rahulikult kerge käiguga minna (jooksjad jooksid küll mööda, aga laskumistel oli mul taas võimalus tunda möödumisrõõmu), aga mõnusad olid. Ju see maanteel sõitmine on ikka kasuks tulnud . Ja need laskumised mööda kinnikasvanud liivaseid radu, mööda sel talvel tehtud pehmeid ja vajuvaid radu, mööda radu, kus puujurakad turritasid. Kui maanteel langustel istud ja sõidad, siis siin kogu see maastik mängis ja raputas. Kuigi pilt väriseb ja hüppab ees, siis pidevalt tuleb otsida seda kohta, kust mõistlik oleks sõita. Kuna tõusudel ma eriti kiirust ei aretanud, siis ju mõnel laskumisel seal suutsin selle max kiiruse 45,8 km/h kätte saada, seega see värisev pilt päris kiiresti liigub, aga õnneks on mu silmad treenitud sahiseva ja hüpleva tv pildiga. Veel pole ma suurem asi ratta valitseja ning nii rapun ise suht ebaesteetiliselt, aga ei see mind takista. Kel valus vaadata, see pööraku pea kõrvale või kasutagi silmatilku . Korra peale laskumist pöördel õnnestus mul rattad nüüd juba mõnusalt (siis täiesti kohutavalt) liivas libisema saada. Paaris kohas suutsin kuhugi pehmemasse auku täie hooga sisse sõita ja siis lihtsalt visati mind õhku. Vot siin tundsin ma esimest korda siirast rõõmu, et mu jalad ikka ratta küljes kinni ning maandumisel ikka ratas all, mitte rattapulgad .

Lühidalt maru mõnus on Vooremäel ning nüüd tagasi maanteele enam nagu ei tahakski . Maanteel ikka sellist kaifi kätte mina ei suuda saada.

Murenurk ka. Minu pikad lipad lõpetasid töö peale seitset imelist aastat. Nüüd oleks vaja uusi. Kellele on jäänud kuskil silma pika pika säärega püksid, siis vihjed oleks väga oodatud. Viimased aastad juba stabiilselt vaikselt otsitud, aga millegi pärast kipuvad nati lühikeseks kõik jääma .

Rõõmunurk ka. Viimasel ajal ratta tagumine käiguvaheti ei toiminud eriti täpselt kui mitte öelda, et toimis viletsalt. Kartsin juba, et minu pidevalt jalad ratta küljes külje maha panekud on talle laastavalt mõjunud. Nädalavahetusel sai uus tross pandud (mu ratas omab ka nüüd über juppi ehk XTR oma ) ja lood läksid paremaks. Ma küll 100% sellesse ikka ei uskunud, aga eriti nüüd peale tänast võin öelda, et käigu vahetus töötab nagu vana julma ise. Tore, et ma ikka enda peaga mõtlema ei pea ning see töö minu eest tehakse .

Hommikust saati kõlksus peas mõte vaikselt peale xDreami taas liigutama hataka. Kella 16:30 tundsin juba karjuvat vajadust midagi füüsilist teha. Ja 18:30 istusin ratta selga. Plaan oli teha vaikse tempoga (pulssi üle 150 väga ei tahtnud lasta) 20 km.

Tee viis Tartust välja Haaslava valla poole. Esimest korda sel aastal sain sõita juuksed lehvides (kauaks seda mõnu ei jätkunud, sest putukad hakkasid pähe lendama ja siis juustes rallima) nagu oma ilusates unenägudes. Tuhisesin mööda teed, vahe peal timmisin sadulat, jalgade asendit, käiguvahetust, piidlesin kehaasendit nii ja naa ning avatsasin ratast. Kuidagi märkamatult kilomeetrid kogunesid ning 20 km plaanist sain 33km ring.

Ringi pööramise kohal kõrgus seal natukene eespool Vooremägi ahvatlevalt ning ahvatlused on selleks, et neile järgi anda. Ja siis tuli see kõige geniaalsem idee üle Vooremäe sõita. Mis seal ikka, vaikselt sättisin ratta selleks õigeks, surusin pilgu maha ja hakkasin ronima. Sujuvalt seal liivasel pinnal nihkusin kõrgemale. Kui ma mingi kahe tõusu vahel julgesin arvamust avaldada, et ma enam ei suuda, siis öeldi, et sõida rahulikut, et ei ole ju nii raske . Käsk on vanem kui mina ja nii ma tegin ning ülesse ma sain. Reaalselt oli kergem kui mälus mälestustes.

