Metsakunnid

Palju õnne Madis! Suur aitäh kõigile, kes võtsid osa meie mängust. Meil oli lõbus ja huvitav jälgida arengut ja loodame, et ka teil oli tore. Algas see kõik niidist, buumerist, elektroni liikumise trajektoorist (selline mõttekäik võib vist seotud olla ühe Metsakunni erialaga?) ja jõudis Madise arutlusel Kepsu trajektoorini kanuu etapil. Teadmiseks, et Keps on nii tegija, et tema jala ei käi, seega ülejäänud Metsakunnid kannavad teda seljas . Kõige tähelepanelikuma lugeja tiitliga võib pärjata Taavit, kes oma vastuses kasutas lauasa meie postituse väljendeid.

Mis siis oli pildil? Pildil oli tõesti xDreami (27.04.2008 Klooga) kanuuetapi algus, kus me üritasime kuidagi jõuda esimesse punkti 17, milleks kulus 32 minutit . Igaks juhuks mainiks, et ideaalsel juhul oleks võinud olla see joon sirge, aga no miks minna otse kui saab sinka-vonka. Samas iseloomustab see pilt ka meie meeskonna võimet areneda

Viimasel ajal oleme kuidagi laisaks jäänud ning kirjatükid meie tegemistest ei potsata siia nii kiiresti kui me oma tegemisi teeme (tegelikult peale võistlusi kulub peamine aeg taastumisele ja magamisele, aga sellest me ei räägi). Kuna ikka jätkub veel tublisid lugejaid, kes meie lehekülge külatavad, siis siin ja nüüd on just Teie võimalus. Meie blogi esimene mäng.

Mänguks on piltmõistatus. Mõista - mõista mis on pildil? Ootame päris täpset kirjeldust ning loomulikult ei puudu meil ka auhinnad . Kuna me veel nii kuulsad ei ole, et oma autogramme auhinnaks anda (samas targad koguvad juba varakult ) ning puudub ka meeskonna Metsakunnid nänn, siis auhind on alles väljatöötamisel (väljatöötatud - loe kommentaare). Jätame ka Metsakunnidele õiguse eriauhindu väljastada.

Raha paneb rattad käima,
Kas sa seda ei tea?

Ka rõõmsameelsel sportimisel ei saa rahast mööda ega ümber. Ei, me ei taha siin kurta, et miskit on kallis või kole või paha, vaid lihtsalt meenutame, et kui miskit teha, siis raha ikka kulub ja kuidagi peab raha kulumisel silma ka peal hoidma. Metsakunnid oma pisikese oleku perioodil on märganud, et üritustest osavõtmine toob kulutusi ja kulutuste jagamist. Hoida meeles erinevate isikute poolt tehtud panustused meeskonda ja siis pärast kõik need ilusasti-kenasti võrdselt ära jagada, et kellelegi liiga ei tehtaks, ei ole just mitte kerge ajugümnastika. Kuna Metsakunnid juhustest ja ebamäärasusest ei hooli, vaid eelistavad geniaalseid plaane ja täpselt läbimõeldud strateegiaid, siis nüüdsest on meil oma LAEKUR. Tema tegeleb Metsakunnide rahaasjadega. Talle laekuvad kõik arved, tšekid, kulutused. Tema sorteerib, analüüsib ja teeb veel kõik ülivajaliku liigutused, et kõik oleks ilus ja armas. Tema kaudu saab muidugi sponsoreerida Metsakunne, aga raha pole kõige olulisem, kuigi laulusalm väidab, et raha paneb rattad käima, siis meie energiaks oleme meie ise ja meile kaalaelajate positiivsus. Tunnustav patsutus õlale on palju enamat…

Aga kes on meie laekur? Meie nelja liikmelises meeskonnas läks kohe rebimiseks selle tiitli nimel. Kahjuks Kepsu pidime varakult eemaldama konkursist ning nii jätkus võitlus edasi kolme Metsakunni vahele: Kerttu, Kristi ja Kärt. Kes neist? Mitte, et teised vähe oleks võidelnud selle koha eest, kuid siiski hetkel paistab, et selle rõõmsa asjaga hakkab mässama Kristi (tulemust on veel võimalik vaidlustada järgneva nädala jooksul). Kellele veel meeldiks nii numbritega mässata kui talle

