Metsakunnid

Vot rõve oli. Ärge saage meist valesti aru. Meile meeldis maastik, meile meeldisid lisaülesanded, meile meeldisid punktid, meile meeldis korraldus ja korraldajate vastutulelikus, meile meeldisid rõõmsameelsed punktikohtunikud, meile meeldis söök ning meile meeldis see vahva seltskond, mõnikord (äärmiselt harvadel kordadel) meeldis isegi ilm, aga ikkagi oli rõve.

Selle võistluse puhul ei julgenud me kuni lõpuni kasutada teada-tuntud sõnu, et enam hullemaks ei lähe ega saa minna. Kuni reede lõunani oli meie elu muretu ja ideaalne.  Siis hakkasid aga kogunema esimesed ähvardavad äikesepilved. 14:16 tuli kõne, et Kerttu ei saa koos meiega metsa tulla. Sellest šokist saime raskustega üle ning meie vapper teekond jätkus reede õhtul Tallinna poole. 21:56 otsustas Kärdi auto Ülemiste parklas nalja teha ning keeldus pagasniku luuki lukustamist, vahet polnud, kas proovisime hea või kurjaga. 1h19 m pärast istusime ikka autos ning olime suurest masendusest ära hävitanud võistluse tarbeks mõeldud vorstikesed ja kommid. Geniaalset plaani polnud ning mõtisklesime, mida teha edasi. Olime valmis juba 100 km kaugusele maale sõitma, ent siis sähvatas nädalavahetuse parim idee ning saime oma hädale vastuvõetava lahenduse. Magama saime siiski võrdlemisi hilja.

Hommik. Magasime võimalikult kaua ning siis kiirustasime, et omadega valmis jõuda. Põhjatust Tallinnast leidsime üles isegi õige keerulise nimega sadama, kus laev ootas. Laevas leidsime teiste abiga istumiskohad ja saime kätte oma kaua oodatud Rogaini MM plaadi. Kärdile õnnestus meil laevast saada isegi kohvi, mille vajadusest ta ärkamisest saati juba jauras . Super!

Aga siis vaatasime mingi aeg laeva aknast välja ning mis me nägime – sadas vihma. Sellest tulenevalt olid me riided ja jalanõud märjad juba enne, kui kui me stardimaterjalid kätte saime (stardinumbriks oli seekord 215). Vot sel hetkel tundus, et eelmise päeva päikeselise ja kuuma ilmaga pakitud kott ei toimi sellisel külmal, tuulisel ja vihmasel päeval. Aga meie olime ikka veel tobedalt rõõmsameelsed. Väga ei lasknud me heidutada end ka sellest, et me ei olnud eriti mõelnud nn soojade riiete kaasavõtmise peale. Lõdistasime kõigest hoolimata rõõmsameelselt hambaid . Marsruudi (SF-22-23-42-33-37-43-56-71-55-70-76-29-52-74-48, sealt edasi mõtlemise koht) planeerisime 5-7 minutiga. Kotti meil pakkida vaja ei olnud, sest vorstikesed olid otsas, fotoka aku oli tühi (ja olime selle unustanud laadima panna), kindad ja plaastrid olid kodus. Ning ühtlasi olime me koti ka maha unustanud nii, et ka soovi korral poleks me kotti saanud nagunii kaasa võtta. Seega läksime kotita (see tähendas ka toiduta) rajale ning kohustuslikku veepudelit tassis Kärt lihtsalt käes, taskulamp (või noh, pealamp) oli Kristi pähe kinnitatud ning kompassid ka kuhugi haagitud. Kui õhtul enne uinumist kartsime, et kaasa sai võetud liiga soe riietus, siis kohapeal toppisime kõik olemasolevad riided siiski selga. Etteruttavalt – külm hakkas sellegipoolest.

Start. Metsakunnid asuvad mööda liivast randa vihmas jooksma. Väikene soe sees, esimene punkt leitud, teised inimesed me ümbert kadunud, tunne täitsa mõnus. Vihmast märg liiv võimaldab teha mõned jooksusammud, niisked riided korjavad enda ümber auru. Rõõmsa meele ülalhoidmiseks joonistas Kärt oma märgadele ja auravatele lipadele naerunäo . Punktid tulevad ise meie juurde.