Laskumised. Rattavalitsemine pole mu tugevaim külg ning pigem meenutan jahukotti rattal kui ratturit. Kõige selle tõestuseks panin ennast ja ratast küljeli ka . Oleks siis maru raske koht olnud või midagigi. Lihtsalt minu blond aju jooksis kokku peale laskumist ja siis ma küllili vajusin kui korraga tuli liiga palju infot (kästi vasakule keerata, kuigi rada läks paremale, aga rada oli veel kevadiselt liiga pehme, kuid vasakul oli ületamatult järsk äär, kust mind hiljem sunniti ikkagi alla sõitma). Vähemalt ma arenen, sest sel korral suutsin ma juba ühe jala lahti ka saada ning siis külje maha panna. Tekib juba lootus, et tulevikus suudan jala lahti võtta ning ise veel püsti ka jääda peatumisel .

Väljas läks jahedamaks, autode tuledes hakkasid helkurid helkima, rattad undasid veel mööda teed, keha töötas stabiilselt, kuigi jalad hakkasid väsimuse märke näitama ning istumine muutus üha valusamaks ja valusamaks. 2h25m hiljem peatusin taas oma maja ees. Trenni keskmiseks pulsiks sain 136, trenni kõrgema pulsi sain kui ratas seljas neljandale korrusele ronisin. Kokku läbisin 42km ja nati peale. Mõnus oli ning tegelikult võiks Metsakunnid lõpuks kuidagi treeningufoobiast üle saada ja stabiilselt selle asjaga tegelema hakata .

Suusailm ja rajad on viimasel ajal nii mõnusad olnud, et lausa segab vaikselt juba töö tegemist. Hommikul ärgates veel eelmise päeva suusasõit kontides, liigestes, lihastes tunda ning mõtled, et täna teed puhkepäeva, aga juba siis kui lõuna hakkab koitma liigu mõte suuskade juurde. Milline peaks olema tänane suusatamiskoht, milline sinna sõidu logistika, kellega koos jne jne ning kui õhtu käes, siis kibeled ruttu koju, et juba ootav suusariietus selga vinnata ja raja poole sõitma hakata. Seega eile oli täitsa tavaline päev.

Üleeile tugev tuul jättis tunde, et nüüd on puhkepäev. Öösel maha sadanud lumi meelitas lõunal rajale, sest hea põhi all ja värske lumi peal – mõnna. Pärastlõunal sai kokku lepitud, et sel korral Otepää rajale minek ning õhtul veisepraad ja suuskade määrimine. Tööl kell kukkus ning juba all auto ootas. Kodus kiire õhu temperatuuri kontroll: -7 kraadi. Selline keskmine riietus selga ning suusad-kepid autosse ja sõit algas (nii 20 minutilise hilinemisega, aga algas). Poolel teel Otepääle näitas juba -12 kraadi ja siis edasi minnes isegi -15,5 kraadi. Pole halba ilma, vaid on halb riietus! See oli motoks, aga nati õhukeset sai ikka riide küll. Nukralt sai veel mõelda sellest pluusist, mis diivanile maha jäi, sest ega ju nii külm ka ei ole, et selle peaks veel selga panema .

Autost välja, mõni kiirem liigutus, et sooja saada, suusad näppu ja juba lidusime suusaraja poole. Suusk alla ning rõõmsalt liikusime hobuseraua tõusu poole. Rahulikult, aga järjepidevalt ronisime üles ning siis sööstsime omal kiirusel laskumisse. Istud seal jäljes ja laskud ja laskud ning ise maru rahul, et rada algab tõusuga, sest kohe laskuma hakates lihtsalt külmuksid ära. Juba 26 minutil hakkasid näpud külmast ja tuimusest üle saama. Enese tunne muutus üha paremaks ja paremaks. Ronid tõusust üles ja laskumisel kes sai puges lõugapidi dressikasse, kes peidtis oma mängu kinnastesse, kes lihtsalt pilutas silmi ja liigutas näo lihaseid. Tunne oli hea, rada oli osades kohtadest külmast nati kõvem kui loodetud, aga samas oli ka unistuste lõike. Kolmandal ringil taas kohates (Kärt näitab ikka veel Kristile selga ning siis kaob täitsa eest ehk Kärdil on ikka jõudu minna. Ehk nati mõjutab ka Kristi kiiksakas komme kõiki maru viisakalt ette lasta nii tõusudel kui laskumistel ) oli kõne asendunud mulinaga, sest rohkemaks me lihtsalt polnud suutelised.

