Metsakunnid

Päevakud on vaikselt taas teemaks tõusnud. Eelmisel aastal üritati me entusiasmi ja jätkuvat vasika vaimustust kahandada mõne vihjega, aga see ei kandnud vilja.

Nüüd kui Kärt salatrenniga ennast vormi oli ajanud, oli just õige aeg taas Kristiga metsa minna. Küll on hea sõita kohta, kus juba käinud, nii hakkame ka meie ennast varsti asjalike o inimestena tundma . Eelmisel korral näitas Kirikuküla meile mõnusalt hambaid ja pani rõõmsalt me ego õigesse kohta tagasi. Sel korral kohe aupahtlikult valisime raja R3.

Täiesti loomulikuna asusime kohe jooksma ning nii viiendal minutil seal sihil üle kuuskede tõketjoostes näitasid me kellad 182 ja 186. Vormi meil on . Mõistusega minnas algus nagu töötas ilusasti. Kuskil kolmandasse punkti minnes mingi rahvas hängis sihil ning me otsustasime ilma suunda panemata tunde peale metsa punkti leidma minna. Ütleme nii, et kohe karistati selline tegevus ära ka 11 minutiga. Selline ajutus muutis taas valvsamaks ning sundis rohkem keskenduma. Suund paika, pilk kaardil ja loodusel ning vahemaade läbimine aja taustal – põnev oli katsetada.

Korra tundus, et asi läheb nagu alati. See, et me suunal natukene eksisime oli normaalne, aga see, et me otsisime, tuuslasime ning oleme veendunud, et me oleme täitsa õiges kohas, kuid punkti ei ole seal, on ka meie puhul normaalne. Sel korral me isegi ei roninud vale mäe otsa, vaid lihtsalt pidevalt ja korduvalt möödusime punktist ilma seda nägemata . Tänud kaas o-listele, kes andsid meile kindlust, et seal ikkagi on punkt ning 22 minutit hiljem me selle ka leidsime .

Ja siis see juhtus. Stardist oli möödunud 1h31m ning Metsakunnid olid finišid ning metsas ei jäänud ühtegi punkti korjamata. Metsakunnid ruulivad, vot!