Jõudsime punkti 71, kus oli ülesandeks mööda maaalust pimedat tunnelit pidevalt paremale hoides tunneli lõpust punkt võtta ja siis mööda maad tagasi tulla. Me seisime seal tunneli suudmel, mis sõna otsese mõttes oli auk maas. Kui peab, siis peab. Jätsime kõik oma lahtised vidinad kohtunikule valvata, kes sõbralikult lubas, et kui me tunni möödudes tagasi ei ole, siis küll järgmised võistlejad tulevad meid otsima . Väga lohutav, eksole. Libistasime end auku, süütasime pealambi, Kärt (kes polnud mingisugusest lambi kaasavõtmise vajalikkusest üldse midagi kuulnud) klammerdus Kristi külge ja asusime teele. Liikusime nii umbes 300 meetrit, vahest koperdades ja korra peaga traatidesse põigates. Kõige hullem oli see külm, mis tunnelis valitses – tunne oli nagu külmkapis. Niiske riietus me seljas aitas ilusti kaasa, et see külm maa all meid ikka kontideni võttis. Ning väike värin sees, tundus see tunneli lõpus paistev valgus nii jumalikuna. Taas punkt korjatud ja tagasi maapinnal. Kui enne tundus, et õues oli külm, tundus nüüd maapealne ilmastik juba täitsa soe ja ihaldusväärne :D . Seisime seal ilma kaartideta ning mõtlesime, kuhu minema hakata.  Kratsisime nati kukalt ning mingi loogikaga hakkasime liikuma isegi õiges suunas. Tagasi alguses, riputasime oma vidinad külge, lehvasime rõõmsale punktikohtunikule ning asusime joostes teele.

Taas soe sees, meeleolu taevas (niivõrd-kuivõrd), väikene viisijupp suul, kenasti ajagraafikus, jätkus me tee kaardi kõige ülemisse punkti – 55. Seal me siis rannal seisime ning vaatasime, et no ei ole punkti. Sel hetkel ei tahtnud me uskuda, et punkt võib asuda vees nii, et kuiva jalaga sinna ei saa. Igaks juhuks otsustasime piiluda siiski vette suure kivi taha. Kuna Kristi jalad on pikemad, siis see vees solberdamise ülesanne sai talle. Kiirelt ümber kivi, punkt käes ning Kristi kõrvus helises Kärdi kiitus. Samal ajal, kui Kärt nautis teeäärse tualeti mõnusid, avastas Kristi sealsamas lähedal suure metallasjanduse sees lõkke. Nii soe ja mõnus oli, et soojendasime endid seal kohe väheke. Oleks vaid me vorstikesed meiega tol hetkel kaasas olnud. Mmm.. soojad grillvorstikesed (juustuga..) .. mmm…

Taas olime järjekordse patarei juures (punkt 70), mida Kristi kindla järjekindlusega legendi lugedes parteiks nimetas . Tegemist oli suure hoonega, mis ei olnud kõige paremini valgustatud, kui mitte öelda lihtsalt täitsa pime. Omas see hoone kolme sissepääsu. Majas on viis punkti ning meie ülesandeks oli need leida. Taas süttis me lambike ning asusime teele. Süstematiseeritult kammisime ruum ruumi järel läbi, mille jooksul leidsime ka mõned punktid. Väljas olnud jahedustunne asendus külmavärinatega, sest seal sees oli külm, kohe väga-väga külm. Veel külmem, kui maa all. Neli leitud, näpud külmast valged, kaks ava käidud. Õues tundus nii soe. Vaatasime kolmandast sisse, kuid seal olime me juba olnud. Meile aitas. Uuesti seda kõike läbi kammida oleks olnud liigne piin ja ajaraiskamine. Kus oli punkt number 12?

