Metsakunnid

Vahvat ja toradet uut aastat kõigile Metsakunnide sõpradele, tuttavatele, pöidlahoidjatele ja muidugi kaasmetsasmadistajatele!

Meie hooaja lõpetamise pisike ja romantiline lõpetamine on tehtud. Meeleolud olid kelmikad ja rõõmsad ning vaadates neid säravadi nägusid oli tunne, et mets Metsakunne ära veel ei hirmutanud ning millalgi varsti võib taas meid mässamas märgata kuskil.

Sellest, et me vanadele loorberitele passima ei jäänud, annab tunnistust, et Metsakunnid jätkavad treenimist edasi nagu alati. Kerttu treening mahtudest seal kaugel Tallinnas pole küll selget ülevaadet, aga nii virk ja kraps rassib juba niisama olles treeningmahud täis ning eksta trenn oleks juba vormi filigraanne lihvimine. Kärt meil see eest ujub, käib, lükkab lund, ehitab ja suusatab. Paistab, et laskumiste hirm on selleks aastaks ületatud ehk aitas sellele natukene kaasa esimene sõidukord, kus suusk pidas lausa nii hästi, et keset laskumist seisma jäi . Kristi panustab ikka käimisele (kodust tööle ja tagasi, kuigi viimasel ajal peamiselt kodust autoni ja autost kontorisse ning tagasi) ning hularõnga keerutamise õppimisele. Samas viimasel ajal on ka teda sportlikud mõtted kummitanud ning nii lausa laupäeval vedas oma spordiriided selga ja läks jooksma. Jooksis mööda lumiseid ja jäiseid radu ning tunne oli hea, aga kui pulsikellake juba pikemat aega 220 näitas ning kedagi teist läheduses signaali rikkumas ei olnud, siis taandus jooksmine taas käimisele nii igaks juhuks .

Elu on ilus! Pakane ja lumi on kohal (alati võib juurde tulla ), väikesed päkapikud on liikvel, varsti varsti ootab meid jõulupraadi, vahest ootavad meid tantsupõrandad ning alati ootavad meid suusarajad .

Möödunud on umbes 4,5 kuud ajast, mil saime kirja, et Metsakunnid võivad osaleda 13-14. september 2008 rogaini MM’il. See uudis küll hirmutas meid, aga vaikselt hakkasime laduma põhja, et ikka 24h metsas kesta. Kui valmis me siis metsaks oleme?

Trenn. Trenniga on meil natukene nukker seis. Treening koormused ja mahud ei ole mitte need, mis nad võiks olla, samuti puudub meil ka oskus pidevalt trenni teha, aga trenni me ikkagi tegime. Kuna Metsakunnid väga orienteerumises ei sära ehk mitte kunagi enne rogaini polnud sellise asjaga kokkupuutunud (välja arvatud autos kaardi lugemine), siis natukene pöörasime rõhku just selle külje arendamisega. Osalesime nii tihti kui võimalik neljapäevakutel, kus me küll teostuselt ei säranud, aga tunde ja tunde mässasime metsas sihiga paremaks saada küll. Natukene vilumust on tulnud, aga kas sellest ka piisab, ei tea . Puhast jooksutrenni pole vist Metsakunnid sel suvel teinud, aga rulli ja ratast ja lihtsalt aktiivsed oleme küll olnud. Kas sellest mahust piisab? Kindlasti mitte, aga puudujäägid korvame optimistliku meele ja jonnakusega rajal edasi kulgeda.

Võistlused. Oma kevadel kirja pandud võistluskalendrist oleme jõudsalt kinni pidanud ja isegi lisa võistlusi piilunud ehk Metsakunnid veetsid suvel rajal 52h48m. Me käisime, hüppasime, sõitsime rattaga, veeresime rullidel, ujusime, kõikusime, kanuutasime, jooksime ja ka roomasime ehk Metsakunnid olid rajal igas asendis. Samuti näitas rada meile nii päikest ja palavust kui ka vett ja külma, aga Metsakunnid olid ikka kummaliselt positiivsed. Paistab, et võistlused meid ei kohuta ning raskused on lihtsalt loodud ületamiseks. Tulemustega oleme rahul, täidame oma plaani või isegi uhkelt ületame (ühel võistlusel ka põrusime, aga see oli paras iseloomu kasvatamiseks ).