Kui juba täitus tund, siis võeti letti meie suusatehnika. Tuleb välja, et tehnikat me kohe üldse ei oma. Küll hoiame raskust vales kohas, küll libiseme liiga lühikeselt, küll tõukame valel hetkel, küll hoiame keppe valesti käes jne jne. Nii jäeti meid alla staadionile tehnikat lihvima. Sõidtsid seal edasi tagasi pulss seal 170 ja 180 vahel, aga vaikselt hakkas külm. Ja järjest külmemaks läks ning lõpuks teel autosse näpud lausa jäätusid. Kristi näpud minetasin tunnetamise omadused ning polnud isegi eriti võimelised oma suuski autosse panema (samas pole Kristi isegi võimeline suvel ise sooja saama, selline kõigusoe meil). Tore, et teised ikka aitavad kui ise enam ei suuda.

Termomeeter näitas vastavalt -17 ja -20 kraadi (oleneb kelle auto oma arvestada). Autos hakkas vaikselt ka soe sisse pugema mõnusa muusika saatel. Küll olid veel mõnusad küpsevat praest tulevad lõhnad, väga mõnus oli ka kuuma dušši all vedeleda ning tagatipuks muutusid Kristi hallid suusad taas viisakalt määrituteks. Tegelikult maru mõnus oli. Kontoris ja kodus kuivanud hingamisteed sai rajal ikka mõnusalt õhutatud ning metsas meile meeldib .

8h rogain muudkui läheneb ja läheneb ning kompassiga metsas olek on Metsakunnidele kuidagi võõraks jäänud. Viimati eelmisel neljapäeval üritas Kristi seda metsatunnetust taas üles leida ning mässas hoolega metsas punkte otsida, aga tulemus oli armetu. Tulemus oli nii armetu, et Metsakunnid Kärt ja Kristi loobusid veesuuskadel sõitmise lõbust ning suundusid tõsisele treeningule Unikülla. Uniküla päevakus, pidi kujunema meile peaproov.

Peaks mainima, et kui me neljapäevaku starti jõuame, siis on juba pool tööd tehtud. Taas võis leida meid autos starti ostimas. Sel korral isegi õigel teel otsisime seda viita. Alles kolmandal korral, kui me sealt kohast mööda sõitsime, märkasime, aga selleks hetkeks oli start juba 2 minutit suletud olnud. Aga Metsakunnid ei lase ennast sellisest pisikesest vingerdusest häirida ning ikka ajasid riided selga ja suundusid starti. Kaardi ja SI-pulga saime – mida veel võiks tahta.

Valisime R3 raja läbimiseks. Vaatasime, et ajaliselt meie tasemega kuidagi ei jõua, aga me usk Metsakunnidesse on vankumatu ning muretu meelega asusime teele. Asusime joostes teele ning see ei olnud ainuke ebatavalime Metsakunnide alguse juures. Metsakunnid leidsid esimese punkti uskumatu kergusega. Lugesime kaarti, lugesime samme ja keerasime ning punkt seal oli – imeline. Sees meil mõlemas juubeldas (seda võis me silmadest lugeda), aga väliselt jäime rahulikuks, sest korra veel oleme leidnud esimese punkti nagu niuhti ning see mis siis järgnes oli õudne. Talitsesime emotsioone ning lahates maailma muresid (nt mõnusat pikkade käistega sportsärke ei leia poest, riietuda on üldse raske) jooksime järgmise punkti poole.

Kuna punkt oli mõnusalt kaugele (päevaku, mitte xDreami mõistes) paigutatud, siis harjutasime kaardi ja maastiku kokkupanemist ning sammude lugemist. Imelisel kombel oli punkt täpselt seal, kus ta pidi olema ning enam ei suutnud hoida me emotsioone tagasi. Sellist algust pole meil varem olnud. Ilmataatki oli meie üle nii rõõmus, et valas lausa õnnepisaraid. Nii me seal siis olime kaks õnnelikku Metsakunni.