Punktist lahkudes valitses väikene meeltesegadus, aga lõpuks õigele teele jõudes võtsime suuna. Taas jooksime. Olgu öeldud, et sel etapil kasutasime seda jooksusammu siin ja seal käimise vahele päris palju. Mitte, et me tugevaks oleks saanud, vaid lihtsalt jõhkralt külm oli ja nii lootsime sooja saada.

Mäluorienteerumine punktis 76. Kahurialus, mitmeharuline kask ja lamav kuusk. Selge. Iga punkti juures jäädvustas kohtunik meid fotokaga. Meile metsas poseerida meeldib ning kuna number asus jalal, siis saime jalga näidata . Esimene leitud nagu niuhti. Ääre pealt oleks meeltesegaduses sinna kahurialuse keskele punkti järgi roninud, aga õnneks kohtunik suutis ikka meid veel takistada, et sinna pole vaja. Ja juba teine punkt. Taas poseerime ning  asume teele kolmandasse, kui järsku avastame, et see lamav kuusk on kuidagi väga kase moodi ehk olime nati valesse punkti jõudnud. Aga mis seal ikka – lamav kuusk ja mitmeharuline kask läksid lihtsalt vahetusse.

Tee jätkus mööda tuulist randa. Päike hakkas ennast pilve tagant näitama. Vihm peseb, päike soojendab ning tuul kuivatab. Kõik komponendid olid olemas  . Täitsa mõnus. Tegelikult oli Naissaar oma olemuselt samuti ilus ning punktid põnevalt pandud. Vahepeal meenub meile me tühi kõht ja tahaks burksi, aga tegelikult on tore ning kõht kannatab küll. Tuulekas näitab kuivamise märke ning on lootus sooja saada. Veel mööda minnes korjame rannast männi, mida Kristi luges kännuks, juurest punkti (29) ja juba turnime rannal kividel. Peaks veel mainima, et sel korral olid Kärdi silmad meie silmadeks. Kui tavaliselt seletab Kristi kaugustes juba peaaegu märkamatud punkte, siis sel korral jookse või punkti otsa – Kristi ikka ei näe. Legendi lugemist ka väga ei tasunud uskuda, sest peamiselt tuli sealt täitsa omaloomingut (võrdle känd-mänd, patarei-partei). Mine sa tea, mis Kristiga lahti .

Ja siis me jõudsime punkti 52, kus punkt asus kivivallidel. Seni me arvasime, et see saab tore punkt olema, sest mööda kive meile turnida meeldib, aga seal selgus, et jah, mööda kive saame turnida küll, aga kive katab ka vesi. Kärt rõõmsalt vihjates Kristi pikkadele jalgadele tema lühikeste jalgade vastu, arvab, et kõige sobivam selle ülesande täitmiseks on Kristi. Pikemate jalgadega saab kehapikkusest ju teatavasti väiksem osa märjaks . Kristi nagu vastu punnida ka ei saa, sest kõik ümberkaudsed võistlejad nõustuvad Kärdiga ning nii paistaks Kristi lihtsalt julmur, kui ta nüüd siiski Kärdi vette saadaks. Nii lehvitab veel Kärt rannalt ja Kristi hakkab minema. Vesi ulatub põlvini, siis nati kõrgemale ja veel nati kõrgemale. Kivid on ebamääraselt libedad, lained on olemas ning on ka tuul. Lisaks on tegelikult maikuu merevesi külm, kohe rõvedalt külm. Kõigest sellest hoolimata, juba nati tuimade jalgadega, jõudis Kristi punktini. Kristi vaatas võidukalt maale, et veel võidukamalt rõõmustada, aga Kärti ei olnud . Kuna tuul oli ikka tugev ja külm ning Kristi ka seal piisavalt kiirelt ei liikunud, oli Kärt puu taha sooja pugenud . Piilus ainult suure õudusega, kuidas Kristi seal vees ukerdas, tundes endamisi süümepiinu, et ta Kristi pikkade jalgade argumenti kasutades vette saatis. Kui punkti minna oli raske, siis tagasi tulla oli veel raskem. Tugev tuul muudkui puhus, laine muudkui lükkas ning kivid üritasid pidepunkti alt niita. Peas trummeldas ainuke soov, et tahaks maale, ainuke jama, et jalad ei kuulanud enam sõna. Küll pidi abi otsima käega pidepunkti otsides, peaaegu oleks ühe kaasvõistleja seal niimoodi maha niitnud. Hmm, ei tea, kas tema oleks minuga tahtnud seal maikuu vees hullata . Jalgu sai taotud küll ühe, küll teise kivi vastu ning samuti sai kõhuli vette prantsatatud. Lõpuks sai Kristi kaua oodatud maale. See kaua unistatud koht nii rõõmus ei olnudki, kui välja arvatud Kärdi kiidusadu.