Hetkeseis. Suvega on mingi põhi tõesti tekkinud, on tekkinud ka kogemus viibida rajal. Vorm on läbi suve muudkui paranenud ja paranenud. Kerttu küll läbi suve hooti haige olnud, aga kui rajal viibib, siis ikka täiemahuga raiub edasi. Viimases küsitluses arvas, et vorm MM’iks on nagu on ehk rajale minnakse vana rasva pealt. Kärt on terve nagu purikas ja aktiivne olnud ehk vorm on muudkui paranenud ja paranenud. Samas Kärdi pühendumise testimiseks tekkisid väga suured ahvatlused ja võitlus sisemiste mõtetega oli kõva. Metsakunnid Kerttu ja Kristi on väga rõõmsad, et sa ikka meiega rajale tuled. Kristi oli vist juba liiga heas vormis ning teistega taseme ühtlustamiseks jäi haigeks, nüüd veel paranemises lõpuspurt vaja teha. Samas kui Kerttu läheb rajale vana rasva pealt, siis Kristil on eelis, sest seoses juubeli söömingutega on ta hulgaliselt uut rasva ka kogunud .

MM’il. Nagu näha tippvormi plaanimime meil ei õnnestunud, aga rajale lähemega uhkusega. Plaanimine meil küll ei õnnestu, aga meie peamine plaan on võistelda lõpuni. Rajale tormame mõttega koguda 345 punktist 200. Hetkel isegi ei tea, kas see on meie puhul reaalne või puhas ulme, aga siht peab ju olema . Ootame siis kõiki rõõmsaid nägusid 13.-14. september Karula rahvusparki ja ümbritsevatele aladele meid ergutama .

Metsakunn on ikka sportlikult rõõmus igas asendis!

Seni on Metsakunnide tegutsemine välja näinud nii: ise teeme plaanid, ise registreerime, ise vaatame, et asjaks valmis, ise sõidame starti, ise rassime metsas, ise korjame ennast kokku pärast võistlust, ise sõidutame ennast koju, ise küürime oma riided mudast puhtaks, ise otsime miskit kõhtu, ise üritame leida koha, kus unne vajuda ja ise valutame järgmisel päeval lihaseid või konte ning ise üritame neid kuidagi lappida. Ehk ise oleme oma tugi. Aga mis tunne oleks, kui keegi veel sind toetaks?

Sel nädalavahetusel, kus sportimise plaanid tihedad, said Metsakunnid tunda, mis tähendab taustajõu olemas olu. Juba laupäeva hommikul mahutati kahe Metsakunni varustus autosse (seal hulgas kaks jalgratast ja rulluisud koos kõikvõimaliku varustusega) ning Metsakunnid lihtsalt seisid ja vaatasid. Lisaks transporditi Metsakunnid starti, ei mingit muretsemist, kas leiad ikka stardi ülesse (meil Metsakunnidel on stardi leidmisel tavaliselt ikka raskuseid), vaid lihtsalt kui kohal, siis teed auto ukse lahti ja lähed võistlema (jah, ise pidime läbi rullima distantsi). Pärast võistlust transporditi meid Metsakunni Kristi koju, kus ootas juba soe praad. Kõhud täis ning ülejäänud päeva pidime lihtsalt puhkama ja kosuma. Veel õhtul serveeriti meile sooja teed koogiga ning tehti voodid valmis.

Hommikul kui Metsakunnid ärkasid, ootas neid juba soe puder ja hommikueine, istu vaid lauda ja söö. Kui kõhud taas täis söödud ja aeg oli xDreamile teele asuda, siis muretseti meie eest, kas ikka kõik vajalik varustus on olemas (mis puudu oli, see leiti) ning lehvitati veel head teed järgi.