Teel kolmandasse punkti tõestasid Metsakunnid, et nad on ikka tõelised Metsakunnid ning kui ikka rada liiga kergeks läheb, siis tuleb see endale mõnusalt keeruliseks teha. Nii me seal rassisime vööst või nati kõrgemalt saati rohuvõsas ning arvasime, et oleme leidnud ideaalse tee piirkonna läbimiseks (järsak kõrgemal paralleelselt oli ilus lage savine ala, kus sammumine oli puhas rõõm). Aga jõudsime ka nii soovitud kohta. Nüüd tuli tõeline katsumus – kas Metsakunn suudab ka lõpuks mõistlikult kompassi kasutada. Võtsime suure hoole ja armastusega kompassi välja ja asetasime kaardile Marguse õpetuste järgi nagu mitte kunagi varem. Keerutasime kõike, mida võimalik (nagu Margus õpetas), ja asusime teele. Meie siht viis metsa. Kui tavaliselt kompassige hoole ja armastusega liigume, siis kaldume 150 meetri peale no nii 20-50 meetrit. Eks nüüdki arvestasime samaga kui mitte rohkemaga, sest ikkagi uus tehnika. Asusime teele ning lugesime samme (metsa võsa koosluses meist väga julge lootus) ka kauguse määramiseks. Suur oli üllatus kui punkt oli otse ees ning 10 m varem kui lootsime teda näha. Metsakunnid arenevad lausa sekunditega, kuid väikene kahtlus jäi, et ehk oli see lihtsalt õnn.

Järgmise punkti leidmiseks määrasime taas suuna kompassiga ja asusime teel. Taas jõudsime sinna, kuhu olime plaaninud ning nii lenneldes sai ka võetud neljas punkt. Enam polnud kahtlust: Metsakunnid oli hoos ja tasemel. Me olime valmis ning ehk pisikene paus metsast eemal oli lihtsalt kasvatanud me soorituse osavust ja taset (nagu Kanepil olümpia puhul). Me olime rahul ning seda võis näha me nägudest. Me olime liigelnud uskumatu osavusega ilma vigadeta punktist punkti, selline algus on lausa fenomenaalne.

Ja siis muutus kõik. Teel järgmisesse punkti panime taas suuna paika, kuid poolel teel tundsime seal kuusekeste vahel turnides, et me oleme ikka nii Metsakunnid, et milleks meile kompass ning jätkasime tunde peale minekut. Edasi läks nagu tavaliselt, olime kuskil ning otsisime kammides punkti. Pea õieli otsas ja lootus suur kui järsku kadus Kristi Kärdi eest nagu niuhti. Ei, mitte ei jooksnud eest, vaid vaikse ragina saatel vasakus jalas vajus niidetult pikali. Kristi oli suutnud jalaga poolikult tabada mingi metsalooma meistriteost uru või muu sarnase näol. Vaikides natukene näogrimasse, kiire pilk kaardile (olime stardist kõige kaugemat rajapunkti otsimas) ning edasi. Metsakunnid ei tunne valu kui nad ei taha. Tuhnisime natukene veel, aga kuna kell surus peale, leppisime, et põrutame otse tagasi.

Teel tagasi kohtasime asjameest, kes läks juba punkte ära tooma, samuti kohtasime veel ühte osalejat, kes korjas seeni. Ta oli suutnud juba terve kotitäie kukeseeni (vähemalt mulle paistsid nad kaugelt kukeseentena) korjata. Metsakunne koju ootajad oleks kindlasti palju rõõmsamad kui me metsast ka seentega naaseksime, mitte lihtsalt mudastena . Aga edukas treening oli, 1h23m leidsime neli punkti ja finiši . Metsakunnid on nüüd rogainiks nii valmis kui nad vähegi saavad olla ehk 17.08.2008 Kõrvemaa 8h rogainil näeme!

Et Metsakunnid ei manduks, et Metsakunnid ei igavleks, et Metsakunnid ei unustaks oma oskuseid, siis Metsakunnid osalevad MÕV’il. Järgnev on MÕV 2008 juhend ehk see on meile A ja O 14. juunil.

KOHT JA AEG

MÕV toimub 14. juulil Otepääl. Võistluskeskus ehk start ja finish asuvad Otepää suusastaadioni lähedal, Karupesa hotelli vastas asuvas parklas.