Liikusime kiiresti edasi. Kärt oli nagu support team ja tegi Kristile kõik ette-taha. Kristi lihtsalt vegeteeris hirmsal kombel hambaid plagistades, ise näost sinine. Kiiresti pugesime nati metsa tuulevarju, sest tuul oli rannikul tugev. Punktis 74 tormas Kristi karkude juurde, sest paigalseis tundus liiga õudne olema. Karkudele ja minekut. Kärdile jäi vaid taas üle Kristi kiitusega üle kallata, sest Kristi võttis kargud, asutus peale ja käis ettenähtud maa ilusti esimese hooga kohe ära. Ei mingit katsetamist ja ukerdamist. Loomulik talent :) . Kuna rannas oli tuul, otsustasime tagasitee valida sealt kohe saare keskele põigates.

Üritasime taas joosta. Korduvalt peeti maha järgmine dialoog:

Kristi: „Kaua lõpuni veel aega on?“

Kärt: „x aega.“

Kristi: „Nii kaua?!“.

Põhimõtteliselt seal lõppes me võistlus, motivatsioon oli nii maas, kui võimalik. Poleks me saarel olnud, oleks me vist otse lõppu läinud ja koju sõitnud (vähemalt nii  me mõtlesime, aga tegelikult ei tea, kas oleks suutnud katkestada). Enam ei mäleta, kas vihma veel sadas, aga need tuuleiilid võtsid viimast. Kristi peas oli ainuke soov lõppu saada ja see trummeldas peas pidevalt, sest jooksime pulsi kuitahes punaseks, Kristi enam sooja ei saanud. Täiesti ükskõikselt, nagu udus, läbis ta punkte. Ei hoolinud ta kaardilugemisest ega planeerimisest, vaid oli ära vajunud ja värises. Mingis punktis vist ajas isegi Kärdile hirmu peale oma olekuga . Kärt lausa pakkus oma peaaegu juba kuivavat riietust Kristile, kelle riietest ikka veel vett nirgus ning mis ei näidanud kuivamise märke.

Jätkasime punktide võtmist. Pidevalt võtsime punkti, läksime rappa, saime teele, möödumise naiskonnast, võtsime punkti ja nii korduvalt.  Aga lõpuks jõudsime miinideni, mis tuli kokku lugeda. Kristi luges miine. 1, 2, 3, 4, 5, ja hmm.. läks sassi. Mingil 6.-7. katsel seal kümne ja kahekümne vahel ajas see isegi naerma. Kuidagi saime kokku loetud. Kärt 170 ning Kristi 134. Kristi kahe lugemise vahe oli 6 miini ehk vist sinna oli peidetud meie kolm trahviringi üleval vallidel. Aga ei tea, Kärt luges oma miine vaid korra ega olnud sugugi kindel, et ta lugemisel ei eksinud. Tuimalt samm-sammu järel sooviga ainult lõppu saada astusime trahviringe. Ka punktiks olnud suur kivi ei suutnud motivatsiooni tõsta.

Taas jooksime mööda raudteed lõpu poole. Veel kaks punkti võtta. Lisaülesanne punktis 72. Mingi rauakolaka lükkamine mööda raudteed ning siis angaaris taas millegi rauast asja liigutamine. Enne meid tegid neid mingisugused suurearvulised meeskonnad. Aga siis ajasime kindad kätte (õelikud nagu me oleme, rõõmustas Kristi isegi selle üle, et sai kindad märjaks teha  oma nirisevate käistega ) ja asusime lükkama. Hea, et me ikka loomajõuga oleme . Angaaris suutsime seda rauajublakat seal lae all  liigutada isegi nii usinalt, et kohtunik pidi meid manitsema, et õrnemalt, muidu tõmbate selle ketta sealt ülevat alla . Jaa, me oleme isegi nii tugevad. Värisege .