Enne starti aidati meil rattad kokku monteerida ja kontrolliti juba osaliselt kokku monteeritud rataste korrasolekut. Timmiti pidureid, sadula kõrgust, õlitati ketti ehk lihtsalt tehti kõik, et me saaksime võtta oma ratta ja minna starti. Mis nii viga . Nüüd oli Metsakunnide kord rassida mõned tunnid ning juba tundsime abi taas. Mis viga tormata finišisse, kui keegi meid seal särasilmselt ootab hoolimata faktist, et enne meid on juba finišeerinud sadu sportlaseid. Ning lisaks kuulab suure huviga meie värskeid muljeid. Kui oleme üleni mudaga kaetud ja meie rattaosad ei taha erituda muda kihi alt, siis veel enne kui jõuame hakata muretsema kuidas kõik see puhtaks saada, teatavad, et me peseme te rattad ning te minge küürige end puhtaks ja sööge. Lisaks juhatatakse veel suund ka käte.

Kui muda on Metsakunnidelt maha küüritud ja kõhud on täis, siis rattad juba läigivad ning abistavalt tuuakse auto ilusasti teele, et ei peaks mööda mudast rohumaad ukerdama ja pakitakse Metsakunnide rattad autosse. Muud me tegema ei pidanud kui olema ja siis autosse istuma ja tagasi sõitma. Ning juba saabudes ootas meid soe praad ning veel inimene, kes oli nõus meie muljeid kuulama ning ahetama iga seikluse peale tekitades meile tunde, et me ikka millegi suurega hakkama saanud. Ning enne veel kui Metsakunnid oma koju teele asusid, siis pakiti toitu kaasa, et väsinud Metsakunnid ei peaks õhtul selle üle muretsema.

Selliselt võiks lausa iga päev ühelt võistluselt teisele astuda, liigutad natukene ennast seal rajal, aga ülejäänud aja oled nagu kuninga kass. Ehk Metsakunnid on väga tänulikud oma selle nädalavahetuse taustajõududele. Suur aitäh Kristi emale, kes hoolitses selle eest, et kui võistlus läbi, siis meil oleks maksimaalselt mugav ja mõnus puhata. Suur aitäh Martinile, kes vaikselt hakkab saama endale tiitlit Metsakunnide tehniline abi. Suur aitäh Agele ja Veikole, kes ka aitasid meie ratastel taas puhtusest särada. Suur aitäh Rivole ja Tanelile, kes meid transportisid ja meie kompsud kuidagi ühte autosse mahutasid. Teieta poleks see nädalavahetus pooltki nii meeldiv olnud .

Palju õnne Madis! Suur aitäh kõigile, kes võtsid osa meie mängust. Meil oli lõbus ja huvitav jälgida arengut ja loodame, et ka teil oli tore. Algas see kõik niidist, buumerist, elektroni liikumise trajektoorist (selline mõttekäik võib vist seotud olla ühe Metsakunni erialaga?) ja jõudis Madise arutlusel Kepsu trajektoorini kanuu etapil. Teadmiseks, et Keps on nii tegija, et tema jala ei käi, seega ülejäänud Metsakunnid kannavad teda seljas . Kõige tähelepanelikuma lugeja tiitliga võib pärjata Taavit, kes oma vastuses kasutas lauasa meie postituse väljendeid.

Mis siis oli pildil? Pildil oli tõesti xDreami (27.04.2008 Klooga) kanuuetapi algus, kus me üritasime kuidagi jõuda esimesse punkti 17, milleks kulus 32 minutit . Igaks juhuks mainiks, et ideaalsel juhul oleks võinud olla see joon sirge, aga no miks minna otse kui saab sinka-vonka. Samas iseloomustab see pilt ka meie meeskonna võimet areneda

Viimasel ajal oleme kuidagi laisaks jäänud ning kirjatükid meie tegemistest ei potsata siia nii kiiresti kui me oma tegemisi teeme (tegelikult peale võistlusi kulub peamine aeg taastumisele ja magamisele, aga sellest me ei räägi). Kuna ikka jätkub veel tublisid lugejaid, kes meie lehekülge külatavad, siis siin ja nüüd on just Teie võimalus. Meie blogi esimene mäng.

Mänguks on piltmõistatus. Mõista – mõista mis on pildil? Ootame päris täpset kirjeldust ning loomulikult ei puudu meil ka auhinnad . Kuna me veel nii kuulsad ei ole, et oma autogramme auhinnaks anda (samas targad koguvad juba varakult ) ning puudub ka meeskonna Metsakunnid nänn, siis auhind on alles väljatöötamisel (väljatöötatud – loe kommentaare). Jätame ka Metsakunnidele õiguse eriauhindu väljastada.