A-raja start on kell 10:00, B-raja start kell 11:00.

A-rajal osalevad peavad enne starti viima rattad Kääriku suusastaadioni parklasse. Teoorias peaks kohas inimene ees ootama. Rattaviimine tuleb teha ära enne starti.

Rulluisud tuleb tuua starti, kust need viiakse rulluisuetapi algusesse.

PIKKUS

A-rada sisaldab 8km rulluisku, 6,5km kanuud, 7km jalgsi, 20km jalgrattaga, ronimisülesanne.

B-rada sisaldab 6,5km kanuud, määramata pikkusega jalgsi, ronimisülesanne.

A-raja võitja aeg peaks jääma 6,5-7 tunni vahele (Vahuril kulub väidetavalt 6h). Nõrgematel tuleb ilmselt 8 tundi ära.

KONTROLLPUNKTID

Kontrollpunkt on A4 kile sees A5 suuruses helepunase paberi tükk, millele on kirjutatud punkti number. Võiskonnad peavad punkte läbides need numbrid üles kirjutama ja finishis kontrollimiseks ära andma. Sellest järeldub, et võistkonna peale peaks kaasas olema paberitükk ja kirjutusvahend.

Tuleb arvestada, et erinevalt spetsiaalsetest orienteerumispunktide tähistest ei ole kasutatavad tähised nii hästi näha ning rattapunktide tähised teeristides on kergelt teeristi kõrval puuvarjus, et neid ära ei viidaks.

AJALIMIIDID

Mõlemad rajad lõpevad ronimisülesandega Otepää seikluspargis. Seikluspark suletakse kell 19:00. Seega tuleks üritada ronimise algusesse jõuda hiljemalt 18:30 paiku, et ronimise kindlalt läbitud saaks. Ajalises mõttes tähendab see, et tuleks sättida ja 8,5 tunniga tagasi jõuda.

Kuna rada on päris pikk, siis peaksid võistkonnad kainelt hindama oma võimeid ja kulunud aega ning vajadusel jätma punkte või etappe vahele. Kõige rohkem peaks saama aega võita, jättes vahele kanuu- või jooksuetapi või või siis sõites jalgrattaetapil kohe finishisse. KP vahele jätmise eest on ette nähtud küllaltki leebe trahv ja selle pärast ei ole mõtet eriti põdeda.

MÄRKUSED

Nii A- kui B-rada stardivad jalgsietapile.

Nii rulluiskude kui rattaga on võimalik teele ette saata varustust, näiteks vahetusjalanõud/riided, söök-jook.

Rulluisuetapile minnes tuleb kaasa võtta ka jooksujalanõud (panna kotti või hoida käes).

Rulluisu- ja rattaetappidel on kiiver väga soovitav, rulluisul võib kasutada ka maitse järgi kaitsmeid.

Raja keskel on üks joogipunkt, kus saab puhast vett. Lisaks tuleks kaasa võtta vajaduse järgi sööki ja jooki.

Võistkond peab kogu aja liikuma koos, punkti võtmisel peaksid kõik liikmed olema 10m raadiuses.

Ronimisülesanne toimub avalikus kasutuses oleval seiklusrajal. Seega pole välistatud, et tuleb enne rajale minekut natuke oodata või siis kellegi aeglase inimese taga liikuda. Niisama ootamist üritame jõudumööda lõppajast maha lahutada, ette jääv aeglane tegelane on lihtsalt üks paljudest seiklusspordis ette tulevatest ootamatustest ja selle vastu ei ole eriti midagi teha.

A-rajal saab rulluisutamise asemel kasutada jalgratast. Juhul, kui võistkonnast mitte keegi ei rulluisuta, arvestatakse võistkonnale 30min ajatrahvi, et kompenseerida jalgratta suuremat liikumiskiirust.

Võtmata kontrollpunkti eest on ajatrahv 15 minutit. Läbimata ronimisülesande eest on ajatrahv 30 minutit.