Ning siis juhtus meiega midagi. Lõpuni oli ehk nii 40 minutit. Hakkasime arutlema, et ehk võtaks veel selle punkti ja kui me siin ennast nati kiiremini liigutaks, siis saaks selle ka siit võtta. No lähme nüüd kiiremini, kiiremini. Tegelikult peaks kiitma Kärti, kes terve selle etapi väga truult ja vigisemata Kristi tempos astus, mis tähendas Kärdi jaoks samm-samm-jooks-jooks taktikat ja nii pidevalt. Nagu eelpool juba öeldud, on Kristi jalad natuke pikemad ja ei tea, kas just sellest tulenevalt ka samm pikem. Igatahes Kärdi samm oli oluliselt lühem ja siis ta paterdas vahepeal Kristile jooksusammudega jälle kõrvale, kui oli paar meetrit taas maha jäänud. Tegelikult torisesime ja jorisesime, aga naer oli pidevalt me suul, isegi siis, kui motiveerimatult astusime, aga vähemalt ei takistanud see enda kulul nalja teha. Ja nii, juba rõõmsamal meelel, võtsime ette ühe sellise nati soise sihi punkti 50 poole. Kärdi määrisime mudaseks, Kristile astusime miskit läbi tossu talla jalga, aga sellised pisiasjad meid ei seganud ning rühkisime edasi. Siis veel viimane punkt 25, kus Kärt vana ja lagunenud korstna kõrval korra kadus ehk pudenes läbi pinnase, aga vupsti oli ta taas püsti ja punkt võetud, teel tagasi. Taas tegime jooksusammu. Tõmbasime otse läbi metsa ja siis jõudsime finišisse viivale teele. Nati käisime ning siis jooksime ilusti lõppu.

Ja 5h55m hiljem stardist olime me tagasi. Kogusime kokku 92 punkti, mis andis üldarvestuses 56. koha (99-st) ning naisvõistkondade arvestuses 5. koha (14-st). Oma sooja ilma uskumisega olime vahetusriided peaaegu koju jätnud. Aga mõlema riietest kokku kombineeriti Kristile miskit selga (Kristi riided ei kuivanud vähemalgi määral isegi mitte lõpuks, vaid jäidki märgadeks, vot nii kõigusoe ta meil on) ning Kärt vapralt paeaegu siniselt ütles, et ega tal VÄGA külm ei ole, kui me suppi sõime. Korraldajad hoolitsesid, et me ikka ruttu-ruttu sooja laeva saaksime. Laevas saime koha lauda. Ilusasti soojapuhuri alla. Lauas küsiti, et tüdrukud, kas võtsite kõik punktid.  Samuti meelitati meid sellega, et algul oldi arvatud, et me oleme ilusad, tublid ja võimekad noorsportlased. Me olime hämmingus, aga väga meeldivalt liigutatud, et meid nii sportlikuks peeti . Edasisest sõidust pidi ajalugu küll vaikima, aga tuulisel merel oli laeva käitumine Kärdi jaoks täielik hirmufaktor, mis pani teda taas hirmsast nädalavahetusest rääkima. Õnneks jõudsime ilusti ja tervena sadamasse ja koju ka.

Aitäh korraldajatele võistluse eest. Aitäh korraldajatele ka selle eest, et nad meile vastu tulid ning I gruppi tõstsid. Meile tegelikult meeldis ka see, et punktides oli suht vähe radu ja sai ise avastada enamus asju. Kokkuvõttes pole aga nii meeletut külmetamist ammu (kui üldse) olnud. Poetasime seal sõnad, et enam ei kunagi (ok, Kristi poetas), aga tegelikult oleme nagunii taas stardis .