Raha paneb rattad käima,
Kas sa seda ei tea?

Ka rõõmsameelsel sportimisel ei saa rahast mööda ega ümber. Ei, me ei taha siin kurta, et miskit on kallis või kole või paha, vaid lihtsalt meenutame, et kui miskit teha, siis raha ikka kulub ja kuidagi peab raha kulumisel silma ka peal hoidma. Metsakunnid oma pisikese oleku perioodil on märganud, et üritustest osavõtmine toob kulutusi ja kulutuste jagamist. Hoida meeles erinevate isikute poolt tehtud panustused meeskonda ja siis pärast kõik need ilusasti-kenasti võrdselt ära jagada, et kellelegi liiga ei tehtaks, ei ole just mitte kerge ajugümnastika. Kuna Metsakunnid juhustest ja ebamäärasusest ei hooli, vaid eelistavad geniaalseid plaane ja täpselt läbimõeldud strateegiaid, siis nüüdsest on meil oma LAEKUR. Tema tegeleb Metsakunnide rahaasjadega. Talle laekuvad kõik arved, tšekid, kulutused. Tema sorteerib, analüüsib ja teeb veel kõik ülivajaliku liigutused, et kõik oleks ilus ja armas. Tema kaudu saab muidugi sponsoreerida Metsakunne, aga raha pole kõige olulisem, kuigi laulusalm väidab, et raha paneb rattad käima, siis meie energiaks oleme meie ise ja meile kaalaelajate positiivsus. Tunnustav patsutus õlale on palju enamat…

Aga kes on meie laekur? Meie nelja liikmelises meeskonnas läks kohe rebimiseks selle tiitli nimel. Kahjuks Kepsu pidime varakult eemaldama konkursist ning nii jätkus võitlus edasi kolme Metsakunni vahele: Kerttu, Kristi ja Kärt. Kes neist? Mitte, et teised vähe oleks võidelnud selle koha eest, kuid siiski hetkel paistab, et selle rõõmsa asjaga hakkab mässama Kristi (tulemust on veel võimalik vaidlustada järgneva nädala jooksul). Kellele veel meeldiks nii numbritega mässata kui talle

Kunagi ammu ammu sai järjekordses meelesegaduses Metsakunnid rogani MM registreeritud. Kui nüüd tõele näkku vaadata, siis lootus sinna võistlema saada oli väga väike, kui mitte olematu. Me pole just eriti staasikas meeskond, ka mitte eriti võidukas ning lisaks lastakse ainult 700 inimest MM starti.

24h rogain MM toimub sel korral Eestis. Kuna lausa koju kätte on toodud, siis lihtsalt ei tahtnud/suutnud registreerimata ka jätta. Kuigi 24h natukene hirmutas (siia maani hirmutab), siis lootsime korraldajate valiku peale, et meie nagu oleks teinud kõik, et starti saada, aga näe ei lastud.

Pärast registreerimist saime kirja, et piirarv võistlejaid on peaaegu täis ning ülejäänute seast tehakse valik. Meie sinna valikusse ei jäänud (pole just suurem üllatus ). Me võisime rahulikult edasi nimekirjas olla. Kui keegi peaks looduma, siis sealt tulevad järgmised. Käisid ka kuulujutud, et on natukene lootus, et piirarv tõstetakse 800. Eks me lootsime.

Möödusid nädalad lootuses ja ootuses ning möödusid ka kuud. Ei miskit kuni selle nädalani. Meile potsatas postkasti kiri, kus öeldi, et me saame võistelda. Saate aru meie METSAKUNNID lähme MM’le.