KONTAKTID

Korraldaja: Margus

Rajameister: Vahur

 

 

Viimasel ajal tähelepanelikumad on märganud kahte kummalist kogu metsades mässamas. Kes nad on ja mida nad seal küll teevad? Oleks kolm kogu, siis kahtlustaks Metsakunne, aga ainult kaks ning samas ühtegi võistlust (xDream, Libahundi jälg, Rogain) ju ka ei ole ning seenel käiguks on ka natukene vale aeg (seeni tasub korjata ikka pärast vihma). Tegelikult need on treenivad Metsakunnid. Kuigi me kõrvu on jõudnud kuuldus, et meid vaikselt peetakse ainult võistlussportlasteks (sportlane oleks meie kohta vist kuidagi palju öelda), siis tegelikult me teeme ränka tööd ja trenni ka (ainult omamoodi natukene). Miks meid kaks on? Kuna nõrgad treenivad ja tugevad on lihtlast tugevad, siis ka meil – Kärt ja Kristi üritavad omandada orienteerumisoskust ning Kerttu saab oma suurepärase oskusega rahulikult peesitada VEEL. Ehk Kärt ja Kristi mässavad arenemise eesmärgil Tartu orienteerumispäevakutel ning pärast nautlevad veel üldtoniseeriva mõju käes nende lodevatele organismidele.

Meie esimene päevak: Kirikuküla (22.05.2008)

Valmistumine trenniks algas juba paar päeva varem. Esmalt tuli otsus osaleda, siis otsus minna just seiklusrajale, mis koosneb nii jalgsi kui ka ratta etapist ning korraldatakse ainult mõned korrad aastas, ning juba tabas meid esimene tagasilöök: seiklusspordirajale on vaja varem registreerida, kahjuks märkasime seda liiga hilja, mistõttu olimegi sunnitud sellest plaanist loobuma. Selle-eest oleme järgmine kord targemad . Genereerus uus plaan: osaleda tava rajal. Kuna Tartu lähedal on kaks Kirikuküla ning kumba eelistada me ei teadnud ning nii otsustasime minna bussiga, mis ongi ette nähtud spetsiaalselt orienteerumishuviliste transportimiseks Tartust erinevatesse orienteerumispäevakute toimumiskohtadesse.

Saabus trennipäev. Hommikul söök, natukene hilisemaks nihutatud lõuna, et rajal kõht ei koriseks, tööpäev ja siis bussile. Meil oli ettekujutus, et mõni üksik entusiast peale meie on veel, aga võta näpust: terve bussi täis ja natukene rohkemgi rõõmsaid ja laulvaid sportlikke inimesi. Meeleolu bussis oli vahvalt positiivne ning tunnine sõit möödus kuidagi kiiresti ja kohal me olimegi. Lisaks sellele bussi täiele olid tee ääred autosid täis, oli kohe palju autosid. Usaldusväärsetest allikatest kuulsime, et eelmisel Tartu orienteerumispäevakul oli osavõtjaid lausa üle 500…wow.

Ka siin oli meile stardi eelset tegevust. Registreerusime (kuna esimest korda saime ka ankeete täita), saime EOL koodid, kaardi ja SI-pulga ning siis metsa riietuma. Liibuvad püksid, õnne sokid, jalanõud koos jonnakate paeltega, pats pähe, müts silmile ning stardi poole.

Kuna Metsakunnid on seltskondlikud ning mitmekesi on alati parem kui üksi, võtsime orienteerumispäevakust osa võistkondlikus arvestuses, mitte individuaalses arvestuses, seega üks kompass, üks kaart, üks SI pulk, aga meid on kaks – selge eelis on meil . Me oleme läbinud xDreami, Libahundi, Rogaini ning viimastel võistlustel on päris hästi juba punktide võtmine õnnestunud, nii tundsime end kindlalt ning otsustasime rada R2 jälgida (R2 rada on oma kirjelduse järgi tehniliselt keeruline rada). Kui raske see ikka olla saab?