Meil meeskonnaks saamisel ei ole kindlat kellaaega, ei ole ka kindlat kuupäeva, vaid on kindel saamise lugu. See lugu hakkas arenema 2007. aasta suvel kui Kristi esitas Kerttule küsimuse, et kas lähme Tartu I rulluisumaratonile ning Kerttu vastas jaatavalt (tema esimene JAH). Oma vormi ning tuleviku plaane silmas pidades registreeriti tagasihoidlikult lühemale distantsile.

26. august 2007. aasta seisid Kerttu ja Kristi koos teistega stardis (taas tagasihoidlikult viimaste seas). Stardipauk ning vaikselt ja ettevaatlikult hakati veerema, kuna esimest korda oldi korraga rajal koos nii paljudega. Mida minut edasi seda rohkem hakkasid seljad vastu tulema. Iga minutiga kasvas ka julgus ja hasart. Ilm oli üllatavalt tuuline, aga seda võimsam oli tunne üle finiši veereda. See tunne, nagu oleks tõesti tubli olnud, oli hea. Ning nii hakkaski kasvama soov osaleda ja ennast proovile panna.

Juba nädal hiljem olidi Kalevipoja II rulluisumaratoni stardis, aga siis juba täispikal distantsil. Nädal oli ilmaga imet teinud: külm, ikka veel tuuline ning õrnalt vihmane. Paksud vammused seljas, lisaks kiht kaitsmeid (Kristil tunduvalt rohkem kui Kerttul), rullid jalas ja starti. Algus oli hea. Korra tekkis isegi tunne, et eelmise õhtu puhastamisest ja määrimisest oli kasu olnud, kuid see tunne kadus kohe kui tehti pööre ning tuul vastu puhuma hakkas. Tuul oli selline, et kohe oli tuul. Jää või seisma. Kiiresti saadi aru, et meeskonnas peitub võlujõud ning asuti üksteist vedama (õnneks oli meiega kaasas ka meie tuulemurdja). Asi paistis toimivat: allatuult sai taastuda ja vastutuult sai tööd teha. Viimase ringi pöördel me enam inimesi ei näinud. Lõpetasime veel suurema tundega, et oleks nagu tublid olnud.

Seni kaua olime tegutsenud koos, kuid samas eraldi. Kuid meile meeldis koos olla ja mütata rohkem ning nii suutsime ennast registreerida seni tundmatule üritusele rogain (Kerttu teine oluline JAH). Pidavat teine vahva ja piisavalt motiveeriv olema. Kuna kaart JA kompass JA mets oli meile seni tundmatu teema, siis tunduski ainu õigena meie meeskonda Metsakunnideks kutsuda (kindlasti on selle nime taga veel pikemad ja sügavamad lood ka ). Meie enda valitud järjekorras kaheksa tundi metsas/maastikul punkte taga ajada oli vahva, kuigi viimase kaks tundi toimus liikumine puhtast inertsist. Seisma jääda igaks juhuks ei julgenud, sest puudus kindlustunne kas pärast jalad taas liikuma hakkavad. Lõppu me jõudsime, plaani me täitsime ning taas valdas uskumatult tunne, et nagu oleks tublid olnud. Siin kohas suured tänusõnad Margusele, kes enne etappi meile kompass JA kaart JA maastik põhitõdesid selgitas.

Enam ei hoidnud meid miskit tagasi. Me suutsime peaaegu kõike, aga et me kõike suudaks liitus meie meeskonnaga KÄRT. Kohe karmauhti lendasime Winter XDreamile peale. Osalesime ning Kärt tõestas oma suhtumisega, et ta on tõeline Metsakunn. Ning finišis tundsime nagu oleks tublid olnud.

Nii saigi meist täiuslik meeskond