Metsakunnid

Nädalavahetusel täitus minu 200 treeningkilomeetrit ratta seljas. Peamiselt olen mõõtnud maanteid, aga ka ports kruusateed ja nati metsateed sai sisse võetud. Keskmiselt 33 km korraga 1,5hga. Keskmine pulss nii 138 kuni 165 vahel. Isegi sama marsruudi korral on selline kõikumine, ju päevad pole vennad. Omaarust olen maru tubli olnud (kahtlen kas eelmisel aastal koos võistlustega nii palju maha sai sõidetud) ning usun, et täitsa kiitust väärt. Aga tegelikult ei tahtnud ma sellest rääkida.

1h18m ja 11,81km ning 165….ojaa täna käisin Vooremäed katsumas. Veel enne kui ma rajale jõudsin, oli pulss laes, veel enne kui ma rajale jõudsin, suutsin rattaga ümber kukkuda. Ju see käpa mahapanemine on saanud mul nagu Vooremäe tervituseks, aga siis ta algas.

Alguses ikka tasa ja targu üles ja alla, aga siis ikka julgemalt ja julgemalt. Tõusud ei olnudki nii hullud kui rahulikult kerge käiguga minna (jooksjad jooksid küll mööda, aga laskumistel oli mul taas võimalus tunda möödumisrõõmu), aga mõnusad olid. Ju see maanteel sõitmine on ikka kasuks tulnud . Ja need laskumised mööda kinnikasvanud liivaseid radu, mööda sel talvel tehtud pehmeid ja vajuvaid radu, mööda radu, kus puujurakad turritasid. Kui maanteel langustel istud ja sõidad, siis siin kogu see maastik mängis ja raputas. Kuigi pilt väriseb ja hüppab ees, siis pidevalt tuleb otsida seda kohta, kust mõistlik oleks sõita. Kuna tõusudel ma eriti kiirust ei aretanud, siis ju mõnel laskumisel seal suutsin selle max kiiruse 45,8 km/h kätte saada, seega see värisev pilt päris kiiresti liigub, aga õnneks on mu silmad treenitud sahiseva ja hüpleva tv pildiga. Veel pole ma suurem asi ratta valitseja ning nii rapun ise suht ebaesteetiliselt, aga ei see mind takista. Kel valus vaadata, see pööraku pea kõrvale või kasutagi silmatilku . Korra peale laskumist pöördel õnnestus mul rattad nüüd juba mõnusalt (siis täiesti kohutavalt) liivas libisema saada. Paaris kohas suutsin kuhugi pehmemasse auku täie hooga sisse sõita ja siis lihtsalt visati mind õhku. Vot siin tundsin ma esimest korda siirast rõõmu, et mu jalad ikka ratta küljes kinni ning maandumisel ikka ratas all, mitte rattapulgad .

Lühidalt maru mõnus on Vooremäel ning nüüd tagasi maanteele enam nagu ei tahakski . Maanteel ikka sellist kaifi kätte mina ei suuda saada.

Murenurk ka. Minu pikad lipad lõpetasid töö peale seitset imelist aastat. Nüüd oleks vaja uusi. Kellele on jäänud kuskil silma pika pika säärega püksid, siis vihjed oleks väga oodatud. Viimased aastad juba stabiilselt vaikselt otsitud, aga millegi pärast kipuvad nati lühikeseks kõik jääma .

Rõõmunurk ka. Viimasel ajal ratta tagumine käiguvaheti ei toiminud eriti täpselt kui mitte öelda, et toimis viletsalt. Kartsin juba, et minu pidevalt jalad ratta küljes külje maha panekud on talle laastavalt mõjunud. Nädalavahetusel sai uus tross pandud (mu ratas omab ka nüüd über juppi ehk XTR oma ) ja lood läksid paremaks. Ma küll 100% sellesse ikka ei uskunud, aga eriti nüüd peale tänast võin öelda, et käigu vahetus töötab nagu vana julma ise. Tore, et ma ikka enda peaga mõtlema ei pea ning see töö minu eest tehakse .