Nullimine-kontrollimine-start ja esimese punkti poole minekut. Maastik oli selline tihe korralik mets tiheda reljeefiga (vähemalt meiele tundus nii). Meie jaoks üllatavalt kiiresti jõudsime esimesse punkti. Aga kuhu minna edasi? Mets on kuidagi nii tihe, et seda ilusat reljeefi, mida jälgida, nagu näha ei olegi ning ükskõik kus me ka olime tundus maastik sobivat kuidagi (veel ei joonistu kaarti vaadates meile 3D pilt, aga varsti) ja igal pool olid inimesed, kes kuhugi liikusid. Seisatasime, mõtlesime, arutasime ja asusime teele…kuhugi. Ei teadnud täpselt, aga püüdsime natukenegi ise hakkama saada. Läbisime metsa ja siis leidsime raja, mis kuidagi hääbus ning lõpuks olime lagendiku moodi kohas. Lagendik ja siin? Ei tohiks nagu olla. Olime rõõmsalt nihkunud punktist tugevalt mööda. Ainult 26 minutit otsisime teist punkti, mis on selgelt natukene palju, kuigi tavaliselt ongi meil kõige raskem esimesi punkte leida, sest ikka veel ei kasuta me kaardimõõtu, kompassi, vaid lähme kuidagi, siis see meid veel ei heidutanud. Kolmas punkt tuli juba kergemalt. Neljandasse otsustasime minna mööda järsaku äärt, mille peale me lõpuks terve kahe metsa sihi vahe võrra nihkusime kõrvale, aga pole hullu. Sihi leidsime ja edasi. Kaart näitas tõusu ning maastik tõusis, kaart näitas lohku ja maastik langes…lahe ning siis murdsime õiges kohas metsa. Punkt peaks kohe kohe seal olema, aga mida ei olnud oli punkt. Liikusime, mässasime ja nägime inimest. Uurisime kuhu läheb ja ta ütles täiesti uskumatu punkti nime ning siis avastasime tee, mida seal ka ei tohik olla. Saime aru, et olime valesti läinud ja tugevalt. Nüüd tuli vaid välja mõelda, kas minna mööda teed paremale või vasakule. Kasutasime kompassi…hmm. Maastik ja kaart kohe kuidagi ei läinud kokku, kõik tundus nagu tagurpidi (Kärt ja Kristi järkasid arutelusid kuni jõudsid tõdemuseni, et vaatavad kompassi põhja ja lõuna suunda valesti ). Tagasi sihtide risti ning sel korral valisime tee jätkamiseks selle õige sihi. Punkt leitud ja edasi. Kerge punkt pidi järgmine olema, mööda teed ja siis natukene metsa, kuid järsku seisime suure tee ristumise kohas. Taas olime mööda põrutanud ning otsustasime punktile läheneda hoopis mööda metsa ja lagendiku äärt. Jõudsime õigesse kohta, aga taas polnud punkti! Seisime seal võsas ja arutasime, et ei või olla taas, tulime ju õigesti (mainiks, et seisime paari meetrikaugusel punktist samal ajal ) ning otsustasime pilti teha endast ja metsast. Meie üllatuseks oli aeg lipanud ning bussi ärasõiduaeg hakkas kätte jõudma ning meie plaanitust 20 punkti võtmisest võisime unistada. Nüüdsest seadsime sammud finiši suunas ning korjasime punkte, mis jäid teele. Viimased punktid olid ilusasti suurte radade peal ning lausa lennates ja eksimatult võtsime neid (olid küll lasteraja punktid, aga mis siis) ja siis mööda lipukesi finišisse. Võimas! Õun ja leht tulemustega näpuvahele ja bussi.

Kokku viibisimegi rajal vaid 01:24:50. Hea meelega oleksime metsas viibinud kauem ning võtnud kõik punktid. Metsakunnidele meeldib ning Metsakunnid on harjunud ikka metsades veeta tunde ning peale selle on meil raske end alguses vedama saada. Selle-eest pärast ei saa me enam pidama . Tuli välja, et orienteerumine iseenesest on päris keeruline. See kogemus andis meile mõista, et järgmistel kordadel oleks targem minna orienteerumispäevakutele oma transpordiga: ise määrad aja millal stardid ja lõpetad ning tagasisõites saab ka istuda ehk.

Meie teine päevak: Viisjaagu (05.06.2008)

Eelmisse korra kogemus olemas, lähenesime päevakule nagu proffid . Kristi autoga ja Kärt oma kullakesega (mootorrattaga). Kui eelmisel korral oli kaks Kirikuküla, siis sel korral ei leidnud kaardilt ühtegi Viisjaagut. Nad nagu meelega teevad selle õige koha leidmise nii raskeks, aga see meid ei heiduta. Tööpäev seljataga, asusime teele. Leidsime ka teelt viida ja keerasime kruusateele. Eriti Kärdi jaosk lõputuna näivale kruusateele (meenutus Kärt oli mootorrattaga), see tolm, need kivid, see libedus, need vaod jne, aga kohale me jõudsime. Nagu vupsti toimus riiete vahetus auto varjus ja sammud stardi poole. Teel starti liitusid meiega kaks noormeest ehk üks meeskond, kes avaldas soovi meie järgi rada läbida, et nad algajad. Ajas muigama küll..meie järgi läbida.