Eks me kolm olime oodanud ja natukene ka kartnud seda JAH vastust, aga nüüd on see käes. Nüüd ei ole muud kui 13-14. september 2008 MM starti. Kuidas seal hakkama saada nii, et ka pärast ellu jääksime, seda me veel ei tea. Õnneks on meie Kalender päris kirju, mis annab võimaluse harjutada liikumist kaardiga nii öösel kui ka päeval ning erinevatel maastikel. Ehk peaks tegema korraliku koolituse meile, et mida ikka silmas pidada ja kuidas marssuute valida ja kuidas kaardiga ellu jääda ning rohkel rohkelt harjutamist ja treenimist. Korjata kogemusi kus vähegi võimalik ning vaikselt vaikselt vastupidavust arendada

Nüüd on plaanid tõsised, aga meie ikka samasugused

Meil meeskonnaks saamisel ei ole kindlat kellaaega, ei ole ka kindlat kuupäeva, vaid on kindel saamise lugu. See lugu hakkas arenema 2007. aasta suvel kui Kristi esitas Kerttule küsimuse, et kas lähme Tartu I rulluisumaratonile ning Kerttu vastas jaatavalt (tema esimene JAH). Oma vormi ning tuleviku plaane silmas pidades registreeriti tagasihoidlikult lühemale distantsile.

26. august 2007. aasta seisid Kerttu ja Kristi koos teistega stardis (taas tagasihoidlikult viimaste seas). Stardipauk ning vaikselt ja ettevaatlikult hakati veerema, kuna esimest korda oldi korraga rajal koos nii paljudega. Mida minut edasi seda rohkem hakkasid seljad vastu tulema. Iga minutiga kasvas ka julgus ja hasart. Ilm oli üllatavalt tuuline, aga seda võimsam oli tunne üle finiši veereda. See tunne, nagu oleks tõesti tubli olnud, oli hea. Ning nii hakkaski kasvama soov osaleda ja ennast proovile panna.

Juba nädal hiljem olidi Kalevipoja II rulluisumaratoni stardis, aga siis juba täispikal distantsil. Nädal oli ilmaga imet teinud: külm, ikka veel tuuline ning õrnalt vihmane. Paksud vammused seljas, lisaks kiht kaitsmeid (Kristil tunduvalt rohkem kui Kerttul), rullid jalas ja starti. Algus oli hea. Korra tekkis isegi tunne, et eelmise õhtu puhastamisest ja määrimisest oli kasu olnud, kuid see tunne kadus kohe kui tehti pööre ning tuul vastu puhuma hakkas. Tuul oli selline, et kohe oli tuul. Jää või seisma. Kiiresti saadi aru, et meeskonnas peitub võlujõud ning asuti üksteist vedama (õnneks oli meiega kaasas ka meie tuulemurdja). Asi paistis toimivat: allatuult sai taastuda ja vastutuult sai tööd teha. Viimase ringi pöördel me enam inimesi ei näinud. Lõpetasime veel suurema tundega, et oleks nagu tublid olnud.

Seni kaua olime tegutsenud koos, kuid samas eraldi. Kuid meile meeldis koos olla ja mütata rohkem ning nii suutsime ennast registreerida seni tundmatule üritusele rogain (Kerttu teine oluline JAH). Pidavat teine vahva ja piisavalt motiveeriv olema. Kuna kaart JA kompass JA mets oli meile seni tundmatu teema, siis tunduski ainu õigena meie meeskonda Metsakunnideks kutsuda (kindlasti on selle nime taga veel pikemad ja sügavamad lood ka ). Meie enda valitud järjekorras kaheksa tundi metsas/maastikul punkte taga ajada oli vahva, kuigi viimase kaks tundi toimus liikumine puhtast inertsist. Seisma jääda igaks juhuks ei julgenud, sest puudus kindlustunne kas pärast jalad taas liikuma hakkavad. Lõppu me jõudsime, plaani me täitsime ning taas valdas uskumatult tunne, et nagu oleks tublid olnud. Siin kohas suured tänusõnad Margusele, kes enne etappi meile kompass JA kaart JA maastik põhitõdesid selgitas.

Enam ei hoidnud meid miskit tagasi. Me suutsime peaaegu kõike, aga et me kõike suudaks liitus meie meeskonnaga KÄRT. Kohe karmauhti lendasime Winter XDreamile peale. Osalesime ning Kärt tõestas oma suhtumisega, et ta on tõeline Metsakunn. Ning finišis tundsime nagu oleks tublid olnud.

Nii saigi meist täiuslik meeskond