Kuna õppimise eelmisest korrast veel, et R2 on meie joaks natukene liig, siis läksime R3le plaaniga kõik punktid võtta. Maastik oli kergemini loetav ehk mõnus. Võtsime punkt punkti järel ilma suuremate vigadeta huvitavamaid (loe keerulisemaid) marsruute valides, et ikka treenida, mitte läbida. Kõik läks hästi kuni kohani, kus meilt tuldi küsima, et kus me omaarust oleme kaardil. Selle saatusliku küsimuse üle juurdlesime järgmised pool tundi, sest kaart ja maastik nagu läheks kokku, aga samas ei lähe ka. Kuulsime erinevaid ideid, aga ei tea. Olime natukene nõutud ning otsustasime jätta need kaks punkti ja võtta hoopis muud ning asusime teele ikka veel teadmata kus me tegelikult oleme. Oli nõlv ja madalam koht, aga punkti ei olnud. Mis seal ikka võtsime sihi teele. Mingil hetkel tekkis peas mõte, et tegelikult võiks tagasi minna kohta, kus me veel teadsime kus me kaardil oleme, aga ei Metsakunnid jätkasid ikka uhkelt edasi tee poole rühkimist. Järsku leidsime ennast kohast, kus oli punkt, mida me enne olime teel võtma, kuid nüüd liikusime 180 kraadi teises suunas. Metsas ikka müstikat juhtub. Tuli välja, et olime liikunud metsas 90 kraadi kõrvale ja roninud vale muhu otsa . Me vajame uut ja korralikku ja kiiret kompassi, mis ka töötaks (alati on hea kõik tehnika kaela ajada )! Aeg oli taas otsa korrasl ning nii otsustasime paar punkti võtmata jätta ja finiši poole liikuda. Meie kella järgi lõpetasime 15 sekundit enne finiši kinnipanemist.

Viibisime rajal 01:50:37. Olime rahul ja õnnelikud ja püsivalt vaimustusest mõttest metsas mässata, kuigi vist järgmine kord peaks valima R4, et rada ka täielikult läbitud saaks, aga tegelikult ei, me lihtsalt harjutame ja harjutame ning üks kord me suudame. Tõsiselt uhkust tundsime oma saavutuse üle ning isegi paar jooksu sammu tegime rajal. Vot nii tubli olime.

Igal hommikul väikene võimlemine (soovituslikult voodist väljas), tugevamad meist teevad ka väikese jooksu ja siis suure urraaagaa külma vee alla karastama…ja juba ongi kaks võitu saavutatud. Edasi rõõmsal meelel riidesse ja korralikult putru sööma (korralik Metsakunn on isukas).

Ja siis tööle. Metsakunnid lifte ja mittekondijõul edasi liikuvaid sõiduvahendeid ei tunnista. Paljalt tööle liikumisest ammutame me sellise ettevalmistuse, et päevas ühest trennis piisab

Lõunal Metsakunn valib piisavalt kaugel asuva söögikoha ja läheneb sellele kergelt lendleval sammul. Metsakunn toitub KORRALIKULT (soe praad igal lõunal õigel ajal)!

Peale tööd otsib Metsakunn enda füüsilise külje arendamise võimalusi. Jookseb, aerutab, väntab, rullib, painutab, tõstab kangi, ujub, hüppab, jalutab jne… ka sportimisele mõtlemine on arendavam kui mitte mõtlemine. Metsakunn spordi mõõdukalt. Metsakunn ei lõhu ennast (Kärt, ka enese viiliutamine käib lõhkumise alla).

Metsakunn toitub taas (nagu alati täpselt õigel ajal).

Inimene areneb ka jõudsalt magades. Korralik Metsakunn magab ca 8h IGAS ööpäevas (jah Kerttu, igas ööpäevas, mitte nädalas).

JA ALATI TULEB MEELES PIDADA, ET:
Metsakunn on sportlikult rõõmus igas asendis.
Metsakunn on sportlikult rõõmus igas asendis.
Metsakunn on sportlikult rõõmus igas asendis.